neljapäev, aprill 26, 2012

Pullerits: Mis aitab välja raskest olukorrast?



Õhtupoolikul läks olukord pinevaks, isegi kriitiliseks. Et asjalood närvesöövaks võiks kiskuda, seda ei osanud küll kuidagi ette näha.

Seda enam, et päev algas emotsionaalselt kõrghelistikus. Sõitsime reisikaaslase Jaanus Laidveega autoga Moabist 30 km loodesse Bartlett Washi. Aga me eesmärk ei olnud sumbata mööda niisket ja liivast jõesängi, vaid leida üles teeots, mis viib Bartletti slickrocki rajale. See on Moabi läheduses üks lahedamaid radasid, kus maastikurattaga niisama kruiisida. Kaardid ja raamatud ei ole selle raja leidmisel kahjuks abivalmid: kaardid on liiga üldised, raamatud soovitavad, et palgake raja algusse jõudmiseks giid. Moabi turismiinfokeskuses ei osanud samuti keegi aidata.

Kuid nagu vanasõna ütleb: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kohtasime Bartletti jõesängi telkas (foto paremal) üht Salt Lake City meest ning küsisime temalt. Ta oli lahkus ja abivalmidus ise. Esiteks tegi ta kõik, et ära õppida me mõlema Ameerikas kummaliselt kõlav eesnimi, siis seletas meetermõõdustikku kasutades ära, kuidas rada leida, ja üleüldse arendasime sõbralikku vestlust. Just see mulle ameeriklaste juures meeldibki: nad on lahked ja jutukad ja näitavad sinu vastu lugupidamist juba sellega, et õpivad su nime ära. Too mees küsis me nimed veel kord üle isegi siis, kui teda tänasime ja oma teed siirdusime.

Tänu ootamatule abile ei tekkinud meil Barletti slickrocki raja alguse leidmisega mingeid raskusi. Raske oli vaid järsust nõlvast ja kõrgetest astangutest ratast üles vinnata. Aga kui see vaev nähtud, avanes laineline ja lainetav slickrock kogu oma hiilguses ja uhkuses (foto vasakul, leia pildilt rattur!).

Bartletti slickrocki rada asub ligi kolme kilomeetri pikkusel ja umbes 50-100 meetri kõrgusel heledal slickrocki-kõrgendikul, mida ümbritsevad kolmest küljest kanjonid (foto paremal). Ilm oli fantastiline: päike siras pilvitus taevas, tuult peaaegu polnud, temperatuur küündis 30 plusskraadi ligi. Lisaks üksildus ja vaikus; kohtasime vaid kahte-kolme sõitjat, nii et laias laastus oli kogu Bartletti slickrock meie päralt. Mida sa, hing, veel ihaldad! Võtsime sõitu lõdvalt ja mõnuga: liuglesime mööda slickrocki, uudistasime üle serva kanjonitesse, kihutasime läbi nõgude, ei kiirustanud kusagile. See oli imelise looduse ja muretu rattasõidu nautimise aeg. Tõsi, mõnes kohas muutusin veidi ärevaks, kui tuli sõita piki küllaltki järsku ja kitsast nõlvakut, kuid neil puhkudel tuleb hoogu ülal hoida, sest siis pole karta, et ratas hakkab külg ees kanjonisse libisema.

Kui olime kaks tundi ereda päikese käes rattaga tšillimist nautinud, tõstsime need Chevy Terraini pakiruumi, mida oleme pikendanud tagumise rea istmete allalaskmisega, ning sõitsime autoga piki liivast Bartlett Wash Roadi kruusasele Dubinky Well Roadile, kust keerasime omakorda algul võrdlemisi kivisele ja hiljem kuivanud savipinnasega Spring Canyon Bottom Roadile. Seda pidi võtsime suuna Spring Canyonisse, kuhu raamatute kirjelduse järgi viib kuristiku serval kitsas ja keerutav ja järsult laskuv tee, millel pidi lisama ohtu tõsiasi, et aegajalt sajab kaljuservadelt kive alla (foto vasakul).

Jah, see, kuidas tolmutav tee Spring Canyoni põhja keerutab, nägi tõesti hirmutekitav välja. Küsisin väikse Hummeriga alt üles sõitnud mehelt, kas tema hinnangul meie lihtne maastur suudab alla sõita. Ta julgustas, et suudab küll (foto paremal).

Üllataval kombel osutus 1,6 km pikkune laskumine kergemaks, kui raamatute põhjal kartnud olin. Tavaliselt on ikka vastupidi: et raamat ei suuda maalida adekvaatset pilti, millised raskused tegelikult teel ees ootavad. Pärast kanjoni põhja jõudmist sõitsime 3 km tumedate kõrgete kaljude vahel, kuni kanjoni suue laienes ning selle põhja ilmus rohelust. Ees voolas kõrgete kanjoniseintega sängis Roheline jõgi, Green River, mille vesi on tõepoolest roheline (foto vasakul). Kuid oma teekonna pidime jõeni jõudes lõpetama ning Hey Joe Canyonisse minekust loobuma, sest hommikul olin juhuslikult kuulnud hoiatust, et seal kasvav taimestik on sedavõrd tihe ja metsik, et kraabib kindlapeale auto kere kriimuliseks.

Spring Canyon läbi uuritud – mul tekkis idee, et nii maalilises ja vaikses ja eraldatud kohas peaks kindlasti avama eksklusiivse ülikalli kuurordi, sest liiva seal jätkub ja vett samuti –, ronisime autoga sellest välja ning võtsime suuna Canyonlandsi rahvuspargi lähedusse jääva Long Canyoni suunas. Minu kasutatav Charles A. Wellsi raamat Moabi maasturiradadest paigutab Long Canyoni džiibitee kergete kategooriasse, ehkki selle kategooria raskemasse otsa. Sedasi ei osanud ma ka midagi hullu karta. Seda enam, et lõunaeestilik sirge tee, mis kanjonile ligines, võimaldas seal arendada kiirust kuni 80 km/h.

Aga niipea, kui rada hakkas kanjonisse laskuma ja tegi 180-kraadise pöörde, tuli auto sinnasamma seisma jätta. Ees avanev vaatepilt ei olnud just julgustav. Astusin autost välja ja läksin oludega tutvuma (foto vasakul).

Kuid ma ei osanud üksinda veenvat otsust langetada, kas läbi Pucker Passi kulgev rada on meie masina võimekust arvestades läbitav. Kutsusin Laidvee appi. Uurisime raja järsku kallakut ning pinnast, pehmet ja sügavat liivatolmu, selle seest turritavaid kivikamakaid, ning planeerisime võimalikke trajektoore. Pidasime nõu. Laidvee leidis, et allasõidetav on see rada küll, aga kui allpool peaks mõni ületamatu või läbimatu takistus ilmnema, siis üles tagasi me masin eeskätt selle esiotsa madala kliirensi tõttu küll ei suudaks sõita. Vähemasti ilma kahjustusi saamata.

Meie tegevusplaan oli selline, nagu ikka neil puhkudel, kui tuleb kriitilistes kohtades tagada ohutu liiklus: liikusin tasapisi kümmekond meetrit auto ees ja andsin rooli keeravale Laidveele käemärkide ja kõva häälega teada, kuidas ta sõitma peaks. Esimesest raskest, kõrgete kividega kohast saime ilusasti üle, aga järgmises ohtlikus paigas, kus kallak läks hirmus järsuks, pinnas kohutavalt liivaseks ja auklikuks, vajus auto pehmetesse rööbastesse, kuigi proovisime seda vältida, ning hakkas esiotsaga rataste vahelist pehmet, kuid kes teab, äkki ka mõningaid kivimürakaid peitvat pinnast buldooserdama. Hüüdsin: «Stopp!» Laidvee tõmbas piduri peale, hüppas kabiinist välja, et uurida, milline on olukord.

