Pullerits: Kas sportimisele leidub praegu õigustust?

Kas te mõnikord ei mõtle enesekriitiliselt, et samal ajal, kui Reformierakonnas lokkavad sisepettused, kui Mart Laar lööb kiilu valitsuskoalitsiooni, kui Eestis on tekkimas liberaalse diktatuuri tunnused – ühesõnaga, kui elu ümberringi keeb ja kõigub –, siis mis õigustust leida sellele, et me arutame siin tõemeeli, kuidas hoida rattasadulas suuremat kiirust ning kuidas on grupis otstarbekam positsiooni valida?

Kas me ei kuluta oma auru, mida meil on küllap palju rohkem kui keskmisel Eesti inimesel, tühiste ja ebaoluliste asjade peale, selle asemel et mõjutada oma energiaga protsesse, mis on tegelikult olulised?

Kui me oma energiat ja suutlikkust õigesse kohta ei suuna, vaid kulutame seda egoistlikule meelelahutusele, mida sport ju on, siis kuivõrd on meil õigus millegi üle üldse pahameelt avaldada?

Homme, neljapäeval ilmub Postimehe vahel veel üks üllitis, mis viib tähelepanu olulistelt asjadelt kõrvale. Selle üllitise sisu ülevaate leiate allolevalt siniselt taustalt – klikkige pildile, siis on kergem lugeda!

Mõistagi pole ma ainus, kes nn eskapistlikku meelelahutust pakub. (Kuigi olen kirjutanud ka sotsiaalselt laia kõlapinnaga lugusid, nagu näiteks «Viljatud rünnakud», mille pikk versioon ilmus sama päeva Postimehes.) Näiteks on koostamisel raamat «Eesti jooksu kullafond».

Aga mis oli teie viimane tegu, millel oli ka mingitki ühiskondlikku kaalu, mis püüdis ühiskondlikke protsesse suunata?
******

Jaanus Laidvee on Amasa Back Trail, La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Needki Eesti Rahvusringhäälingu esindajad annavad Tartu rattarallil oma panuse rahva meele lahutamisse ja väheolulise päevakajaliseks tegemisse. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tartu rattarallil tegelevad sajad tühja tuule tallamisega. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix