Pullerits: Miks ratturid kaaslasi ohtu seavad?
Peip Reedile meeldib kamandada. Mulle meeldib, et Peip Reedile meeldib kamandada. Ja mulle meeldivad need kamandamised ka, mida Peip Reedi teeb.Rein Taaramäel ei ole ilmselt Tour de France'il piisavalt kamandajaid. Kuigi mulle jäi pärast viiendat etappi mulje, et tal poleks midagi selle vastu, kui neid kamandajaid leiduks. Sellestpärast, et nii nagu Tour de France'i esimesel etapil, oli ka viiendal etapil palju kukkumisi. Taaramäe andis mõista, et ohtlikust sõidust on kõrini. Eks asi ole suuresti selles, nagu seletas mulle Reedi, et senised etapid on olnud sprinterite etapid ja Taaramäe on rohkem mägede mees, kuid selleks, et mitte maha jääda ja suures grupis püsida, peab ta paratamatult sprinteritega võitlusi pidama, kuigi see pole tema ampluaa.
Peip Reedi, keda enamik tunneb endise kõva suusamehena ja viimase ajani ka Otepää MK-etapi turvapealikun
a, on see, kes kuuldavasti ratturite grupisõidus häält teeb, ja õigesti teeb, et teeb. Aga Tartu Velo klubi üle-eelmises trennis rääkis ta, et möödunud nädalavahetusel Püha Loomaaia 14. veteranide velotuuri (veteranide velotuur väikeste algustähtedega!) viimasel etapil oli viimased 5 km sõidetud kitsal teel vastutuules sedasi, et ta pidas targemaks hoida grupi sabaga viiemeetrist vahet, sest saba oli käinud vinda-vända ühest tee servast teise. Ta rääkis, et ühtäkki oli enamik mehi avastanud, et nad on sprinterid, ning trügisid etteotsa finišit tegema. Ja mis oli tulemus? Tulemus oli vähemalt kaks, kui mitte kolm kukkumist viimasel 5 km-l.Ühelt poolt nõustun Reediga, et rattasõidukultuur on viimaste aastate jooksul paranenud. Aga samas paistab, et endiselt leidub palju nn hulle, kel ohutunnetus puudub. Sõitku nad ise seetõttu pea ees vastu asfalti, kui tahavad, aga kurb on see, et kuna jalgrattasõit on grupisõit, siis paratamatult teevad nad ohtlikuks ka teiste elu. Võite ju öelda, et ega rattasõit olegi memmepoegadele, aga 1) Reedi ei ole kindlasti mingi memmekas ja 2) kindlasti ei ole memmekas ka Taaramäe, kes pärast viiendat etappi kirjeldas vägagi üksikasjaliselt, kuidas mitmed hulljulged teistele õnnetust kaela tõmbavad.
Vaatasin ka videolt viienda etapi "parimaid" palasid. Telereporterid juhtisid tähelepanu, et kukkumised tikuvad juhtuma grupi viimase kolmandiku piiril, ja ütlesid, et ohutum on sõita ees 25.-50. positsioonil, olgugi et seal on tõmblemist rohkem. Olen küll ajakirjanik, aga tunnistan, et mulgi oli kõhe vaadata, kuidas üks kukkunud rattur külili maas lebas ega teinud katsetki end püsti ajada, kui saabusid mootorrattail paar fotograafi, kes ei huvitunud vähimatki, kas mehel üldse hing see
s tahab püsida, vaid asusid pilte klõpsima. Samas võiks selle kohta öelda, et nii nagu on julmad ratturid, on järelikult julmad ka need, kes nende heitlust kajastavad. Sest ega muidu me sellest julmusest aimu saakski.Aga veteranide velotuuril oli veel üks situatsioon, mida keegi ei ole seni käsitlenud. Kuulsin kuskilt, et tuuri võitja Sergei Olivson oli viimasel etapil kellegi käega kraavi tõuganud. Küsisin Reedilt, kas oli nii. Ja ausa mehena - ega ta varjama ega vassima hakanud. Jah, oli nii, tunnistas Reedi: kilomeeter-poolteist enne finišit oli keegi Olivsonile tagant lähenenud, võib-olla liiga tugevasti surudes, kes seda teab, mille peale oli Olivson teda tõuganud, ja ei tea, kas liiga tugevasti või mitte, ja ei tea, kas teine mees oli liiga õrn või mitte, aga kraavi Olivson ta tõukas.
Mida siis teha, et rattasõidul end ohutumalt tunda, uurisin Reedilt. Eks tuleb olla tähelepanelik, ütles ta, hinnata reaalselt oma jõudu ja võimeid. "Mõtle, kas ikka pead Jaan Kirsipuuga võitlema minema," ütles ta, "kui tead, et Kirsipuul piisab kolmest vändapöördest ja ta on sinust kümme meetrit ees." Kindlasti tasub krossi sõita, soovitas Reedi, sest kross õpetab ratast paremini valitsema. Lisaks tuletas ta meelde, et kui Kirsipuu ja Riho Suun olid noored, olid nad käinud ratta seljas Tartus Toomemäel kulli mängimas. "See annab rattavalitsemist ja kehatunnetust juurde," sõnas ta.
***
Eile sõitsin Tartu Velo klubiga 65 km 1:55ga. Lõpu eel küsis suusasprinter Kristjan Oolo, et ütelgu ma, mis seekordse trenni eesmärk oli. Ei osanud midagi öelda, sest tõele au andes olin seda küsimust ise ka kogu teekonna jooksul vaaginud ja juurelnud, mis on asja mõte. Siis pakkusin spontaanselt, et eesmärk võis olla õppida lõpuspurdi eel kauem õiget hetke ootama ja passima. Püüdsin seda tõepoolest teha. Aga sõita grupiga rahulikus tempos maha 60 km, et siis kaks lõpuspurti teha? Miski siin ei klapi...
******
General Hitchcock Highway, Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto paremaks vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Ukrainlane Jaroslav Popovitš on kukkunud Tour de France'i viiendal etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Sloveen Janez Brajkovic on kukkunud Tour de France'i viiendal etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Selline näeb välja ühe Tour de France'il osaleva ratturi säär. Mis on juhtunud? Foto autor: Reuters/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 11:21
kommentaare: 39
39 Kommentaarid:
Aastaid tagasi kohtasin internetis malet mängides ühte eesti soost USA mängijat. Ilmus vahetevahel vindisena, aga oli päris tugev mängija, mina suutsin teda siiski võita. Tal oli profiilis kirjas: "I like to play, but my goal is not necessarily to improve". See oli tekst nendele, kes pärast mängu pikalt tahavad analüüsida ja arutada kuidas oleks õige olnud ja mida paremini teha. Hästi palju on igasugu huvilisi tekkinud, kes - analysis to death - pikalt arutavad, et kas kolmanda geelipudeli avamine 15 km-l oli ikka õige samm (oleks pidanud 14 või 16 km kohal?). Suusasprinter-tegevsportlane Kristjan Oolo peaks aga küll - iseendalt küsima - mis tema rattsõidu eesmärk oli. Aktiivne puhkus? Sprindikoondise harjutusplaanis on aktiivne puhkus sees küll.
Foto 3: Mis on juhtunud? Veenilaiendid on juhtunud.
1) Kui profide sõitudel keegi väga kobisema hakkab, siis saadetakse ta kuupeale. Võitjad on need kes risti ette ei löö, nad teavad mida nad tahavad, teavad mida nad teevad ja teevad mida tahavad.
Kes mäletab, mida Jaan Kirsipuu rääkis nolgi aastatest ja sekeldustest Cipoga.
2) See alla 2h rattasõit saab endas kanda ainult mingit taastumise eesmärki. Eks kui TRM il 3h käes on, siis saate aru, miks. Minu kogemus räägib seda, et 2 korda nädalas 3h rattasõitu annab TRM taoliseks ürituseks parema ettevalmistuse kui 3 korda vaevu 2 h. Aga eks me loe seda asja TRM järgsest analüüsivast sissekandest. Miks jälle..? ometi said enamus ju kevadel TRR-il pähe? jne
P
Rattaveteranide velotuuri nimi näitab juba, et tegemist pole kohaga kuhu eraldistardi suusatajatel asja oleks. Õige veteran teab mismoodi maitseb asfalt või selg saab prügiseks, kuidas tagaratas alt kaob või esimene ratas käikarisse vajub. Rõõm saabub sellest protsessist kuidas viimasel hetkel õnnestub siiski püsti jääda või naaber küljeli ajada. Ratturid on tegude inimesed ja tunnevad mõnu adrenaliinis rabelemisest. Põhulõugadel pole selliste meeste seas asja. Põhulõuad on nannipunnid, kes kardavad ja nende koht on vaiksel metsarajal.
Mina see olin kes kraavi lendas. Kurat seal aru sai mis toimus,ja kes lükkas, kiirused olid 45-48 kandis, äkki kogu parem äär liikus vasakule ja mina kõige äärmisena vasakul panin teepervele, kahjuks oli teeperv kaldega (kraav), üritasin veel tõmmata lenksu üles, aga füüsika tegi oma töö, panin pidurid blokki ja tegin õhulennu pehmesse pinnasesse, ratas terve, ise terve (üks väike kriimustus käel). Õnneks anti peagrupiga võrdne aeg kuna see toimus finisi ligidal.
Emeri
Ega ei kahtlegi, et 2 korda nädalas 3h on parem kui 3 korda 2 h. Kuid ainult eeldusel, et 3h on ka jõukohane. Kas on? Kätte südamele pannes, palju meil kolmetunniseid treeninguid tegevaid harrastussportlasi on? Tundub, et palju neid just ei ole. Ain-Alar soovitab ERRis Triatlon 111 (kas suurtäht läks ikka õigesti paika?) läbimisel, et kui ei jaksa ülesmäge joosta, siis käige. Mis viitab ka sellele, et oodata on osalejaid, kellel piisav treening napp.
13:58 mine parem trenni, ära õigekirjaga üle pinguta! Ei läinud paika. Ega see siin raamat ega kvaliteetajaleht ei ole, et nõnda pongestama peab. Mõttest saime aru aga faktid on valed. Õige on TriStar111 Estonia tratlon :)
Äkki ikka on aeg valida muud eesmärgid oma trennitegemistele...
TriStar111 Estonia? Sinna lähevad vist aficionado'd? Minusugune lihtne mees sinna ei trügi, läheb hoopis Mulgi maratonile.
Aga huvitav, et TriStar111 Estonia't positsioneeritakse kui "parimat ja soodsamat võimalust end triatlonil proovile panna". Nime vaadates jääb küll mulje, et tegu on triatloniproffide rahvusvahelise mööduvõtmisega. Mis see siis on, profivõistlus või üritus esmakordselt proovijatele (prooviks ehk ka, kui ratast sõita oskaks)
3.33 sa proovi TriStar11,1 - see sobib ka mudilastele.
Jalapildil tegu arteriovenoosne malformatsiooniga.
Kes tahab rohkem lugeda ..http://en.wikipedia.org/wiki/Arteriovenous_Malformation
Tegu Hincapiega kelle jalg vist üks enim pildistatud jalg rattaspordis juba 10 aastat olnud. Siani sellega ilusti hakkama saanud ja eakohaselt ka head sõitu teinud.
Eks ole läbi aegade leidunud ratturite hulgas mitmesuguseid tüüpe, selliseid kes pelgavad ja selliseid kes hullavad. Priidule soovitaks lugeda lisaks Jooksja'le ka Velo't selle ajakirja vist teises numbris oli osale sinu küsimustele vastuseid lugeda. Seega on hammas hamba vastu käinud sõitmine juba õige ammu. Loomulikult kui rattasõiduga leiba teenid siis on põhjust muretseda aga sprinteritel on selline nügimine ja nagistamine pea ainus võimalus midagi korda saata. Rahulikum oleks muidugi grupi sabas aga seal on oht ajaliselt pakki saada.
Mis aga puutub treeningu mõttesse, siis arvan, et ka Velo klubi on nagu paljud klubid sõpruskond ja igas trennis pole vajagi mõtet otsida, kõik ei tegele saavutusspordiga. Vahel võib ka ju rattasadulas sõpradega kokku saada ja erinevalt õllesummeril mörisevatest sõpruskondadest arvan ma on selline kokkusaamisviis ainult kiiduväärt, arvaku siis kontvõõrad sellest mida arvavad.
13:58
Ain-Alar on öelnud ka, et triatlonil ei tapa distants vaid tapab tempo. Sama on treeningul. Need trennid, kus on mõtet peale trenni rahulolevana öelda, et näe sõitin x km t ajaga on sellisteks võistluteks, nagu näiteks Nelikürituse pikkad distantsid, harrastajaille suhteliselt kõrvalised. Pigem peaks enamus treeninguid tegema selliseid, kus saab öelda, et näe sõitsin selle pulsiga t aja.
