reede, aprill 22, 2016

Pullerits: Millise jälje jättis Moabi-seiklus sportlikule vormile? Kes teab?

Nii raskelt pole aklimatiseerumine veel kunagi käinud. Kui Moabis viibisin pikki päevi väljas (fotol paremal Salt Wash Singletracki põhjapoolses otsas), nägin füüsilist vaeva – ehkki sain ka unustamatuid emotsioone ja elamusi –, lisaks veetsin sisuliselt teise päeva kogetust kirjutades ning salvestatud pildi- ja videomaterjali vahendades, kogunes unetunde sageli alla seitsme. Kuid see ei väsitanud, sest kogu aeg oli äärmiselt huvitav ja põnev. Aga hoopis teine tunne on nüüd, mil olen kodus tagasi. Eesti rutiin tapab?

Asi on ikka aklimatiseerumises. Kui sõitsin autoga Moabist (fotol vasakul Mavericki ja North 40 raja hargnemiskoht) Las Vegasesse, kokku 750 km ja umbes seitse tundi, tegin mitu peatust, et pealetikkuvat und peletada. Glendale’i tolmuses linnakeses, kus üks kõrbekuivusest kokkukuivanud ja kortsuline keskealine naine värvis akna- ja ukseraame hoonel, millele oli suurte tähtedega kirjutatud Restaurant, ning kolm noort meest lükkasid bensiinijaama poole kirsipunast trucki, millel oli nähtavasti kütus otsa saanud, keerasin parklasse ja lasin silma koguni kümneks minutiks looja. Et Las Vegaseni roolis ikkagi vastu pidada. Pidasin.

Aga siis tuli järgmise päeva õhtul pikk, rohkem kui kümnetunnine lennusõit Los Angelesest Londonisse läbi öö – ja ei saa ma istuvas asendis magada. See on piin. Niiviisi koguneski ajapikku unevõlg, mis arvestades, et viibisin ligi kolm nädalat Eestiga võrreldes kümnetunnise ajavahega paigas, annab nüüd siiamaani alatasa päeva jooksul tunda. Mitte et oleksin väsinud, aga uni tikub peale. Eile, neljapäeva õhtul käisin viimaks pärast seitsmepäevast pausi rattaga sõitmas, sedapuhku maanteel, ja nägin enne Viljandi maantee algust, kuidas üks noormees tagant tuli ja lihtsalt, kergelt mööda tuiskas. Tõsi, ega ma pingutanud, ausõna. Haakisin küll talle sappa, aga ega kihutamise tunnet sellest veel tekkinud. (Fotol ülal paremal Pritchetti kanjoni maasturirada.)

Peaküsimus seisneb selles, millist mõju avaldab minu sportlikule vormile Moabis veedetud aeg ning kas see kajastub tulemustes positiivselt või negatiivselt.

Esmalt faktid. Sõitsin seal rattaga 16 päeva ühtejutti, ainsagi puhkepäevata. Olgu kohe rõhutatud, et eesmärk ei olnud koguda kilomeetreid, eesmärk ei olnud arendada tempot, samuti ei jälginud ma pulssi ega hoolinud sellest, kas raskele päevale järgneb kergem või sootuks veelgi raskem. Ratas oli mulle kõigest transpordi- ja meelelahutusvahend – selle ülesanne oli viia mind kohtadesse, mida tahtsin näha ja kuhu tavalise maasturiga ei pääse ning kuhu matkates kergelt pärale ei jõua, ning loomulikult pakkuda sõites elamusi (fotol vasakul üleval Secret Spire). Olgu kinnitatud, et seda kõike ka sain.

Having said that, siiski edasi faktidest, sest mulle meeldib koguda andmeid, lihtsalt huvi pärast.

Nende 16 päeva jooksul viibisin rattaga väljas ühtekokku peaaaegu sada tundi, täpsemalt 99:51 (pildil paremal Dome Plateau koobaste juures). Selle aja arvestus läks käima siis, kui istusin raja alguses ratta selga, ja kinni siis, kui saabusin rajalt tagasi auto juurde. Selle aja sisse jäävad kõik söögi-, vestlus-, filmi- ja pildistamise pausid – seega kogu aeg, mil viibisin rattaga teel. See tähendab, et keskmiselt oli väljas veedetud päeva pikkus kuus ja veerand tundi. (Pikim päev oli 9:12 ja lühim 3:00.)

Nende 16 päeva jooksul sõitsin rattaga kokku 733 km, mis teeb päeva keskmiseks kilometraažiks 45,8. See on väga väike arv, mis ehk annab ettekujutuse Moabi radade raskusest.

Puhast sõiduaega (tõsi, selle sees on ka ratta paksus liivas [fotol vasakul liivane lõik Determination Towersite juures] või üle kõrgete kivide käe kõrval lükkamise aeg) kogunes üks minut vähem kui 66 tundi, mis teeb päeva keskmiseks sõiduajaks 4:07.30.

Seega kujunes kogu Moabi-seikluse ajal rattasõidu keskmiseks kiiruseks 11,1 km/h.

Nüüd on sõna analüütikuil. Mida nad nende näitajate põhjal prognoosivad? Ilmselgelt, kui Moabi-aega sportlikust vaatevinklist liigitada, oli tegemist mahutreeninguga, kus oli küllaltki suur ka jõuelementide (mägedest üles pressimine!) ning rattasõidutehnika lihvimise osa. Kiirus- ja tempotrenne ei teinud – nendeks ei saa ometi lugeda paaril viimasel päeval maastikurattaga Colorado jõe äärsel rattateel (fotol ülal paremal) ligi 10 km umbes 30 km/h sõitmist. Enamik Moabi kandi radu asub 1400-1500 meetrit üle merepinna, mitmed ka veidi kõrgemal.

Mida tõotab see kõik näiteks homseks, laupäevaseks Ülenurme-Haaslava rattaralliks ning järgmise kuu startideks?

27 Kommentaarid:

At 14:59, Anonymous Indrek said...

Priit Pullerits, vaevalt keegi tahab teiega võistelda Moabi odavaima ööbimiskoha leidmises, Colorado liivakivikaljude päheõppimises Ameerika teatmike põhjal, totaka turisti mängimises, Ameerika tallalakkumises (selles on ka teist hoopis kõvemaid tegelasi Eestil olemas) - kõigil neil "aladel", mida teie madalast enesehinnangust ja rahuldamata egost ülespiitsutatud kujutlusvõime teie blogis pidevalt leiutab.
Võiksite oma kujutlusvõimele leida paremat rakendust.

 
At 15:14, Anonymous Anonüümne said...

Priit ei õppinud pähe mitte Colorado liivakivikaljusid vaid liivakivi ladesid. Väga huvitav kompott geoloogiliste ajastute alatult pinnapealsest käsitlusest, punakivi vaadetest (mingi kommunismi armastuse erivorm), rattasõidust põrutaval pinnasel, ööbimisest 8 ruutmeetri peal ja maasturiga uhamisest. Sellise Ameerika kohta ütles mu kunagine jänkist giid, et ta parem näitab kenasid paikasid USA ilusaimates sihtkohtades. Punkt.

 
At 15:27, Blogger Priit Pullerits said...

Indrek ja järgmine nimetu tüüp, te olete ilmselt siin tükk aega kiibitsemas käinud, aga ikka ei saa te millelegi pihta, rääkimata sellest, et te millestki üldse aru saaksite. Teist pulbitseb, ei, lausa purskab kadedusega vürtsitatud õelust, mis räägib hoopis teie madalast enesehinnangust ja rahuldamata egost, sest normaalse enesehinnangu ja rahuldatud egoga inimene teise kohta nii ütlema ei tuleks, nagu teie seda teete. Kas te tõesti ise ei näe - isegi seda ei taipa?!? -, et siin räägite ju tegelikult iseendast, mitte minust, sest mind te ju ei tunne, aga ennast paljastate enda teadmata küll. Haledad ja tühised könnid.

