Pullerits: Mis trikke õpetas mulle kuulus ja kaunis olümpiafavoriit?

SISSEKANDE LÕPPU LISATUD SUURE SPORTLASE TÄNU!
Te ei hakka ju kuulsale sportlasele, kes võitnud tiitlivõistlustel rohkem medaleid kui ükskõik milline Eesti sportlane, esitama rutiinset küsimust, et mis eesmärkidega ta Eestisse saabus ja kuidas edeneb ettevalmistus olümpiaks. See tüütaks teda. Mõtlesin, et küsiksin alustuseks hoopis nii, pidades silmas ala spetsiifikat: kas ta võtab võistlustele sõites oma toidu kaasa?

Ukraina iluvõimleja Anna Rizatdinova (fotodel ülal ja all), Rio olümpia üks favoriite, oli selleks ajaks, kui ta minuga kohtus, maganud vaevalt neli tundi. Ta saabus öösel Tallinnast bussiga, heitis pärast kella kolme magama ja tõusis enne kella kaheksat. Sellegipoolest tuli ta mu küsimusega hoogsalt kaasa.

«Ei, ei võta kaasa. Sööme seda, mida hotellides antakse. Ega hommikusöögiks palju vaja ole. Veidi sööme õhtust ka, aga lõunat peaaegu üldse ei söö. Pool kruusikest teed võtame. Peame end kaaluma mitu korda päevas. Jälgime oma välimust, seetõttu proovime vähe süüa.»

Kas see organismile halvasti ei mõju, avaldasin imestust.

«Ei. Me ju ikkagi sööme, aga väikestes kogustes. Ma võin süüa tordi viilu, aga ma ei saa endale lubada kahte viilu. Ja ei saa lubada süüa tervet tahvlit šokolaadi, võib-olla tüki või kaks. Ma pean minema vaibale [esinema] ja siis paistab šokolaaditahvel kohe välja.»

Kas enda piiramine stressi ei tekita, hoidsin järjekordse küsimusega teda jutusoonel.

«Ei, ma olen sellega harjunud. Tegelen iluvõimlemisega viiendast eluaastast, kokku juba 17 aastat. Paljusid asju ei pane enam tähelegi, näiteks distsiplin tuleb iseenesest: ise jälgin ennast, mul on alati kaal kaasas, kaalun ennast ise nii hommikul kui õhtul. Nii kui olen söönud või kui hommikul tõusen, astun kaalu peale. Ma ei mõtle isegi sellele, iseenesest teen seda.»

Nipp seisneb selles – ja selle peale «mäng» käibki –, kuidas panna inimene, keda elus esimest korda näed, siiralt ja usaldavalt rääkima. Selleks tuleb viisakat huvi tunda tema isiku vastu, mitte hakata rääkima tema tegemistest ja saavutustest. Edasine, pärast kahte-kolme sissejuhatavat minutit, läheb siis juba kergelt. Siis võib küsida ka otse, näiteks, kas järgmise, Tokyo olümpia ajal on ta juba liiga vana, 27 (tavaelus on see ju väike vanus).

«27-aastaselt on, jah, olümpial raskem. Aga ausalt öeldes ei lase ma endale isegi ligi mõtet, et Rios võib miski ebaõnnestuda. Ma tean, et töö ja usk endasse, usk võitu – see toob edu. Seepärast treenin praegu kõvasti, kella üheksast hommikul kuni seitsme-kaheksani õhtul. Poolteist-kaks tundi on vahepeal puhkus. Ja nii kuus päeva nädalas. Praegu [treeningperioodil] on vaja endast kõik pühendada spordile, edasi [olümpia ajal] on siis juba lihtsam.»

Mul on olnud üksjagu palju traumasid, mistõttu uurisin, kas Annal samuti.

«Jah, on küll. Spordis ei saa ilma traumadeta. Mul oli kõige raskem trauma 2012 või 2011, kui olid pöiaprobleemid. Ma ei saanud üldse treenida ega harjutusi teha. Tänu arstidele sain nii palju terveks, et sain siiski esineda. Kui tulin vaibale, aitas pealtvaatajate poolehoid nii palju, et unustasin valu ja kõik muu. Olin hetkes sees, lahustusin selles. Pärast, kui platsilt ära tulin, sain aru, kui valus jalal ikkagi on – naasin maa peale. Aja jooksul sai kõik siiski korda. Muidugi teeb kogu aeg miski valu, aga see on teisejärguline. Peamine, et on eesmärk. Las valutab veidi – mässid jalalaba kinni, määrid salvi peale, võtad tableti ja lähed treenima. Nii sportlased elavadki – läbi valu ja kannatuste ja pisarate. Ületame ennast pidevalt.»

Kui olime juba tükk aega rääkinud, võisin hakata ka teravamaid küsimusi esitama ehk asja poliitiliseks ajama. Küsisin Annalt, millised on ta suhted Vene iluvõimlejatega.

«Venemaa sportlastega on meil üldiselt head suhted, alati õnnitleme pärast võistlusi sportlasi ja treenereid. Me ei sega sporti poliitikat. Meil käib niigi sõda vaibal, oleme konkurendid. Ütleme nii, et tõestame kõike vaibal. Kui siia segada veel poliitika, läheb väga raskeks. Me ei puuduta seda teemat.»

Küsisin Annalt, miks on tema arvates slaavitarid iluvõimlemises nii tugevad.

«Sest neil on maailma parimad treenerid. Endise Nõukogude Liidu treenereid kutsutakse välismaale tööle. Nad on silmapaistvad spetsialistid – nii Venemaal, Ukrainas kui ka Eestis –, neil on kogemusi ja teadmisi.»

Jah, kostsin seepeale, ent lisasin, et vaja on ka head materjali ehk õpilasi, kes on suutelised kõvasti treenima ja kes on füüsiliselt andekad. Kas slaavitaridel pole geneetiliselt parem materjal, eriti võrreldes lääneeurooplaste ja ameeriklastega, kelle hulgas on üha rohkem paksukesi, juhtisin Anna tähelepanu ilmselgele tõsiasjale. Ja teiseks, lisasin, kas slaavitaridel pole tugev iseloom, sest mugavdunud lääneriikides peetaks 10-tunniseid trennipäevi laste ekspluateerimiseks.

«Geneetiline materjal on küll tähtis, aga kõige tähtsam on töö. Millised ka pole looduslikud eeldused – milline pole su painduvus, hüppevõime, elastsus – lõpuks otsustab ikkagi soov jõuda tipp. Kui lapsel on selleks soov, ind, põlevad silmad, kui ta tahab teistest midagi enamat saavutada ja kui ta kuulab oma treenerit, siis just see on edu pant, mitte anne. Ma tean palju andekaid võimlejaid, aga kui sul ei jätku tööarmastust, siis läheb talent kaduma. Kõige alus on ikkagi töö.»

Juhtisin Anna tähelepanu sellele, et kui vaadata teda – ta on 174 cm pikk ja kaalub 53 kilo –, siis on tal ju ikkagi väga head kehalised eeldused.

«Ei, seda ma eitan. Sageli vaadatakse last ja öeldakse kohe, et ohoo, temast saab staar, sest tal on painduvus ja elastsus. Minu kohta ei öeldud kunagi midagi sellist, sest minus ei olnud midagi erilist. Mul on kõik tööga saavutatud. Looduselt olen ma vähe saanud. Looduselt olen vast saanud võitlusliku iseloomu ja eesmärgikindluse – mis on pärit isalt. See ongi peamine.
Aga füüsilisi eeldusi pole mul olnud, keegi pole mulle ennustanud sädelevat tulevikku. Ma lihtsalt armastasin iluvõimlemist kohutavalt, meeletult, ja see mulle edu tõigi.»

Saite nüüd aru, mis on spordis otsustav, kui tahate tulemusi saavutada? Või ikka veel ei jõudnud kohale?

Siin on Anna tänu selle loo eest, mille ma temaga laupäevasesse Postimehesse tegin!
******

Strange geologic formation at Goblin Valley, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-5: Ukraina iluvõimleja Anna Rizatdinova. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix