Pullerits: Miks keskmine kiirus muudkui suureneb?

Mul ei olnud eile mingit plaani. Kaks päeva polnud ju rattaga maanteel käinud. (Ma ei saa öelda, et «polnud rattaga sõitnud», sest käin rattaga tööl – erinevalt paljudest-paljudest, kes kiidavad oma euro-aasia käblikauto väikest kütusekulu, aga sõidavad sellega ometi iga päev tööle ja tagasi ning saastavad sedasi keskkonda palju-palju rohkem kui minu mahukas ja mugav «ameeriklane», mis teeb vaid hädapäraseid sõite.) Kui õhtul kell seitse koju jõudsin – enne suvepuhkust tuleb ju veidi rohkem tööd teha, et kõik plaanid korralikult joone peale saaks viidud –, parkisin kõhu täis, ajasin rattariided selga, võtsin seina äärest ratta, vajutasin kõik näidikud nulli ja läksin teele. Nii palju plaani siiski oli, et sõidan ligi 41-kilomeetrise ringi mööda Tallinna maanteed üle Kärevere silla, seal pööran paremale Kärkna peale, kus omakorda keeran paremale Jõgeva maanteele ning tulen sealtkaudu läbi linna koju tagasi.

Tempo plaani ei olnud küll mingisugust, ja see on ju kõige tähtsam plaan. Alustasin rahulikult, et üldse aru saada, kust suunast tuul puhub. Õieti ei saanudki. Väntasin mõõduka hooga, et mõnus oleks. Vaatasin näidikult: esimesed 10 km 17.30ga. Tak deržat! 15 km 26 minutiga. Pööre Kärkna peale, pudelist neli sõõmu punase sõstra mahla, siis krobelisel-pragusel asfaldil paslik ülekanne ja aktiivsem asend sisse.

Aga see ei olnud ju võistlus. Tuli meelde, mida kõva eraldistardist sõitja, Haanja Rattaklubi liige Olavi Mõts oli viimases Maratonis rääkinud: et eraldistardist sõidus on meestel igasugused grimassid ees. Kontrollisin end: näolihased on vabad, ei mingit viltust suud ega pilukil silmi ega kipras otsaesist. Ja hingamine? Mitte sisse-välja puhkiv, vaid valdavalt rahulik. Hmm, mõtlesin, milles see rattasõidu raskus siis seisnema peab, kui isegi hinge paelaga kaela ei tõmba? Nojah, järeldasin, ju siis selles, et jalad käivad liiga väikse diameetriga ringi ega saa korralikku sirutusfaasi ja see «siblimine» neid küllap pisut kangestabki.

Kuid selle vastu leidub rohtu. Kui tahad, et veri rohkem liikvele pääseks ja lihaskiud liiga kokku ei tõmbuks, tuleb tõusta sadulast ning ajada tagumik võimalikult püsti, vänderdada rattaga käsi appi võttes hoogsalt paremale-vasakule ning peatselt tunnedki, et jalgadel hakkab parem. Selliseid sirutusharjutusi on eriti kasulik teha siis, kui tuleb minna vastumäge või kiirus muul põhjusel langeb. Saad kerge vaevaga taas näiteks 38 km/h kätte, seejärel istud sadulasse ning saad mõnda aega kergemini vändata.

25 km 42 minutiga. Täitsa hea ju. Laias laastus poolteist minutit kiiremini, kui pühapäeval nii pikka maad läbides. Kui samas tempos jätkata, peaks saama vist elu kiireima Kärevere-Kärkna ringi. Loodetavasti alla 1:12.

Kui maja ukse ees kella kinni vajutasin, peatusid selle sihverplaadil arvud 1:09.50. Ratta läbisõidunäidik ütles, et distants oli 40,9 km. Lihtne arvutus näitab, et keskmine kiirus oli 35,1 km/h. Veidi andsin linnas ära – enne «finišit» tuli ju võtta Kroonuaia tänavalt tulles Jakobi mäe tõus, mida isegi Allan Oras on nimetanud vastikuks tõusuks. Linna piiril, kui sõidetud sai täpselt tund, oli läbisõit 35,3 km. Meenus, kuidas kevade hakul olin samal ringil saanud paarissõidus, kui vahepeal kiirus ikka päris valusaks läks, keskmiseks 36 km/h. Nüüd siis peaaegu sama kiirus ihuüksinda.

Hämmastav, mõtlesin. Trenni ma ju ei tee, spetsiaalratast mul pole, mingit eriettevalmistust, isegi mitte soojendust mu sõitudele ei eelne, aga keskmised kiirused muudkui paranevad, ehkki enamik oma arust asjatundjaid väidaks, et sõidan ratast nii valesti, kui valesti üldse sõita saab.

Aga kas tähtis on protsess? Ei, tähtis on tulemus. Jah, kiirus 35,1 km/h ligi 40 km pikkusel rajal oleks tänastel Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus luuseri naeruväärne kiirus, aga kui arvestada minu kasinat rattasõidustaaži, väikest üldkilometraaži, samuti tõsiasja, et mahu- ega erialatreeninguid ma ei tee, samuti arvestades vanust ja spetsiaalvarustuse puudumist, siis ei näe küll põhjust, miks ma ei peaks oma viimase aja kiiruste üle heameelt tundma.

Aga kust ja millest see kõik tuleb, aru ma ei saa.

Kuid mis tähtsus sel on?
******

Amasa Back Trail on the edge of Jackson Hole, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-6: Priit Pullerits ületamas Emajõge Vabadussillal. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix