Pullerits: Kuidas ma Viru maratoniks vormi lihvisin?

Kolmapäeva õhtul kell pool kaheksa kummardusin korraks Tähtvere spordipargi õhtuses pimeduses ning asetasin oma (p)auguga über-Fischerid lumele. Kui end taas sirgu ajasin, nägin, et keegi vaatab mulle terava pilguga otsa. 0,78 sekundit olin jahmunud. Või segaduses.

Tost stoilisest, nõudlikust pilgust võis välja lugeda sõnatu küsimuse, mis kinnitas, et ta oli mind juba kaugelt märganud ja ära tundnud: «You think I'm fucking stupid? I know it was you.»

Siis tundsin ta ära. Tal olid kollased uisu-Fischerid all, vanem mudel kui minu oma.

«You're here for a reason. You believe that, right?» küsis ta endiselt sõnatu pilk.

«I'm here for a reason,» vastasin talle mõttes.

Jah, ta oli valmis aitama. Aga ta ei kavatsenud minu järel pikalt oodata. Nagu Venemaa sprindituus Nikita Krjukov aasta tagasi Tehvandil, keeras temagi pikema jututa rajale – mu enda mure, kuidas talle järele jõuan, kui üldse.

See, mida ta kehakeel ja tegevus väljendasid, oli küsimus: «Now are you a rusher, or are you a dragger or are you gonna be on my fucking time?»

«I'll be on your time,» andsin oma liigutustega märku. Ja haakisin talle ruttu sappa.

680 meetri või miski sellise järel lasi ta selja sirgu ja tõmbas raja kõrvale.

«Is that all you have you worthless Hymie fuck?» oli küsimus, mida pelgasin.

Ta andis märku, et läheksin nüüd ise ette.

Sõitsin ees 220 meetrit või umbes nii. Siis tõmbas ta minu kõrvale. Olin valmis, et kuulen: «Were you rushing or were you dragging? If you deliberately sabotage my [run], I will fuck you like a pig.» Ja kui seda kuulen, olin valmis, et sellele järgneb hinnang: «You are a worthless, friendless, faggot-lipped little piece of shit.» Või veel hullem – oh õudust, kui seda kuulevad ka kümned need, kes samal ajal samuti rajal viibisid –, et äkki kuulen: «And here comes mister gay pride of the Upper West Side himself. Unfortunately, this is not a Bette Midler concert, we will not be serving Cosmopolitans and Baked Alaska, so just [ski] faster than you give fucking hand jobs, will you please?»

Hingepõhjas oli vaid õhkõrn lootus, et võib-olla pääsen algatuseks siiski kergemalt, näiteks sellega: «Either you're deliberately out of tune and sabotaging my [run], or you don't know you're out of tune, and that's even worse.»

Selleks, et õpetus kohale jõuaks – ja selleks, et tulemus tuleks –, tuleb sageli käituda nagu orkestrijuht Terence Fletcher kolmapäeva õhtul ETV2-s näidatud filmis «Whiplash». (Kõik siin esitatud ingliskeelsed tsitaadid pärinevad nimetatud filmist.) Tolle filmi põhisõnum on kokku võetud linateose viimase kolmandiku algul, kui Fletcher lausub oma õpilasele, kellele ta on pannud suured lootused: «There are no two words in the English language more harmful than «good job».»

Te olete ka ju kuulnud küllaga neid positiivseid, ent tegelikult keskpärasust kultiveerivaid innustusi, et «Tubli!» ja «Hästi!»?

Neist innustustest hoolimata ma, erinevalt paljuist, vähemalt tean oma puudujääke. Ja nende kõrvaldamise kallal ma kolmapäeva õhtul töötasingi. Minu õpetaja oli Margus Ader, endine Eesti laskesuusakoondislane, anti-Fletcher. Oi, ta sõitis ilusasti! Eriti mogrenit. Mul oli raskusi tempos püsimisega. Olnuks ta Fletcher, pidanuks ta mulle käratama:

«Any fucking moron can wave his arms and keep people in tempo. I was there to push people beyond what's expected of them. I believe that is... an absolute necessity.»

Kes tõukaks mind, teid, meid üle tavapäraste ootuste piiri?

Jah, ma sain kolmapäeva õhtul palju targemaks ja kogenumaks. Me töötasime käte asendi ja õige kätetöö kallal. Me töötasime keha raskuse tõhusama ülekandmise ning jalgade ja käte töö sünkroniseerimise kallal. Aga kas Ader ütles mu stiili kohta: «Do you know you look like a fucking leprechaun?» Kas ta küsis, kui käte või jalgade tõuge suuremal kiirusel liiga lühikeseks ja rapsivaks jäi, kui neid liigutusi piisavalt lõpule ei viinud: «That is not your boyfriend's dick, so don't come too early.» Kas ta ütles mulle trenni lõpuks: «Get the fuck off my sight before I'll demolish you!»

Kas keegi teie treeneritest on ajanud teid piirini, lausa pisarateni, kus ta võiks teile võidukalt teatada: «You are a worthless pansy-ass who is now weeping and slobbering all over my [ski]set like a nine year old girl!»

Ei ole? Siis ärge imestage, kui sõidate Viru maratonil taas keskpäraselt nagu seni ja alati.
******

A faint jeep road at the back side of the eastern edge of San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Norra treener annab karjudes Ingvild Flugstad Oestbergile Tour de Skil hoogu juurde. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Treener Sotši olümpial raja ääres karjumas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Vene treener ergutamas Sotši olümpial laskesuusataja Jevgani Garanitševi. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 5: Vene treener ergutamas 2012. aastal laskesuusatamise MM-võistlustel Olga Zaitsevat. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix