esmaspäev, august 17, 2015

Pullerits: Kuidas kukkumine rikkus Võru rattaralli?

Mind oli hoiatatud. Ootasin Võru rattaralli starti teise grupis esireas, minust vasakul mustas vormis, suur valge R-täht seljal, nr 550 Jaan Raivet, kes oli hiljuti läbinud Norras ühepäevasõidul 550 km 15 tunniga. Olin tema Rekord-kirjaga meeskonnale haakinud sappa soojendussõidul, kus proovisin korra ka kiirendust ning sain 57 km/h kätte üllatavalt hõlpsalt, mis oli märk sellest, et vorm peaks olema igati hea. Olin ka kolm eelnevat päeva pidanud rattadieeti, et Võru rattaralliks rattasõidunälga turgutada. Raivet siis mainiski, et 5. kilomeetri raudteeviadukil on pool maanteest üles võetud, rada läheb kitsaks ning kulgeb üle konarliku pinnase.

Pidasin Raiveti antud juhiseid meeles. Viaduktile lähendes hoian grupi servas vasakule (videos näha 0:10 kohal, vt foto ülal paremal), et mind grupi keskel või paremal liiga ära ei surutaks. Mul meeldib kiiretel lõikudel heita pilku spidomeetrile, et vaadata, millise hooga sõidetakse, ent seekord hoian end tagasi. Ütlen endale, et ei ole vaja praegu spidomeetrit vahtida ning selle eest võib-olla valusalt maksta, kui konkurentide manöövrid sekundiks silmist lasen ja siis õnnetusse satun.

Viadukti «pudelikaelas» tõmmatakse kiirus maha. Järsku näen enda ees: terav pikiserv! Hoian vasakule, serva peale. Ühtäkki kuulen, aga ei näe, et keegi eespool paremal hakkab juhitavust kaotama. Ma ei näe täpselt, mis toimub, aga tajun, et olukord läheb kurjakuulutavaks.

Siis prantsatab keegi minu ees maha. Pidurdan. Ja seejärel, nagu alateadvuses peljata jõudsingi, rammib keegi oma rattaga mind tagant. Hetkega jõuan pooleldi mõelda, et nonii, nüüd see juhtubki. Ja juhtuski.

Ma ei tea, kuidas, aga lendan sadulast. Maandun plärtsti asfaldi ja betooni tahkele segule. Sekundi murdosa jooksul jõuan karta, kas nüüd lendab keegi mulle selga. Heidan kiirelt pilgu üles, sinna, kust on tajuda ohtu, ning veendun, et õnneks on tagumised pidama saanud. Alles siis uurin, kus on mu ratas. Näen, et umbes meetri jagu minust tagapool. Ajan end püsti. Meeled fikseerivad iseenesest, et luud on terved. Kuigi vasak põlv ja küünarnukk teevad valu. Aga tähtsam on ratas kätte saada ja uuesti sadulasse istuda, eks seejärel juba näeb, millised need traumad on ning kas need sõita lubavad.

Haaran rattal leistangist ning täheldan käigult, et sellega saab sõita küll. Halvemini läheb kolmest-neljast kukkunust ühel teisel, kelle leistang murdub pooleks. Jooksen ratturite massiga kaasa, ei ole ju aega koha peal seista ja end sättida, kuid minupoolne pedaal on ebasobivas asendis, nii et pean käega seda sättima ning saan alles siis hoo pealt sadulasse hüpata. (Raul Soome videos on minu askeldamist nädala alates 0:19-st.) Samal ajal saan aru, et võidusõit on mulle sedapuhku lõppenud. Peagrupp on eemaldunud mitmesaja meetri kaugusele. Minu ees veereb pikk-pikk ratturite rivi, ei mingit gruppi.

Põlv teeb küll valu, kuid kummardun leistangi kohale ja asun täiest jõust pedaalima. Ise ka ei tea, keda taga ajan, aga lähtun iseeneslikust tõdemusest, et nüüd tuleb võimalikult kõvasti tööd rabada ja võimalikult paljudest mööda saada.

Pärast selgub, et põlv on kahest kohast ja küünarnukk samuti marraskil. Aga mitte sügavalt, veri igatahes ei jookse. Hullem on sõidu ajal see, et sääreluu eesmine ülaots teeb valu. Hiljem kodus näen, et see on kergelt üles paistetanud. Panen «külma» peale ja läheb paremaks. Ralli jooksul hakkavad endast vaikselt tunda andma ka vasak ranne ja peopesa, mis on kukkudes põrutada saanud. Kodus avastan, et ka vasak puusakont on pisut äestatud.

Ent olulisem on võimalikult palju kaotatut tasa teha. Pärast Vastseliina suunas keeramist, kui algab pikk tõus, otsustan tempos veidi järele anda ja taastuda, sest olen viimased 2 km arendanud üksinda marulist kiirust, ainult mööda sõitnud. Selge see, et tõusu enam sama hooga üksinda võtta ei suuda. Püüan teisi abimeestena kasutada, aga kuigi otsustava jalaga mehi ei leidu.

Tõusu otsas saab kiiresti selgeks, et töötegijaid, kes oleks motiveeritud kõvast sõidust, ülesnopitud kaaslaste hulgas suurt pole. Heal juhul kolm-neli meest on sellised, kellele saab loota. Hakkame nendega üksteise alla vedama. Kui kõrvale võtan ja pilgu selja taha heidan, näen, et vähemalt 40 ratturit on selja taha kogunenud ega kavatsegi pingutada. Üks mu kaaslastest siunab noid, et on ikka loodrid, keegi tööd teha ei taha.

«Ballasti on palju,» ütlen noile, kes minuga eesotsas tempot teevad. Püüan neid ükshaaval ära rääkida. Seletan, et pärast Vastseliinat tuleb korralik tõus ning seal peaks 7-8 tegija mehega ründama, et ballastist lahti saada. Ma ei veendu, et nad minu rünnakuhuvi ülemäära entusiastlikult jagaks.

Vastseliinasse (fotol vasakul) sisenedes võtan grupis sisse kõige esimese positsiooni, sest eelmisel aastal venitati sealsetes kurvides rivi liiga pikaks, ning kuna jäin toona lõppu, pääses ka peagrupp mul esimesel tõusul eest. Vastseliinast väljudes lasen ühe mehe endast mööda ning sean tema tuules end tõusul ründamiseks valmis.

Ma ei ründa teravalt, vaid püüan säilitada pigem kergust. Eesmärk on tõusul tempo üles tõmmata, proovida mõned mehed tagant maha raputada ning konkurente küpsetada. Ja kes teab, äkki tulevad mõned kaasa, siis saab üritada nendega eest sõita.

Tõusu lõpu eel heidan pilgu üle vasaku õla. Järgmised, tundub, on vähemalt 15 meetrit maha jäänud. Kaasa pole kedagi tulnud. Saan aru, et seetõttu pole mõtet edasi rünnaktempot hoida, sest eelmisel aastal, kui jäin peagrupist maha, koopereerusin ühe teise mehega ning sõitsime raskeid tõuse kahekesi Haanjani, korjasime eest veel kaks meest lisaks, kuni seejärel tuli tagant suurem grupp ja meid ikkagi alla neelas. Ehk teisisõnu: tosin rasket kilomeetrit võid ju ees vastu pidada, aga siis tuleb pikk laskumine Haanjast Rõugesse ja seal «süüakse» sind nagunii ära.

Kummalisel kombel ei soovi pärast Vastseliinat ikkagi keegi tööd teha. Vean järgmised 6-7 km enamikus pidevalt üksi ees. Jõuan koguni mõelda, et ei tea, kas peangi kuni Võruni kõige ees sõitma. Aeg-ajalt võtan vasakusse teeäärde, et ajada end sirgu, pakkuda vedamistööd teistele, ja vaadata, mida grupp teeb. Midagi ei tee. Ainult sinises Dünamo vormis Kalle Ribelus (nr 191) tuleb mulle kõrvale ja noomib, et ma taha ei vaataks, sest niimoodi võin kogu rivi pikali tõmmata. Aga kas keegi sõita ka üldse kavatseb?

Tõusude-laskumistega lõigul kuni Haanjani püüan paaril tõusul veel konkurente ärritada ja kurnata. Minek on hea ja kerge, jõudu jagub, suudan tõusude lõpus kiirendada, kuid tõusud on liiga lühikesed, et saaks olulise vahe sisse käristada. Järgnevatel laskumistel libiseb grupp justkui iseenesest selga. Martin Meltsov (nr 1107) Haanja Rattaklubis mainib, et tallegi on silma jäänud, et püüan pidevalt paugutada. Haanjas võtan rivi ees kõrvuti Nikolai Bagajeviga (nr 44) ja küsin, et ei tea, kas annaks kuidagi teistel eest ära sõita, mille peale ta ütleb, et temast ei ole sedapuhku kaasatulijat.

Valdavalt laskuval lõigul Haanjast Rõugesse, kus kiirus kasvab kohati üle 60 km/h, hoian grupis umbes 10. kohta. Seal, kus kõik jõuavad, ei ole mõtet ees rabada, vaid tuleb pigem jälgida positsiooni, et ei vajuks liiga taha. Rõugesse sisenedes sean end rivis kolmandaks, et olla tõusul valmis taas tegutsema.

Rõugest väljuv tõus on pikk. Kaks meest saavad kõige ees väikse vahe sisse, tulen nende järel kolmandana, üle õla vaadates paistab, et tagapool näevad paljud vaeva – minu selja taga on tekkinud väike vahe. Saan kaks esimest tõusu lõpus kätte ning seejärel, laugemal järeltõusul, võtan keskjoone lähedale ja ründan taas – tagamõttega, et kui tõusu raskema osa on enamik ära kannatanud, siis uus rünnak, kui jätkub kaasatulijaid, peaks rivi pooleks käristama. Aga ühtki kaasatulijat ei leidu. Ootan teisi järele ja liitun üldise riviga.

Kui keerame Valga-Võru laiale maanteele, keerame ühtlasi vastutuult. Taas olen esimese kolme hulgas, taas teevad kolm-neli meest eesotsas tööd, teised mitte. Esialgu tundub, et äkki sel raskel lõigul prooviks midagi ette võtta, aga saan peagi aru, et kõige ees raiskan mõttetult jõudu. Lasen rivis ligi kümme meest endast mööda, et las teised ka rabavad. Siis aga tajun, et ootamatult on tekkinud järjekordne võimalus.

Näen, et kõige ees on pärast neljandat meest tekkinud pikem vahe. Olen esikümne lõpus, silmanurgast märkan, et minu tagant on samuti tekkinud vahe – ning spurdin. Mõte on käristada eest sõites vahe enda järel veelgi suuremaks, et äkki sealt siis rivi katkeb. Seejärel möödun enda ees sõitjaist ning püüan kinni esimesed kolm (neljas taandus vahepeal nende rivist) lootuses, et äkki hakkama üheskoos tööle ja pääseme putku.

Tühjagi. Enne Meegomäe peale pööramist vajuvad ülejäänud taas selga. Kuid seal algab uus, lauge tõus, ning kohe on uusi üritajaid. Taastun pisut, siis lähen nendega kaasa. Ent ei saavuta rohkemat, kui vean grupi endaga ühes. Üks kaaslastest, kes oli sõidu algul näidanud end ühe aktiivsemana, tõdeb mu kõrvale sõites, et ei ole selles grupis ühtset töötegemist. Tunnistan, et ka minu taktika on olnud konkurente maksimaalselt kurnata.

Pärast Meegomäe tõusu, millel tuleb juba üksjagu kangutada, järgneb üle põldude tuultele avatud sirge. Näen, et kõik teised võtavad taastumisasendi. Mul ei ole esialgu mingit plaani, lihtsalt mõtlen, et sunnin teisi kaasa tulema ja tõmban nende hinge veelgi rohkem kinni. Surun end leistangi kohal madalale ja võtan temposõidu asendi sisse. Vaatan paarisaja meetri järel  kaenla alt tagasi ning näen, et ühtegi varju mu kannul pole. Vajutan veelgi juurde.

Siis, kui lõpuni jääb veidi üle 25 km, tuleb tagant kaks meest järele, ja senise sõidu järgi näen, et õiged mehed, kellele saab loota, sest nad on mitmel korral aktiivsust näidanud: Martin Prommik (nr 1080) ja Lars-Erik Hion (nr 1033). «Läheme nüüd, eks?!» hüüan neile, kui nad mööduvad, ning võtan tuulde. Nad annavad märku, et on atrõõviks valmis. Esimest korda tekib usutav tunne, et sellest äraminekust võib asja saada.

Aga ei saa. Rada läheb peagi kergelt allamäge ning kui Hion eest ära vahetab ja minu kord vedama on minna, heidab ta pilgu üle õla. Küsin, kui kaugel teised on, ja näen, et ta laseb jala sirgu. Laskumisel on grupp oma massiga meid kinni püüdnud. Siis jõuan lõplikult veendumusele, et eest ära sõita ei õnnestu ning seetõttu pole mõtet enam tempot kruttida ega üritadagi. Lootusetu.

Umbes 20 km enne lõppu hakkab aga ette nihkuma arvukalt mehi, keda kogu senise sõidu jooksul polnud kordagi näinud. Kelle olemasolust grupis polnud mul õrna aimugi. Ballast, teisisõnu. Näiteks kaks kogukat ja aeg-ajalt kõval häälel rääkivat Venemaa sõitjat, et säästa siinkohal nende kaasmaalaste üles loetlemist, kes enamiku sõidust luuslangi lasid, kuid kes, nagu üks teisi väheseid aktiivseid mehi mulle nentis, on nüüd lõpu eel ärganud, et peaks hakkama finišit tegema. Sedasi muutub sõit grupis väga närviliseks, minu hinnangul ohtlikukski, sest mingit korda ega süsteemi pole, aga kiirus muudkui kasvab.

Võtan grupis vasakusse serva, et oleks veidigi ohutum ning jaguks vaba ruumi spurtida juhuks, kui mõned peaks ees üritama eest ära sõita. Sedasi olen küll tuule eest vähem kaitstud, ent see on hind, mida olen valmis vähegi suurema turvalisuse eest maksma. Ühel hetkel vaatangi, et rivi on veninud hirmus pikaks, esimesed on juba 60-70 meetri kaugusel. Panen kohe oma vabamas servas kiirust juurde ja sõidan enamikust mööda. Et näha, kuidas peagi külgedelt uuesti minust mööda liueldakse. 8 km enne lõppu, enne pööret Võru-Vastseliina teele, võtan tõusu hooga ning sean end kolmandale positsioonile. Pikale teelõigule, mis viib üle saatuslikuks osutunud viadukti, siirdun neljandana. Tunnen, et olen õigel kohal. Võtan tuulde Tarmo Leemanile (nr 62), kes on üks neist, keda polnud varem kordagi näinud. Järelikult puhanud jalaga mees, leian, peaks nüüd ees suutma vastutuult murda küll.

Pärast teeremondi kohta liigub grupp üllatavalt ühtlaselt, tõmblemisteta. Hoian endiselt vasakule, et ees leiduks vabamat ruumi. Paarsada meetrit enne ringteed olen kuuendal-seitsmendal kohal, seega ideaalsel positsioonil.

Aga siis järsku, enne ringile pööramist, tulevad rünnakud nii vasakult kui paremalt. «Sprinterid hakkavad ette nihkuma,» kommenteerib keegi. Jään ringil üksjagu karpi, pean hoogu maha pidurdama, ja kui sirgele väljun ning spurdin, märkan oma üllatuseks, et terve kari mehi on justkui märkamatult mööda saanud. Tõmban end nende tuulde, hoides jätkuvalt vasakule, et oleks lõpusirgele keerates vabam trajektoor, mis laseks teha suurema kaare ja kiirust säilitada.

Olen palju mõelnud, kus tegin edasises vea. Kus magasin maha õige hetke? Ja jõudnud järeldusele, et Võrru sisse sõites väiksel tõusul. Seal oleksin pidanud vasakult otsustavalt spurtima, ruumi ju oli. Sest tagantjärele mõeldes on ju selge, et kui sa seal tõusunukil ees ei ole, siis ette sa enam ka ei saanud. Ja ei saanudki.

Aga ilmselt oli stardijärgne kukkumine teinud hellaks. Üks mats oli juba käes, ja see jätab paratamatult jälje. Siis teist enam ei taha ja hoiad sellest võimalusest instinktiivselt eemale. Seetõttu jäigi lõpus otsustavusest puudu. Vaatamata tõsiasjale, et üks käik oli varuks, jäi see suure meestesumma järel sisse lükkamata. Niigi olin ühest kukkumisest suhteliselt tervelt pääsenud, miks nüüd riskida ja sõidu lõpus end uuesti ohtu seada?

Sedasi tulingi omal positsioonil üle lõpujoone, Võru rattaralli 147ndana, kaotust võitjale Endrik Puntsole 24.06, üks koht enne Kristjan Porti. Nii kerget rattavõitlust, kus polnud kordagi ohtu, et võiks oma grupist maha jääda, vaid kus pigem tundsin, et sain oma tempot teistele dikteerida, ei mäletagi. Enamik Võru rattarallist, arvetades kaotust meestele, kellega olin varasemalt enam-vähem võrdselt sõitnud, oli kui matkasõit või mõõdukas treeningsõit.

Kahju, et kukkumine viaduktil röövis võimaluse näha, kui palju oleksin seekord suutnud peagrupiga kaasa minna. Seekord olin lihtsalt valel ajal vales kohas.
******
Priit Pullerits has reached the end of Maze Overlook jeep road, Canyonlands National Park, Utah 29. aprill 2012. Pildistanud Jaanus Laidvee. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (keskel heledas) lähenemas Võru rattarallil raudteeviaduktile, kus ta paari sekundi pärast kukub. Foto autor: Kevo Jürmann
Foto 2: Umbes selline, nagu sel fotol nähtav Võru tänava viadukt Tartus, nägi Võru rattaralli ajal välja ka 5. kilomeetri raudteeviadukt. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 3: Meenutus Mulgi rattarallilt juuni keskel. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix 
Foto 4: Vastseliina Konsum. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 5 ja 7: Haanja rattaklubi ratturid. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rõuge. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 8 ja 9: Ratturid Rõuges tõusul Eesti meistrivõistlustel grupisõidus 2012. aasta suvel. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Pildimeenutus Tartus toimunud EM-võistluste tänavasõidust, fotol koht, kus Veski tänavalt pööratakse Näituse tänavale. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Fotod 11 ja 12: Priit Pullerits koos videoülekande varustusega pärast Tartu tänavasõidu lõpetamist ülemöödunud laupäeval. Fotode autor: Meelis Luht

59 Kommentaarid:

At 14:21, Anonymous H ja K said...

väike viga alguse poole sees:

(Raul Soome videos on minu askeldamist nädala alates 0:19-st.)

aga käsi püsti, kes viitsiks/viitsis selle loo lõpuni lugeda?

- käsi all

 
At 14:42, Anonymous Anonüümne said...

käsi all

Pullerits on korduvalt jutlustanud, et punt hakkab tööle siis, kui keegi käsklusi annab ja korda peab. VÕRR tõestas, et liidriks pürgijal peab ka autoriteeti olema.

 
At 14:45, Blogger Priit Pullerits said...

...Mul ei olnud kavatsustki sedakorda kedagi tööle panna. Sellepärast, nagu kirjutasin ja nagu võistluse kirjeldusest aru võisite saada - lugege ikka lõpuni, enne kui targutama hakkate, muidu teete ainult oma margi täis ja jätate endast poolearuse mulje -, et eesmärk oli gruppi võimalikult palju kurnata ja lõhkuda.

 
At 15:19, Anonymous nr 662 said...

Jäin samuti kukkumise taha kinni ja olin üks esimesi kes peagrupile enam järgi ei jõudnud minna. Oli ka endal paar korda plaan punt lahti kangutada, samamoodi enne meegomäele keeramist vastutuule lõigul) tegin tööd lootuses grupp ribadeks kiskuda, aga ei saanud asja. Asjatu energiaraiskamine, sest võru haigla juurde jõudes tegin uue äramineku katse, saime kahekesi kellegagi (nr ei mäleta) pikkadel tõusudel vahe sisse tõmmata aga taipasin peatselt et üpris lootusetu üritus, esiteks kahekesi ja 2 äramineku katset nõnda lühikese aja jooksul olid varud nulli tõmmanud. Üldiselt jah tunda oli, et jalga oli kõigil aga ei saavutatud üksmeelt. Üldises foonis võib rahule jääda, minu arvates parima reljeefiga rattaralli ja ilm superluks ja ega sel sõidulgi viga polnud.

 
At 15:43, Anonymous Anonüümne said...

Palun seletage oma mõttekäik lahti, miks oli vaja gruppi võimalikult palju kurnata ja lõhkuda? Kas soov oli saada selle tulemusena võimalikult kõrge koht lõpuprotokollis (kahjuks ebaõnnestus) või teha võimalikult kurnav trennipäev (paraku ei täitunud) või oli selle eesmärgi taga hoopis midagi muuud?

 
At 15:58, Anonymous Anonüümne said...

Ise küsisid ja ise vastasid. Täpselt nii ongi.
Ma küsiks ka. Milleks minna võistlusele matkama? Mis tunne on meestel, kes ees tööd ei tee aga lõpus lähevad kõrge koha nimel peast lolliks?

 
At 16:06, Blogger Priit Pullerits said...

1. Milleks ballasti ehk muidusööjaid kaasas vedada?
2. Suures grupis pole võimalik organiseeritult ja tulemuslikult tööd teha, eriti, kui kõik on individuaalvõistlejad ja pole meeskondi.
3. Liiga suures grupis on ohtlik.
4. Ja huvitav ja põnev on, kas õnnestub gruppi lammutada - kas või mängu ilu pärast.

 
At 16:09, Blogger Priit Pullerits said...

Tegelikult võib ka nendest meestest aru saada, "kes ees tööd ei tee aga lõpus lähevad kõrge koha nimel peast lolliks". Ju see on nende taktika, nagu minu taktika oli gruppi lammutada. Ainult et rattaspordi hea tava kirjutamata reeglid ütlevad, et juhul, kui sõit ei käi võistluse võidu peale - ja minu grupis ei käinud -, siis need mehed, kes tööd ei ole teinud, oma nägu grupi ette lõpus ei pista.

 
At 16:50, Anonymous Anonüümne said...

Priit ,
hea tava on selline tunnetuslik asi ...
Taaramäe tegi ka eile viimased 20 kilomeetrit tööd ja teised istusid lihtsalt sabas ning lõpusirgel lasid eest. Ja nii ongi!

 
At 17:04, Anonymous Anonüümne said...

PP koba kukkumine nurjas paljude võistluse. Kui põhjustasid jama, siis pead selle korvamisrks grupi ees vedama, mitte eite panema, et teised tööd ei tee.

 
At 17:10, Anonymous Anonüümne said...

Milleks seada eesmärke, mille täitmine pole realistlik???

 
At 17:25, Anonymous Anonüümne said...

Vale puha Priit. Kui sõit ei käi võidu peale, siis mis tähtsust on kohal lõpuprotokollis? See, et keegi ise on otsustanud gruppi vedada ei anna mingit eelisõigust finishijoone ületamiseks. Kusjuures mind ajavad närvi need kes tulevad grupi ette eraldistarti tegema. Mees veab, mina olen näiteks 3 possal ja mees veab ja veab ja jääbki vedama...Lõpuks vahetab ja siis hakkab järgmine vend vedamisrekordit tegema. Mina olen oma possal juba silmamunade peal selleks ajaks kui minu kord tuleb. Grupisõidu trennides on ka olemas tegelased kes tulevad sinna nö üksi sõitma. See on ka põhjus miks kunagi eespoololevat gruppi kätte ei saada. Ei panda tähe,e kuidas pika vedaja tõttu keskmine kiirus langeb.
Teet

 
At 17:44, Blogger Priit Pullerits said...

Kuule, ära mölise, 17:04, mingi nimetu lollpea. Kui ise kohal ei olnud ja situatsiooni ei näinud, kui ise asjalugudega kursis ei ole ega ole viitsinud ka end nendega kurssi viia, lugedes mu võistluskirjeldust, siis pea suu kinni ja mokk maas. Aga sinusugusele lollpeale ütlen veel kord: minu ees kukuti ja mulle sõideti tagant sisse ja seepärast ma kukkusingi. Minu süü oli seal olematu. Ära targuta, raisk, või pane oma nimi alla, siis teavad teised ka, kes siin suu paksu täis võtab, argpüks selline.

16:50 - nemad sõitsid ju võidu peale, seal kehtivad muud reeglid. Kirjutamata hea tava reeglid kehtivad siis, kui... - palun lugede veel mu eelmist kommentaari.

 
At 19:24, Anonymous Anonüümne said...

Ju Pullerits ikka mingit süüd, endal selles kukkumisloos tunneb, miks ta muidu sellise lolli lõõbi peale enesevalitsuse kaotab

 
At 20:10, Anonymous Anonüümne said...

Priit,
pole vahet, kas sõidetakse võidu peale või koha peale - ikka sõidetakse võidu!
Tähtis pole mitte see, mitmes oled trassil, vaid mitmes oled finišis. Eks sa isegi loed kogu aeg, kellest mööda said...
Ja nii ongi!
Teie 16:50

 
At 20:29, Anonymous Anonüümne said...

Kas me soovime ka endale sellist tulevikku?
http://www.bestgore.com/execution/five-people-witchcraft-suspects-slowly-burned-alive-in-kenya/
Teet

 
At 20:34, Anonymous Anonüümne said...

Priit, proovi järgmine kord jalga puhata ja ees tööd mitte teha. Ongi hea, tempo langeb, järgmised minusugused karvajalad jõuavad ka järgi ja koos oleks suurema grupi tempo veelgi parem. Eks see ole raske jah muudkui vaikselt teiste selja taga loksuda, kui tunned, et tahaks vajutada. Aga see kergus on petlik ja lõpptulemusele ettenäitamisest mingit kasu küll pole.

 
At 21:54, Anonymous Anonüümne said...

Fakt on see, et PP kukkumine rikkus mitme sõitja võistluse.

 
At 22:33, Anonymous Anonüümne said...

Mulle ka sellised kirjutamata reeglid ei meeldi. Kui sõit ei käi koha peale ja mingitest luuseritest on vaja lahti saada. Siis mingu need tugevad ässad rivi lõppu ja ärgu vändaku, vaadaku 30 km, mis siis saab. Kui oled kõva mees, siis vänta ees. Naiivne on loota, et suvalisel võistlusel, kus pole tiime, et seal tehakse koostööd. Suurtel tuuridel ju sama värk, alati on keegi huvitatud töö tegemisest. Tippspordis on tõesti esimesed kohad olulised, rahvasportlastel on ka 112 koht mõne jaoks suur võit. Aastaid hiljem ei huvita kedagi, milline too sõit oli. Kui tahad kellegagi tööd teha, siis tuleb enne sõitu teatud meestega kokku leppida, et teeme koostööd. Ma ise lasin ka grupis luuslangi, aga sõitsin kõigest lühikest distantsi. Ilmselt polnud ühelgi teisel võistlejal nii väikest kilometraaži all nagu minul. Ma lihtsalt ei kujuta ette, millal grupp sõitma hakkab ja kas kestan lõpuni ära ja nii ma siis jaksasingi lõpuni ära tiksuda. Rahvaspordis paljud ei teagi oma võimeid, ei julge tööd tegema minna, pärast on jalg piimhapet täis ja siis jääd veel grupist maha. Rahvaspordiüritustel tuleb leppida sellise asjaga. Nii on, nii jääb!

 
At 22:34, Anonymous Anonüümne said...

Ma jäin jällegi mõtlema, mehed, selle üle, et tegelikult tõesti väärib PP nondel rattarallidel oma tiimi, noh, kasvõi üheks võistluseks, kes teevad eesmärgipäraselt tööd. see peaks ju paljudele muidu kaasaveerejatel kah motti pisut tõstma, huvi tekitama, et tunnetada kuidas ülejäänud kilplaste vastu asi välja tuleb. PP paneb pärast tiimi kenasti siia kirja ja kuulsus ja hea tunne peale seda. Teeme ära, upitame PP koos peamisse pelotoni, ah?

 
At 02:28, Anonymous PM said...

Geniaalne! Tavapärasest heast tavast jääb väheks - blogipidaja on leiutanud "kirjutamata hea tava". Miks ka mitte - 12 tähemärki nagu maast leitud. Oleks Postimehe spordiuudiste vorpijad sama nupukad, poleks vaja lugeda kolmelauselisi uudiseid, mis lisaks kõigele teistest eestikeelsetest portaalidest kopeeritud. Kahju, et Priidu sõnal pole toimetuses enam sama kaalu, raputada vaja neid.

 
At 08:27, Anonymous Anonüümne said...

Sa, Priit, pane oma rattale tahavaatepeegel, säärane nikeldatud, siis ei pea kogu aeg üle õla vahtima.

 
At 09:37, Anonymous Martin, jooksu- ja geopoliitik said...

Manöövrid ööjooksul

Priit Ausi töövõit Rakvere ööjooksul on seda hinnalisem, et ega Priit Ausil neid "suurte" rahvajooksude võite vöö vahel nii palju polnudki.
Pööre jooksu tuli siis, kui läheneti finišisirgele, alles esimest ringi lõpetavad aeglasemad jooksjad aga teed segasid, nii, et Ausil ja Mukungal tuli nende vahel manööverdada. Mukunga takerdus, aga ega tal selletagi Ausi võita köömes oleks olnud.
Priit Aus on töömees!

 
At 09:47, Blogger Priit Pullerits said...

08:27, tahavaatepeeglit pole vaja, see viib leistangi tasakaalust välja, püüan õppida kaenla alt taha vaatama, seni pole seda kordagi harjutanud.

22:34 - see on lõpuks ometi siin ka üks konstruktiivne mõte peale lõputu eideliku kaagutamise, et "PP on ka süüdi", "PP rikkus teiste võistluse" - kusjuures seda lõugavad need, kes sel võistlusel ei olnudki, ja isegi kui olid, siis konkreetset situatsiooni ei tunnistanud, sest sellised kisatõstjad on tavaliselt india-pundis ehk grupi sabas, aga kui tekib võimalus teisi tõrvata, siis on nad eriti laia tekstiga platsis.
Jah, tiim annaks kindlasti asjale palju juurde ja muudaks sõidu käiku. Rääkisin Võru rattarallil korduvalt meestele, kelles nägin mingit potentsiaali ja kes ei olnud luuserid (ühe kaassõitja iseloomustus grupis loksujate kohta), et vaja on 7-8 hakkajat meest, et eest saada. Üritati küll, aga kogu aeg kahe-kolmekesi, ja 40se pundi vastu kergelt mägisel ja tuulisel rajal on nii vähese jõuga raske saada, kui pole just teistest pea jagu üle, ja selliseid pea jagu üle mehi ses grupis eriti polnud.

 
At 09:49, Anonymous Anonüümne said...

Rattameeste võistlus-viilin terve sõidu kuskil varjus,grupis ja siis lõpus vajutan.Kas sellisest võistlusest saab tõesti mingi hea tunde?Ööjooksul sai terve maa punnitatud täiest jõust,tasuks isiklik rekord sel distantsil.Vot see on võistlus,mida meenutada.Nii,et hakake jooksma,pääsete lihtsalt kaasaveeremisest.

 
At 09:50, Anonymous Anonüümne said...

Kogu see tõmblemine meenutab inimest, kes jäänud bussist maha hakkab sellele järgi jooksma ja jookseb ja jookseb ja jääbki jooksma. Mõistusega inimene lepib olukorraga ja ootab järgmist bussi mis sest, et järgmine buss jõuab tund hiljem. Nii nagu bussiga võidu ei jookse nii ka grupil eest ei sõida kui just grupp seda mingil põhjusel ei taha. Grupp (grupi all ma mõtlen kooslust 20+ jalgratturit) liigub harilikult ikkagi kiiremini ja ökonoomsemalt kui üksiküritaja kuigi näiliselt seal keegi nagu otseselt tööd ei tee. Samas liikuma panevaks jõuks on harilikult see, et kõik tahavad grupis viibida selle esimeses pooles. Grupis eriti suures on reeglina ohtlik sõita tagapool, esimene veerand või kolmandik on suhteliselt ohutu (sõltub muidugi sellest kui palju tsainikuid seal on kuigi need on harilikult silmaga fikseeritavad). Siinkohal tasub ikka kuulata jalgrattureid sest grupi ees poogendamisega võib maoka korraldada küll ja sellisel juhul eelmainitud reegel enam ei kehti ning siis pole grupis tõesti kusagil ohutu sõita.
Terv. Toomas

 
At 12:02, Anonymous Anonüümne said...

Kuidas te aru ei saa, koht lõpuprotokollis on tähtis. Sama hästi võiks öelda, et mis Froom´il viga võita, kui kõik ülejäänud mehed teevad tema eest palju tööd ära. Tema ülesanne on mõnel etapil ainult veereda. Hea võidtunne oleks ikka siis, kui kõik 21 etappi sügaks nagu segane ja veaks pidevalt ise ka. Aga mees ei vea ju kunagi. Tour´il on 20 tiimi peal. Tugevuselt 18 tiimis on ka tööjaotus paigas. Lõpuprotokollis sai nende parim mees vb 40. koha. Aga vaevalt see liidergi ise tööd rügas. Ometi, võistlus ei käinud tal ju võidu peale. Taktika ongi üks spordi osa. Staadionijooksudes on enamus tiitlivõistlused taktikajooksud. Tempo lasevad alla need, kes on lõpus tugevad. Ega Tiidrek Nurme pole seepärast luuser, et ta ei lähe endast tugevamate vastu tempot tegema. Jah, rattasõit ja muud alad on natukene erinevad. Aga põhimõte on ikka sama. Nende koht on ERALDISTART, kes tahavad nii väga, et õiglus võidutseks. Grupisõidus on paramatult õnne -ja taktikafaktorit parjalt palju. Halb tunne on siis võita, kui keegi kukub, katkestab vms. Aga kui mees-mehe võitluses kellelegi alla jääd, siis pole muud teha kui peeglisse vaadata. See on sport.

Suusatamise sprindivõistlustel käib selline taktikamäng, kes millal ees, kes teeb tööd, kes ei tee. Kõik tahavad saada võimalikult kõrget kohta võimalikult minmaalse energiakuluga. Ütlen veelkord, see on sport - leppige sellega. Kui ei lepi, siis tehke oma liiga ja võistelge seal. Vaadake, mis sellest välja tuleb :D Kõik aitame kõiki ja võidab see, kes rohkem tööd tegi. Iseensest oleks võinud ju Priidule anda selle aktiivseima ratturi tiitli. Seda võid väärt olla, aga ei enamat. Sel sõidul, sellist tiitlit ei antud, järelikult pole mõtet ka kellegi teise peale pahane olla, et tegid suurt tööd, aga hiljem ikka tühjad pihud.
See on nii subejktiivne, kui üldse olla saab, et kui ei käi võidu peale, siis ei tohi grupis passida. Kui eesmärk on esimese 100 sisse saada, siis see pole võidusõit? Ühes Eesti filmis oli ka siuke lause, et ...Esimene saab auhinna.....aga mis need teised siis.... Need 200+ venda tulid siis Võru rattarallile ilma nautima ? :) Pean tulema starti selle mõttega, et satun gruppi, pean kindlasti tööle minema ja siis olen töötegemisest väsinud ja lõpetan grupi lõpus ja kui otustsan mitte tööd teha, siis olen ka grupi lõpus :D Kõik püüavad enda võimaluste piires võimalikult suurt "kala". Vb mõne venna jaoks on tuuri(Filter sarja) üldarvestus ka oluline. Tema jaoks vb oli eriti oluline, kas ma nüüd olen 123. või siis 144.
Väga totter arusaam on ikka mõnel inimesel spordist! Äkki oleks rattasõitu vaja siis mingit soovolinikku laadset tegelast. Et kui inimesed ise aru ei saa, siis hakatakse jõuga inimesi grupi taha toppima. Naljanumbrid ikka! Elu paneb kõik paika niigi. Spordis on sama. Minu teada on Priit soovoliniku vastane.

 
At 12:15, Anonymous H ja K said...

väga ilus ja asjalik kommentaar härra 12:02. mina näiteks käin tartu rattarallidel puhtalt grupis loksumas. etteotsa satun harva, kui tunnen, et jaksu on ja keegi hetkel enam ei tõmba ja on šanss mingi auk kinni lappida eeloleva pundiga. aga suurem taktika on 90% ajast tuult kasutada, sest üksi ma sõidaks vähemalt tund kauem, kui mitte rohkem. samas lõpus edestan enamust, kes samas grupis on olnud. jah, kohutavalt ebaaus:) samas on ebaaus ka see, et osadel on parem ratas, kuna neil on suuremad sissetulekud ja osad treenivad 10-100 korda rohkem. mõttetu arutelu tegelikult. sõida ise ja lase teistel sõita. proovi hoiduda kukkumisse sattumisest või veel hullem, selle ise põhjustamisest.

 
At 12:25, Blogger Priit Pullerits said...

"Iseensest oleks võinud ju Priidule anda selle aktiivseima ratturi tiitli." - Aitäh! Siiralt.

Rattasõidus ongi see huvitav, et siin saab peaga üht-teist ära teha ehk taktikaga kavaldada. Seda grupis nood nn luuserid ka tegid kindlasti, passisid oma šanssi. Nagu minu taktika oli see, et tõusudel tõmbamistega vastaseid kustutada. Sedapuhku pean tunnistama, et luuserite taktika osutus edukamaks kui minu taktika. Aga mõnes teises võistluses, kus minuga tuleks kaasa 7-8 meest, võib jälle minu taktika viljakamaks saada. Ei seda kunagi ette tea. Seekord igatahes luuserite võit. Aga nad ei peaks seetõttu arvama, et ongi pagana kõvad mehed. Nagu TdF-il juhuslikult ette lastud profitšainikud ei peaks arvama, kui 20 sekundiga ette jäävadki, et ongi kõvemad kui TdF-i üldliider ja teised ässad.

 
At 13:52, Anonymous Lihtsalt tšainik said...

Profitšainik on hea määratlus. :)

 
At 14:13, Anonymous Johhannes Pajuviidik, erukapral ja ühistu esimees said...

Kuna jätkuvalt ollakse erinevatel seisukohtadel, et kas eelpool poleemikat leidnud kukkumine toimus hr Pulleritsu süül või mitte, siis tuleks:
a)Korraldada antud küsimuses juurdlus.
b) PP peaks palkama PR tiimi, milline aitaks ta nime otsutavalt ja jäädavalt puhtaks pesta, sõltumata sellest kas ta oli süüdi või mitte.

 
At 15:31, Anonymous Anonüümne said...

Palun juhtida tähelepanu faktile, et Võru Rattaralli ei ole erinevalt mõne kodaniku mõtlemisest rikutud!

 
At 16:02, Anonymous Anonüümne said...

Rattasõit ongi kummaline ala. Alati ei võida parim, ka Tour de Franc´il mitte. Lastakse ju need jooksikud minema, kes üldarvestused ohtlikud pole. Minu teada ei saanud Quintana Tour´il ühtegi etapivõitu, samas oli üldarvestuses teine. Tal ei lastud võita, aga kas ta siis oli kehvem mees kui mõni teine, kes võitis mõne mägede etapi. Ma ei julgeks nii väita ja isegi enamus rattureid nii ei väida. Samas, kes esimesena finišis, see ongi päeva parim. Kui Quintana oleks esimesel nädalal Froomile terve tund kaotanud kukkumise pärast vms. Kas ta siis oleks mõne etapi võitnud? Ma arvan, et oleks. Aga taaskord, see on minu arvamus. See ongi see rattasõidu ilu ja valu, et alati ei pruugi võita treenituselt/tasemelt parim mees. Küll juhtub see aga erladistardi sõidus. Sellepärast ka need võistlused on välja mõeldud. Kui nii võtta. Kas siis Froom ongi kõvem mees kui Tony Martin. See kõik on nii suhteline, et võidki võrdlema jääda ning näiteid tooma.

Froom võitis Tour´i 2013 ja 2015, 2014 võitis Nibali. Kas Nibali ikka vääris seda võitu? Teatavasti Froom ju katkestas kukkumise tõttu selle tuuri. Mõnede loogika arvates peaks kõik etapid võitma Tony Martin, sest ilmselgelt ta jõuaks grupis kõige rohkem tööd teha. Mis sest, et ta ei saa üle võib olla mõnest mäest ja pole sprindijalga, aga töömees on kõva. Tema saab oma preemia kätte erladistardist ja ongi jutul lõpp!

Priit, Tanel Kangert tunneb ilmselt iga päev sellist tunnet nagu sina Võru etapil. Sügad räigelt tööd, aga isiklikku resultaati ei tule. Saad südamerahu sellest, et tänu sinu suurele tööle, ei tulnud tagant mõni teine suurem grupp järgi. See ongi jalgrattasport!

Ses suhtes olen mina Taaramäe fänn. Selle abistaja rollis on seda sitamaitset ikka palju suus. Kui neile staaridele räiget raha ei makstaks, siis sportlikkus mõttes ei tahaks olla meist keegi veevedaja :)

Kujutame nüüd ette, et Rio olümpiale läheb Eestist nt 5 ratturit, kõik sügavad Taaramäe heaks tööd teha (see ju tasuta üritus). Taaramäe tulebki OM-i võitjaks. Mida need teised siis, finišis on õnnelikud ja paar päeva hiljem ka. Aga hiljem mäletavad kõik Taaramäed, mitte mingeid töötegijaid. See on minu meelest suur rattaspordi totrus. Seepärast mulle Taaramäe suguse egoga mehed meeldivadki. Kangert on terve aasta tõesti hästi sõitnud, ei salga, paremini kui Taaramäe. Aga Taaramäel on juba 2 tuuri võitu, aastaid tagasi pani Tour de France´il hiilgava tulemuse.

Suusatamises jälle sama lugu, meie kurikuulus AV ei pidanud sügisel vormis olema, sest Eesti koondisse sai ta nii kui nii. Sügisel kaotas ta ka maailma 5. norrakale. Võiks ju ka öelda, et ta ei pidanud sügisel end vormi ajada (tegi vähe tööd (ebavajalikku)), sellepärast nii palju võitiski.

Mina neid "India" tüüpe ei siunaks. Piisavalt kõvad mehed ei sõida kunagi "India" meestega võidu :D Kui oled "India" võistlustele võistlema tulnud, siis tuleb arvestada sellise võimalusega ja nii ongi!

 
At 16:24, Anonymous Anonüümne said...

16:02 siiras ja ilma ärapanemiseta kommentaar on meeldiv üllatus Pulleritsu blogi konteksti arvestades. Aitäh!
Kirjutage veel, kui mõtteid on. Ja ärge laske end blogipidajast häirida. Ega tal kah kerge pole.

PS Kui mõned TdF osalejad on profitšainikud, siis üks spordiajakirjanik on tõepoolest põhulõug.
Aastal 2002 võitis Jaan Kirsipuu TdF etapi viiemehelise pundi eesotsas, peagruppi edestati poole minutiga. Küllap Jass kah profitšainik :(

 
At 16:40, Anonymous Anonüümne said...

Blogi autori määratluse järgi osutus "luuser" Jaan Kirsipuu taktika TDF-i etappidel mitmeid kordi edukaks.
Ehk autori sõnu tõlgendades:
"Aga ta ei peaks seetõttu arvama, et ongi pagana kõva mees"

 
At 19:31, Anonymous Anonüümne said...

https://www.facebook.com/nevene.ou/photos/a.120697204638415.7596.115010078540461/970595656315228/?type=1&theater
Kuluvad Priidule ära. Rege rauta suvel ...

 
At 19:58, Anonymous Juhan Peeto said...

Väga hea, 19:31, aga kas keegi on nende keppidega ka vähe pikemalt sõitnud (väh 1,5h trennid) ja oskab siin erapooletu hinnangu anda, kas nende reklaamitav efekt (ville mitte tekitav) ka reaalses maailmas tõele vastab?

PS. Nevene inimestel paluks ennast siinkohal tagasi hoida. :)

 
At 20:45, Anonymous Egon, Võru Jõud said...

Tolle tiimi loomise juures kõige olulisem saab olema ikkagi stardist hea hooga minek, arvan, et vähemalt 3 meest (ütleme saame 8 meest kokku) peaksid olema king-kongi tüüpi ja parajalt nahaalsed kujud, kelle tuules PP ja ülejäänud saaksid noolena õigele possale, millest kujuneb hiljem esimene grupp, seejärel saab juba vähe hinge tõmmata ja seltskonda hinnata. Meeskonnas võiks olla ka Karvajala moodi mees, kes vajadusel mõne juttuka tsainiku eemale surub, kui tuleb PP-le väga selga mölisema. Nii, üks kannaks jooki, kuna Priit tarbib vähe, siis pudelist sõstramahlast ja pudelist veest peaks jaguma, too mees peaks jaksama sõita vähemalt 2/3 etapist. Üks mees peaks olema suhteliselt sama pikkade jalgadega mees kui peamees, et kui rattaga peaks mingi tehniline rike juhtuma, siis saaks enam-vähem sama passatkaga rattaga edasi kimada. Kes veel võiks olla? Mägedest läheb mees kenasti ise üles.

 
At 23:31, Anonymous Anonüümne said...

Kuulake vaadake ennast korraks kõrvalt Priit. Miks te arvate et te grupist millest pudenesite vähem ballast/tsainik olete. Kirjeldasite et tahtsite näha kaua vastu peate see aasta. Ma poleks uskunud et te ennast seal juhtgrupis töötegijaks saate nimetada.
Sama tegid mehed teie grupis. Proovisid päeva üle elada ja kui 10km ennem lõppu leidsid et on veel pisut varusid , siis proovisid ka seda sinna rajale jätta. Mõttetu on neid mehi süüditada et nad teile kiiremat sõitu teha ei tahtnud.
Reaalsus on see grupp kus lõpetasite on teile tegelikult jõukohane grupp, seal saate te hullata ..äraminekut proovida "võitu" noolida. Mitte esimeses grupis. olgu märgiks kasvõi see et teil pole jõudu peale kukkumist (Võru), kukkumise taha takerdamist (Tartu) juhtgruppi järgi sõita. Grupis kus lõpetasite oleks see võimalik. Jälle üks näide et lõpetasite seal kus on teie koht.

 
At 14:49, Anonymous Martin said...

Pullerits: Minu ees kukuti! Mulle sõiteti tagant otsa! Mul läks leistang kõveraks! Minust sõideti mööda! jne jne
Püüaks nüüd need pisikese mehe suured draamad seekord seljataha jätta vahelduseks ka muud teemat siin blogis üles võtta?
Mida arvate mehed?