 
At 15:38, Anonymous Anonüümne said...

Priidul puudub absoluutselt igasugune kriitikataluvus. Eks see on õpetajate kutsehaigus. Nõukaajal kasvanud õpetjatel on veel see pidev vestluspartnerite halvustamise komme kui teise poole seisukohad ei meeldi.

 
At 15:51, Anonymous Kalmer said...

Kui Te Priit juba statistikahuviline oled, siis äkki olete
tähele pannud kui suur osa Teie blogi kommentaaridest on
negatiivsed ja lausa lamedalt tattipritsivad? Mäletan aegu,
kui veel nii ei olnud. Ei tea millest see tuleb?



 
At 16:00, Anonymous Anonüümne said...

Pakun, et PP Moabis punnimise mõju rattasõidu vormile on sarnane kui maanteesõitu harrastades loota, et nõnda arendatakse ühtlasi ka vabatehnikas suusatamist.

 
At 16:04, Anonymous Anonüümne said...

Aga millest selline salajane tagasitulek, nagu peksasaanud peni koju hiilimas? Puhkuse lõpus jäi südametunnistus ikka mustaks? Oleks võind ju raporteerida - nüüd alustan kojulendu, peatse kohtumiseni!

 
At 16:08, Anonymous Anonüümne said...

Eesti elu on kokku kuivamas ja kogu rahvastik koos eliidiga ainult plaksutab seepeale, no mis ühtsustunnet siin tekkida saabki, kui ainult nimetu viha ja kibedus! Oleme siiski nõrgad süsteemi ees.

 
At 17:01, Blogger Priit Pullerits said...

Kadedusest, 15:51, puhtast kadedusest. Kui süüvite neisse negatiivseisse sõnavõttudesse, siis näete isegi, mis seda negatiivsust tagant torgib - oma komplekside väljaelamine.
16:04 - ma ei ole siin mingi raportikohuslane kellegi ees.

 
At 17:55, Anonymous Indrek said...

Näen, et minu sõnavõtt on blogiperemehe rööpast välja viinud. Vabandused. Lõpuks võib sõita rattaga ümber Titicaca järve, kiites Andide lumisteid mäetippe jne jne. Majanduslikku ega ka muud mõtet sellle ei ole.

 
At 21:04, Anonymous Anonüümne said...

No aga see siin on Pulleritsu blogi. Ja Pullerits ei käinud Andides, noh, raske aru saada?

 
At 22:55, Anonymous Siimeon said...

Kalmeri küsimuse püstitus ning reageering sellelegi peegeldavad siiski karmi tõdemust:lugejaskond kokku kuivamas, kuivkibestunud semiootik-naljahambata varjusurma vajumas, Moabi kiidulaul venis liiga pikale, iseendale pole mõtet ka kirjutada.. Aeg midagi teravamat üllitada: Kangert;Kallas-Kaljurand(?!)..või hoopis Jõerüüt..

 
At 00:06, Anonymous Anonüümne said...

Nonii, blogi läheb käest ära, lugejad dikteerimas teemasid!

 
At 00:55, Anonymous Anonüümne said...

Presidendivalimised pole selle blogi teema. See pole üldse miski teema. Keda huvitab, kes saab presidendiks? See huvitab parlamendi erakondade juhte. Rahval pole siin sõnaõigust ja rahva sõna ei muuda Eesti elus presidendi valimistega kärbse mustagi. Palun vahetame teemat. Otsiks ikka midagi tõsiselt piprast üles. Midagi, mis Eesti elu puhtaks köhiks, mis annaks Eestile uue hingamise ja kuivanud kõrbetolmu siit kopitanud kolkast välja köhiks. Tegelikult on ajupestud seltskond juba nii koomas, etpiprale enam vist ei reageeri. Vaja on klemmid külge panna ja säraka pinget tõsta. Siis saab elu käima. On ettepanekuid millega särtsu nivood tõsta?

 
At 07:16, Anonymous Siimeon said...

Blogi juba käest on läind, miskit keegi pole näind; rattasõidust saand rutiin, hea,et mitte päris piin..; Sõõrukas on jälle püünel, teravaks on ihund küüned; sport, oo, sa oled rahu, ei see enam pähe mahu..; õiglustundest saand on kurjus, rahvuslasest lurjus..; Eesti, eestlased, kuhupoole teel, alles vaid meil emakeel..

 
At 07:55, Anonymous Anonüümne said...

Mina küll nautisin Priidu sissekandeid ja olen selle eest tänulik, et seda vahendas.
Priit, nüüd kui maise elu radadel tagasi, millal saame su sulest lugeda EOK tegemistest, uuest presidendist, tema meeskonnast...
P

 
At 10:09, Anonymous Seenior semiootik said...

Ma analüüsisin seda sõnasõda, et kes alustas ja kes on ikkagi kibestunud ja õel. Järeldus on analüüsipõhiselt järgmine: Priit kirjutas Moabist oma lugusid, ta ei öelnud mitte ühegi lugeja kohta midagi halba ega väljakutsuvat, ajas rahulikult oma rida, ei seganud kedagi teist asjasse. Mida näitavad kommentaatorid? Seda, et ilma et neid oleks keegi torkinud, hakkasid kurjustama, õelutsema, ironiseerima, õiendama ja ründama. Küsimus: miks seda teha, kui sind ei ole torgitud ega provotseeritud ega isegi mitte poole sõnaga puudutatud? Minu järeldus: seda kurjuse ja õeluse ja kibestumise põhjust tuleb ja saab otsida ainult kommentaatorite seast. Selline on erapooletu ja rahulik analüüs, ilma liigsete emotsioonideta.
Soovin blogipidajale rahulikku meelt ja kindlust oma asja ajamisel. Haukuvatest penidest ei maksa väga välja teha.

 
At 12:03, Anonymous Kerge pohmakas ka said...

Priit, kas kah kardate, et ajakirjandus jääb ühel hetkel seisma, kuna puuduvad arvamused, meedia nagu hangub ära ning siis omalt poolt lahendusena pakute välja kunstlikkuse ehk reisikirjade lood, mille sees oma arvamus säilitada ja lugejani tuua? Martin peaks teadma, kas kahes kontekstis korrada rääkimine on võimalik või mitte. Nt rääkimine lastest, kas armsad, töökad, distsiplineeritud lapsed vs nutilapsed, tumedate prillidega lapserajakad. See aeg saabub varem või hiljem. On siis nutilaps armas laps? Ühel hetkel ei lähe 10 000 last enam kooli ja sealt see algab, õpetajad jäävad palgata ja vanematel puudub laste üle võim.

 
At 12:14, Anonymous Täitsa Täis said...

Mis juttu pohmakas ajab? Ajakirjandus on eliidi töövahend, eliidi arvamuse kultivaator kesapõllule. On ainult üks õige arvamus, see on eliidi arvamus, ülejäänud tuhnigu oma arvamusega kesas. Totaalne õnn saabubki siis kui pole jäänud ühtegi kesas tuhnivat arvamust. Tuleb ainult üks infovoog ja juhul kui asjaolud muutuvad siis infovoog teeb poolelt sõnalt sujuva 180 kraadise pirueti ja kõik kesas tuhnivad näod tõstavad üles uued ajakohased plakatid ning süsteem ruulib 100-ga. ("1984" George Orwell 1949.a.)

 
At 13:44, Anonymous Kostja, vandenõude ohver said...

