Pullerits: Kas jalgpalli kajastamine on Eestis liiale läinud? (Jah, kahjuks küll!)

Tahtsin kirjutada pühapäevasest 54 km pikkusest Sõprade sõidust, kus lähen kiireima ratturite grupi tempomeistriks ja mille tutvustamiseks pidin salvestama koguni videopöördumise, aga jalgpalliajakirjanikud, need parandamatud jalgpalli kummardajad viisid mu fookuse teisale. Tekitasid lausa frustratsiooni. Niigi ei tule AK spordiuudistest viimasel ajal, pärast Aivar Pohlaku ERRile antud miljonit eurot, suuresti muud, kui peaaegu mitte kedagi huvitavat kohalikku jalgpalli - aga see-eest tuleb seda palju, kikalt ja pidevalt. Kas te pole märganud?

Ja nüüd on otsustanud kirjutavad ajakirjanikud ka oma sõna sekka öelda, mõõdutundetult. Saamata aru, et jalgpall - nüüd lähen nimme irooniliseks - on meie ninnu-nännuks muutunud oleme-kõik-sõbrad-maailmas esiteks tribalistlik, teiseks natsionalistlik, kolmandaks sügavalt ebavõrdsust süvendav (tippjalgpallurite arulagedalt suured palgad!) ning neljandaks vägivaldne (fännide kaklused on jõudnud Eestissegi) ala. Ehk esindab kõike seda, mida poliitilisel areenil nn euroopalikud väärtuskummardajad avalikult põlastavad ja vaenavad.

Eesti suurima päevalehe tänases, reedeses spordirubriigis on pikk, kolmveerand lehekülge kattev lugu «Saksa võim sobib Ken Kallastele», mis ülapealkirja järgi räägib sellest, et «Poola klubis Kielce Korona toimunud suured muutused on Eesti koondise vasakkaitsjale igati meele järele». Ja imestasin, keda küll huvitab mingi Poola klubi sisemine elu. Üks noor kolleeg vaatas seda ja imestas siiralt, et «kas see on ikka päris lugu?». Poola jalgpalliloo all on lugu, et «Bayerni häbistav kaotus maksis Ancelottile töökoha». Tõesti, väga huvitav ja vajalik teadmine. Läheb tuhandetele Eestimaal sügavalt korda.

Kui kasutada kainet mõistust, laia pilku ja kriitilist meelt, ei saa jätta küsimata, miks jalgpall niimoodi laiutab. Ja see ei ole ju selline jalgpall, mis enamikule lugejaist korda läheks. Ken Kallaste (fotol paremal sinises) Kielce Koronas – who cares?!

Päev varem, neljapäeval, oli Postimehes terve küljene lugu Eesti jalgpallifännidest Moskvas: «Eestlaste punalipp v. Moskva politsei».

Teisipäeval laius üle pooleteise külje «Moskva valmistub inglaste rüüsteretkeks» ülapealkirjaga «Liverpool ja Manchester United kohtuvad täna ja homme vastavalt Moskvas Spartaki ja CSKAga. Piletid on välja müüdud». Nii et meile peaks Moskva sündmused sügavalt korda minema? Kas nõukogude/vene aeg on tagasi? (Jah, ma tean, et eestlane Ragnar Klavan (parempoolsel fotol vasakul) mängib Liverpoolis, aga see pole neis lugudes olnud keskne.)

Lisaks on teisipäevase Moskva-loo all lugu «Kas Real on Dortmundis Dr. Jekyll või Mr. Hyde?». Tõepoolest, äärmiselt huvitav küsimus. Väga tahaks teada saada. See on küsimus, mis piinavalt põletab.

Esmaspäevase lehe spordirubriigist saame lugeda aknalugu, kuidas «Karol Mets aitas NAC Bredal teha klubi ajalugu, kui 49. katsel alistati võõrsil esimest korda Hollandi meister Rotterdami Feyenoord» (Karol Mets vasakpoolsel pildil maas nr 18). Vaat, kui põnev saavutus, kas pole? Arusaadav, miks NAC Bredast on kirjutatud üle poole külje ulatuv lugu. Ja vähe sellest, allpool saame teada, et «Liverpool väljus hullumeelse võiduga mõõnast».

Minu arust on see hullumeelne, kui palju trükipinda kulub mingisugusele välismaa jalgpallile, kus eestlastel mõnikord on, aga mõnikord ka pole mingitki osa. Positiivne on see, et vähemasti ei kirjuta jalgpalliajakirjanikud Eesti meistriliiga jalgpallist, mis ei huvita, pisut liialdades öeldes, absoluutselt mitte kedagi. Negatiivne on see, et kirjutades pikalt välismaa jalgpallist, jääb nii palju olulist ja huvitavat Eesti spordis – mitte jalgpallis! – kajastamata.

Järeldus: meisse mittepuutuva jalgpalli kajastamisega on liiale mindud. Iga eestlane, kes kuskil välismaal mängib, ei tee seda välismaa meeskonda meile kordaminevaks ega huvitavaks ega tähelepanu väärivaks. Või üritate väita vastupidist?

Foto 1: Vahur Teppan (vasakult), Kein Einaste, Reimo Leol ja Tanel Veski mullu oktoobri keskel esimese Sõprade sõidu rajaga tutvumas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ken Kallaste Eesti koondise mullukevadises maavõistlusmängus Serbia vastu. Eesti kaotas 0:1. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ragnar Klavan (vasakul) Eesti koondise 0:2 kaotusmängus Belgia vastu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Karol Mets (maas nr 18) kevadises Eesti 3:0 sõprusmängus Horvaatia vastu. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas Tartu rattamaratoni dramaatiline rajaosa saatuslikuks sai?

Vähemalt ühes asjas olin ma pühapäeval Tanel Kangertist (fotol paremal) selgelt parem – ja see puudutab ikka rattasõitu (mitte kirjutamist). Kui Kangert lendas Tartu rattamaratonil külili juba 7.-8. kilomeetril, siis ma pidasin sadulas vankumatult vastu ikka palju kauem. Kukkusin külili – ja liiati sellele küljele, kus mullu murdsin rangluu ja viis roiet –, kui lõpuni jäi veidi rohkem kui viis kilomeetrit.
Aga kuidas ma üldse nii kaugele jõudsin?

Ega kiiret ju tõesti olnud (fotol vasakul). Oma stardigruppi 101-300 Tehvandi staadionil sisenesin vist eelviimasena. Isegi doktor Leho Rips, kes mul viis aastat tagasi parema põlve lahtistest kõhretükkidest puhastaks tegi ning kelle valge salviga ma oma jalgevahe pühapäeval kolmveerand tundi enne starti kokku määrisin, et niiskusest tekkivat hõõrdumist ja ärritust vähendada, oli minust varem koha sisse võtnud. Aga hea oli joonele saabuda, kui ei pea trügima. Teisalt tähendas see jällegi seda, et järgmise stardigrupi mehed trügisid minut enne minekut näljaselt selga.

Esimestel tõusudel jälgisin rohkem mängu, kui terava jalaga teised alustavad. Stardisirge lõpus märjal murul keerasin kõige vasakule, sest seal oli lahedalt ruumi. Huvitav, et enamik teisi pole seda siiani avastanud. Esimesel kruusatõusul hoidsin nimme tagasi, et end mitte kinni tõmmata, kui nägin, kuidas Pelotoni sõitja Meelis Leidt tuli tagant oma tsüklorattaga teiste vahelt osavalt läbi «purjetades», nagu lööks laineid kahte lehte. Paraku seiskus tema hoogne minek laskumise alates, mil ta suundus rattaga paremale võsa alla ja tuli sadulast. Esimesel pikal asfalditõusul veendusin, et enamiku minek pole kuigi vihane: pigem jäädi ette, kui mindi mööda.

Aga loomulikult polnud ma naiivne arvamaks, et nii kõik jääbki.

Esimese hoiatuse sain sealsamas, kus mõni aeg varem oli Kangert külili maandunud. Nägin juba eemalt, et metsavahelõiku lõpetav avar vasakkurv sadakond meetrit enne kruusale väljumist on mustavalt ligane. Sõitsin seda maksimaalselt otse, et hoog enne leistangi keeramist maha saada, ja kuulsin paremalt küljelt kaassõitja ärevust «oot-oot-oot!». Surusin teda rajalt üksjagu kõrvale, pahatahtmatult. Lisaks sain kohe tunda – ja see osutus edasist silmas pidades väga hoiatav-õpetlikuks –, mida tähendab, kui hoogu veidigi alla tõmbad.

Nimelt tekkis eessõitjatega kiirelt vahe sisse.

Aga kruusalõigu järel rohtunud paarisjälgedega sirgel tõmbasin vahe kinni ning jõudsin endisesse gruppi tagasi. Taas sai asja veidi rahulikumalt võtta, kui vastu vaatas 10. km tõus, kus avatud raja sõidul nädal tagasi olin targu sadulast roninud. Nüüd nägin juba eemalt, et seal on hulgim mehi hakanud jalameheks, mis tähendas, et tekkinud tropp saab nagunii takistuseks. Otsustasin teha pigem suurema kaare, kui sadulast ronida, ja sõitsin koos mitme teisega üles endisest, nö otsetõusust. Silmanurgast piidlesin, kas see aitas ka kuidagi aega ja kohti võita. Tundus, et mitte. Aga vähemalt säilis sõidurütm.

Järgmise kahe kilomeetriga lagunes sõitjate kett paljudeks lülideks, millele aitas kaasa ka poole võrra kärbitud põlluveerne mudalõik enne toitlustuspunkti. Seetõttu ei hakanud joogipudeli järele küünitama, vaid üritasin eesmisi nii palju kinni püüda, kui võimalik. See Karukausi eelsel pisut liivasel tõusul ka õnnestus, mis näitas, et vähemasti tõuse ei pea küll kartma. Harimäe suunas viivale kruusateele keerates sain aru, et olen umbes 15-20-liikmelises pundis. Otsustasin sõita targalt, tõusudel mitte jõudu raisata, ning lasin teised ette tempot dikteerima – laskumistel ju hea neile poolmuidu selga «libiseda».

Kuid jõuvarusid säästev sõit viis selleni, et metsa all Harimäele tõustes said esimesed paarikümne meetriga eest ära. Hoidsin paari teise nn säästurežiimil liikujaga sama kiirust. Ent tõusu lõpus mõistsin, et kui nüüd tahtejõudu kokku ei võta, siis järgneval kiirel laskumisel võin jääda üksi või pelgalt paari kaaslasega, mis tähendab automaatselt edaspidi tuntavat aja- ja jõukadu. Tõusu lõpul sain pundi sabast kinni – peaaegu.

Peaaegu võib vabalt tähendada mitte midagi.

Nii ma siis laskusingi, eesmistega 10-15-meetrine vahe sees, ja see ei tahtnud sugugi väheneda. Pigem ähvardas suureneda, kui ma ühes alumises pikas paremkurvis pidin pidurdama, et mitte korrata seda, mis juhtus kümme või rohkem aastat tagasi naise Optimaga – kui sõitsingi kurvist välja, padrikusse.

Õnneks väljus mu selja tagant maaülikooli lühendiga särgis sõitja, kes oli ilmselt saanud pikalt mu tuulevarju nautida, ning tõmbas laugel osal vahe grupiga viimaks kinni. Tänasin teda.

Kui sai Ande TP suunas paremale laiale kruusateele keeratud, järgnes käigult võrdlemisi üksmeelne geeli ja joogi võtmise paus. Heitsin pilgu enda ümber ning veendusin, et kuulun ligi kahe tosina mehe suurusesse punti. Aga peatselt vähenes see ühe, kui mitte kahe sõitja võrra. Pealtnäha süütul laugel kohal oli eest ühtäkki kuulda rataste lohisemist kruusal ja väikest raginat. Sain vasakult mööda. Nägin, et maas lamas Tartu Velo klubi sõitja. Oletan, ja nii ka tundus, et keegi sõitis talle veel tagant sisse ja kukkus samuti.

Teadsin, et minu kriitiline koht saabub siis, kui marsruut keerab kruusalt paremale talu poole viivale metsavaheteele ning laskub seal mööda heinamaad alla orgu, kus keerab kivide vahelt metsa alla. Proovisin küll seada end enne kruusalt lahkumist paremale positsioonile, aga tuleb tunnistada, et olen rahumeelne ja viisakas, ei trügi ega nahaalitse. Lasin mitmed endast laskumise lõpus ilusasti mööda. Ent sain metsavahelise lõiguga paremini hakkama kui nädala eest, ehkki valisin kivide vahel ohtlikuma, vasakpoolse raja. Püsisin grupis – kuid siiski selle lõpus.

Kuid metsa alt vasakule metsavaheteele keerates avastasin koos paari kaaslasega, et pundi tuumik on taas paarikümne meetriga eest saanud. Kuid rivi oli pikk ning lootsin, et laskumisel õnnestub vabamat trajektoori kasutades vahe kinni tõmmata – kui vaid metsaraie koht sama mudane poleks, kui nädala eest. Ei olnudki. Ja sain grupi saba uuesti kätte – peaaegu.

Kui tuli vasakpööre üle liiva.

«Minge paremalt!» õpetas keegi raja kõrvalt. «Vasakul on suur känd ees!»

Avatud raja sõidul olin paremalt läinud ja pehmesse liiva kinni jäänud. Kohe nii kõvasti, et jalg vajus pahkluuni märja liiva sisse. Nüüd pelgasin sama – aga asjata. Eesmised olid liiva sisse tugevad jäljed vajutanud. Kuid too kõhklus, kuidas ikkagi talitada, maksis nii palju kätte, et punt sai eest 40-50 meetriga minema. Mõistsin, et see tähendab nüüd lõplikku pudenemist, sest ees ootas veetakistus – ja too, võis oletada, on palju hullem kui nädala eest.

Oligi.

Juba ülevalt nõlvalt oli näha, milline mahtra oja peal toimub. Muist mehi oli pehmesse kaldasse takerdunud, hüpanud siis sadulast ning läbi vee kalpsanud. Noid, kes punnisid läbi oja sõita, oli selge vähemus. Kui ise oja servale jõudsin, nägin, et nädalatagune tugev kivine põhi on kõik pahupidi pööratud. Siiski ei tahtnud jalgu külma veega kasta ning otsustasin, et püüan jõuga ojast läbi vajutada.

Ja nii kui vajutasin, vajusin mudasel kaldal esirattaga paarkümmend sentimeetrit mudasse.

Hea, et üle leistangi ei lennanud. Parema jala sain õnneks maha – otse külma vette. Tagantjärele ei saa arugi, kuidas õnnestus üle oja saada nii, et vasak jalg kuivaks jäi. Sellegipoolest otsustasin asja huumoriga võtta ja tuju üleval hoida, kui hüüdsin saatusekaaslastest konkurentidele: «Ai, Indrek Kelk nüüd selle eest veel saab!»

Pärast räägiti, et mõned mehed olid tolle liivase ja pehme ja ojaületusega lõigu asemel hoopis mööda kruusateed vändanud. (Klubi Tartu Maraton kommunikatsioonijuhi kommentaar: «Üldjuhendi kuuendas punktis on lause: «Akrediteeritud isiku (korraldaja/kohtunik) fikseeritud või foto ja videomaterjalil oleva tõendatud rikkumise korral on korraldajal õigus osavõtja diskvalifitseerida või määrata rahatrahv.» Seega on praegu Teie jutt liialt stiilis «naised saunas rääkisid». Enne, kui saab sel teemal edasi rääkida, on vaja täpsemat (visuaalset) materjali, kes ja kus täpsemalt lõikasid.»)

Kui lõpuks taas tugevale kruusale jõudsin, nägin endast paarkümmend meetrit eespool kahte leedukat (?) ning selja taga ei kostnud kellegi ähkimist ega puhkimist. Punt, kuhu olin kuulunud, kadus just eespool üle mäenuki. Mida küll nüüd ette võtta?

Leedukad tegid ühistööd, neid ma kätte ei saanud. Seega sõtkusin edasi üksinda.

