esmaspäev, veebruar 20, 2012

Pullerits: Kuidas ma sõitsin elu kiireima Tartu maratoni?

Nagu tavaks, otsustas uni silmist lahkuda kella kahe paiku öösel. Kui end pikkamisi uuesti unne olin surunud, nägin, kuidas sööstsin pool tundi enne Tartu maratoni lähet stardikoridori ning kohe läks kakluseks: ühe soomlasega tekkis tõsine rüselus, kes parema koha saab. Tuuseldasime teineteist ikka päris armutult.

Tegelikkus ei erinenudki seekord unenäost kuigi palju. Juba viis minutit enne koridoride avamist oli stardivärava 301-500 taha kogunenud vähemalt 30-pealine mehesumm. Näitasin väravas seisnud neiule aegsasti oma numbrit, et stardialasse valgumine kiiremini läheks, aga kui ta siis kaks sinist nööri lõpuks eest võttis, tormas meestemass talle laviinina peale ning numbrite kontrollimisest ei tulnud midagi välja. Spurtisin esirea suunas ning jõudsin oma suusad maha panna sama kohta noolinud mehest vaid paar sekundi murdosa varem. Mu suusaninad olid paarkümmend sentimeetrit eespool ning nii tuli sama platsi rihtinud mehel taanduda minu selja taha.

Stardi eel vaatasin, et sportlaste arst Mihkel Mardna on eelmises stardigrupis minust kahe suusapikkuse jagu eespool. Kui absurdselt see ka ei kõla, kuid selline vahe võib täitsa vabalt saada Tartu maratonil otsustavaks. Nii tihedaks on muutunud konkurents.

Esimene põnev hetk saabus 4. kilomeetril, kui maratonirada keerab asfalttee servale. Sinna laskudes nõelus minu ees üks noormees rada vahetada ning plärtsatas ühtäkki rajale külili. Kõrvale polnud võimalik hüpata, oleksin teistele küljelt sisse sõitnud. Sedasi ei jäänud muud üle, kui võtta hetkega vastu otsus: tuleb kukkunust üle hüpata. Sisse sõitmine olnuks kõige totram lahendus. Ja hüppasingi. Peaaegu ideaalselt. Aga vasak suusk jäi kukkunu käe või kepi taha kinni ning keeras selja taga risti. Ent imekombel õnnestus püsti jääda. "Täitsa osav!" kiitis kõrval sõitnu. "Jah, vedas," vastasin.

Aga tõusul, näis, et tekkis mõnel mehel juba probleeme. Sattusin vasakpoolseimale rajale ning see venis ja venis. Siis nägin paremal tühikut ning põikasin sinna. Ei tohi ju kohe alguses rivaale kuigi kaugele lasta. Poslavitsa laskumisel sain veenduda, et suusad ei libise sugugi viletsamalt kui konkurentidel. Aga paremini ka mitte.

Matu ajavõtupunkti jõudsin 38.55ga (ehk kolm ja pool minutit aeglasemalt kui teatemaratoni avavahetuses uisku sõites), 297-ndana. Juua jõudsin vaid pool topsi, sest ega seal keegi eriti peatunud. Karukausile liginedes tuli tagant mustas Sparta vormis näitleja Veikko Täär ning võtsin talle sappa. Kuid kaussi laskudes paistis tema silmanähtavalt minust suurem kehakaal maksvusele ning ta libises vähemalt poolsada meetrit eest ära. Kuid Harimäe tõusu alates nägin, et ega tema kehakaal selle ründamisel küll kasuks tule.

Ausalt öeldes sõitsin piiri peal. Või pigem isegi üle selle. Seal, kus rada läheb kruusatee äärde, tuli tagant Eesti suusakoondise endine arst Tarvo Kiudma ning soovis möödudes jõudu. Mul polnud mahti tema poole pilkugi heita, ammugi miskit vastata - ükski jõuraas polnud niisama raisata. Pärast ütles Kiudma, et olin olnud näost lubivalge, ning ta arvanud, et minuga on peagi kaputt.

Nägin Kiudmad taas finišialas, kus ta sooja õlut rüüpas, ning kasutasin juhtust, et küsida küsimusi, mida kõik ajakirjanikud on tahtnud talt küsida, aga kellelgi pole õnnestunud. Kuid nüüd ei olnud tal võimalik eest ära joosta. Niisiis, pärisin: mis olid need kaks ainet, mida ta Andrus Veerpalule enne dopingukontrollis vahele jäämist sisse süstis?

Kiudma hakkas laginal naerma. Siis ütles, et üks oli hernesupp ja teine oli oasupp.

Kuid mul oli veel üks küsimus: kas ta süstis aineid vereringesse, mis on keelatud, või lihastesse?

Kiudma vastas, et otse seedetrakti.

Muidugi võib öelda, et Kiudma ajas mulle kärbseid pähe. Aga! Aga iga vähegi kogenud ajakirjanik teab, et kui intervjueeritav huumorivastustega kõrvale põikleb, siis on see kindel märk sellest, et ta püüab midagi varjata. Uus teadmine seegi!

Ent Harimäe tõusu lõpus toimus väike ime: hakkasin kosuma. Avastasin, et kõige efektiivsem on sõita ühesammulist paaristõuget, andsin hea amplituudiga hoogu, püüdsin hoida lõtvust ning muutusin omasuguste seas lausa tempotegijaks. Kui Täär laskumise alates midagi vöökotist koukima hakkas, sain temast uuesti mööda.

Kuid Harimäe laskumine ei olnud nii kiire nagu varasematel aastatel. Mitmes kohas tuli ikka kätega, kohati koguni jalgadega hoogu juurde anda. Põhjus tundus olevat tuules, mis selja peal numbri purjeks paisutas. Siit järgmiseks korraks õppetund: tuulise ilma korral tuleb number tugeva teibiga selja külge kinnitada, et iilid selle alla ei pääseks. Spordis ei ole pisiasju!

Paar kilomeetrit enne Ande TPd sattusin kokku rattur Caspar Austaga. Ta tunnistas ausalt, et rattaga oleks sama rada ikka palju kergem läbida. TPsse sisenesime koos, aga seni kui seal geeli võtsin ja kaks topsi jõujooki jõin, kaotasin ta silmist. Tääri samuti. Olin langenud 317. kohale.

