teisipäev, juuli 11, 2017

Pullerits: Pehmod, lödipüksid ja s***kotid hoidku Moabist eemale!

«F***ing stupid clueless tourists!» sajatasin endamisi, kui tahtsin osta Moabi kesklinna Main ja Center Streeti nurgal visitor centeris Jack Loeffleri biograafiat Edward Abbeyst, kes on mees, tänu kelle macholikult jõulistele kirjutistele ja avalikult vaenulikule suhtumisele lääne autoturistidesse jõudis Moab veidi rohkem kui pool sajandit tagasi laiema avalikkuse teadvusse. Abbey raamat «Desert Solitaire», alapealkirjaga «Karmil ja vaenulikul maal elamise ilu ülistuseks», kuulub iga vähegi seiklushimulise hinge riiulisse või seljakotti. Abbey hoiakut, kuidas üks õige mees peab siin, Moabi kandis käituma ja tegutsema, iseloomustab kõige paremini järgmine tsitaat, mida tõlkida ei tasu: «In the first place you can’t see anything from a car; you’ve got to get out of the goddamned contraption and walk, better yet crawl, on hands and knees, over the sandstone and through the thornbush and cactus. When traces of blood begin to mark your trail you’ll begin to see something, maybe. Probably not.»

Abbey biograafia maksis 19.95 pluss maks. See raamat oli kõik, mis ma parajasti kuumal pärastlõunal tahtsin, sest tema «Desert Solitaire» on mul olemas ja läbi loetud. Ja ma pidin selle järel seisma järjekorras kümme minutit – kümme minutit, mida oleks saanud Moabis kulutada palju kasulikumalt ja nauditavamalt –, sest enne mind olid visitor centeri kaks töötajat hõivatud f***ing stupid clueless turistidega. Noil lollpeadel – sest miskit muud moodi ei saa siinkohal väljendada – polnud ilmselt aimugi, kus nad on ja mis neid siin ees ootab.

Öelda, et nad olid ill-prepared, on selge understatement. Nad olid üldse ettevalmistamata!

No kuidas saab tulla Moabi ja lasta endale seletada, et siin on päeval üle saja kraadi sooja – Celsiuse järgi üle 37 kraadi – ja seetõttu päeval matkata ei tasu? Kuidas saab lasta endale seletada, et vett tuleb alati palju kaasas kanda ja seda kulub vähemalt gallon ehk ligi neli liitrit inimese kohta päevas!? See elementaarne tõde on kirjas igas brošüüris. Kuidas saab lasta endale seletada kaardil Archesi rahvuspargi vaatamisväärsusi – see on park, kust algas Abbey kuulsuse tee –, kui see kõik on kodus internetist leitav?!

Taga hullemaks veel läks. Enne mind astusid leti ette kaks noort, pakuks, et pealt 25-aastased mees ja naine, kes olid tulnud Moabi maastikurattaga sõitma. Neil ei paistnud olema mingitki aimu, millise raskusastmega rajad ja kus neid ees ootavad. Ja siis nad lasid nagu lambad seda kõike seletada pealt 60-aastasel naisel, kes, võin kihla vedada, pole ise neil radadel mitte kunagi sõitnud, vaid, nagu kuulsin, edastas neile üldist turismiteatmiku teadmist.

Olen ammu loobunud lootmast turismiinfotöötajate infole. Olen varem neilt mitut asja pärinud ja avastanud, et neil pole õrna aimugi, mille kohta ma uurin. Tõenäoliselt ei ulatu nende teadmised kaugemale sellest, mille kohta Abbey kirjutas, et kui tahad üldse midagi näha, kobi oma neetud autolõksust välja. Nad ei ole näinud. Olen korduvalt tabanud, et nad on clearly underqualified.

Aasta tagasi juhtus selline lugu. Läksin rattaga Dome’i platoole. Võtsin kaardi kaasa. Olin väljas olnud vaevalt tunni, kui mulle tulid ATVga vastu minust veidi vanem naine ja mees. Olin jätkuvalt Dome’i platoo n-ö keskel teel, aga nood ATVga põristajad küsisid minult, kas ma oskan öelda, kus nad asuvad, sest neil pole õrna aimugi. Küsisin, kas neil kaart on. Muidugi polnud. Siis näitasin neile oma kaardil, kus nad paiknevad, ning selgitasin, millised edasised liikumise võimalused neil on. Nad kahtlesid pisut, kust ma seda kõike tean ja kas ma olen ikka kindel, mida räägin. Osutasin taamal paistvale looduslikule kaarele. Küsisin, kas nad näevad seda. Jah, nägid küll. Näete, seletasin neile, see on seesama kaar, mis on siin kaardile märgitud. Siis uskusid ja rahunesid.

Aga enamik turismiinfotöötajaid, tundub, ei ole isegi ATVga turismiradadelt kõrval käinud.

Kuid nüüd situatsioonist, mille avastasin paar päeva tagasi. Käisin Moonfloweri kanjonis (fotol paremal) matkamas. Olin selle suudmest Colorado jõe ääres mitu korda mööda sõitnud ning alati mõjus see hirmus ahvatlevalt – liivane põhi, suured varju pakkuvad lehtpuud, kitsad ja kõrged punakas-oranžikad-kollakad liivakiviseinad –, ent iga kord viisid plaanid sellest mööda, mujale. Lõpuks võtsin käigu sinna spetsiaalselt ette.

Kanjon polnud sugugi pikk, vaevalt pool kilomeetrit, pakun. Ilus, kuid nuhtluseks osutusid sääsed, kes muutusid seda agressiivsemaks, mida lähemale ma kanjoni lõpule jõudsin. Seal selgus ka põhjus, miks sääski, keda siin muidu üldse kohanud polnud, nii palju ringi tiirutas. Nimelt, kui nii võib öelda, lõpeb Moonfloweri kanjon kõrge, püstiste seintega amfiteatriga (fotol vasakul), mille alla kogunenud vesi on seisma jäänud. See on soodus keskkond sääskede paljunemiseks.

Tegin rutuga kohustuslikud pildid, sääsed valusalt käsi ja jalgu ründamas, ning tormasin siis tuldud teed tagasi. Kui kanjoni suudmesse oma Jeep Cherokee juurde jõudsin, astus mulle vastu heledates pükstes ja helesinise särgiga mees – ta polnud mingil juhul sellises riietuses, mis oludega sobinuks. Pigem meenutas ta linnaturisti. Ta küsis, kas California numbrimärgiga Jeep (fotol all paremal) on minu oma. Ütlesin, et jah, on küll. Selle peale lausus ta, et kui auto on Californiast, siis loodetavasti on mul pagasiruumis puksiirtross. Vastasin, et seda ei ole seal kindlasti.

Selgus, et mees oli suutnud oma Fordi sedaani kanjoni suudmes liiva sisse kinni ajada. Ja välja ei saanud.

Moab on aga koht, kus kedagi hätta ei jäeta. Sest siin võib kergesti surma saada – näiteks pole sul piisavalt vett kaasas ja kooledki janusse. Ütlesin, et tühja sest trossist, proovime auto välja tõugata. Juhuslikult laskusid sealsamas kaljupraost alla noormees ja neiu, nii et tõukajaid jagus – rooli läks mehe naine.

Imestasin, et neil polnud niigi paljugi teadmist, et auto liivast välja tõukamiseks tuleb esmalt rattad sirgeks keerata. Ja siis imestasin, et pika ja pideva ponnistuse asemel, mis on ju väheviljakas, ei olnud neil kogemust, et palju tõhusamalt saab auto välja lükata seda nõksutades. Ja sellised inimesed tulevad Moabi! Ei ole neil aimu elementaarsestki, rääkimata ilmselt sellest, et nad oleks kunagi lugenud Abbey kogemustest. Või Abbeyst üldse kuulnudki.

Kahjuks pean mainima, et mõnes kahetsusväärses asjas on Moab nüüdisaja idiootsustega siiski kaasa läinud. Veel eelmisel aastal käisin uurimas, kas Negro Billi kanjon kannab ikka Negro Billi nime. Kandis. Kanjoni suudmes teatas uhke tahvel, et see siin on Negro Billi kanjoni algus. (Fotol paremal. Tõe huvides olgu märgitud, et minu sünnikümnendini, 1960ndateni, kandis kanjon Nigger Billi nime.) Olin kuulnud, et nii mõnelegi ülipüüdlikule poliitkorrektsuse kummardajale see nimi ei meeldinud ning et nood tahtvat seda ära vahetada. Käisin siis paar päeva tagasi uurimas, kuidas nüüd lood on – ja mis ma nägin!

Negro Billi kanjoni (fotol vasakul) asemel teatab tahvel, et see siin on nüüd Grandstaffi kanjoni algus. Kuigi Negro Bill ja William Grandstaff on üks ja sama inimene, 1870ndatel seal kanjonis elanud ja tegutsenud tumedanahaline kauboi, kes oli 1881. aastal sealt jalga lasknud, sest teda süüdistati puskari müümises indiaanlastele. Lisaks oli nimemuudatuse vastu mustanahaliste õiguste eest võitleva ühenduse NAACP president Utah’ pealinnas Salt Lake Citys, kes väitis, et Negro Billi nimi pole sugugi ofensiivne, ja lisas, et sedasi läheb avalikkuse silmis kaotsi fakt, et mustanahaline mees toimetas juba nii ammustel aegadel Moabi lähistel.

See on haruldus siiamaani. Seni olen Moabis (fotol paremal) näinud vaid ühte Negro Billi rassikaaslast. Tema töötab Moabi ainsas alkopoes, mis asub 200 South Streetil. Sama palju olen seni näinud näiteks armeenlasi: Aram töötab Torreys Noori hotellis; ta tunnistas, et on unustanud paljus vene keele – kuigi saime vene keeles suheldud –, ja rääkis, et tuli Torreysse kaheksa aastat tagasi Californiast, ja kui pärisin, miks ta tuli nii üksildasse kanti, osutas ta peaaegu sõnatult ümbrusele – et loodus on nii ilus. Eestlasi ei ole Moabis õnneks kohanud.

Aga poliitkorrektsushullus ei ole end siiski kõikjal maksma pannud. Endiselt leidsin paar silti, mis juhatavad Moabi servast just nimelt Negro Billi (fotol vasakul), mitte Grandstaffi kanjonisse. (Tõe huvides olgu öeldud, et kohtab ka nimevarianti Granstaff.) Ja täpsuse huvides tuleb märkida, et Grandstaffi nime kannab ainult matkaraja algus (trailhead), mitte aga kanjon ise ega ka mitte wilderness study area, kus kanjon asub. Need on endiselt Negro Billi nimelised. Aga asjade senist arengut arvestades olgem realistid: vaevalt noilgi pikka pidu enam on.

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.

37 Kommentaarid:

At 00:31, Anonymous Anonüümne said...

Uhh kus alles jutt lendab. Õhtuks on seda sutt palju. Hommikul võtame pulkadeks.

 
At 06:57, Anonymous Anonüümne said...

TLDR

 
At 11:02, Anonymous Anonüümne said...

Väga õige, lodeval ihul pole Moabis kohta. Härra Pullerits, aga teil humanitaarala inimesena oleks ju kerge uusi nimeettepanekuid teha - Clunky Estonian's Trail, Flimzy Estonian's Creek .....

 
At 11:59, Blogger Priit Pullerits said...

Me võiksime siia tulla ja koos kohalike TrailMixiga mõne rattaraja teha ja sellele nt Estonian Bike Trail nimeks panna. Aga teist pole vist tulijaid ega tegijaid...

 
At 12:19, Anonymous Anonüümne said...