Aga polnud seal midagi pikalt aru pidada. Ilma pikema jututa heitsin teele põlvili ning hakkasin paljaste kätega liivast-kivist pinnast auto nina eest ära kühveldama ja seda roobastesse tõukama. Polnud seal aega mõelda, et saan üleni tolmuseks, et võin kätele haiget või viga teha. Tähtis oli tegutseda, mitte oiata. Laidvee tuli appi, ja nii me seal kahekesi kühveldasime. Õnneks istus auto esiots piisavalt sügavalt liivas, mistõttu võis loota, et ega masin hoolimata väga järsust kallakust iseenesest liikuma lähe.

Ma ei oska öelda, kui palju meil kriitilises olukorras aega kulus, kuid ehk kümne minutiga saime auto ninaesise käsitsi puhtaks. Aegamööda saime sellest hullust olukorrast välja. Kuid see, nagu selgus, ei olnud viimane kriitiline lõik.

Umbes 300 meetrit allpool, kui tee viib läbi kaljule toetuva hiiglasliku kivilahkmaka alt (foto paremal) – ja mida eemalt nähes Laidvee arvas, et sealt me küll läbi ei mahu, mille peale ma ütlesin, et mahume küll, sest mul on kodutöö eeskujulikult tehtud ning ma tean, et sealt sõidavad muretult läbi palju suuremad autod (ja mul oli õigus) –, haigutasid teel suurte mustade astanguliste kivide allservas tohutud augud. Tähendab, kui me oleks neist üle sõitnud, oleksime autole tõsiselt viga teinud. Seega tuli asuda tee-ehituse kallale.

Selleks korjasime kalju servalt suuri ja raskeid kive ning hakkasime nendega siluma astangute servi ja täitma liiva sisse põrutatud sügavaid auke (foto vasakul). Samal ajal kalkuleerisime, milline peaks olema liikumise optimaalseim trajektoor. Seni kui ehitasime, tulid kanjonis altpoolt üles kaks hiidmaasturit, mida meie Chevyga ei saaks võrreldagi, ning ületasid selle kriitilise koha muretult. Meie auto on aga noist kaks-kolm, kui mitte neli korda madalama põhjaga. Sellegipoolest jälgisime, kuidas ootamatult tekkinud «katsejänesed» oma marsruuti valivad, et seejärel tee-ehituses korrektuure teha.

Oletan, et tee-ehitus vältas meil ligi pool tundi. Kuid see polnud oluline. Oluline oli saavutada tulemus, mis tagaks turvalise edasisõidu (foto paremal). Sest tagasi üles keeramine poleks andnud mingil juhul positiivset tulemust (või sobiks siinkohal öelda: väljundit?).

Lõpuks sentimeeter-sentimeetri haaval autoga laskudes saime kinnituse, et seekord suutsime täbarast olukorrast edukalt välja tulla (foto all). Nagu selgus, võib omaalgatusliku tee-ehitusega paljutki korda saata.

Kuid pikk tee-ehitus Long Canyonis läks maksma selle, et õhtupoolikuks kavandatud hõlbus rattasõit mööda Bar M Loopi tuli ära jätta. Ent see on väike kaotus võrreldes sellega, mis oleks võinud tabada juhul, kui tee-ehituses oleksime järeleandmisi teinud.


Rohkem Priit Pulleritsu ja Jaanus Laidvee fotosid saab vaadata siit.

22 Kommentaarid:

At 16:55, Anonymous Anonüümne said...

Priit.
Kahjuks ei saanud ennem arvuti ligi ja nüüd alles lugesin juttu rattaostust ja sellega seotud probleemist. Ei tea, kas sa loed ka vanemate lugude kommentaare, seetõttu annan nõu praegu ja siin omast kogemusest.
Kõige odavam ja kasulikum on osta hea ratas USA-s ja see tuua Eestisse lennukis tavalise LISAPAGASINA (kasti pakituna). Lisapagasi juurdemakse on millegi pärast oluliselt odavam kui rattavedu. Olen seda ise teinud ja hinnavahe heal USA rattal koos transpordikuluga tuli Eesti poodide samal tasemel ratastega pea kahe kordne. Eesti kahjuks...

Mart

 
At 17:39, Anonymous Anonüümne said...