Viimaks tuli tagant abiväge. Võtsin rivis viienda positsiooni, et mitte rügada liiga ees ja mitte langeda liiga taha. Allan Oras oli mind õpetanud, kui sel rajal Euroopa meistriks tuli, mis moodi edukalt sõita: ta ütles, et tuleb ökonoomitada. See tähendab tema sõnul üht kokkuhoitud vändapööret siit, teist sealt jne – nii saabki energiat säästa. Sel pikal rajal, kus on palju raskeid lõike, tasub Orase õpetussõnu eriti teraselt silmas pidada.

Ent targast ökonoomitamisest hoolimata leidsin end pikapeale pika rivi lõpust. Minu ees väntas Simuna SK rohelises särgis sõitja ning kaks kilomeetrit enne Puka TPd hakkasin märkama, et vahe temaga tikkus tasapisi kärisema. Kuni ühel hetkel avastasin, et tuules sõitmise efekt enam ei toimi ning läinud too rong oligi.

Ometi ei kavatsenud ma toda rongi niisama lihtsalt minema lasta.

Puka TPsse keerasin üksinduses. Kuid tunamullusest mäletasin, et tolles TPs läks suuremat sorti tankimiseks, mille järel kukkus suures grupis tempo nii alla, et pidin vajalikuks koguni ise ette minna ja kiirendada. Oletasin, et sedapuhku toimetab eest pääsenud grupp samamoodi – ja ega ma palju eksinudki. Kui toitlustuslaudadele lähenesin, nägin, et grupi tagumised olid paarkümmend meetrit eespool laudade juurest just lahkumas. Sellegipoolest pidasin vajalikuks ise ka pakutavate pudelite järele haarata. Alles kolmandast sain kinni. Kaks esimest pudenesid jootja ja minu käte vahelt plärtsti maha. (Samasugust «laastamistööd» tegin paraku ka Astuvere TPs.)

Kuid seekord oli tunamullusega võrreldes Puka TP järgsel sirgel üks väike nüanss – tuul puhus tugevasti vastu. Grupp näis käeulatuses, kuid olusid arvestades püüdmatu.

Siis tuli tagant taas abiväge. Just õigel ajal. Lasin kahel kaaslasel end grupi sappa vedada. Neil kulus selleks vähemalt poolteist kilomeetrit lauget vastumäge väntamist. Igatahes pärast Meegaste peale keeramist olin taas grupi täieõiguslik liige.

Meegaste pikka tõusu otsustasin võtta ratsionaalselt. Hoolitsesin selle eest, et vändata oleks kerge, et pidevalt jääks varu. Liiati olin varasemast talletanud õppetunni, et kõige ette pole mõtet ronida, sest pikka ja kiiret laskumist ei maksa eales ühe esimesena alustada – teised tulevad laskumise lõpus tuulest välja ning jätavad sinu kui tuulemurdja kaugele maha. Siis pressi elu eest, et neid kinni püüda.

Aga tegin ühe vea: jälgisin liiga palju vahetult minu ees sõitjaid. Kui tõusu viimasel sajal meetril pilgu ettepoole suunasin, märkasin, et grupp oli pooleks läinud. Ja mina olin jäänud paraku teise poolde. Oma viga. Jälle üks õppetund. Kahjuks vigade paranduseks aega enam polnud.

Talu hoovilt mööda muru kulgeva laskumise lõpus teadsin eelmisest pühapäevast, et all luurab sügav mudaauk. Sain sealt jõuga siiski läbi, ehkki napilt, sest auk oli sügav ja võttis hoo järsult kinni. Kuid probleem, ja saatuslik, ilmnes mõni minut hiljem, kus teadsin, et tuleb olla ettevaatlik, ent ei osanud arvestada, et ettevaatlik tuleb olla kohe eriliselt.

Nimelt seal, kus kruusalt keerab uuem rajaosa vasakule, metsa, võtsin küll aegsasti hoogu vähemaks, kuid selgus, et mitte piisavalt. Sõitsin rajalt välja. Maltsa sisse ja oksade vahele. Pidin jala maha panema ja välja ukerdama. Sellest piisas. Piisas, et grupikaaslased kadusid metsatuka taha. Ainus, kes seltsiks jäi – ja seda vaevalt solidaarsusest, arvestades ta seljanumbrit 85, vaid pigem seetõttu, et miski tal ei klappinud –, oli Sten Pelska Saksa Automaatika ProTeamist.

Kuna Pelska näis olevat võistlusele käega löönud, avastasin end üllatuslikult rattamaratoni tehnilisimal lõigul sama hästi kui üksinda. Ei ees ega taga paistnud kedagi, kellega kampa lüüa. Eks nii tunduski sõitmine veidi rahulikum. Mõistagi ei saanud see nii jääda kauaks. Seda enam, et rajal kohtas üha rohkem mudaseid kohti, mis sundisid ettevaatusele.

Ühes metsaaluses paksus porimülkas, kui otsustasin tulla kindluse mõttes sadulast, kuulsin selja tagant hõiget: «Priit, mis korraldad siin!» Vaatasin vasakule – Janek Kutsch Haanja Rattaklubist oli järele jõudnud. Kohe näha, et vilunud sõitja – lõikas sitast läbi nagu noaga sulavõist. Ja läks eest.

Kuid ma ei kavatsenudki seda asja nii jätta.

Kui võistlusrada keeras metsa alt kitsale kruusateele, kust lõpuni jääb veidi üle 30 km ning järgneb justkui trepina mitu tõusu, sain tõusude lõpuks Kutschi ja teised tema kambajõmmid kätte. Kohe tuli küsimus, et kas hakkan nüüd võimu näitama. Ei, vastasin, sest kuhu siin üksinda ikka minna. Arukas peab olema, arukas, olin endale sisendanud. Ja pidasin plaanist kinni.

Siis tulid metsaalused n-ö musta mulla tõusud ja seal saabus õige aeg näidata meestele, kes on tegelikult kes.

Ilma et oleks viimast välja pannud, isegi eelviimast mitte, kerisin järskudel tõusudel end rivis järjest ettepoole. Ja kõige pikema ning ilmselt ka järsema metsaaluse tõusu lõpul, kui ette olid jäänud vaid Kutsch ja veel üks sõitja, heitsin pilgu üle õla ning nägin, et minu tagant oli grupp kärisenud. «Saime vahe sisse, tõmbame nüüd!» ergutasin kahte meest enda ees.

Aga see oli vist pigem ergutus iseendale. Järgnevatel tõusudel jätkasin endise hooga ning maha jäid nii Kutsch kui too teine mees. Ja eespoolt paistisid uued mehed, kellele rehvi alt pori näkku pilduda.

Kui metsa alt lõpuks karjamaa-äärsele külavaheteele välja sai, parandasin veel mõne koha võrra positsiooni ning keerasin viimaks vasakule, laiale, ent lühikesele kruusateejupile omas grupis kõige esimesena. Sellega oli suur töö tehtud ning lasin teistel meestel ka vedamise rõõmu tunda. Sättisin end umbes kümneses pundis mõnusalt sisse ja jälgisin teiste manöövreid. Pärast täisnurkset vasakpööret, kus paremalt ühineb pika sõidu rajaga lühikese sõidu rada, tundsin end korralikust tempost hoolimata äärmiselt kergelt ja turvaliselt. Nagu oleks ajaviitetuuril.

Aga oi, kui kiiresti situatsioon pöördus. Ja seda minu kahjuks.

Seal, kus tuli ületada kolmas veetakistus (fotol vasakul), oli olukord veel täielikult kontrolli all. Teadsin avatud raja sõidust, millised on seal olud, ning sain veest lihtsasti läbi. Seevastu hiljem, kui tulid suurte numbritega sõitjad ning oja ületamise koht muutus äärmiselt plögaseks, nägi seal parajat tsirkust. Üks kaasaelaja hakkas elutargalt õpetama, et hoidku ratturid paremale, nõlva poole, et sealtkaudu saab kuiva jalaga üle (fotol ülal paremal). Üks noormees, kes ta nõu kuulda võttis – sellest rääkis mulle Postimehe reporter –, sattus esirattaga truubi soonde ning lendas mütsti üle lenksu. Tal vedas: maandus istuli. Pärast seda oli vabatahtlik marsruudinõustaja, kes seni oli teinud julgelt häält, olnud vait kui sukk; polnud rohkem piiksugi teinud.