Selleks ajaks sai enam kui selgeks, et unistus kohast 200 hulgas kuulub sedapuhku utoopiate kilda. Rajal ei tulnud ju peaaegu kedagi selg ees vastu, ennemini lähenes tagant hordida kaupa hagijaid. Umbes kolmandiku distantsi järel, enne ühe väiksema tee ületust, kui üle sissetõmmatud jälgede optimaalseimat trajektoori rihtisin, lõin suusakepiga kogemata suusa pihta, misjärel panin parema põlve ja käed maha. Sellest hetkelisest vääratusest piisas, et vähemalt kümme meest sõitis halastamatult mööda.

Samas avastasin tasahilju, mis on minu trump: vahelduvtõugetega sõidetavad tõusud. Jälgisin hoolega tehnikat - olin veel nädala algul saanud Tartu dendropargis Vahur Teppanilt viimased tehnikanõksud -, et ma ei hakkaks sipsima, vaid sõidaksin võimalikult pika ja libistava sammuga. Sel moel sain mitut puhku paljudest rivaalidest mööda.

Ühtlasi üllatas, kui palju oli raja ääres minu ergutajaid. Peaaegu igas kohas, kus veidigi suuremast pealtvaatajate summast mööda sõitsin, hüüdis mõni mind ees- või perekonnanime pidi, et paneksin hoogu juurde. Teatemaratoni tiimikaaslane Jaanus Laidvee alias Johan Olsson käis jaksu soovimas isegi kahes TPs. Suusavendade määrdemehed Kristjan Oolo ja Jaanus Kunts ergutasid enne Peebu punkti. Arvan, et ei liialda, kui väidan, et olin üks enim nimeliselt ergutatud suusatajaid eilsel võistlusel. Suur-suur aitäh kõigile, kes ei pidanud paljuks häid sõnu kaasa öelda. Ma kuulsin teid kõiki ja teie sõnad tegid südame soojaks!

Kuutse TPs sain ametliku protokolli järgi 291. aja, kuid Peebu punktis olin langenud 313. kohale. Raja äärest luges keegi mulle Peebul siiski 301. koha. See oli märk, et ilmselt läheb raskeks ka miinimumeesmärgi täitmine. Olin selle seadnud 300. koha piirile.

Kummalisel kombel taastus Harimäe eel valusaks kiskunud enesetunne ajapikku täiesti normaalseks. Kohati tundsin, et võiks juurdegi panna, ent hoidsin targu tagasi, sest Tartu maraton on ikkagi 63 km pikk. Võtsin endamisi vastu otsuse, et palju mõttekam, kui end ribadeks pingutada, on finišeerida mõnusa enesetundega.

Kui viletsad olid lagedates kohtades libisemisolud, see ilmnes laskumisel Palu TPsse. Vanasti sai seal pika kiire liu, aga nüüd tuli enamik laskumist läbida keppidega hoogu juurde lükates ning muist aega sõita koguni kinnituisanud jäljest väljaspool. Protokolli järgi jõudsin Palule 302-na.

Paar aastat tagasi, mäletan, olid Palult alanud paaristõukelõigud minu trumbiks. Kuid aastad on teinud oma töö. Kaks talve tagasi hakkas vasak ranne seal kõvasti valutama. Mullu lõi roiete vahele piste. Vasaku randme hoidmiseks kasutasin tänavu, nagu mullugi, spetsiaalset toetavat teipi. Sellest oli kasu. Kuid juba enne Palu punkti oli hakanud tunda andma uus ja ootamatu häda.

Parem küünarnukk läks tasapisi valusaks. See mure sundis paaristõukeid ettevaatlikult tegema, ei lubanud täie jõuga "kühveldada". Iga tõuke ajal käis küünarnukist valu läbi ning tuli jälgida, et see väljakannatamatuks ei muutuks. Koormuse vähendamiseks kasutasin teistest rohkem ühesammulist paaristõuget.

Umbes 14 km enne lõppu hüüdis suusatreener Jaak Teppan raja äärest: "Ära vea!" Tõepoolest, minu selja taha oli kogunenud viie-kuue-meheline rivi. Lasin selja rohkem sirgu ning hüüdsin üle õla: "Ja nüüd kõik see mees - minge mööda!" Ja kujutage ette: nad läksidki. Huvitav, kas keegi teine ei pidanud vajalikuks Teppani sõnadest õppust võtta?

Viimases, Hellenurme TPs sain ametlikel andmetel kirja 325. aja. Seda ma siis ei teadnud. Aga olulisem oli see, et enesetunne oli igati kontrolli alla ja jõudu jagus. Kummatigi, nagu ka varasemail kordadel, kujunesid need viimased 8 km üksjagu venivaks. Sain tuulde ühele sinises vormis mehele, kelle numbrit kahjuks ei mäleta - ja kelle üks kepp oli lühem kui teine -, ning hoidsin rahulikult tema rütmi. Tema kannul läks isegi too vastik 5.-6. km vaheline algul paremale ja siis vasakule keerav tõus peaaegu märkamatult. Seda enam, et püüdsin jätkuvalt libistada.

Pärast paari lonksu kohvi tundsin, et võiks hakata kiirust tõstma. Sain mööda vähemalt neljast mehest. Ja need, kellest mööda sain, nagu kõrvad selja tagant tuvastasid, ka maha jäid. Lõpuni jäi vähem kui kilomeeter, kui ühtäkki ilmus selja tagant paremalt jõuliste liigutustega soomlane (nr 400). Tühja temast. Aga mõnikümmend sekundit hiljem kuulsin, kuidas raja äärest ergutati Evelit. Ja peagi lendas vasakult hoogsate tõugetega mööda nr 10017, Eveli Saue. Mul polnud mitte millegagi vastata, absoluutselt mitte millegagi. Sedasi võttis ta mult Alutaguse maratonil saadud kaotuse eest Tartu maratonil revanši.

Võtsin viimasel 400 meetril sihikule tartlase Andreas Kraasi (nr 747), olin talle kogu aeg lähenenud, aga siis, S-kurvist väljudes, kaotasin hetkeks tasakaalu - ja sellest piisas, et hoog peaegu täiesti rauges. Samal ajal vajutas ta gaasi põhja ning enne, kui ma uuesti liikuma sain, oli tal juba 20-25-meetrine edu sees. Lõpusirgele laskudes heitsin pilgu üle õla ja veendusin, et tagantpoolt pole enam kedagi ohustamas. Nõnda oli koht selge. Või äkki siiski mitte?

Mingil ajel otsustasin, et üritan Kraasile järele spurtida ning panin käed innuga tööle. Lähenesin talle silmnähtavalt, aga enne sai distants otsa, kui mööda oleks saanud. Jäin talle sekundiga alla. Aeg 3:33.05 on kiireim, mida ma Tartu maratonil eales välja olen sõitnud. Kuid see andis alles 327. koha.

Vahetult lõpetamise järel oli imelik tunne. Ei mingit hingeldamist, kurnatust, väsimust. Samas nägin, kuidas nii mõnigi mees lumel külili lõõtsutas. Marko Kaljuveer ETVst pistis kahe minuti järel mikrofoni nina alla ja lasi mul vist oma kolm-neli minutit eetriaega täita. Õnnitlesin kõiki konkurente, kes mind edestasid, ning tänasin oma abilisi ja toetajaid, tänu kellele tegin ajaliselt elu parima maratonisõidu - ja seda sugugi mitte ideaalsetes rajaoludes.

Üks intervjuu antud, tuli lõpukoridori teises servas anda veel viieminutiline intervjuu noortele ajakirjanikele. Ja pärastpoole, kui külaliste telgis oli juba kõht kinnitatud, sai antud veel kolmaski intervjuu - sedapuhku taas ETV-le. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et olin eile üks enim usutletud maratonisõitjaid. Ja siia otsa tuleb veel lisada õhtupoolikul kodus kirjutatud kaks lehelugu, üks Tartu Postimehele ja teine Postimehe spordirubriigile. Too viimane täitis terve külje.

Paljud on imestanud ja küsinud, miks tuli koht alles 327. Aga vaatame, kui palju oli tänavu stardis välismaalasi. Tegin selle statistikutöö teie eest ära. Esimese 50 sekka mahtus 13 eestlast, esisajasse 39. Esimese 200 hulgas oli eestlasi 105 ja esimese 300 seas 173. Eesti suusatajate arvestuses sain 192. koha. Kaks aastat tagasi olin kodumaises arvestuses tunduvalt kehvema ajaga 96. Nüüd oli eestlastest 96. tipptriatleet Priit Ailt.

Vaatame nüüd neid, kes minust tahapoole jäid - ja keda ma vähemalt nime pidi tunnen:

334. Anti Arak +0.28
337. Kaupo Sabre +0.33
338. Toomas Jõgeva +0.35
352. Aigar Mäesepp +1.38
356. Pärtel Piirimäe +2.04
360. Alar Just +2.11
371. Raul Arula +2.42
377. Tarmo Mõttus alias Vigurivänt +2.51
381. Ivo Tupits +3.12
409. Kurmo Neemela +5.17
411. Alar Reiska +5.21
416. Sulev Kraam +5.29
420. Andre Laine +5.36
437. Andrus Lein +6.23
438. Arvi Suurpere +6.29
447. Mihkel Mardna +7.00
451. Ivar Heinola +7.07
458. Meelis Veilberg +8.00
474. Alges Maasikmets +9.25
482. Mihkel Järveoja +9.50
488. Tõnu Endrekson +10.02
499. Pavel Loskutov +11.15
507. Randy Korb +11.47
508. Jürgen Ligi +11.48
552. Karli Lambot +13.56
575. Art Soonets +14.56
619. Priit Salumäe +17.33
632. Sulev Lokk +18.13
741. Sixten Sild +23.02
749. Kalle Kiiranen +23.22
755. Sandor Liive +23.29

Päris esinduslik nimekiri ju, kas pole?
******Desert Gardens, Coyote Canyon 4x4 Trail, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Külli Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Priit Pullerits läbimas Matu toitlustuspunkti. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht
Foto 2: Viimased ettevalmistused enne Tartu maratoni starti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Liidergrupp Matul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tartu maratonil eliitsõitjate eest hoolitsenud Peip Reedi karjub Aivar Rehemaa peale. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Algo Kärp (nr 64) veab suusatajate rivi Peebu TP lähistel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Tuisk enne Palu TPd. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Jaak Mae lõpuspurt Tartu maratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9: Jörgen Brink (nr 6) võidab Daniel Richardssoni ees Tartu maratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits on lõpetanud Tartu maratoni. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

53 Kommentaarid:

At 12:49, Anonymous Anonüümne said...

Tubli töö, võid väga rahul olla. Päris karmiks kisub konkurents. Isegi tagapool. 2000. koha sai seekord ajaga 4:41. 2010. oli sama koht finišis ajaga 5:19. Suusarahvas, mis muud.

 
At 13:05, Anonymous Anonüümne said...

/...kui intervjueeritav huumorivastustega kõrvale põikleb, siis on see kindel märk sellest, et ta püüab midagi varjata./ Kuidma võttis seda hoopis nii, et "lollile küsimusele loll vastus."
PS. Kas keeg veel peale minu oma suusapõhjad lõpukilomeetrite mullasel kartulipõllul ära rikkus? Sellel rajal, mis päev varem AK-s "suurepäraseks, vaid mõne üksiku mullase meetriga" oli tituleeritud. Oleks teadnud, oleksin mullasuusaga läinud.

Ants

 
At 13:08, Anonymous Anonüümne said...

Peale esimest viitsada olid Elva metsade vahel rajaolud ikka väga mullased. eelmised aastad on ikka ära hellitanud. Mitu head triipu suusal jääb selle sõidu mälestuseks.
Nn napsu ja naljamehi rajal ei ole juba ka ammu - ka tagapool käib räige andmine.
Kuhu ka vaatakas, siis enamik lõpetajaist oma kohast vaimustuses ei olegi. Sellise panustamise peale (trenn+varustus+oskusteave)loodeti siiski midagi enamat. Aga selline on tänapäeva Tartu Maraton - pisaraid ei usu. Õnnitlen kõiki lõpetanuid!

 
At 13:28, Anonymous Anonüümne said...

Märkimisväärselt tubli tulemus PP poolt. Õnnitlused hea soorituse puhul.

Mullase rajaosa üle väga ei kurda, ei kohanud ühtegi sellist lõiku kus ei oleks saanud valida puhast jälge. Tõsi, selle nimel tuli küll natuke rohekem rada vahetada kui muidu, kuid vähemalt jäid suusad kraapimata.

Ning nii nagu PP läks ka mul ja veel mitmel tuttaval just parema käe küünarnukk valusaks. Huvitav miks? Liigne arvutihiire kasutamine?


Siim

 
At 13:31, Anonymous Anonüümne said...

Väga huvitav ja informatiivne seljataha jääjate tabel. Asjaosalised saavad siit kohe selge pildi, nt Mihkel Mardna +7.00. (Ajaerinevuste arvutamine võttis vist omajagu aega?) Võib-olla Sa, Priit, peaksid ka Mardna taktikat kasutama ja FIS litsentsi ostma. Saaksid Mardnaga ühte lahtrisse.

 
At 13:54, Anonymous Anonüümne said...

Kas on ikka tegu edise koondise arstiga?

 
At 14:10, Anonymous Anonüümne said...

Valutava küünarnuki kohta käib vana anekdoot, mis algab pissiprooviga ja lõpeb arsti soovitusega kolida suuremasse majja, kus peldikus ennast rahuldades küünarnukki vastu seina ära ei lööks :)

Priit, palju õnne, oled väga tubli!

 
At 14:16, Anonymous Anonüümne said...

AV oli MK rajal teisi abistamas, aga MA?
Kui MA ütleb, et miks teised treenerid AVd ei kasuta, siis miks teda ennast kasutatakse?
Kas peale kohut see muutub?
Aga Priit oli tubli!
(Iseasi kas see tulemus vääris toodud ohvreid?
Nagu Priit siin kirjutab, siis vääris, kuna talt võeti mitu intervjuud ja elati rajaääres kaasa. Kuigi seda sama oleks tehtud ka siis kui ta oleks kauem rajal olnud.)

 
At 14:20, Anonymous Anonüümne said...

Naljakas, et sa viitsisid kõikide sinule kaotanute ajad välja arvutada, noh nende, keda sa tunned. Ise aga oled siin pidevalt toonitanud, et peab ikka asja nautima, miite kogu aeg võistlema. Oled sageli siin kritiseerinud neid tüüpe, kes iga nädal käivad võistlemas ja meeletult teenivad. Kas sa endale vastu ei räägi. Ise oled kõige suurem võistleja üldse. Aga muidu tubli sõit.

 
At 14:24, Anonymous Anonüümne said...

Väga informatiivne ja sisukas kokkuvõte hr. PP poolt. Tõsiasi on, et 1000 esimese sõita, peab vist ikka natuke suusatanud olema ja esimesest 500 rääkimatta. Omal õnnestus nibin nabin 500-sse saada. Kui oh seda võitlust rajal, kui aastaid tagasi sõites sai ikka aeg ajalt juttu puhutud kaasvõistlejatega, siis nüüd olid ainsad "häälitsused" torisemine, kui keegi kedagi segas. Hellenurme-Elva vaheline lõik oli mis oli, ega siis korraldaja lund telli, see sajab ikka ise maha. Ja tÕdemus on, et kohalikud harrastajad ei jää tänapäeval Eesti koondislastest väga maha! Kahjuks pole meil siin proffi maratoonareid nagu Olle ennemuiste oli, ja trumbiks oli ju tal üllatus üllatus paaristõuge. Miks on vaja interviuud anda ja igal aastal tuua oma nõrgaks kohaks paaristõuked, võiks ju neid siis härrased koondislased harjutada.
Ain V

 
At 14:34, Blogger sk8erboi said...

mul on vähemalt päris hea vabandus. tegelikult isegi üllatavalt vähe kaotasin, nagu selgub. eeldasin rohkemat, sest ilm ja määrimistingimused peaaegu ideaalsed. Vähemasti oli täitsa tore vahelduseks suusatada, ei olnud kogu aeg veri ninast väljas nagu tavaliselt. aga ma lasin ikka paar korda grupi endast ette, viimati umbes seal palu ja hellenurme vahel.

 
At 14:37, Anonymous Anonüümne said...

No ega küsimus ei olegi selles, et lund oli vähe. Probleem on selles, et rada kiidetakse üles ja mina loll võtsingi nn võistlussuusad. Kui oleks oldud ausad ja räägitud, et lund vähevõitu ja muld väljas, siis oleksin ju mullasuusaga tulnud. Kommunikeerimises, nagu tänapäeval peenes seltskonnas öeldakse. Nüüd on mul 2 paari mullasuuski. Kui rada on sant, siis võiks ka nii öelda.

 
At 14:44, Anonymous Anonüümne said...

Ühinen Priidu kiitjatega! Tubli sõit!
Kuna vanusest rääkimine ja võrdlemine tundub PP-le oluline olevat, siis pakun välja, et ta võiks teha mingi väikese intervjuu(või isegi sarja) eestimaalastest MN50,60,70 edukamatega. Vološini (M60!) aeg oli ikka võimas. Esmasel guugeldamisel midagi temast peale spordi ei leidnud - samas oleks huvitav teada saada, mis mees on. Mõnest vanemast sportlikust prouast saaks ka kindlasti hea, huvitava ja, mis minu arvates on ka väga oluline, teisigi motiveeriva loo. Mida teised arvavad?

 
At 15:33, Anonymous Nipi said...

Sõit oli tubli, ilma kahtluseta.
Siinkohal kiidusõnad.

Aga häirima jäi sissekandest paar asja.

301-500 stardivärav - ma sain aru et ees oli ootamas ca 30 tegelast. No okei, 50. PP number oli ju 354, seega polnud põhjust rabelemiseks, oleks saanud oma õige koha, ei ?:)) Äkki see kelle ette oma suusad viskasid oli 301. Selge ülekohus ju .. :)

Jäi mulje et PP heitis ette massile peale tormamist, ise tormas aga täpselt samuti ? Pinnud-palgid ?

Teine asi - otsustavaks saav stardikoht. Kahe suusapikkuse jagu stardis eespool olev MM eviks justkui väga palju paremat väljavaadet. Nii.
Ja siis lõpus loeme kuidas tehti väike revanš nr 10017, Eveli Saue poolt. Mitu suusapikkust teil stardis vahet oli, oleks huvitav teada.. numbri järgi otsustades päris palju.. Ehk teisisõnu ei ole see stardikoht nii määrav midagi. Esikümnesse sõites ehk küll.

Aga muidu tore sissekanne ja kena sõit :)

 
At 15:39, Anonymous Anonüümne said...

Pakkusin Priidule 333 kohta ja eksisin 6-pügalaga ega seal ovaalil kimamisega rohkemat saagi tahta,aga muidu tubli.Priidust vanemaid oli eespool ikka päris palju,tase päris kõrgeks aetud ja noori tuleb ka peale.Omal sujus sõit enam-vähem,ütleme eestlastest tugevalt saja sees.HD.

 
At 16:57, Anonymous Anonüümne said...

"aga kui ta siis kaks sinist nööri lõpuks eest võttis, tormas meestemass talle laviinina peale [..] Spurtisin esirea suunas"

Priit, ühelt Vanity Fairi s.o. eliitklassi ajakirja lugejalt ei oleks küll osanud oodata primitiivsetest instinktidest juhitud massi käitumise tasemele langemist. Ju siis inimene on ikka vist karjaloom.

 
At 17:03, Anonymous Anonüümne said...

Kas Priidu kirjutise alltekst ütleb, et Suusavennad ei olnud ka tänavu oma ülesannete kõrgusel? Omas suusad tegin tänavu ise ja olid tõesti väga head.

 
At 17:04, Anonymous Anonüümne said...

Muidu kõik ju tore, aga see ju maratonijooksus 4 tunni tase. Ma tean mis tunen on kogeda vastupidavusega seotud pingutust, aga ei maksa sellega liialdada. Siin nimekirjas on paljud 40+, äkki võiks asja veidi lõdvemalt võtta!!! Mulle piisab 3-4 korda nädalas metsas ja kui vaja teen ka mõne kiirema otsa. Kas pole lihtsam!

 
At 17:27, Anonymous Anonüümne said...

Tubli tulemus õnnitlusedm aga siiski te olete Eestist kõige vihatumad ajakirjanikud koos Pahviga mul

Väheke topicusse kah:Kuidas kurat sa tast üle said hüpata

 
At 18:03, Anonymous Anonüümne said...

PP suusatase on pigem ikka maratonijooksus 3 tundi.

 
At 18:16, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh kõigile heade sõnade eest! Loodan, et need, kes samuti sõitsid, jäid ka oma tulemusega rahule.

Sellele, kes mind ja Pahvi ajakirjanike seas enim vihkab:

mul jõudis tol hetkel vist isegi peas turgatada, et sedamoodi oli toiminud 1978. aasta (?) Lahti suusaMM-il kas Wassberg või Mieto, täpselt enam ei mäleta, kes oli teatesõidus samuti ees kukkunud konkurendist laskumisel üle hüpanud. Seal ei olnud ju mul palju otsustamisaega, võimalusi oli ainult üks - hüpata. Sest kui ma poleks seda üritanud, oleksin sinna käkaskaela sisse sõitnud ja endale või kukkunule kõvasti haiget teinud, võib-olla ka varustust lõhkunud.

Huvitav, kas see kvalifitseerub pühapäevase maratoni kõige uljama manöövrina?

Aga teile on mul ka küsimus, 17:27: mis pärast te mind ja Pahvi nii väga vihkate?

 
At 18:23, Anonymous Anonüümne said...

Ma kiidan TM korraldajaid. Tubli töö! Hea, et kaamera rajal liikus. Vähemalt tekkis seda vaadates, mingigi mulje TM-i rongipea elust ja Eesti tippsuusatamise umbkotistumisest. Tehnilise praagi kohta võib öelda, et ahh Eesti värk, kuid vaatamata digikunstilistele liialdustele andis see siiski põnevust just juurde, et kui kaua peab järgmist liikuvat pastellmaali ootama. Nii palju ma kriitikaks siiski ütlen, et rezišöör kaotas ilmselgelt pea ja ei suutnud tekitada signaalile mõnesekundist viitahelat, mille jooksul oleks saanud osavate näppudega assistent tekitada mõnevõrra kenamaid stoppkaadreid ja vältida sinise ekraanipildi eetrisse minemist.

Sel viimasel põhjusel tõusin ka mina pärast ässade töö jälgimist tugitoolist, võtsin suusad ja läksin enne ässade finishit, lasin lõdvalt oma tossu 3*3 km tiiruga metsa all välja ja vaatasin finishi etendust juba kordusest. Omadele polnud ju põhjust enam kaasatunda, sest kõik oli ammu enne selgeks saanud. Täna imestan, et isegi sellest pisikesest sutsakast annab keha veel märku ja seda vaatamata igati 5+ toitumisele. Kord nädalas niimoodi võib küll pingutada aga noh, üldiselt lohutan ennast momendil sellega, et homme on juba palju parem. Teisisõnu sai lõdva sõiduga aetud ennast piiri peale, kust edasi hakkavad vaevused ning aeglaselt paranevad armid töötavates lihastes ja millest vähem liigutades on liigutamisest saadav tulu marginaalne.

 
At 18:40, Anonymous Anonüümne said...

Kõva sõit!
Aga tõepoolest, mingisugust muhesuusatamist enam ei ole, ka tagapool, kus ise seiklen, kostumas vaid torin ja nohin - ühesõnaga raske töö tegemine. Mis "talvisest laulupeost" igal pool kõneldakse?! Priidu tänased kajastused on kibedalt tõesed. Ärapanemise kultuur on suusatamises jõudsalt kanda kinnitanud. Priit viisaka inimesena soovib vähemalt õnne talle nö. ärapanijatele.

 
At 18:45, Anonymous Anonüümne said...

Priit,sinu trumbid e. paaristõuked jäid Eveli käterammule alla,millega seda seletad,oled vanem või.

 
At 19:12, Anonymous Anonüümne said...

... ja kui Kiudma oleks tõsise näoga vastanud, et pole midagi keelatut süstinud, siis oleks olnud lihtne kommenteerida, et nagunii valetas ...

 
At 19:16, Anonymous Anonüümne said...

Ei meeldi teie jalgpallihalvustavad artikklid.
A la, et mis mõtet on jalgpalli vaadata, kui mõni mäng on üli igav.

Aga mis mõtet on vaadata 50 km suusadistantsi esimest 49 km.

Priit oled tore mees aga suusatamine pole ainus ala maailmas:)
Ja ega ma ei vihkagi muidu sind, sest jalgpalli alal sa eriti sõna ei võta

 
At 20:07, Anonymous Anonüümne said...

Milliste teenete eest sinna erikülaliste telki kanakoibi sööma pääseb? Maksin kah osalustasu, sõitsin raja ka mitte kõige kehvemini läbi, aga pidin piirduma siiski vaid leige supiga.
Ülekohus, ma ütlen!

A. Dendrost

 
At 20:16, Anonymous Anonüümne said...

Priidult tubli sõit ja järjekordne hea lugemine.
Sul on ikka imekspandav töö- ja kontsentreerumisvõime, eriti veel kui arvestame koormat, mida igapäevaselt oled turjale võtnud. Respect!
Enamusel meist oleks siit nii mõndagi õppida.

Jõudu ja jaksu soovides ka koorma edukal edasi vedamisel!

 
At 20:16, Blogger Priit Pullerits said...

Lp A. Dendrost, ega ma ka sellele küsimusele vastust tea. Juba aastaid tuleb mulle postiga koju kutse, et olen oodatud, isegi rulluisumaratonile, kus ma põhimõtteliselt ei käi - aga ärme hakkame seda vana teemat siin hooajaväliselt üles soojendama. Seekord sain ka kutse, aga kutse, mille vastu saab käepaela, ununes koju. Läksin siis külaliste telki valvavate inimeste juurde ja ütlesin, et olen Priit Pullerits - kuigi ühtki isikut tõendavat dokumenti mul kaasas polnud. Usuti. Niisiis, vastus teie küsimusele: minge ka telgi juurde ja öelge kellegi nimi, kes usutavasti võib kutsutud külaliste nimekirjas olla. Kas antud tegevus ka ilus on, seda vaevalt. Aus igatahes mitte. Aga kui eesmärk on telki saada, siis nii vist saab. Disclaimer: siinset seletust ei tohi pidada soovituseks kirjeldatud taktikat tegelikus elus kasutada!

 
At 20:18, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh, 20:16, aitäh ka kõik teised! Aga ärge eeskuju võtke. Vaadake, mis kell on - ja ma olen ikka veel tööl! Kodus ootab aga neljapäevaks parandamist umbes 70 tudengite tööd. Kõht tühi... Trenn? Unustage ära!

 
At 20:44, Anonymous Anonüümne said...

Korralik sõit Priidult ja hea tulemus. Lootsin isegi salamisi, et jään 500 hulka, aga 2 aastat ilma kestusalade treeninguta tähendas kohamuutust 212->867. Lisaks oli ka väga jube ja väsitav sõita. Õnneks tundsin ka 1000 hulka jõudmisest siirast heameelt ning loodetavasti said teised hea emotsiooni, kui väiksemast numbrist möödusid ;)
Eks järgmine aasta uuesti.

Markko

 
At 21:17, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kas see soomlane oli sarvedega?

Lõuna-Eestis võib-olla kõik ei tea, et eestlastel on komme soomlasi naljatledes-tögades põtradeks kutsuda. Psühhoanalüütiliselt on tähelepanuväärne, et alateadvusest tõusis Sul heiastus, et pead enne Maratoni starti põdraga võitlema. Tundub, et tegu on mõne väga vana arhetüübi teisenemisega. Kui mina oleks toimetaja, ma oleks loole pealkirjaks pannud "Pulleritsu võitlus Põdraga".

 
At 22:09, Anonymous Anonüümne said...

Palju õnne eduka TM läbimise puhul!
Ja koht ikkagi parem kui mullu.
Edu treenimisel!

Olle.

 
At 22:13, Blogger Pärtel said...

Priit, "halastamatu heitlus" ja "armutu võitlus" on kas ajakirjanduslikud liialdused lugejate köitmiseks või toimus see kõik su enda peas ning kandsid iseenda emotsioonid üle oma kaassõitjatele. Ilmselt on tavaelus adrenaliini vähevõitu ning seetõttu tuleb seda otsida nii rahumeelselt alalt nagu suusatamine?

Sõitsin ise sinust 1-2 minutit tagapool ning nägin kummalisel kombel hoopis teistsugust pilti. Kahel korral, kui tahtsin kolonni tagasi pääseda (eelistasin tõuse võtta omas rütmis), pakuti mulle lahkelt ruumi ja öeldi et hüpaku ma vahele (tänud neile sõbralikele sõitjatele!). "Halastamatut" rajalt väljatrügimist või midagi sarnast ei näinud, samuti mitte hoolimatut keppidel-suuskadel tallamist. Tegu oli pigem ühise pingutusega, mitte omavahelise võitlusega. Vandesõnu kuulsin vaid korral ühe Vene kodanikust suusamehe suust. See, et sinu kukkumise ajal rahvas edasi sõitis, on üsna loomulik - ei saa ju eeldada, et võhivõõrad sind järele ootaksid, kogu sõit ei keerle ju ümber sinu.

Loomulikult, esimese 500 seas on kõik vintsked spordimehed ning keegi sinna nalja tegema või jalga sirgu laskma ei tule. Samas ei saa arvata, et nad kõik tahaks tingimata kellelegi "ära panna" või "vennaarmuta võidelda", vaid pigem on paljude eesmärk oma võimete maksimaalne realiseerimine antud ajahetkel, samas sõidumõnu kaotamata. Ei ole ju mõtet nina verest välja sõita, et koht paari või paarikümne võrra parem oleks.

Mis puudutab võitlust stardikoridoris, siis ega sa ometi seda tõsiselt ei mõtle, et konkreetne stardirida võib mingis suhtes "otsustavaks" osutuda? Vaata protokolli ja näed, et sust eespool lõpetas kümneid mehi, kes mitte ainult ei startinud mitu gruppi (mitte rida!) tagantpoolt, vaid kaotasid sulle ka Matul, mõned lausa minuteid. TM-l on möödasõiduruumi küll ja küll, lõpukohta ei määrata sugugi mitte stardikoridoris.

Disclaimer: eelnevast ei maksa välja lugeda, et ma poleks tahtnud kiiremini sõita ja sind edestada. Antud võistlusel osutusid lihtsalt tugevamaks.

Pärtel, suusahullude kombe, nr 564

 
At 22:59, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits ja Kurat

Sõitnud kord Pullerits maratoni. Nagu ikka hoogsalt vehkides, hing pealaga kaelas, et võimalikult paljudest mööda saada. Tuisuse ilmaga kusagil Palu ja Hellenurme vahel olnud Pullerits juba mitmekümnest mehest mööda pingutanud. Satub siis sõitma ühe imeliku sõitja järel. Too nagu ei suusatagi, liigub kareldes ja hüpeldes, kepid käivad nagu tuuleveskid. Tõmbab ühelt rajalt teisele, just nagu tahaks kedagi narrida. Kombe asemel mingid kaltsud seljas. Tükk aega tilbendab ees, siis õnnestub Priidul isevärki suusatajast lõpuks mööda saada. Järgmisel tõusul on hüplev suusamees aga uuesti Pulleritsul rajal ees! Pullerits võtab viimase jõuraasu kokku, teeb raja kõrval hundihüppe ja läheb uuesti mööda. Saab ainult veidi maad rahulikult sõita ja jõuab uuesti samale mehele järele! Nii käib see veel mitu-mitu korda. Lõpuks Pulleritsu närv katkeb ja ta virutab tülikale suusatajale oma terava suusakepiga. Niipea kui kepiots suusatajasse puutub, käib suur pauk ja kaltsakast suusamehest jääb ainult pilv sinist suitsu järele. Pärast seda läheb Pulleritsul sõit kohe paremaks ja finishisse jõudes saab ta väga hea koha. Kuradit, kes Pulleritsu maratonil kimbutamas käis, olevat vanarahvas aga veel Ande ja Matu väljadelgi põgenemas näinud.

 
At 23:14, Anonymous Anonüümne said...

Priidult hea sõit ja huvitav lugemine taas,aitäh. Muidu Pritt mainib oma loos enda täpset kohta igas ajavõtu punktis...kas on ka kuskil internetiavarustes juba selline tabel olemas, või tegi Priit ise sellise? Ise ei oma Exelit vms, mis neid järjestab, äkki keegi hea inimene vihjab, kus või kas ka suvasuusataja sellist detailsemat inhvot juba leiab? (mäletan aastast 2010 ka sellist tabelit, kus igas ajavõtu punktis nii üldkoht kui ka antud lõigu paremusjärjestus oli ritta pandud)

tänud, kui keegi aidata oskab

PS.muidu konkurentsi tihenemisest enda taseme kandis: kui oma esimesel TMil 2010 tuli koht 950midagi ajaga 4.36, seda kolmandast tuhandest startides (2011 jäi vahele,sõideti varustsus katki), siis täna grupi 1500 keskelt startides ei õnnestunudki eriti ettepoole nihkuda ning aeg 4.07 jäi väga napilt esituhandest välja juba :)

 
At 23:59, Anonymous Anonüümne said...

Dr Holden avab oma blogis huvitavalt määrdeteenuse kui äri telgitaguseid. Siberi ja Kanada kõnnumaadel tuleb kala kudema vist sügisel. Meil tuleb "kala" kudema veebruaris. "Karud" (määrdeteenuse pakkuvad) peavad valmis olema - hooaeg on lühike. Ja Holdenil paistab head ärivaimu olema..

 
At 07:55, Blogger dr Holden said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 09:08, Blogger Karli said...

Priidu iganädalane tähemärkide hulk on austust vääriv (ehkki Jack Londonile tuleb siin vist alla vanduda, kuid naljasoones on kahel kirjamehel küll mõningaid sarnasusi), samamoodi on stabiilsusega suusarajal. Väga tubli.

Pühendunud pusimine.

 
At 09:14, Anonymous Anonüümne said...

Vaadates TM vaheaegade esialgset protokolli jäi silma, et PP ei kaotanud aega mitte stardis nagu kirjutab ja distantsi esimesel poolel, vaid kohtadel tahapoole nihkumine sündis pigem lõpuosas. Kas see võib viidata liiga kõrgele algtempole või saab selle panna ilmnenud küünarnukivalu või mitte kõige säravama suusa+määrde kombinatsioonile?
Hea tulemus sellegi poolest!

 
At 09:39, Anonymous Anonüümne said...

tegin tm2012 tabeli:
http://www.google.com/url?sa=D&q=https://docs.google.com/spreadsheet/ccc%3Fkey%3D0AvO_qTkVpjpQdFVzNTZheUpHVjV5MjlWRlQ0NHNQaXc&usg=AFQjCNFBqYNagFz28H6wPgzTedJv4kYPuw

mp.

(kui kusagil oli vaheaeg puudu, siis asendasin selle järgmise võistleja omga)

 
At 09:43, Anonymous Anonüümne said...

Lühem link ka tabelile:
http://goo.gl/5ih6u

mp.

 
At 09:55, Blogger Priit Pullerits said...