Härra seenior semiootik, teie analüüs on liiga sirgjooneline, ent muidugi pädev, nagu ikka. Kas siin ei peitu konks tolles "ajas rahulikult oma rida" liinis mehelt, kes kireb ja suurustleb igal võimalikul ja võimatul hetkel. Miks PM kajastab noid masinlikult kirja pandud lugusid, mida autor kirjutab vaid endale?! Samas, finantsaruandlus taamal näib väga ähmane, juba enne Finnairi skandaali, ja see köidab lugejaid palju enam, sest mis näib ebaeetiline - see seda ka on. Lugejad, olgu nad nii kibestunud ja õelad, hindavad siiski õigust ja õiglust. Täna loeme Arterist veel üht teist reisikirja ja arvustust järgitehtud "dinerist", aga peagi saame nautida lugusid ehedast Ameerikast, puhtalt suuremeelsusest. Asjalood on halvad.

 
At 01:26, Anonymous Vello, Järvamaa said...

Eesti kolmikud on juba all over the place maailma spordimeedias. Nick Zaccardi NBC-st on teinud loo õdedest Luikedest http://olympics.nbcsports.com/2016/04/20/luik-triplets-olympics-marathon-estonia/ .

Kas te mehed teate, palju on Rio 2016 olümpianormi täitnud Eesti sportlasi?
A. 0..2 sportlast
B. 3 sportlast
C. 4 sportlast
D. 5 sportlast

 
At 01:59, Anonymous Anonüümne said...

Hr Pullerits, NBC ajakirjanik Nick Zaccardi kirjutab, et Eesti jooksjatel pole medališansse: "None of the Luiks have run a marathon faster than 2:37, so they aren’t Olympic medal contenders quite yet." Luiged on tõsise tööga saavutanud arvestatava taseme, aga Zaccardiga tuleb vist nõustuda.
Ometi pälvivad Luiged ohtralt tähelepanu, nüüd isegi Ameerika "Big Three" https://en.wikipedia.org/wiki/NBC teleimpeeriumis. Kuidas Eest meesjooksjad saaksid oma imagoloogilist positsiooni parandada?

 
At 02:17, Anonymous Anonüümne said...

16 päeva jutti mõjub vormile umbes samamoodi nagu 9 päeva ilma spordita. Need 7 taastumispäeva tuli legoklotsidena trennipäevade vahele kavalalt sisse laduda, mitte niimoodi ühe pihutäiena konstruktorikasti nurka pilduda. Isegi diiselmootoriga ei käida niimoodi ümber.

 
At 23:30, Anonymous Anonüümne said...

Pulleritsu spordiblogi rahastamisallikad kahtluse all

TALLINN, 24.04.2016 Harrastussportlaste seas populaarset spordiblogi peav ajakirjanik Priit Pullerits keeldub nimetamast tema Ameerika-reisi rahastajat. Kasiinopealinna Las Vegasesse ja Utahi osariigi maalilistesse liivakivikanjonitesse viinud kolmenädalane reis oli aluseks Pulleritsu ulatuslikule reisireportaažide seeriale tema blogis. Need trükkis ära ka peavoolumeedia päevaleht Postimees. Pagulastevastaste meeleolude ja paremekstremistlikele seisukohtadele lähedaste meeleolude kajastajana tuntud ajakirjanik Pulleritsu sõnul "ei olevat kellegi asi", kes tema reisi kinni maksis. Spordiblogi lugejad on avaldanud pahameelt ja nõudnud blogi rahastamisallikate avalikkuse ette toomist. Seni tulemusteta. Läbipaistmatus seab kahtluse alla Pulleritsu kirjutist objektiivsuse ja professionaalsuse.

 
At 00:37, Anonymous Anonüümne said...

Sest Pulleritsu kirjutised on subjektiivsed, raske mõista?

 
At 01:21, Anonymous Anonüümne said...

Hea 00:37,
Pullerits kirjutab, et Ameerikas on toit "maru odav". Tegelikult on toit seal 3-4 korda kallim! Sibjektiivne või mitte- selliste väidetega ei saa nõustuda.

 
At 05:20, Blogger raybanoutlet001 said...

air jordan shoes
http://www.uggoutlet.uk
adidas stan smith
michael kors purses
fitflops sale clearance
louis vuitton handbags
ralph lauren online
jordan shoes on sale
http://www.chromehearts.us.com

 

Postita kommentaar

<< Esileht