Lahtise asfaldipuruga lõigul (fotol vasakul ja all paremal) avastasin end aga ootamatult raskustes. Olin rivi lõpus ning nägin kurja vaeva, et eesmiste tuules püsida. Millegipärast on too selline lõik, meenus ühtäkki, mis on mulle varemgi ebameeldivusi tekitanud. Lootsin, et tõusul saan grupis taas kindlama koha välja sõita, aga võta näpust – läks sootuks vastupidi. Kui üles jõudsin, oli vahe hoopis suuremaks kärisenud, 20-30 meetrini kohe kindlasti.

Aga ma ei kavatsenud äsjaseid kaaslasi niisama kergelt minema lasta.

Vaja oli neile uuesti tuulde saada, et laskumine Palu TPsse mööda kruusa läheks n-ö priiküüdiga. Seega panin peaaegu maksimumi välja ning hakkasin eesmisi taga ajama. Vähemasti märkasin, et vahe ei suurene. Hea seegi. Ja see andis lootust. Oletasin, et oluline on kesta maanteeni, sest seal lastakse küllap korraks tempo alla, hakatakse passima, kes ette läheb.

Oletus pidas paika. Keerasin kruusateele umbes 20-meetrise kaotusega, aga ei vajanud järgnevalt sadat meetritki, et grupist jälle kinni saada.

Kuid Palu TPs, pärast maantee alt läbi sõitmist, võtsid kaaslased ühiselt ette manöövri, mis tegi nõutuks.

Too pööre maantee alt paremale on tegelikult salakaval ja ohtlik. Postimehe reporter nägi oma silmaga, kuidas hinnanguliselt neljakümnendates naine sõitis seal otse kraavi. Mats oli nii valus, et edasi ta ei sõitnudki. ATV viis ta meedikute vastuvõtule.

Minu kaaslased sealt alla ei sõitnud, vaid otsustasid sisuliselt in corpore keerata nii vasakule kui paremale – jooma. Mul oli vett küllaga, seega kihutasin otse edasi. Aga see ei meeldinud mulle. Ma ei hellitanud lootust eest saada. Pigem tähendas üksinda ette sattumine, et esiteks energia kulu suureneb ning teiseks muutun tagumistele jahiloomaks. Mõlemad variandid töötasid minu kahjuks.

Aimdus, et selline ootamatu ette sattumine head ei too, hakkas metsa all tõeks saama. Ükshaaval tulid tagant mehed, kellega varem olin sõitnud koos, ning läksid mööda. Andrus Tammistu JK Paralepast isegi ergutas, et «Priit, võta sappa!», kuid mu hoog polnud selleks piisav. Ainus hea asi näis see, et ette ei moodustunud suuremat gruppi, vaid enamik võitles justkui iseenda eest, mis tähendas, et kui neid liiga kaugele ei lase, säilib mingigi lootus kruusalõigul, pärast Elva jõe ületust, kui lõpuni jääb umbes 15-16 km, eesmistele uuesti kannule saada.

Ja see õnnestuski, mille eest võlgnen tänu Sportlandi sõitjale Heiki Kanistikule (nr 295), kes mind oma laia turja taga gruppi järele aitas. Eks ma pidin selle nimel muidugi ise ka ikka pingutama.

Aga ei olnud seal grupis kerge püsida. Kui keerasime liivasest kurvist paremale Hellenurme poole viivale kruusateele, sain taas abi Kanistiku tulevarjust, et jälle eest kippuv grupp kinni püüda. Ja isegi kui gruppi tagasi sain, pidin hoolikalt kohta valima, et tagant maha ei pudeneks. Omajagu karuteene teevad mulle ilmselt ka TPde teadustajad, kes nii Hellenurmes kui Palus kuulutasid eksalteeritult, et see on grupp, kus sõidab ka Priit Pullerits. Kujutan ette, millise laengu see grupikaaslastele annab: oi, kuidas tahaks Pulleritsu lahti raputada ja talle pähe teha. (Te ei kujuta tegelikult ette, kui raske on võistlus Pullerits versus Eesti.)

Ja nii läkski pärast Hellenurme TP järgset pikka tõusu kõvaks kihutamiseks. Ainus naisvõistleja me grupis, Sille Puhu, nägi kõvasti vaeva, et meestega kaasa minna – märkasin, et ta oli lasknud väikse vahe sisse ja läksin temast mööda.

Aga juhtus hoopis nii, et 7 km enne lõppu läks grupiga kaasa Puhu ning maha jäin mina.

Ei saagi aru, kuidas see mahajäämus tekkis. Tekkis veidi enne seda, kui tee keerab kruusalt tervanurkselt tagasi paremale laiale metsasihile. Ja kui vahe tekkis, sain kohe aru, et nüüd pole enam midagi päästa. Veidi eespool pudenes veel üks mees. Jõudsin talle järele ning tegin ettepaneku, et teeme üheskoos tööd, sest võita ei ole meil enam midagi, kaotada aga küll.

Kuid siis sain veel ühe üllatuse. Õigemini oli neid kaks.

Esiteks tundsin järsul tõusul 6 km enne lõppu, et parem reiepealne lihas kiskus korraks krampi.

Teiseks tundsin järsku, et kõht on kole tühi ja kohe kaob energia. Olin seni võtnud kaks geeli, nüüd haarasin tagataskust kähku kolmanda. Too oli kofeiiniga. Äärepealt oleksin geeli näppude vahelt maha pillanud.

Pärast laskumist, kui ees ootas soine lõik avatud raja sõidust tuttavate poriaukudega, juhtus see, mida olin kogu aeg alateadlikult peljanud. Raja vasakus servas libises ratas kas kaldel või juurikal alt ning kukkusin vasakule küljele. Sellele, kus olin mullu murdnud rangluu. Sealsamas lebasid tee ääres vanad puutüved. Aga õnneks oli hoog väike, pea olematu, ning teiseks jäi tüvede tabamiseni paarkümmend sentimeetrit ruumi. Ometi kontrollisin esimese asjana, kui end püsti ajasin, kas õlg liigub. Liikus.

Kuid rütm ja ind läksid kaotsi. Muist aega kulus ehmatusest toibumiseks. Võitlusvaim polnud seejärel enam endine. Kui nii napilt pääsed, siis jõuab paratamatult kohale, mis on ikkagi esmatähtis – terveks jääda. Muu on teisejärguline.

Sedasi, hoobi saanud motivatsiooniga, polnud ime, kui Elva jõe silla järgsel liivasel tõusul (fotol vasakul) lasin äsjase kaaslase koos tagant jõulise hooga nõlvast üles rühkinud vene ratturiga eest. Võib-olla oleksin neile sappa saanud, kui poleks kulutanud aega koolatopsi tühjendamisele. Nad said kahekesi paarikümnemeetrise edumaa. Püüdsin säilitada oma tempot, et ehk keegi tagantpoolt tulijaist mind siiski viimasel kolmel kilomeetril kätte ei saa. Seetõttu, et moraalile mitte uut pauku anda, ei kiiganud isegi üle õla tagasi.

Liiati hakkas endast märku andma järjekordne probleem. Parem sääremari kiskus krampi.

Sättisin vändates asendi nii, et parema jala kand oleks võimalikult palju maa poole surutud. Nii lootsin sääremarja venitada. Veidi aitas. Aga niipea kui jala tavaasendisse lasin, hakkasid krambiaistingud taas teravalt tunda andma.

Ja siis tuli tagant veel üks üllatus. Maido Mesipuu vedas järele 8-9-mehelise rongi.

Tuli olukorraga leppida ning end rongi sappa sättida. Hea seegi, et tempo püsis ühtlane, ilma tõmblemiste ja kiirendusteta. Neist meestest ei kavatsenud ma enam lahti lasta.

Ja see õnnestus. Lõpuheitlusse sekkujat parema jala sääremarja tuikamise tõttu minust küll polnud, võtsin stoiliselt ja väärikalt vastu selle, mis seekord oli minu jagu. Aega kulus 3:16.38. Kohana läks kirja alles 424., mis, tõsi, peaks mul olema kõigi aegade paremuselt teine. Kuid omas vanuseklassis tuli koguni nii kõrge koht nagu 24. Ja tõele au andes, arvestades, et ma pole 20ndates ja 30ndates, isegi mitte 40ndates, vaid 50ndates, on too 24. tulemus ikkagi selline, mida ei pea häbenema. Või julgeb mõni väita vastupidist?

Foto 1: Tanel Kangert Tartu rattamaratoni stardi ootel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits veidi rohkem kui pool tundi enne Tartu rattamaratoni algust Tehvandi staadioni tribüüni taga parklas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 3-5: Tartu rattamaratoni start Tehvandi staadionilt. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kiire kruusasõit Tartu rattamaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Rivi tikub pikaks venima. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Mehed sügiskollases sõidavad Tartu rattamaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9 ja 10: Muda ja vesi Tartu rattamaratonil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 11: Vesist kohta kaarega ja kuivade jalgadega läbimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 12: Kukekostüümis sõitja. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 13: Kõik ei lähe edasi, mõni läheb ka tagasi. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 14: Siledam kiirendamist võimaldav lõik Tartu rattamaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 15-18: Kolmas veetakistus Tartu rattamaratonil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 19 ja 20: Lahtise asfaldipuruga lõik. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 21: Üheskoos lombist mööda. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 22: Atrõõv! Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 23: Kõvad sõitjad kihutamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 24: Üksinda rajal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 25: Geelipakk hambus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 26: Elva jõe silla järgne tõus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 27: Finiš peaaegu paistab. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 28: Eelviimane kurv. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Miks Eesti president loobus Tartu rattamaratonist?

Ega ma nüüd väga kõvasti ka liialda, kui ütlen, et üks peamisi küsimusi Tartu maratoni finišipaigas Elva mändide all kõlas: kas president Kersti Kajulaid on ka juba võistluse lõpetanud ja kuidas tal läks? Enamik oli lugenud mu laupäevast lugu Postimehe Arteris, kus kolm rattaässa Caspar Austa, Alges Maasikmets ja Peeter Tarvis jagasid minu vahendusel presidendile sõidunõu - nii et suurem osa osalejaid oli presidendi plaanidega kursis.

Ma panin Otepääl soojenduseks spetsiaalselt selga Rein Taaramäelt ostetud Katjuša meeskonna vesti, punane Kremli torn ees ja taga keskel ning Gazprom ja muude hirmuäratavate firmade nimed peale trükitud, et äkki saaks presidendiga stardi eel koos pilti teha. See foto, kujutan ette, oleks tulnud vägagi intrigeeriv.

Aga pilt jäi tegemata ja ei saabunud presidenti ka finišisse. Sest ta polnud startigi tulnud.

Helistasin presidendi nõunikule Taavi Linnamäele ja küsisin, mis juhtus. Ta vastas, et presidendil - kes minu eeskujuliku reporteritöö järgi oli ise oma nime kirja pannud ja ise oma taskust ka osalustasu maksnud (mis on arusaadav, sest ega Vabariigi presidendi kantselei ole ju rattamaratoni sponsor, rääkimata sellest, et presidendiga võrreldes on ka need mehed, kes tulid rattamaratonile BMW või Range Roveri maasturiga, ikka vaesed kui kirikurotid - ja ega selliseid mehi nüüd üleliia palju ka muidugi olnud) - aga kus see lause mul pooleli jäigi? - ahjaa, Linnamäe ütles, et presidendil oli kerge külmetus ning seetõttu ei pidanud ta mõistlikuks osalema tulla.

Minu tagasihoidlikul hinnangul on põhjus igati arvestatav. Nii et anname andeks ja loodame, et president tuleb ja pakub konkurentsi järgmisel korral - ja tuleb siis rajale veelgi tugevamana. Pealegi, kui palju leidub Euroopas riigipäid, kes nii karme katsumusi, nagu tänane maraton, üldse ette söandaks võtta? Ega vist mitte ühtegi.
*
Rattamaratoni traditsiooniline reportaaž tuleb ka, luban.

Foto 1: Tartu rattamaratonil pori vältimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Tartu rattamaraton, veetakistus veidi vähem kui 30 km enne lõppu. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Presidendi puudumisel oli Tartu rattamaratoni suurim staar Tanel Kangert (keskel sinises). Kas vasak jalg verine? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis salainfot peilisin välja võistluskeskuses?

Parkisin täna keskpäeval oma Treki Lõunakeskuse Hawaii Expressi kaupluse ette, panin 12-eurose lukuga kinni. Väntasin kohale rahulikult, sest eile, kui üle pika aja päikest näitas, olin pärast kolme- ja pooletunnist seminari TÜ uudisekursuse tudengitega Toomemäelt kesklinna Postimehe toimetusse laskudes saanud salakavalat külma, nii et võitlesin terve ülejäänud päeva hilisõhtuni välja, et nohu omale kohta mu ninas sisse ei võtaks: kuum dušš, eriteed, paratsetamol, Carmolise kommid, soojad sokid jne. Ei tahtnud võistluskeskusse vastutuult vändates kuidagi lisaks külmetada. Seepärast hoidusin higistamast. Kuid hoidsin 3,9-kilomeetrisel teekonnal keha soojas: dressipluusi peale tõmbasin Rein Taaramäelt ostetud Katjuša profimeeskonna vesti (fotol ülal vasakul), mis, nagu välja tuli, oleks mulle karmilt maksma läinud.

Keset võistluskeskust, Sportlandi suure müügiala ees, valas Priit Reiman (fotol paremal) suurde kaussi kollaseid juustuliistakuid. Valmistus pastapeoks. Temast vasakul nägin müügil uutmoodi, ruudukujulises ümbrikus HoneyPoweri geele. Need tuleb keskelt, nagu mulle lahkelt selgitati, ühe käe sõrmede vahel pooleks murda ning siis saadki geeli kätte – ei mingit korgi keeramist ega otsa hammastega rebimist. Ostsin kaks, prooviks. Kokku kolm eurot.

Seal kõrval olid väljas rattariided, mis kõik olid poole võrra odavamaks lastud. Cofidise vorm on üleeilne päev. Astana särke oli samuti rikkalikult, need sai kätte veidi vähem kui 30 euroga. Aga Astana on ka juba pigem eilne päev.

Allan Orase (fotol paremal) moomoo boksis käis kõva askeldamine. Oras seletas vene keeles oma toodangu hüvesid lätlastele – nood paistsid tõsised ostuhuvilised. Ostsin tosina euro eest sinimusta värvi ja valge Estonia kirjaga ratturi nokatsi. Igaks juhuks, et äkki, kui mõni peaks kunagi välismaal küsima, kust pärit olen, on hea viidata, et näe, loe noka pealt.

Siis võtsin numbri välja. Vanem proua küsis, mis nimi. Ütlesin. Ta vaatas mulle uuesti otsa, pikalt, ja imestas enda üle, et pidi nii elementaarset asja küsima. Lisaks numbriümbrikuga oleks saanud ka ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimase numbri, aga loobusin, sest see on mul olemas – ütlesin, et andku mulle ettenähtud eksemplar kellelegi teisele, kes tahab sõbrale ka ajakirja võtta.

Hawaii Express oli välja pannud uusimad rattamudelid ning Allar Pähn (fotol vasakul) seletas entusiastlikud ja rõõmsalt vene keeles, ja heas vene keeles, 9990-eurose FS-ratta eeliseid ning isegi kindlustuse nüansse. Kuulajaid leidus hulgi, ostjaid ei silmanud.

Edasi peatusin järjekordse geelileti ees, sest otsisin, mida võiks enne starti, esimeste kilomeetrite kiirenduse ajaks suhu pigistada. Ostsin kahe euro eest Nutrendi õunamaitselise Endurosnacki. Mõtlesin, kas võiksin veel midagi vajada, aga mitte ei tulnud midagi pähe.

Siis jäin silma Art Soonetsile, siinse blogi pildipanga ehk Scanpixi Baltimaade pealikule, kel vajus suu lahti, kui nägi, et mul on seljas Katjuša vest. Ta teatas kohe: «Nonii, homme hommikul auto peale küll ei saa!» Et leidku ma mingi muu transport. Soonetsi sõbrad ühinesid särasilmselt tema arvamusega. Ütlesin, et Art, näe, kui ma oleks mõne muu särgi selga pannud, siis poleks sa mind ilmselt rahva seas märganudki. Ja viitasin oma sinisele nokatsile: sellel on kiri «Moab, Utah». Ütlesin, et näed siis, palju kõnekam tekst on mul otsa ees, aga sa ei pane seda tähelegi. Soonets soostus.

Õnneks ei olnud meestel rohkem aega minu riietuse küsimusega tegeleda, sest sealsamas seisis peakohtunik ning kõigi pilgud pöördusid temale. Kohe läksid lendu küsimused: kas rajal tuleb muutusi? Kas mõned sopased kohad jäävad välja? Millal lõplikud otsused langevad?

Värske ja raudpoltkindla info järgi jäävad välja vana lasketiiru lähedane tõus ja sellele järgnev laskumine, mille libedust kirjeldan ka tänases Postimehe Arteris ilmunud rattamaratoniloos, kus palusin kolmel ässal, Caspar Austal, Alges Maasikmetsal ja Peeter Tarvisel anda nõu president Kersti Kaljulaidile, kes tuleb rattamaratonile esimest korda.

Ei saa välistada, et välja jääb ka esimese vaheajapunkti järgne põlluveerne lõik, mis oli samuti möödunud pühapäeval metsikult pehme ja vesine. Üks Eesti väga kõva sõitja, kes vestlusringiga ühines, kinnitas, et kolmapäeval oli maratoni rada cyclocrossi rattaga väga problemaatiline läbida.

Ah, see on võõras mure. Mina lähen starti Cube’iga. See on kindla peale minek. Kui muidugi haigusvimm ei süvene.

Kuid lõpuks üks kasulik vihje neile, kes siia lõpuni jõudsid: pärast homse sõidu lõpetamist ärge jääge jälle sajandat korda seda purgisuppi lurpima, vaid tehke endale sealsamas Elvas välja üks korralik lõunapreemia - sest uskuge, te olete seda väärt!

Foto 1: Priit Pullerits Rein Taaramäelt ostetud Katjuša profimeeskonna vestiga Tartu Lõunakeskuses. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 2: Priit Reiman valmistamas smuutit. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Allar Pähn fixie rattaga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Allan Oras moomoo spordirõivastega. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rattameeste nõupidamine tänavuse Mulgi rattamaratoni finišis. Leia pildil Caspar Austa, Gert Jõeäär ja Markus Pajuri. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 6: Caspar Austa jooksmas mäest üles mullu sügisel Tartus Karlovas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma pääsesin Tartu rattamaratoni esimesse stardigruppi?

Ei ole ainult nii, et vabariigi president Kersti Kaljulaid (fotol paremal) saab Tartu rattamaratoni stardigrupis nihkuda ettepoole, sinna, kuhu ta senistest tulemustest lähtudes ja statistiliselt kuidagi kuuluma ei peaks. Nagu teate, seisis president Kaljulaidi kui rattamaratoni debütandi nimi esialgu viimases, üheksandas stardigrupis, kuid juba kolmapäeva õhtuks oli ta kerkinud kuuendasse. Tema stardinumber on 1505. Tean, miks ta kerkis, sest helistasin klubisse Tartu Maraton ja küsisin järele (sellest, miks, saate lugeda laupäevases Postimehe Arteris; aga presidendi uut rattavormi saate näha siit).

Too kõne klubisse tõi teadmiseks veel ühe muutuse. Nagu teate, kuulusin esialgu Tartu rattamaratoni teise stardigruppi (numbrid 301-500), kuid kõne lõpuks avaldas ja tunnistas klubi esindaja, et on mind paigutanud teisest grupist esimesse. Minu stardinumber on 288. Mu parim tulemus on tunamullune, 300. (aeg 2:59.31).

«Ei või olla!» imestas kolleeg Postimehe Tartu toimetuses, kui sellest imelisest edenemisest stardiprotokollis kuulis. «Kas Indrek Kelk laskus põlvili ja palus andeks?»

Ei.

See küsimus niikuinii kerkib, kuidas ma pääsesin esimesse stardigruppi (numbrid 101-300) – seda enam, et mullu ma Tartu rattamaratonil ei osalenud –, mistõttu otsustasin, et ei hakka enam infot kinni hoidma, nagu hoidsin eile, vaid ausam ja lihtsam on kogu asi ise ära rääkida. Niisiis: kuidas ma sain esimesse stardigruppi?

Vastus: väga lihtsalt – ma maksin. Ja pärast seda, nagu öeldakse, polnud korraldajail enam ühtegi argumenti ega võimalust, et mind kinni või tagasi hoida, nagu näiteks mullu.

Foto 1: President Kersti Kaljulaid üle-eelmisel nädalalõpul Tallinnas poolmaratoni lõpetamise järel. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 2: Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk mulluse Tartu rattamaratoni eel Tehvandi staadionil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma pääsesin suurde jooksuraamatusse?

Paar päeva tagasi sain Ameerikast üheleheküljelise dokumendi, mille ülaserva oli suurte tähtedega trükitud suurt mitte midagi ütlev «RELEASE». Selle sõna kõlas ei ole ju midagi heidutavat, eks ju? Aga teksti süüvides muutus dokumendi sisu üha jõulisemaks, ütleks isegi, et kohati kurjakuulutavaks.

Kõik sai alguse sellest, et suvel oli sattunud mu pihku ameeriklanna Laura Lee Huttenbachi äsja eesti keelde tõlgitud jooksuraamat «Elu enesega võidu» (fotol vasakul ja all vasakul). Lugesin selle läbi ja tundsin hämmeldust ning olin segaduses. Mitte ükski varasem spordiraamat polnud tekitanud nii vastakaid tundeid. Seetõttu võtsingi autoriga ühendust, ütlesin talle otse, mis ma tema raamatu kangelasest ja tema käsitluse rõhuasetustest arvan, ja palusin, et äkki ta selgitab oma valikuid ja otsuseid, sest plaanis oli kirjutada raamatust arvustus.

Autor (parempoolsel fotol paremal) üllatas mind. Sellega, et vastas mulle juba järgmisel päeval, ja samuti sellega, et vastus polnud formaalne, vaid sisuline, pikk. Ta oli tõesti vaeva näinud. Kuid tema vastused tekitasid mul vaid uusi, varasemast veelgi teravamaid küsimusi. Esitasin need talle – ja sain taas pikad vastused. Sedasi arenes meil sisukas diskussioon.

Mis veelgi huvitavam: autor tunnistas, et talle meeldisid mu kriitilised küsimused. Esiteks seepärast, nagu ta märkis, et enamik lugejaid annab tühja tagasisidet stiilis «mulle meeldis su raamat», millega ei ole mitte midagi pihta hakata. Ja teiseks seepärast, nagu ta tunnistas, et mu küsimused panid teda veelgi rohkem ja sügavamalt oma loo kangelase ja tema tegude üle juurdlema.

Siis, ühel päeval, küsis autor, kas võib meie vestlusest teatud kohti kasutada raamatu kordustrükis. Mis mul sai selle vastu olla, kui olin meie vestluse teatud kohti – olgu igaks juhuks siin rõhutatud, et autor teadis algusest peale, et küsitlen teda oma plaanitavate kirjutiste tarbeks – kasutanud oma kahes raamatust rääkivas kirjutises, millest üks ilmus hiljuti Postimehe Arteris ja teine ajakirjas Jooksja. Andsin autorile nõusoleku ega hakanud kuidagi uurima, mis kohti ta me vestlustest ikkagi kasutada tahab – sest ega tema ka minult uurinud, mis kohti meie vestlustest mina kasutan.

Ja siis saabus eile pärast paari nädala pikkust vaikelu «RELEASE».

Selgus, et pean alla kirjutama dokumendile, kus olid kirjas need lõigud, mida autor meie vestlustest oli talletanud ja käsikirjas esitanud, ning allkirjaga kinnitama, et ma annan autorile, tema esindajatele ja üleüldse kõigile, kes temaga kuidagi suguluse või kirjastustegevuse kaudu on seotud, ära absoluutselt kõik õigused, mis puudutavad dokumendis tsiteeritud lõike raamatust, ja et autor ning kirjastus võivad mult saadud ja minusse puutuvat materjali kasutada nii reklaamis kui ükskõik kus iganes nad tahavad – jne, jne väga karmis ja keerulises juriidilises keeles.

Panin allkirja alla ning saatsin dokumendi teele. Ise mõtlesin, et vaat kui juriidiliselt põhjalikult Ameerikas asjad käivad, et igaüks, kellele mingis raamatus ruumi pühendatakse, peab järelikult allkirjastama samasuguse paberi. Arvestades, et Huttenbachi raamatus on kümneid ja kümneid tegelasi, on raske isegi ette kujutada, milline paberimajandus kaasnes enne, kui raamat üldse trükikotta jõudis.

Lühidalt, järeldus: nüüd olen ses osas, mida autoriga rääkisin, ilma igasuguste õigusteta ning ärgu püüdkugi millegi üle tulevikus kobiseda ja midagi nõudma hakata. Seda see sõna «release» tähendabki: et annan kõik õigused ära.

Aga vähemasti olen ma sees suures spordiraamatus, mille turg on terve USA, üle kolmesaja miljoni inimese, ja samuti teised ingliskeelsed ning tõlkimise korral ka muud maad.

Kas teid juba on mõnda suurde rahvusvahelisse spordiraamatusse talletatud?

Foto 1: Ingliskeelse raamatu «Elu enesega võidu» esikaas. Foto edastas raamatu autor
Foto 2: Raamatu «Elu enesega võidu»peategelane Kaaren ja autor Laura Lee Huttenbach Miami South Beachil. Foto autor: Laura Lee Huttenbach
Foto 3: «Elu enesega võidu» eestikeelse tõlke esikaas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ratturid Miami Beachi, raamatu «Elu enesega võidu» peamises tegevuspaigas. Foto autor: USA Today Network / Sipa USA / Scanpix 
Foto 5: Miami Beach on koht, kus tehakse palju moefotosid. Pildil Nadeea Volianova Venemaalt Miami Beachil modellitööd tegemas. Foto autor: BuzzFoto.com/Scanpix

Pullerits: Millega üllatas Cube ja jahmatas Tartu rattamaratoni treeningsõit?

REPORTAAŽILE LISATUD HAPPY END ehk ÕNNELIK LÕPP.
Enne seda, kui Tartu rattamaratoni rajal tuleb umbes tosina kilomeetri järel teine maanteeületus, keerab rada vasakule põllu servale, ja seal on ligane ja libe. Pühapäevane treeningsõit saigi selleks tehtud, et olusid paremini tundma õppida. Kodanik Männik, keda kõik teavad Hawaii Expressi mehaanikuna, vaatas laupäeva õhtul veidi enne kella kuut mu Cube’i ratta rehvimustrit ning ei olnud kuigi julgustav. Tunnistas, et muster on liiga sile. Aga tööpäev oli lõppemas ja keegi mingit rehvivahetust ette ei võtnud. Kodanik Männik lasi vaid rehvidesse õhku juurde, ette 1,8 ja taha 2,0 ühikut.

Et rehvid on libedad, sain tunda juba vana lasketiiru tõusu järgsel metsaäärsel rajalõigul, kus Cube käis all vinderdi-vänderdi. Ent ega plaanis olnudki kihutada, näiteks teisel järsul tõusul, umbes 10. kilomeetril, tulin isegi sadulast maha ega hakanud libedal tõusul üles pressima, sest mis siis saab, kui tagaratas hakkab ringi käima ja hoog raugeb – oledki külili maas. Aga kukkuda – vaat seda küll ei tahtnud. Sättisin end tõusu otsa vaatama, kuidas teatemaratoni avavahetuse liidrid sellest üles pressisid ning hüüdsin Viljar Kannimäele hoogu juurde (loodan, et see ei kvalifitseeru teatemaratoni käiku sekkumisena). Hästi hüüdsin, sest Saksa Automaatika Pro A-Team, keda Kannimäe esindas, tuli teatemaratoni võitjaks (fotol ülal vasakul).

Enne teist maanteeületust, ligasel põllulõigul, möödusid minust liidrite järel järgmised kolm teatemeeskonda. Said vähemalt poolesajameetrise edu sisse. Kuid püüdsin nad Kaurukausi servale viival tõusul kinni. Seal oli kambas ka üks Sky meeskonna vormis treeningsõitja. Haakisin neliku taha ja sain tiivustust. Metsavahelisel kruusateel sõitsin neil eest ära. Võistlevas kolmikus pedaalisid Rainer Neidra (nr 3, Tallinna Lennujaama SK I), Raul Arula (nr 27, Tartu Velo) ja Janek Laisaar (nr 28, 3 Ratast). Harimäe suunas viival kruusateel lasin nad endast rahulikult mööda, sest olin otsustanud, et ei hakka tõusudel end kinni tõmbama – treeningsõit ikkagi.

Kruusateel oli hea võistlejatega kaasa minna – aga ma ei vedanud kordagi, sest ei tohtinud võistlusse sekkuda –, aga kui keerasime viimaks umbes 28. kilomeetril paremale ja jõudsime talu lähistale, siis, mis seal salata, hakkas veidi häbi. Siin me olime, viis täisjõus meest, tallamas tühja tuult, tulemust ei mingit, samal ajal kui pärisinimesed põllul kartulit võtsid, talveks valmistusid, et midagi ikka süüa oleks. Sellistel hetkedel saad eriti reljeefselt aru harrastusvõistlusspordi – eriti veel sellise, mis neelab tunde – arulagedusest ja mõttetusest. Kuid ega sa saa ju ratast rohu sisse visata ja taluinimestele appi minna – rattakaaslased lähevad selle ajaga eest ära.

Aga eest läksid nad ära nii või naa. Seal on koht, kus rada keerab rohumaa laskumise lõpus paremale kivide vahele metsa alla. Sellised kohad, tunnistan, mulle ei meeldi. Meeles Kodanik Männiku tõdemus, et rehvimustrit pole ollagi, ja lähtudes põhimõttest, et parem karta kui kahetseda – karta külili kukkumist, et mitte kahetseda, taevas hoidu, mingit luumurdu –, võtsin rahulikult ja nägin, et nelik sai ligi sada (jah, ligi sada...) meetrit mul eest ära. Järgneval kruusasel valdavalt tõusval rajal võtsin küll paarkümmend meetrit tagasi, kuid siis tuli lõik, kus metsaveomasinad olid sisse vajutanud sügavad roopad, mis sundisid tempot ettevaatuse nimel aeglustama. Niigi olin saanud juba esimese hoiatuse, mis tõmbas südame alt juti läbi, kui vahetasin laskumise lõpus üle rohuse keskkoha sõidujälge ning seal viskas libeduse tõttu ratta peaaegu alt ära. Selge, järeldasin, võta nüüd asja mõistusega, mees.

Kuid kohe järgnes uus üllatus, õigemini oli neid kaks, ja need olid veelgi ebameeldivamad. Ma ei tea, kas see koht on tänavusel rajal uus või oli see rajal juba ka mullu, sest eelmisel aastal jäi mul Tartu rattamaraton Eesti harrastusspordimaailma vapustanud rangluu- ja viie roide murru tõttu sõitmata, aga nüüd ei läinud rada üle kruusatee, nagu vanasti, vaid keeras enne vasakule – ja seal vaatas vastu pehme paksu liivaga lõik. Küsisin nõu raja ääres seisvailt meestelt, kes olid ilmselgelt tulnud piidlema, mis tsirkust seal saab, et kas siit läbi ka pääseb. Nad ütlesid, et proovigu ma paremalt. Igaks juhuks tulin sadulast maha – ja nii kui liivasele pinnasele astusin, vajusin koheselt rattakingaga sinna üleni sisse.

Aga liivatakistus oli väike mure. Vaevalt kilomeeter hiljem vaatas vastu ligane laskumine ning selle all pahinal voolav oja. Terendav olukord nõudis lausa analüüsi, kuidas käituda. Hea, et pole võistlussituatsioon, mõtlesin, sest siis tuleks teistega kaasa minna ning tont teab, millega uudne olukord lõppeks – äkki jalgupidi ojas, mis poleks kindlasti hea, sest siis oleks järgmiseks 60 kilomeetriks märjad jalad, ja külmad ka. Millega see nüüdsel aastaajal päädib, on teada – käreda kurgu ja nohuga. Seda poleks enne õiget rattamaratoni küll vaja.

Õnneks tuli võistlusnumbriga testsõitja, kel polnud aega midagi vaagida, ning näitas mulle pasliku trajektoori ette. Läksin ettevaatlikult tema jäljes ja sain kuivade jalgadega üle.

Pärast teatevahetusala Pringil liitusid minuga Mait Mändmets (nr 5, G4S) ja tema kannul Kurmo Neemela. Paras paar, kellele sappa haakida – kui tagant tuli nagu kahurist lastuna Meelis Oja (nr 26, Hauka Veloklubi 3) ja lendas meist tõusul raiudes mööda. Aga ta polnud endas väga kindel, piilus pidevalt selja taha. Mändmets ei kiirutanud tema püüdmisega. Vastupidi, pudenes ise ära. Jäin koos Neemelaga ja võtsime Oja tuulde. Puka TP alasse (fotol paremal), kus polnud ainustki hingelist, jõudsime kolmekesi 1:29ga.

Aga kaua sa ikka tuules passid. Võtsin kaaslaste kõrvale ja läksin mööda. Vahe tekkis kiiresti. Aga mõne aja pärast, enne Linnamäe tõusu, jõudsid Oja ja Neemela järele ning lasin nad lahkelt mööda, et mitte võistlust segada. Meegaste poole minevat pikka tõusu võtsime kolmekesi igaüks n-ö omal rajal. Kiigeplatsi juurest algavat laskumist sõitsin taas ettevaatlikult, pannes rõhu oludega tutvumisele ning igal juhul püsti jäämisele. Kuid laskumise järel, pärast kruusateele keeramist, tabas mind uus üllatus.

Mu kannul oli Allan Oras (nr 22, moomoo; fotol vasakul), mees, kes aastaid tagasi tuli Tartu rattamaratonil Euroopa meistriks maastikurataste maratonis. Ei juhtu just sageli, et nii kõvad sõitjad mu tuulest väljuksid. Aga nüüd see juhtus. Paraku ei olnud minust tema tuulde võtjat, sest järgnes rattamaratoni kõige sopasem ja hullem rajaosa – selline, mis mulle oli täiesti tundmatu; ja see asjaolu sundis ekstraettevaatusele.

Niisiis möödusid järgmised kilomeetrid justkui aeglustiga. Kui Endomondo näitas 20.-25. km lõigu keskmiseks kiiruseks 35,3 km/h, siis 45.-50. km keskmiseks kiiruseks osutus kõigest 18,6 km/h. Sõitsin ihuüksinda mulle tundmatutel teedel – õigemini on neid teedeks nimetada suur liialdus – ning jälgisin, et libedatel ja vesistel lõikudel ei väärataks. Mitte ei tahtnud külge maha panna. Ja Kodanik Männiku konstateering püsis ka kogu aeg meeles. Tolle rajaosa kõige põnevam koht oli seal, kus vesi oli kruusaga täidetud oja ületuskoha peaaegu minema viinud, vaid kitsas allesjäänud kohas sai üle.

Tegelikult jätkus aeglast sõitu 55. kilomeetrini (50.-55. km keskmise kiirusega 19,5 km/h). Ometi läksin mööda Tartu Velo sõitjast Raoul Johansonist (nr 27). Meeldiva üllatusena märkasin, et metsaalused polnudki igal pool lootusetult sopased – arvestades varasemate nädalate vihmahooge kartnuks palju hullemat. Paaris kohas tekkis isegi kahtlus, kas seal viimastel päevadel üldse sadanud oli.

Palu TPst (fotol paremal) ja teisest teatevahetusalast, kuhu jõudsin 2:44ga, pedaalisin hooga läbi. Jootjad jäid imestunud nägudega mind saatma, kas ma juua ei tahagi. Vesi oli mul kahe pudeliga endal kaasas – nii nõrk ka ei saa olla, et oma joogipoolist kaasa kanda ei jaksa – ning ühe neist tõin peaaegu täies lastis endaga Elvasse kaasa. Aga palav ju polnud, vett pritsis altpoolt kogu aeg nagunii peale, mis sa seda ikka endale suu kaudu lisaks juurde kallad. SiS-i kaks geeli olin ka tagataskusse pistnud, aga ei leidnud needki minust tarbijat. Eks jäävad järgmist korda ootama. Ilmselt võib neid nimetada Eesti kõige rohkem rattasõidutatud geelideks.

Palult Elvasse sõitsin enamiku maast üksinda. Pärast Elva jõe ületamist jõudis mulle järele kolmik, kes tuli pöörase hooga, kõige lõpus üks Pelotoni vormis mees. Tegin kiirenduse ja haakisin neile sappa, kuid sain 300-400 meetri järel aru, et nende tempo on mulle liig. Lasin neil minna. Seejärel andsin teed ka Kunnar Zirkile (nr 5, G4S), kuid nägin, et temastki polnud kiirele kolmikule järele minejat.

Minu pettumuseks oli rajalt välja jäetud väike ekskursioon kruusakarjääri äärde. Selle asemel tuli maadelda rattaga soisel pinnasel. Sellised kohad, kujutan ette, võivad võistluse ajal tekitada palju närveldamist ja pingeolukordi, miks mitte ka kukkumisi. Vähemasti oli Elva jõe teine ületus, mis vihmaste ilmade järel on olnud nii sopane, et kord nägin, kuidas seal Peip Reedi isegi üle leistangi muda sisse lendas, sedakorda säärane, et võis seda täie kiirusega rünnata.

Viimaseks kolmeks kilomeetriks sain endale vedaja ning tema tuules saabusin finišisse ajaga 3:37. Mis on väga kehv aeg, arvestades, et tunamullu lõpetasin Tartu rattamaratoni veidi vähem kui kolm tunniga. Kas Art Soonetsilt alla tuhande euro eest ostetud Cube ei ole ikka nii hea ratas, nagu Master Baruto must ratas, millega toona oma rekordaja sõitsin ja mis, kui õigesti mäletan, leiaks endale uue ostja kaks korda kallima hinna eest (või on juba leidnud?). Või on asi ikkagi ilmas ja raja kvaliteedis? Minust parema aja sõitsid teatemaratonil osalenud 33 kolmikust välja 18. Viimaseks jäi Indrek Kelgu võistkond Omad Joped.

Finišis üllatas mind üks osaleja, kes andis mulle oma saunatalongi, et saaksin end puhtaks pesta. See oli väärt tegu, sest pärast sõitsin rattaga Elva vanasse vaksalisse, kus nüüd asub restoran Waksal (fotol vasakul ja ülal paremal), ning tegin endale kolmekäigulise lõuna. (Ja mitte ainult endale.) Sest ma olen seda väärt.

Foto 1: Saksa Automaatika Pro A-Teami teatevahetus Tartu rattamaratoni teatesõidul. Foto autor: Elen Kontkar, Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Saksa Automaatika Pro A-Teami ankrumees Robi Niit toob oma meeskonna Tartu rattamaratoni teatesõidul võitjana Elva mändide vahele. Foto autor: Elen Kontkar, Klubi Tartu Maraton
Foto 3: 2010. aasta porina-vihmane Tartu rattamaraton. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: Lätlane Gunars Dzalbs 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 5: Erki Pütsep 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 6: Puka TP 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7: Allan Oras näitab laskumistehnikat kurvis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Palu TP 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 
Foto 9: Tartu Velo rattur 2014. aasta Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 10 ja 11: Restoran Waksal Elva vaksalihoones. Fotode autor: Priit Pullerits