Tere, Pärtel, esiteks on see siin hea kiri, võiksid selle Postimehe arvamustoimetusele läkitada, nad loodetavasti avaldaks selle lugejate kirjade rubriigis, sul ju ka Eestis hinnatud nimi, oled ilmselt Tartu maratonil üks kõvema teaduspagasi ja -kraadiga osalejaid, ja kriitika on piisavalt personaalne ja argumenteeritud ja paljuräägitud ürituse kajastamise kohta - peamine, et nii, Postimehes seda avaldades, saaks Tartu maratoni teemat suures ajakirjanduses veel üleval hoida. Eks see ju me kõigi huvides, küllap? Saadad ise või volitad mind seda tegema?

Aga, jah, Pärtel, ütle, palun, kust minu- ja sinusugune tavainimene seda adrenaliini mujalt argielus saab, kui mitte spordirajalt?! Olgu, ma võin ka tööl saada, kui kuulen mingist sigadusest ja üritan selle jälgi ajada. Jah, see võib ka põnev ja erutav olla. Aga ausalt, tunnistagem, eks enamik me elust ole ju rutiin. Selles mõttes, paistab, et oled tabanud naelapea pihta ning aidanud mul aru saada, miks ma neid suusavõistlusi nii innuga kaasa teen: jah, just adrenaliini saamise pärast. Aitäh, Pärtel, siiralt, et aitasid selles selgemale arusaamisele jõuda!

Lp 23:14: olen jooksvaid vaheaegu vaadanud siit:
http://www.championchip.ee/ftp/liveresults/2012/190212TM63km/index2.htm

22:59, aitäh, vahva moodne muinaslugu! Lugesin naudinguga. Puänt vajaks siiski veel viimistlemist, see tikkus sossilt ära vajuma nagu Kurat teie loos. Vabandust selle kriitika pärast, ärge sellest liiga kinni võtke, sest kokkuvõttes oli lugu väga nauditav. Suur tänu, et vaevaks võtsite!

Ja suur-suuuuuuur tänu kõigile, kes eile siin blogis maratonimuljed lugemas ja jagamas käisid - eilsed 2714 külastust on viimaste aegade rekordtulemusi! Ei ole vist palju Eesti blogisid, kus sellele arvule ligilähedalegi jõutakse. Olge tänatud, et ühist lippu kõrgel hoiate!

 
At 11:02, Anonymous Anonüümne said...

to mp
Teil on hea tabel, aga kas normaalses Excelis poleks seda võimalik üles panna? Sellisel kujul on see raskesti söödav.
Või on keegi Excelis juba ära teinud?

 
At 11:14, Anonymous Anonüümne said...

Tubli sõit, ise jäin TM igati rahule. Paar ebameeldivat seika siiski juhtus, ma loodan, et ka peakorraldaja Kelk seda blogi loeb ja annan nendest teada.
Transport. Ei saa jätta mainimata seda hommikust loomaaajamist seal teatrimaja eest. Üks buss korraga ees, inimesed tormavad võidu peale, keegi ei tea, kas nurga tagant veel busse tuleb. Endal õnnestus vist lõpuks saada peale viimasele bussile, bussi oli külm nagu hundilaut, bussijuht ei teadnudki kuhu sõita (läks küsis vestis mehelt, kuhu siis sõit;), ei küsinud piletit. Lõpuks tegime veel arusaamatu 5-10 minutilise peatuse Rehe Hotelli ees. Tartust saime seega minema 7:20 (kohal olin hommikul 6.25).
Olen kolmas kord üritanud minna bussiga ja vist tuleb järgmine kord jälle abikaasat paluda, et starti jõuda. Olen nõus maksma ka 8 eurist piletit, peaasi et buss soe ja ilma trügimata ning närvipingeta jõuaks peale.
Aga tagasitulle maratonilt oli ka häbi. Bussil oli kirjas suurelt START, aga bussijuht ütles kõigile et sõidab Tartu. Vaesed välismaratoonorid istusid bussis, pajatasid maratonimuljeid ja üllatus oli neil suur, kui viimane peatus oli Tartu Teatrimaja. Bussijuht midagi ei tea, ei räägi. Soovitasin neil siis bussijaama minna või võtta takso.
Need muudatused ei nõua raha vaid ikka pealehakkamist!
KK

 
At 11:40, Anonymous Anonüümne said...

to 11:02
"File" all saad tabeli omale sobivas formaadis ära salvestada, kaasaarvatud excelis.

Tõesti hea töö lp mp.!

 
At 12:06, Blogger Pärtel said...

Priit, tänud pakkumast, aga las see jutt jääb pigem siia blogisse, see ju kõige asjakohasem foorum. Ja lugejate arv on igal juhul oluliselt suurem kui enamikul mu teadusartiklitest :)

 
At 12:08, Blogger Priit Pullerits said...

Pärtelile: ...oo, kui kahju, oo, kui kahju!

On vist mingi selline reklaam Star FMis või kus...?

 
At 12:09, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kas tead, kas see 2714 külastust (zone.ee counteri järgi) on unikaalsed IP-aadressid (arvutite arv) või kirjeldab see pöördumispunkte (gateway), kus toimub ühenduse laialijagamine ja mille taga olevate arvutite arv (reaalsed lugejad) on märgatavalt suurem kui see 2714.

Või on siin kommentaariumis keegi pädev selle ala spetsialist ja seletab asja olemuse lahti?

http://counter.zone.ee/stats.php3?rid=8VF57dR2

 
At 12:38, Anonymous Anonüümne said...

2714 on antud juhul unikaalsed IP-aadressid. Tegelikke pageview`sid on ca. 1,5 korda rohkem.

 
At 11:51, Anonymous Anonüümne said...

Oskab keegi öelda mida tähendavad selles tabelis veerud nimedega Koht ja Üldkoht? Tänud.

 
At 12:14, Anonymous Anonüümne said...

Koht on konkreetse vaheaja koht võrreldes teistega (näiteks mitmes oli sinu aeg matult järgmisse TP-sse sõites).
Üldkoht on koht antud vaheajapunktis, ehk paremusjärjestus (näiteks matul olid teine, hellenurmes kolmas)

mp

 
At 16:39, Anonymous Anonüümne said...

Iga Pulleritsu blogi külastaja räägib loetut veel edasi keskmiselt 2,3 inimesele. Paljudes perekondades loetakse blogi koos ühe arvuti taga.

 

Postita kommentaar

<< Esileht