Jah Priit, meist ei ole asja. Meil on lodev ihu ja nõrk tahtejõud.
EBT oleks igav nimi. Võiks olla Crazy Estonians' StraightHell Firetrack

 
At 12:40, Anonymous GEP said...

GESHF on lohisev. Estonian Hellfield Trail oleks õige nimi.

 
At 13:25, Blogger Priit Pullerits said...

Nimekonkurss on käima läinud, asi seegi. Aga kes rada tuleb siia tegema?

 
At 13:29, Anonymous Anonüümne said...

Kuhu siia? Tartusse? Või läks uni ära?

 
At 13:47, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

Lugedes Hr Pulleritsu uskumatutest seiklustest ja kangelastegudest Moabi üliohtlikel radadel, tekkis mõte, et Priit võiks ennast täiega ajalukku kirjutada. Milleks jännata mingi EBT (estonian bike treil) ga. Priit peaks hoopis need vägitükid väikese ilukirjandusliku liialdusega ekraniseerima. Kaasaegne vestern oleks suurepärane võimalus sillutamaks teed ülemaalimsele kuulsusele. Võimakus olla ise nii tsenarist, näitleja kui ka kaskadöör annaksid Priidule eelise millised on olnud sellistel legendidel nagu Chuck Norris, Jean- Claude Van Damme, idasaksa imemehel ( sünnilt serblane) Gojko Mitic il ja veel mõnedel märulistaaridel.
Kujutlege vaid kuidas kuidas Priit, mehise näoga, päevitunud ja lihaseline kihutab kartmatult mägirattal ringi mööda Moabi kõrbe ja päästab hätta sattunud turiste. Ta sooritab kaelamurdvaid trikkke võitleb puumadega , paljastab alatuid vandenõusid, naeruvääristab homosid, sotse,neegreid ja muid lõdipükse. Ta oleks CYCLO PRIIT, CYCLING ESTONIAN vms. Kindlasti leiaksid seriaalis koha ka Priidu head suusavalitsemis oskused ja kangelasteod Tartu ovaalil ja maratoniradadel. Planeeritavale mammutseriaalile peaks eelnema 2-3 tunnine pilootfilm Priidu kujunemisest ja arenemisest, kuni täieliku eneseleidmiseni ehk siis Moabis maja ostmise ja superkangelaseks saamiseni. Õpingud Eestis ja Ameerikas.Kohtumised võtmeinimestega. Helgemad hetked spordiradadel. Palju näiteid eneseditsipliinist ja loobumistest , „kõva mehe test „ jne. Sellisel seriaalil saaks olema erakordselt innustav ja kasvatav mõju noorte ja laste jaoks.
Meie lodevad lõdipüksid, nagu me kõik oleme, vaataksime ja ohkaksime rahuldustundega, et meil on olnud au selle mehega maratoniradadel konkureerida ja lugeda geniaalseid kirjutisi tema sulest. Me saame tunda ennast kõrvusttõstetuna ja mõelda, et oleme meiegi olnud omamoodi hoolauaks Suurmehe kujunemisel.

 
At 14:02, Anonymous Anonüümne said...

Lost in Moab,thirsty, hungry. No map, no hope for survive. Dont worry, CYCLOPRIIT is coming!

 
At 14:06, Anonymous Anonüümne said...

Ei ole vaja uut rada. Tuleb möni endine Mökude Trail ümber nimetada. Uueks nimeks oleks näiteks Padre Pullerits Bounty Neckbreakers Track.

 
At 16:03, Anonymous Anonüümne said...

Priit võiks seda 13.47 asja tõsiselt mõningate mööndustega kaaluda.Vähemasti esialgu võiks kasutada kogenud tsenaristi ja kaskadööride abi ning palgata v'ljaõppinud rezisöör. Kujutlen juba kuidas suurimad jalgaratta ja autotootjad hakkavad omavahel kaklema ja rahaliselt üle pakkuma, kes saab ikkagi õiguse oma toodet selles tuleviku hitseriaalis reklaamida. Isiklikult soovitan valida õnnelikeks võitjateks Scott ja CMC.Ärksamad Postimehe ajakirjanikd võiksid juba praegu olemas oleva info põhjal üllitada artikli ala "Pullerits vallutab Ameerika!" Mida ei suutnud vanameister Vello Vaher, seda suudab meie lugupeetud Padre Pullerits!

 
At 16:08, Anonymous Anonüümne said...

16:03 filmitiim tuleb partnerluse korras võtta ameerika indy tootjate seast. Rahastus KULKA ja EAS. Lõhnab nagu plaan. Film võiks olla 50 millise eelarvega. Mõtleme suurelt. Eks! Kobedamad konsultandid viskavad mõne milli eest jutu kokku ja ratas pannakse veerema.

 
At 17:00, Anonymous MargusM said...

Kuulge "rattaspetsid" siin koos! CYCLO on hoopis eraldi rattaliik ja pakun välja et Priit pole kunagi cycloratta sadulas istunud. Oleks kena kui te cyclo nime rikkumata jätate sest see on ikka väga äge spordiala!!
Tööpäev saab kohe läbi ja ilm on ilus, minge rattaga sõitma!

 
At 22:07, Anonymous Kusta, Kadjaste külavanema nõunik said...

Lgp Margus Emm! Te takerdute liialt terminoloogiasse, katsuge näha asju laiemalt. Priidul on võimalik teha midagi enne olematut ja kirjutada Eesti kuldsete tähtedega maailma kaardile.Mida teete teie? Targutate tühja-tæhja üle!

 
At 22:46, Anonymous Anonüümne said...

16:03 Scottil peaks juba piisavalt rahalisi vahendeid olema ,aitab küll neile.Kui üldse minna siis juba Eesti firma väärispuidust tehtud raamiga rattaga.

 
At 22:54, Anonymous Anonüümne said...

Hr Kusta on mees omal kohal!
Selliste meestega läheks kohe kasvõi tiblasid nottima.
Margus Emm, aga teie... teie näppige oma emmi rahumeeli edasi ja ärge ronige aladele, millest teil suurt mingit aimu ei ole!
Tartu kandi meestel on üks tabav vanasõna: sitakotid jäävad sitakottideks.

 
At 00:37, Anonymous Anonüümne said...

Ma ei mõista. Kui Kadjastes pole külavanemat, siis kuidas saab olematu inimese nõunik olla? Takkapihta, kuidas saab selline inimene omal kohal olla? See kaldub Liiwi sõja aja valdkonda kui Gabriel edastas tervitusi teisest ilmast - Gabriel: “Tervitusi teisest ilmast!” Ivo Schenkenberg: “Oled sa tont või inimene? Mitu korda ma pean üht ja sama meest maha lööma!”. Kuna Gabriel oli Vene vürst, siis 22:54 otsib EKRElaste kombel endale abilisi idapiiri tagant. Ei oska hinnata kas see on hea või kehva. Igatahes sakslased polnud kohalike seas omal ajal popid poisid. Imelik rahvas. Kord võtab avasüli vastu külalisi idast ja seejärel edelast või läänest. Igakord aga kirub külalisi ja ise ilma aadlikuteta ei suuda siin hakkama saada. Vanasti kasutati piirkonna ajupesuks tuld ja mõõka. Vahend oli tõhus kuid tulemused andsid tunda aastakümnete järel. Tänapäeval on selleks hoopis tõhusamad ja kiiremad vahendid. Valad rahvale natuke aega PM-i kaela ja ongi rahva sangarid tehtud patuoinasteks ning anastajad vabastajateks. Kõik on legaalne. Pole ju seadust, mis keelab kirjandust igapäevaselt üllitamast. Ja mida selleks on vaja? Hulga raha. Kujutate ette 50 millist pullisitta kõrbes ratastel? See on midagi millest räägitakse aastakümneid, vaja on vaid raha kokku kraapida ja helgemad pead panna kribama uut ühiskonda loovat dogmaatilist kultusfilmi. Selline film saab olema sajandi teos. Kas lähevad juba munad märjaks, silmamunad loomulikult? PS Kui Mandariinid tehti valmis 0,66 milliga siis 50 millise filmi eelarvesse mahub lõdvalt ka Oscari auhind peaosatäitjale, teadagi kellele. Ja seekord ei räägi me lihtsalt miskist nominatsioonist mis jääb alla juudi teemat käsitlevale filmile. Seekord paneme filmi olulisse võtmerolli ka Rockefellerid, kes peategelasele jalad alla aitasid ja kogu seda tähelendu on suunasid.

 
At 05:53, Anonymous Anonüümne said...

Vägev, lp 00:37, sellisel mehel on lendu ja haaret. Õppige, MargusM-id ja teised s+++kotid!

 
At 11:00, Anonymous Anonüümne said...

Sooviksin Moabi kaardil näha trassi nimega Padre Pullerits Dry Dynamite HighClass Restless Bulk Road.

 
At 11:28, Anonymous MargusM said...

Pullertis võiks ikkagi oma nime väärilise raja maha märkida- M.O.T.T. - Mother Of Tough Trails , ehk siis kohustuslik kõvameeste rada!!

Pakun välja idee- meil eestlastel on sealkandis Utahis platsi kui palju, kaevame sealt siis selle pruuni kulla välja ja järgijäävast songermaast teeme Eesti Moabi, parema veel : ) Siis lähevad need kõrbe maetud sajad miljonid ehk asjaette.

 
At 12:04, Anonymous Anonüümne said...

Eesti Energia kõrbesoperdise võib südamerahuga maha kanda. Sellest pullist tuleb vändata film. Viimse reliikvia tootmise eelarve tänases vääringus oli 60 miljonit taala. Mõistate mehed?! Hea asja loomiseks on ikka vaja panustada. Võtame asja ette. teeme filmi, kuidas sündis otsus kõrbe matta 50 miljonit kõrbe. Kuidas seda tehingut saadeti ettevalmistama Fullbright stipendiaadist radari koolitusega luureohvitser kes kasutab uurivajakirjaniku kattevarju ja kuidas veidrate sündmuste mõjul sai temast Utahi kõrberändurite päästeingel. Päris hea, mis?

Natuke ka viimase 3 aasta filmitööstuse statistikat:
$50+ milli eelarvega filmidest läheb aia taha 1 film viiest, kuid keskmiselt panevad filmitegijad taskusse 2,3 korda eelarvest suurema kasumi. $30-50 milliste filmide puhul läheb aia taha 1 film kolmest ja kasum on keskmiselt ainult 0,7 korda eelarvest suurem.

Seega üritus on ärilises mõttes enneolematult tulus. Tasub panustada. Riskialtimad pensionifondid saaksid rahulikult sellesse oma raha panustada, kui EAS ja KULKA ei taha 100% kulusid katta Eesti tutvustamiseks maailmas. Igatahes saaks Eesti riik tagasi Utahi maetud rahad kasumlikult kui kogu asi filmilinal ära lahata. Seetõttu ei tasuks erainvestoritel suurt pirukat sellest projektist loota.

 
At 12:33, Anonymous MargusM said...

Väga hea, 12:04 jagab asja!
Kuna raha niikuinii vähe siis on põlevkivisongermaa tegemine kulukas ettevõtmine kuid ehk oleks mõttekas käivitada alustuseks mingi Burning Man tüüpi show. Kindlasti toob ka see raha sisse??

 
At 12:57, Anonymous Anonüümne said...

Ärge mehed spekuleerige tühja. Kui keegi midagi olulist teeb, kui keegi "raha sisse toob", siis see on senjöör Pullerits ja mitte keegi teine. Tühi kepslemine.

 
At 13:05, Anonymous Anonüümne said...

Ausalt öeldes on suva sellest kas toob raha või viib raha. Peaasi on teha Eesti 100 aastapäevaks kultusfilm. Kaua me laseme liugu Viimsel Reliikvial ja Karujahil Pärnumaal. On aeg kotti tuulutada, rahakotti loomulikult.