Mis autosid seal autolaenutuses, kust see "maastur" on laenutatud veel oli?

 
At 17:47, Blogger Priit Pullerits said...

Lp Mart, kuidas eristada neile check-ini inimestele rattavedu lisapagasist? Kas see tahendab, et rattal tuleb molemad rattad alt votta ja ratas kokku hasti vaikseks pakkida? Muidu maksab rattavedu SLCst KLMiga yle ookeani 225 dollarit.

Jargmisele - parim masin oli mingi Traverse, see auto, mis on meil, oli the next best thing tolle Traverse'i korval. Traverse'i eest taheti 300 dollarit rohkem.

 
At 17:48, Blogger Priit Pullerits said...

Jessas, Laidvee tahab mind panna Moab Rimi otsa ronima... Ikka rattaga. Uurige jarele, mis see on, siis saate aru, kas tasub teha... See on ikka yks vaga karm vark.

 
At 18:29, Anonymous Anonüümne said...

Moab Rim on maasturite lõbustuspark nagu ka kõik muud sealsed rajad. Idee on adreka üleskruttimises. Paide vei. Paljud meist ikka lõbustusparki panoraamvaadet imetlema lähevad? Eelkõige on saadava adrekalaks ja seejärel alles vaated.

 
At 21:39, Blogger Madis said...

Minu jaoks paistab see "Hummer" pildil küll Jeep Wrangler-ina. Või oli seal veel mõni teine auto?

Kumb teist rohkem IT-d mõikab? Jaanus vist. USA on küll IT maa, kuid pigem siiski linnade piires. Pärapõrgus on kööga.

Plaan on see suvi külastada Bonneville tasandikku ja natuke erinevate kütuste põlemisjääke nuusutada. Seda muidugi siis, kui mind ikka sinna riiki lubatakse :-)

 
At 22:35, Blogger Madis said...

Priit, mida 12.05 teed? Äkki võtaksid KTM "Kevadjooksu" eelõhtul ette väikese lõõgastava 6-tunnise jalutuskäigu Harjumaal Jägalas (jõle keeruline lause##¤")? Nimelt on toimumas järjekordne seikluslik rogain Libahunt. Pange end kasvõi kogu suusateatemeeskonnaga kirja. Kui nemad vedu ei võta, võin pakkuda meie jalutava meeskonna "katust". Siis näed, kuidas paljud inimesed ilma pongestamata mõtestatud tegevust naudivad.

 
At 23:38, Anonymous Anonüümne said...

SUV-ga offroad rajale ronimine on sadomaso avantüür. Soovitan pigem piiri pidada ja kividega nikastamise asemel ratastega kasvõi sügaval liivas mütata. Kui kinni jääd on jama paar suurusjärku vähem.

 
At 01:19, Blogger Vigurivänt said...

Lisapagasisse pakkimiseks pead ka kahvli ja lenksu küljest võtma. See on muidu kuuskantidega täiesti tehtav toiming, leia vaid sobiv kott. Tagumise kahvli vahele pane kindlasti midagi, mis takistab raami kokku sutumist.

 
At 08:56, Blogger Priit Pullerits said...

Aitah, Vigurivant, heade nouannete eest. Palun ytle, kas see tahendab, et tavalise lisapagasina kvalifitseerumiseks peab rattapagas voimalikult vahe ratta moodi valja nagema? Ja kas rattapoest saadavad rattakastid kolbavad pakkimiseks voi vaadatakse lennujaamas, et oi, see ju rattakast, see on jarelikult ratas, mitte tavaline lisapagas?

 
At 10:10, Anonymous Anonüümne said...

Priit.
Rattapoes pakiti mullikilesse ja siis tehase papp-kasti. Pakkimisel võeti küljest rattad ja sadul ning stemm võeti koos lenksuga küljest (ilma trosse lahti ühendamata). Maksis mingi 10-15 $.Lennujaamas lihtsalt andsin kasti check-in -is üle kui lisapagasi, kus maksin mäletamistmööda mingi 80$ (summa võib kompaniiti erineda). Rattakastis võib ju olla mis iganes (ka ratas!). Kuuskandiga panin Tallinna lennuvälja parklas ratta kokku ja sõitsin ratas auto katuse Tartusse.
Täpset summat kokku ei mäleta, kuid ratta transpordiks ettevalmistus ja lisapagasi hind olid kokku alla 100$.

Mart

 
At 12:44, Blogger Kaur said...

Ma just veetsin eilse õhtu ratast lennukisse valmis pakkides. Esiratas alt, porikad ja pedaalid küljest, lenks lahti, ratastel teljed (hub) alt ära - muidu võivad nende osad kastile augud sisse teha ja kuhugi kinni jääda, kõik tilbendavad & teravad lisavidinad küljest, karpi. Vidinad & pedaalid & hubid kotti, teibiga raami külge kinni. Kastile teip ümber, nimi & kontaktandmed peale. Tehtud.

Korralikule / kallile rattale paneks mullikilet ka raami & õrnade kohtade ümber.

Rattakaste saab rattapoodidest, ilmselt ka USA-st.

 
At 15:43, Anonymous Anonüümne said...

Priit, Sa võiksid ära õppida, kuidas on slickrock eesti keeles. Ajakirjanik võiks ju hea seista ilusa emakeele eest.

 
At 19:01, Blogger Madis said...

Definition of SLICKROCK
: smooth wind-polished rock
First Known Use of SLICKROCK
1925

Allikas: Merriam-Webster Online

 
At 21:09, Anonymous Anonüümne said...

Libekivi, silekivi, tuuleslikk kivi, igavliiv ja tühiväli mehed ratastel.

Teet

 
At 21:39, Anonymous Anonüümne said...

Eestis on sellist lainelist kivimaastiku lõputult. Priit võiks võrrelda siinseid maanteid sealse silekivi radadega. Raasukesi vast ikka leiab kus Eesti olud on adreka küllasemad kui Ameerikas. Nt kasvõi rattateede tähistuse osas. Ameerikas on isegi silekivil rohkem jutte kui Eesti maanteedel.

 
At 22:38, Blogger Vigurivänt said...

Isegi kui ruumi säästmiseks trossid lahti lasta ja kodus uutega asendada on kulu väiksem, kui ratta poole hinnaga maha müümine. See vähem ratta moodi jutt on ka üsna tõene. Rattakohvrit ei soovita, võib juhtuda, et teed lisakulutuse ja kasu ikka ei ole. Pappkastidega Euroopas küll kedagi ära ei tillita, siin võetaksegi 50-80€, seal ei oska kommenteerida. Ma ostaks kõige odavama ja kõige suurema kohvri, mis saada on ja paneks kõik oma asjad ja ratta sinna.

 
At 09:45, Anonymous Anonüümne said...

Rattatransporti võetakse kui "Fragile", mistõttu on see oluliselt kallim. Oluline on jätta mulje, et tegu ei ole rattaga. Suur kohver on kõige parem mõte! Ja kuna sul vokk ei ole carbonist ja ei karda loopimist, siis ei tohiks sellega ka midagi hullu juhtuda.

 
At 17:20, Blogger Andres P said...

Nagu öeldakse - maasturiga on võimalik kinnijäämine kaugemas ja inimtühjemas paigas, kui tavalise sõiduautoga. Aga nautige seda reisi. Päris tore tundub olevat.

 
At 09:37, Blogger Priit Pullerits said...

Tervitusi Green Riverist! Aitäh kõigile heade nõuannete eest ratta pakkimise ja transportimise teemal. Ja hea meelega kuulaks nende meeste nõuandeid, kes teavad, kus on ka Eestis slickrocki rajad.

 
At 09:14, Blogger raybanoutlet001 said...

zzzzz2018.5.14
moncler online outlet
coach outlet online
pandora outlet
coach outlet store online
ray ban sunglasses
christian louboutin outlet
cheap jordans
mulberry handbags
bengals jersey
off white

 
At 21:19, Blogger Mai said...

خدمات دبي
بناء الشبرات وبراكن بدبي
بناء الشبرات بدبي

 

Postita kommentaar

<< Esileht