P
Treeningpiiblis soovitatakse ikkagi sama mahu juures pigem teha tihedamini trenni, kui pikemaid ja harvem. 6 h nädalas oleks mõtekas jagada näiteks 1h-2,5h-puhkep.-1h-puhkep.-1,5h-puhkep. Võistluste lähenedes sinna veel lihasvastupidavuse lõigud- jõu ja kiiruse arendamise lõigud ka sisse vastavalt pulsitsoonidel, siis on 110% kindel, et tulemus tuleb parem kui 2x3h tiksuda.
17:56 - sry, mul ei ole seda piiblit (tegu peaks olema vist velo.clubbers.ee lehelt kuulsa maastikuratturi treeningpiibliga).
Kuidas on selle raamatu kohalselt seotud treeningu pikkus ja võistuluse eeldatav pikkus? '
P
"Rattasõit on nagu herpes - kui organismis sees, siis on võimatu ennustada, kuna välja lööb"
Nii öeldi sel kevadel Andres Lauk'le (kes teab, neile Tamps), kes harrastajana harjutama hakkas.
Point on, et rattaga sõitmas käimine on lahe ja lp. 16.21 on selle suurepäraselt ära tabanud.
terv
Peip
Kirsipuu on samas ka öelnud, et kui lõpuga etappi tahad võita, siis peab riskima. Kõik abinõud tuleb tarvitusele võtta(küünarnukid, põlved, õlad), muidu lihtsalt surutakse sind healt positsioonilt minema ja jääd karpi. eesotsas pehmekesi ei ole. A vahel kui lõpus punt tavapärase 120 mehe asemel jäänud vaid 30 meheliseks, siis muidugi ühtäkki mõni mägedemees arvab ka, et ta jube hea sprinter on ja tekitab ohtlikke olukordi, kuna rattavalitsemine mägedemeestel pole tavaliselt kõige parem.
Lauri.
Minu läheduses elab üks inimene, kõrge riigiametnik. Kõik oli niikaua hea, kuni ta otsustas mõned aastad tagasi, et hakkab harrastama maanteerattasõitu. Ei läinud kaua aega, kui selgus, et ta trennid hakkasid ulatuma juba kuni 4 tunnini. Uhked rattariided seljas ja ratas all. Varsti juhtus aga see, et ta enam palju tööle ei jõudnudki - tegi muudkui trenni ja siis puhkas sellest. Vahest (esmaspäeva hommikuti) käis ka tööl.
Õnneks riigiametis vist kohalkäimine liiga oluline ei ole. Vot siis kuhu rattasõit võib välja viia peagi 50 aastasteks saavaid mehi - tehakse läbi totaalne muutumine:)
No kui töö on ära korraldatud ja tööülesanded täidetud, siis ei peaks küll küsimust tekkima, et lihtsalt kohal istumise asemel rattatrenni. Aga ettevaatust, kõrgemaid riigiametnike on üpris vähe, teda võidakse välja peilida. Kindel on aga see, et rattatrenni võrra jääb tal vähem aega sahkerdamiseks, intriigitsemiseks, tühja töö tekitamiseks. Füüsilisest vormist tulev töövõime kasv peaks kulutatud aja kuhjaga tagasi tegema. Mina tunnustan küll mehi, kes rattariided selga panevad ja maanteesõitu harrastavad. Oleks meie liiklus ainult ohutum.
to P.
Loomulikult oleks vajalik, et pikemate treeningute kestvus oleks suurusjärgus võistluse eeldatava ajaga. Ma räägin pigem selles, et kui sul on nädalas 6 h aega trenni teha, siis 2x3h pole kõige optimaalsem variant, et arendada kehalist võimekust maksimaalselt. Miks? Sest vastupidavus areneb nagunii väga aeglaselt ja selle arendamisel on tähtis järjepidevus. 2x3h tehes on trenni päevad liiga rasked ja ülejäänud päevad liiga kerged. Inimesele, kes teeb ainult 6 h nädalas trenni, on 3h otsad nagunii liiga pikad.
Huvitav, millal Lobamokk siin mõne sissekande võiks teha? Või on tal verbaalne suhtlemine literaalsest oluliselt parem?
2x3,3x2,6x1 ? Kui juba "piibliga" vehklemiseks läks siis väljavõte selle autori blogist(22.03.2010):
One of the best ways to improve your technique and therefore your efficiency is to do your sport frequently even if each session is very brief. For example, for a triathlete to become a more efficient swimmer with only two hours a week to devote to it, swim four times a week for 30 minutes each time. That will improve your efficiency sooner than doing two, one-hour swims each week.
Võib-olla jätaks saavutusportlaste treeningvalemid kõrvale ja prooviks puhtalt enesetunde järgi teha? 6x1,3x2,2x3 või 1x6 tegemistest tuleb alati maha võtta riietumise ning akuutse taastumise aeg. Siit kooruvad välja juba indiviuaalsed eripärad ning mõnel inimesel tuleb nõnda 6x1 valem efektiivsem kui 1x6. Tervisesprotlasel on mõistlik lähtuda minu meelest puhtalt enesetundest. Kui tunne on nii kehva, et ilma treenimata enam olla ei saa siis tuleb minna ja järgmine kord ei lähe enne, kui eelmisest treeningust on kõik treeningujärgsed pinged ja väsimused kehast läinud. Nõnda tegutsedes pole vaja kunagi mõelda, mis pulss on või mis harjutused on kõige sobilikumad. Teed nii, et oleks ka liigutamise ajal huvitav. Selles suhtes mulle meeldivad Priidu kirjeldused oma süsteemitust just4fun treeningutest. Alati pärast treeningut on tunne, et oli lahe ja kas sellest ka miski vajalik efekt oli, pole siis enam oluline. Grupis lokusmine on eelkõige neile, kes enam üksi ei suuda endale treeningut funiks teha ja vajavad juba massipsühhoosi tunnet, hea treeningtunde saavutamiseks. Grupis sõit on võrreldav koorilauluga. Individuaalsusel on seal väike roll, harjutada tuleb harmooniat ning kaif saadakse masinavärgi toimimisest nõnda, et keegi ei kamanda seljas oma isiklike probleemidega.
Jaotis 1h-2,5h-puhkep.-1h-puhkep.-1,5h-puhkep - on ilus, kuid 6 h nädalas on jooksus tegelikult päris suur koormus. Ühe nädala peab selle vastu, kuid et selle baasil pikemaajaliselt harjutada, peab minu meelest küll olema tavalisest andekam (omama võimet koormust taluda). Kui need 4 harjutuskorda jagunevad mitme ala vahel, siis pole ilmselt probleemi. Kuid nii jääb ühe ala (mitte kombineeritud ala) kestvusvõistluseks harjutamiseks maht ikka napiks. Oletame, et tegu on jooksumaratoniga ja harjutaja tase eeldab aega 4:10-4:30. Isegi kui oletada, et 2,5 h jooksuots on jõukohane (milles siiski kahtlen - anecdotal evidence tüüpi vahelehüüatustest a la "Mina suudan!" ei piisa, vaja oleks statistilist uuringut), jääb ka sellest 4-4,5 h võistluse valudeta läbimiseks väheks. Järeldus: kuidagi ei anna mõistlikku maratoniettevalmistusprogrammi kokku. Mis seab PM "Maratonis" jm marketeeritavad kolme-kuuga-maratonile Pirksaare treeningukavade realistlikkuse kahtluse alla.
Meie vahvad sporditeadlased, kes võiksid sadula õige asendi uurimise kõrval uurida ka kui palju need tuhanded, kes Tartu ja Tallinna maratonidel osalevad, ka tegelikult treenivad.
to 07:49
Nõus. Lihtsalt eeldasin, et tegemist on töötava inimesega, kellel igapäev pole võimalik teha trenni.
to 09:10
Nõus. Kõige tähtsam on, et sport sulle lõbu ja naudingut pakuks, vähemalt enamasti. Seda enam tundub 2x3h mõttetu olevat.
Tänases Arteris PP täitsa hea kirjutis. Kui läbi 190km siis võttis?
"kuna järgmine laks, mis allatuule peal 75 km/h kiiruse pealt pandi, algas paremalt."
http://www.rattaprofid.ee/blogi?entry_id=285
Priit manipuleerib lugejaga. Kord on ta "tunde järgi" treenimise meetodi suur poolehoidja, kord võtab erialatreeneritelt rangeid kavasid, mis siis orjalikult täidab. Kord ei leia ta taastaval trennil mõtet, siis jälle räägib rahulike harjutuskordade vajadusest. Nii vastukäivaid seisukohti ja arvamusi, nagu siinse blogi autori sulest blogis läbi käinud, annab tikutulega otsida. Mis on selle mõte, Priit?
http://www.postimees.ee/493132/room-ansipi-taandumisest/
"Rõõm Ansipi taandumisest"
Lõpp on nõrk, ja ka eelnev on suht väheütlev. Ma siiski ei süüdistaks Priitu, vaid soovitaks kõigil lugeda Ain-Ivari (dr Holden) lugu Salomon Superman võistlusest - väga mõnus repotaaz.
"Arteriovenoosne malformatsioon"
Päevalehe nädalalõpulisa ei tohiks nimetada Arteriks. See on päris aabitsatõde. Lugejas tekib küsimus: millega on tegu? Endise parteikomitee egiidi all ilmunud väljaande "Aja pulss" vaimu edasikandjaga? Meditsiinihuvilistele suunatud teemalehega? Vaadake maailmas ringi, ükski suur ajakiri ei nimeta oma Weekend Supplement'i "arteriks".
Keegi suudab siin seletada, et mis taandumisega tegemist oli, kas Ansip andis loobus riigitüürist Tallinna meeri kasuks vastutasuks viimase parteibossi staatuse värisemise eest? Loost see igatahes ei selgu, otsad jäid lahti, nagu seebikas.
Aga loost. Lugu oli uskumatult lakooniline. Tavaliselt jookseb Priidu sulg libedamalt, eriti veel arvestades sõidu pikkust, oodanuks vähemalt topelt pikka teemakäsitlust. Ilmselt juhtus teel piinlike asju millest ei sobi kirjutada. Võtame nt üles 7 geelipaki teema. Ainuüksi tühja taara tasku toppimine oleks ajanud tasku ülegabariidiliselt punni, mis päädinuks uue geelipaki otsimisel kogu tasku sisu pudenemisega tee peale. Järeldus on lihtne. Priit tühje geelipakke koju ei vedanud vaid reostas loodust. Ütle Priit mis marki geelipakke pruukisid ja ma koristan need kraavist ära. Blogisõbra heaks ei ole patt korraldada miniatuurne "Teeme ära" talgud ning tema tagant väheke Eestimaa loodust kasida.
Asjast kah. Loost selgus, et tegemist olla olnud vastutuulega. Tead Priit, sihukest kompartei stiilis möga ei tasu itiajastul väga ajada. Võtame lahti EMHI ja näeme, et vastutuule tugevuseks oli 2-3 m/s mida rattasõiduga kursis olevad inimesed nimetavad tuulevaikuseks. Seega hea jutt, kuid endiselt võis silmata demagoogilisi faktilisi ebatäpsusi. Loomulikult ei maininud Priit kordagi, kas Ansip tõmbas tempo üles allamäge lõikudel või ülesmäge otstel. Arvestades Priidu stiili, usun esimest varianti. Ainuke mis Priitu päästaks oleks oma telefoni gps andmete avalikustamine tollest sõidust ning sealt oleks täpselt näha millistel lõikudel olid kiirused 37 km/h. Seega itiajastul ei tasu demagoogiaga esineda. Nüüd aitavad ainult interaktiivselt tõestatavad faktid. Sõit iseenesest oli kaugel funist. 6 tundi puhkida palava ilmaga ei ole amatöörile sellise tempo juures just unistuste kaif. Arvestades aga peaministri meeletut töökoormust on see kindlasti väga hea puhkuse avapauk, mis tööasjadest tolle sõiduga kindlasti pea klaariks lõid ja näitas, et Ansip on endiselt heas vormis. Your next move Priit?
19:33 toob ilusasti mitu küsimusi tekitavat kohta välja. Ma siiski ei usu, et Pullerits geelipakendeid maha viskas. Küllap seal olid saateautod ja tehti ka peatusi (mida artiklis ei mainita=. Pealkiri aga peab küll pärinema hoopis mingist teisest artiklist (kuumalaine taandumine?). Aga ei imestaks üldse, kui mees, kelle pikemad trennid kahe tunnini ulatuvad, 6 h pingutuse järel veidi segast paneb. Kojujõudmisega viibimisel eneseõigustuseks "ma ei tunne Tamme linnaosa teid" -- oot, oot, pärast võeti ju peaministri saunas pudel õlut? Kas kojujõudmine pärast seda venis pika peale?
My next move? Siin ei saa järgmist käiku enne tehagi, kui teie kommentaari absurdumsisu tuleb õigeks painutada. Esiteks, ükski geelipakk (Dexal) ei lennanud kraavi. Aga siin teile küsimus: kuidas oli võimalik ära tarbida seitse geeli, aga tuua Tartusse vaid kaks geelipakki, kusjuures kraavi pervele ega mujale ei maandunud ülejäänuist ükski? Selliste asjade peale te aga vist mõelda ei taha, lihtsam on lahmida on informeerimatut teooriat ja arvata, et see on tõde. Nagu ka selle EMHIga. Te olite seal rajal või? Tuult tundsite? Nii palju taustainfoks, et isegi eri nn ilmajaamade ennustused varieeruvad suures laastus, mis siis veel prognoositu tegelikkusega haakumisest rääkida. Ja selliste meeste peale pean ma aega raiskama?! See on mu elu unikaalsust arvestades küll kurjast mis kurjast. Aitab.
Kogu tõde selgub homme. Leht ei ole kummist, et seal saaks asjadest rääkida täies mahus.
Priit ajab nädal pärast sõitu ikka veel segast. EMHI ei näita mineviku kohta mitte prognoose sic! Vaid tegelikke taadeldud mõõteriistadega fikseeritud ajaloo huvides talletatud ilmastiku andmeid. See oli täiesti tasuta populaarteaduslik õppetund Priidule EMHI veebiandmebaasis kajastatud numbrite tekkeloost. Eks kuuma käes kooma piiril pingutades tundub igasugune suhteliselt vastasuunas toimuv õhuliikumine olevat meeletu burgaa eriti veel siis kui peaminister isiklikult temposõidu õppetundi ajakirjanikule annab.
Homme-ülehomme sõidan trassi läbi ja kui sealt ühegi Dexali teeäärest leian siis võtan sellelt sõrmejäljed ja teen DNA analüüsi. Õiguse nimel pole ükski kulu siinkohal üleliigne.
Eks tuleb kogu sportimisgraafik sättida oma võimalusi silmas pidades. Mul endalgi on olnud perioode, kus saan teha päevas 1-2h ja siis teisel aastal on olnud võimalusi teha tööpäevade vahel olevatel vabadel päevadel pikki trenne. Ja tähelepanek on lihtsalt selline, et kui olen nädalas nt 3 treeningut teinud kokku ca 9h +- natuke, siis andis see 3+h võistlustel palju parema tulemuse, kui 5-6 päeval nädalas umbes summaarselt sama koormusega treenides. Ühel hetkel tuli hoolimata alguse suuremast teravusest korralik sein ette ja lihtsalt ei jõudnud enam. Seevastu möödunud aastal sai juulis augustis igal nädalal tehtud sõltuvalt enesetundest trenne mustri järgi: 3h; puhkepäev
; 2-2,5h; puhkepäev; 3,5-4h; peale pikka 4h 120 km kandis olnud päeva tegin vähemalt 2 puhkepäeva. TRM oli päris hästi sõidetav ja peale 3h gi sai päris hästi pingutada.
P
Blogipidajal on ütlemine - kui jõudsid täis geelipaki trenni/võistlusele kaasa võtta, siis jõua tühi pakend ka koju viia.
Blogi lugejal on ütlemine - kui suutsid ajavabaduse kirja panna, siis suuda näpuga näitavad kommentaarid ka ära seedida.
Indreku nädalakava ma pean maratonijooksuks ettevalmistusel peaaegu ideaalseks:
http://www.endomondo.com/workouts/user/215613
Põhielement on nädalavahetuse 3h pikk jooks. Aga see nõuab ilmselt teatud taseme saavutamist - logistikas, treeningu metoodikas, varustuses ja vist ka peas (mõtlemises).
Ajakirjanik tahtis kirjutada kuumalaine taandumisest, aga ajas kuumalaine segamini... peaministriga.
Huvitav, mida ajakirjanikul homme öelda on?
Postita kommentaar
<< Esileht