 
At 15:43, Anonymous Anonüümne said...

See ongi ju Priidu rattablogi ning need kukkumised-otsasõitmised selle blogi kontekstis ilmselgelt kõige tähtsamad teemad. Mis muid teemasid siin blogis veel arutada on???

 
At 15:50, Anonymous Martin said...

Not so fast, 15.43!
Hr Pullerits -- Tõusigade langus ja tõus (ka maapinnale)? Mustkunstitrikid kohvritega?
Ohjeldage oma erakordne talent lahti!

 
At 16:12, Anonymous Anonüümne said...

Keegi Martin tundub, et üritab siin kompenseerida midagi, mis ta hallis argielus puudu on.
Martinile veel meeldetuletuseks, et alati tasub lugeda ka blogi päisest, mis blogiga tegu on, enne kui kohe kommenteerima kütta. Avalehel on muide esimesed read sellised:

Siin blogis kirjutab Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits spordist ja sportimisest, keskendudes talvel suusatamisele, suvel jalgrattasõidule ja jooksmisele.

Vaata palun vahelduseks Kreisiraadio sketsi Patendiamet. Seal muutus ka üks mees väga tüütuks:
https://www.youtube.com/watch?v=NX6ISRlRIrU

 
At 16:21, Anonymous Anonüümne said...

Mis ajast on suusk.blogspot.ee nö Priidu rattablogi?

Avalikult on välja kuulutatud, et siin blogis kirjutab Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits spordist ja sportimisest, keskendudes talvel suusatamisele, suvel jalgrattasõidule ja jooksmisele. Samuti leiab siit intrigeerivaid teemasid Eesti spordi tagatubadest.

Arvan, et ka kommentaatorid käituksid teistmoodi, kui oleks ette teada, et:
a) Priit kirjutabki peamiselt oma jalgrattaharrastusest;
b) blogi pole seotud ei Postimehe ega Scanpixi ega SISi ega mistahes muu kommertsiga;
c) tekstid on usaldusväärsed. Lugejal ei tohi tekkida postituse lõpus küsimust, et mida ta seekord rääkimata jättis.

 
At 16:23, Anonymous M said...

Okei! praegu on suvi. Keskendume jooksmisele.
(Are we chicken out, Mr Pullerits?)

 
At 18:57, Anonymous Anonüümne said...

Ma ei mõista, miks mingid tegelased siin kogu aeg jooksmisest jahuvad? Tosse müüte vä?
Teet

 
At 20:31, Anonymous Anonüümne said...

To 18:57
See on hea võimalus Priidule pinda käia. Spordimees, kes on endalt võtnud võimaluse joosta ;)

 
At 20:58, Anonymous Anonüümne said...

Jah, Teet, ma olen tossumüüja. Nagu iga ärimees tahan turunduskuludelt kokku hoida. Priit Pulleritsu blogi on väidetavalt suurima lugejaskonnaga harrastusspordiblogi, mida ei külasta noored nolgid, vaid keskeakriisi ikka jõudnud tugeval rahalisel järjel ärimehed. Las Pullerits töötab. Mina tahan, et inimesed rohkem tosse ostaksid.

 
At 21:11, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits on kiirkäija tüüpi mees, see ei lõhu põlvi ka.

 
At 23:52, Anonymous Anonüümne said...

Mida Priit Ligi raudmehe tulemusest arvab?

 
At 11:43, Anonymous Anonüümne said...

Pilt nr. 4 , Vastseliina Konsum, on tegija, see on ajalooline värk. Kunagi enam ei mäletata, kus rahvas poes käis. Rohkem selliseid pilte!

 
At 12:27, Anonymous Anonüümne said...

STAIERILT KURGILE
Rohkem teksti. Fotod on head. Jätkake!

 
At 21:25, Anonymous Anonüümne said...

Kes on H ja K?

 
At 22:48, Blogger Priit Pullerits said...

...Huu Käärs (ingl who cares).

 
At 10:34, Anonymous Martin, semiootik said...

Peavoolumeedias kirjutatakse, et Kohver võib olla osaline suures mängus.
Milline on teie mäng, hr Pullerits?

 
At 12:39, Anonymous Martin said...

Hr Pullerits, kopeerin siia oma kommentaari Delfist:
"IAAFi juhiks valitud Seb Coe on Nike-i mees.
Eestis vaadatakse Coe nagu jumaluse poole. Internetis liigub ka teistsuguseid jutte.
Aga Eestis on asjad korras. Normid täidetud, tippvõistlustel käidud.
Dopingutarvitajate avastamise norm ka ilusti täidetud."

Kas jooksuteema Teid ka enam mingil määral huvitab või ainult ratas?

 
At 04:20, Blogger oakleyses said...

iphone 5s cases, abercrombie and fitch, giuseppe zanotti, ralph lauren, iphone 6s plus cases, wedding dresses, nfl jerseys, soccer jerseys, valentino shoes, asics running shoes, iphone 6s cases, herve leger, hollister, new balance, timberland boots, beats by dre, lululemon, ipad cases, reebok shoes, s5 cases, babyliss, mcm handbags, iphone 6 plus cases, oakley, mont blanc, iphone 6 cases, iphone cases, soccer shoes, north face outlet, ferragamo shoes, nike huarache, jimmy choo shoes, nike trainers, p90x workout, birkin bag, baseball bats, louboutin, hollister, vans shoes, instyler, longchamp, insanity workout, mac cosmetics, celine handbags, ghd, nike air max, bottega veneta, nike roshe, north face outlet, chi flat iron

 
At 04:24, Blogger oakleyses said...

juicy couture outlet, doke gabbana outlet, nike air max, wedding dresses, pandora charms, bottes ugg, karen millen, moncler, gucci, montre pas cher, ugg,uggs,uggs canada, swarovski crystal, canada goose uk, swarovski, pandora jewelry, toms shoes, vans, hollister, supra shoes, canada goose outlet, michael kors handbags, louis vuitton, ray ban, louis vuitton, hollister, moncler, pandora jewelry, ugg boots uk, converse outlet, ugg pas cher, louis vuitton, moncler, canada goose, canada goose outlet, ugg,ugg australia,ugg italia, moncler, canada goose, coach outlet, moncler, michael kors outlet online, canada goose, links of london, barbour, moncler outlet, marc jacobs, michael kors outlet, thomas sabo, pandora charms, lancel, sac louis vuitton pas cher

 
At 02:42, Blogger Unknown said...

cheap nike shoes
adidas outlet
soccer jerseys wholesale
michael kors handbags
mulberry outlet store
prada outlet
cheap nba jerseys
ralph lauren uk
swarovski crystal
oakley sunglasses wholesale
chanel handbags outlet
ralph lauren outlet
cheap jordan shoes
canada goose coats
toms outlet store
puma outlet
north face outlet store
ugg boots
black friday deals
ugg outlet
1205minko

 

Postita kommentaar

<< Esileht