 
At 13:59, Anonymous Studiosus blogisticus said...

12.04 sünopsis on algatuseks hea, ainult et see vene armee angle on klišee, see ei tööta või tuleb pingutatud ja naeruväärne välja. Selle asemele peab leidma midagi huvitavamat ja kaasaegsemat. Popp on põgenemine nüüdisaja tarbimisühiskonna ja võltsmaailma eest, a la Into the Wild, teate seda filmi?

 
At 14:14, Anonymous Anonüümne said...

Eepilise filmi pealkiri võiks olla "Riding the Iconic Padre Pullerits High Octane TenFold GunPowder BullRage Road".

 
At 20:46, Anonymous Toits Pärnumaalt said...

Härra Kägu tõmbas intrigeeriva teema käima. Tõelise tulevikuteema. Teeksin omalt poolt tagasihoidliku ettepaneku, et kõnealune film võiks kinolinale tulla omaaegse hiti "Desperado" uusekraniseeringuga. Peaosas Pullerits- mees kakrass nagu Banderase peegelpilt. Filmimuusikana loomulikult Tormise karused meloodiad. Kui sisu eelmiselt "Desperadolt" maha kirjutada, hoiaks mõne milli kokku ka.
Teine variant, mis tõepoolest juba varem välja käidi- Pulleritsu elul põhinev seiklusfilm, peaosas mõni tuntud sportlikke eluviise viljelev näitleja nagu Veikko Täär, Märt Avandi või Raivo E Tamm. Keegi selline, kes jaksaks ilma kaskadöörita keerulisemad spordivõtted ära teha.
Et sellised väikesed mõtted. Kes hooandjasse asja üles paneb?

 
At 23:12, Anonymous Anonüümne said...

Kui Raivo E Tamm mängiks Pulleritsu siis näeks ta selles filmis välja nagu Endel Kellapi ema. Sellest saaks tõeline hitt!

 
At 09:22, Anonymous Karvajalg Harku Vallast said...

See kes Pulleritsu mängima hakkaks, peab ikka väga toores vend olema. Ei tulegi hetkel kedagi meelde, kes nii toores oleks.

 
At 11:08, Anonymous Karl Alexander said...

Väga õige ja täpne pealkiri tänasel lool - sitakotid hoidku heaga eemale ja närigu pühvli sitta! Just!
Kuigi, kui aus olla ja peeglisse vaadata siis mul endalgi on lodev ihu, pehme noku ja tahtejõud nagu eelmise aasta lumi, ehk siis olematu.
Aga Priidule palju jõudu dutchbäägidele vastu kaela takumises.

 
At 14:33, Anonymous Anonüümne said...

Avandi on ju toores küll.

 
At 05:32, Blogger Unknown said...

adidas store
true religion
kobe shoes
curry 4
nike air zoom
stephen curry shoes
huarache shoes
michael kors handbags
nike air max 90
yeezy boost

 
At 06:11, Blogger raybanoutlet001 said...

true religion outlet
ugg boots
coach outlet
nike factory outlet
polo ralph lauren
armani exchange
coach outlet store online
ugg boots
christian louboutin shoes
ugg boots
2017.8.26

 
At 11:08, Blogger raybanoutlet001 said...

michael kors outlet
chargers jerseys
ray ban sunglasses outlet
ralph lauren outlet
adidas yeezy
coach factory outlet
coach handbags
chiefs jersey
dolce and gabbana outlet
nike outlet store

 
At 10:26, Blogger raybanoutlet001 said...

christian louboutin shoes
golden state warriors
ecco sandals
coach factory outlet
mlb jerseys
coach factory outlet
san diego chargers jerseys
bears jerseys
colts jerseys
redskins jerseys

 
At 19:30, Blogger Unknown said...

link alternatif s128 www.s128.net sabung ayam

 

Postita kommentaar

<< Esileht