kolmapäev, juuli 06, 2011

Pullerits: Kuhu lendab spordi saast?

Läksin mõni nädal enne enne seda, kui päike väga kõrgelt käima hakkas, Tartu Velo klubiga trenni. Ja veel enne, kui kõik mehed olid rattakingad krõksti! pedaalide külge kinnitanud, lendas ühe sõitja käest banaanikoor laia kaarega tee kõrvale vanade puude suunas, sinna, kus puude all kulgeb jooksjate lai rada.

Aga oleme faktitäpsed! See sõitja ei kandnud Tartu Velo klubi riietust, ent samas polnud ta ka tagumise otsa täiesti klubitu mees nagu mina, vaid ikka selline sõidumees, kes klubilistega, vähemalt nii palju, kui mina olen näinud, kõik need treeningharjutused kaasa teeb.

Jah, banaanikoor põlluveerele - küllap muutub see ajapikku kompostiks või muuks sääraseks. Aga banaanikoor linnapargi laia, jooksjate ja kepikõndijate ja muidu jalutajate raja suunas - see on ikka hoopis midagi muud.

Ja see viib küsimuseni: miks saastavad sportlased ajal, mil kogu maailm räägib keskkonnahoiust, meie isamaa loodust ja oma vahetut ümbrust?

Tark oleks siin arvestada, et sportlasi, ka harrastussportlasi, ei hinnata ainult tulemuste järgi, vaid ka käitumise järgi. Ja kui muidu mittesportlik kaaskodanik näeb, kuidas sportlased prahti maha pilluvad, siis öelge, mida nad peaks neist arvama?

Meenub pildike viimaselt Tartu rattarallilt (rattaralli - väikse algustähega!). Minu ees sõitnu võttis seljataskust geeli, pigistas selle sisu suhu ja siis, justkui see pehmendaks tema teguviisi, kummardus tühja pakendit hoidva käega asfaldi suunas ja puistas pakendi õrnalt keset teed. Kas ta tõesti arvas, et seda niiviisi justkui viisakalt tehes ei lähe tema prahi maha pildumine pahateona arvesse?

See on košmaarne, kuidas meil prügi igal pool laiali pillutakse. Varem, kui Emajõe-äärne Jänese matkarada (matkarada - väikse algustähega!) polnud veel nii hävitatud nagu nüüd, käisime seal oma pere eelmise, kaks ja pool aastat tagasi ootamatult surnud koeraga jalutamas. Enam ei ole uue koeraga käinud. Miks? Sest matkaraja hävitamisega - mida minu teada on teinud lähedalasuvate kruntide omanikud, kes on lõhkunud kraave ületavad sillad, et keegi sealkandis liikuda ei saaks - kaasnes sealse looduse rüvetamine. Jõe-äärne muutus kohati prügimäeks.

Mulle meeldib Ameerika stiil: et kui loodusse lähed, siis ära sinna muud peale jalajälgede jäta, ja veel parem, kui ei jäta neidki - selleks käi mööda sissetallatud radu. Aga mis meil toimub? Meil ei vaevu paljud linnakodanikud isegi oma koerte tagant koristama, ja need, nagu mu aastate pikkused vaatlused kinnitavad, on enamikus just suurte koerte omanikud. (Arvan, et selle avalduse peale läheb märuliks, kui siin lemmikloomaomanikke peaks leiduma, sest lemmikloomadega seonduv ajab alati vere keema.) Ma korjan alati meie pere koera junnid viimse tükini üles, samuti ei ole ma pidanud paljuks noppida maja ümbruses üles prahti, mida lollakad kaaskodanikud - just nii, antud juhul lollakad! - on maha pildunud. (Täna hommikul näiteks noppisin kella seitsme ajal muru seest kellegi tekitatud klaasikilde.)

Nüüd küsite, kuidas ma spordivõistlustel käitun. Alustame halvemast: üks kord kaotasin Tartu rattamaratonil (rattamaraton - väikse algustähega!) raami küljest joogipudeli. Tõesti ei märganud, millal see sealt lendu läks. See juhtus täiesti kogemata, pahaaimamatult - mis muidugi ei muuda fakti olematuks. Aga muud juhud, küsite.

Terasemad lugejad küllap teavad, et olen iga kord geele rajale kaasa vedanud, tavaliselt neid kleepsudega numbri tagaküljele kinnitanud. Ja terasemad võistlejad on küllap märganud, et vähemasti Klubi Tartu Maraton (klubide ametlikud nimetused läbiva suure algustähega!) üritustel ja ka Estoloppeti suusamaratonidel on toitlustuspunktide eel nende peatsest saabumisest märku andev silt. Siis, nagu minu läheduses võistelnud on küllap märganud, olen numbri alt koukinud välja oma geeli ja asunud seda tasapisi põske pigistama. Kui olen jõudnud toitlustusalasse, olen tühja geelipakendi sinna jätnud. Jah, ma ei ole seda pannud prügikotti, sest aeg ju jookseb, ja ohtlik on üle teiste suuskade tallata, aga ma ei ole puistanud kunagi midagi metsa alla. Eeldus ju on, et tühjad topsid visatakse samuti jootmisalas maha, ja kindlasti on õige eeldada, et nii nagu korraldajad ja nende abilised korjavad hiljem joogitopsid toitlustusalast üles - aitäh neile selle eest! -, korjavad nad sealt üles ka muud jäägid. Vähemasti minu pärast ei ole nad küll pidanud mujal metsa all koristustalgusid tegema.

Eelmise nädala reedel tegin elu pikima rattasõidu, millest peagi teile oodatud reportaaži annan, ja kinnitan, et tõin sealt kõik geelipakendid ja samuti fooliumi, mille sisse olin pakkinud kaks võileiba, taskus Tartusse. Ausõna, ei olnud raske koorem.

Mida teha nendega, kes prahti tee äärde loobivad? Äkki nii: kui keegi viskab prahi metsa serva, siis võiks ta kerge nükkega sinna samma järele tõugata. Las ta siis veendub, kui valutu ja mõnus see on.
******Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto paremaks vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Efektne tabamus - Tartu rattarallil jääb Kanepi toitlustuspunktis joogipudel jootja ja ratturi vahele hetkeks õhku rippuma. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 2-4: Tartu rattarallil on Kanepi toitlustuspunktis jootjail käed-jalad tööd täis. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

43 Kommentaarid:

At 11:02, Anonymous Anonüümne said...

Selle kirjelduse järgi tundub, et Priit Pullerits on küll märgatavalt keskkonnateadlikum kui keskmine sportlane, aga temalgi on arenemisruumi. Tühja pakendit ei pea üldse maha viskama, olgu see toitlustamisalas või metsa all. Kui oled jõudnud pakendit siiamaani kaasas kanda, jõuad ka edasi - kuni punktini, kus kellegi käest vahetusena uued geelid saad või kui seda pole, siis kuni lõpuni. Vabandus, et ehk korraldajad korjavad koos muu prahiga üles ka mahavisatud pakendid, mind eriti ei veena.

Ja korraldajad saaksid osavõtjatele keskkonnanõuete järgimist lihtsamaks teha, paigutades toitlustamisalas prügikastid nii, et rämpsu äraviskamiseks poleks vaja üle teiste suuskade sõita.

 
At 11:15, Anonymous Anonüümne said...

Jänese matkarada on jube näide sellest, kuidas vald ei soovi oma santidega (loe: jõeäärsete majaomanikega) tegeleda ja nende hävitustööd näiteks trahvidega või taastamiskohustusega tunnustada. Jänese rada oli ka minu ja mu taevastele jahimaadele läinud koera lemmik aastaid. Praegu käin seal vahel jooksmas, kuni Kvissentalini veel ju saab liikuda. Neile jõeäärsetele nõmedatele majaomanikele on nii mõnigi harrastussportlane pühendanud hulga südamest tulevaid vandesõnu. Aga võitjad on ikka nõmetsejad.

 
At 11:15, Anonymous Anonüümne said...

Pasa teemast rääkides tuleb vaadata eeskujusid. PP ei ole eeskuju, eeskujud on spordistaarid. Nemad aga viskavad geelipakke rajakõrvale. Tavaliselt hoolitseb korraldaja nende koristamise eest, see on korraldaja mure. Kui korraldaja ei suuda prügikäitlust tagada võistlusel siis peab ta prahi loopimise ära keelama reglemendi abil ning kõik geelid klepsutama ning nõudma nende pakkide ettenäitamist finishis. Kui ei näita ette, siis disklahv. Lihtne aga aja ja töömahukas protseduur. Kui korraldaja seda teha ei soovi siis kohalik omavalitsus ürituse korraldamise luba anda ei tohiks või kui lubab siis võtab järelikult endale ka vastutuse prügi eemaldamise eest looduses.

Treeningul olijate looduse saastamise vastu on meil olemas aga Mupo. Kes prügi maha heidab, see Mupole trahvi maksab. Väga lihtne süsteem. Kahjuks kontrollimatu. Ja pealegi pole need tervisesportlased mingid saastajad. Saastajad on eelkõige veokijuhid, kes oma rekka purunenud rehvide tükid tee äärtesse vedelema jätavad ja rehvid kraavi viskavad. Lisaks on saastajad need kes oma olmeprügi metsa lohistavad.

Tervisesportlaste kallal ilkumine on eelkõige korraldajate saamatuse demonstratsioon.

 
At 11:44, Blogger barutoson said...

Vaikimine kuld, rääkimine hõbe. Kas nii ? Võibolla tõesti. Kuid siis peaks vaikima suu ja rääkima keha(mitte vägivaldselt). Hetkel tundub eesti elu aga mu meelest küülaltki pronksine või isegi rauane. Kõige hullem asi on kaaskodanike mittemeeldiva käitumise aksepteerimine vaikimisega. Me kõik või vähemalt paljud on kokku puutunud põhjamaade ühiskonnaga. Mis mulle seal meeldib? Inimesed annavad kohest tagasisidet selle kohta, mis neile meeldib ja ka selle kohta, mis neile ei meeldi. Teeme seda ka meie. See tähendab seda, et mitte ei peaks ainult materdama hakkama, kui keegi loobib prahti maha vaid ka kiitma, kui keegi paneb selle sinna, kus on selle õige koht.
On vaja rääkida, märkusi teha. Ja viisakus on siinkohal märksõna. Mõlema osapoole viisakus.

 
At 11:45, Blogger Priit Pullerits said...

Konstruktiivne ettepanek, millele tulin siinsest esimesest kommentaarist lähtudes: teeme seekord nii, et asi oleks aus ja õiglane ja läbipaistav (moesõna...), et iga kommenteerija paneb oma kommentaari lõppu lühidalt märke oma viimase näiteks kolme võistluse kohta, kus ta on geele, vanaane, batoone vms tarvitanud, et kuhu on tema need jäätmed pannud. Siis on vähem teiste kallal kaagutamist ja rohkem endale otsa vaatamist. Ja järeldagem siis seda, et need, kes vastavaid märkeid kommentaari lõppu ei tee, neil on selleks põhjus... teadagi, milline.

 
At 12:18, Anonymous Anonüümne said...

Hea ja asjakohane artikkel. Korrektne oleks viidata ka Ain-Ivari (dr Holden )blogile, kus sama teema originaalselt ja veel konkreetsemalt mõni aeg tagasi tõstatatud.

 
At 12:20, Anonymous Anonüümne said...

Mina, 11:02, olen viimase kolme võistluse pakendid toonud edukalt finišisse.

Üks pakend kaalub umbes 1 g, mis moodustab 70 kg inimese kehakaalust umbes 0,0015 protsenti. Seetõttu puudub põhjus teda ükskõik kus maha visata, olgu võistluse ajal kui kiire tahes. Samuti olen üles korjanud teiste mahavisatud pakendeid.

 
At 13:53, Anonymous Anonüümne said...

Heh, sellest pakendi tasaskesi teele pustavast tegelasest nii palju ,et mina pigistaks sellise koha peal silma kinni, kuna korraldajad on paljudel võistlustel öeldnu, et ärge loopige kraavi, kus näha ei ole vaid kui viskate ,siis visake keset teed, nii et saaks pärast ära koristada. Ei tea ainult kas KTM selle koristamisega tegeleb, sest veel kuu aega peale TRR-i võis Kanepi-Otepää vahel pudelite ja geelipakkide jäänuseid keset teed silmata, muidugi laiaks sõidetuna.

Mis babaanikoortesse puutub, siis ok, linnas neid teeäärde loopida on tõesti inetu, aga mida halba juhtub, kui see banaanikoor linnast väljas sõites kraavi lennutada? See on ju täiesti lagunev asi. Ma tunnistan, et minu treeningutel on banaanil tähtis osa ja kui see söödud saab, siis lendab banaanikoor metsa alla või kraavi, kus seda nädala pärast enam keegi ei näe, kui ei tea et see seal on, ning kuu aja pärast ei pole sellestenam midagi järele jäänud.

Kui aga trennis šokolaad või küsised kaasas on, siis selle pakend läheb kindlasti taskusse.

P

 
At 14:41, Blogger Priit Pullerits said...

P., ma ei usu, et keset teed jäetud pakend või paber seal kaua püsib. Üle ja mööda sõitvate autode tekitatud tuul võib need väga kiiresti kraavi viia.

Jah, banaanikoored lagunevad looduses, sellele viitasin ka ise oma tekstis, aga olen Velo klubi trennis näinud, et alati ei ole ratturitel kätes nii palju jõudu - olgu-olgu, nüüd läks nöökimiseks, mille peale jälle mõned solvuvad, kuigi ma ei räägi ju kellestki konkreetselt, ja lisan, et ka mina kuulun mõnikord ratturite hulka -, et koored ikka kraavis maanduksid. Mida võib aga teha teele jäänud banaanikoor, seda motiivi on ilmekalt ja meeldejäävalt ekspluateeritud paljudes filmides. Ja kunst - see on sageli elu valusamate näidete kontsentraat.

 
At 15:56, Anonymous J said...

Minu geeli- ja batoonipakendid lähevad alati taskusse tagasi kuni mõne prügikastini. Olen seda teinud juba ammu ning manitsen teisigi mitte reostama.
Mis puudutab aga banaanikoort siis kutsun üles säilitama tervet mõistust - banaanikoor laguneb looduses suht kiiresti ning muutub väetiseks. Lisaks ei haise ja määri see kedagi. Seega hoiaks ikka banaanikoored ja lagunematu pakendikraami diskussioonid eraldi. Tegemist pole sama asjaga.

 
At 16:22, Anonymous Anonüümne said...

Üks saastust suurendav tegur on ka iga-15-minuti-tagant-joomist õpetavad jooksugurud. Võtke siis juba lutipudelid ja bampersid rajale kaasa! Tavaline harrastaja peaks kuni 2h trenni või võistluse ikka ilma joogita tehtud saama. Kuidas vanasti saadi? Saadi küll.

 
At 16:46, Anonymous Anonüümne said...

2h pulss punases, ilma joomata sellise kuumusega? Rattas ehk võimalik, aga jooksus küll mitte.

 
At 17:05, Blogger Tauno said...

Vanasti elati ka ainult küünlavalgel ja saadi ka hakkama. Saaks ka tänapäeval, aga kas see oleks nüüd PAREM kui elektrivalgel?

 
At 18:38, Anonymous Anonüümne said...

2h pulsiga 120. Noortel meestel ehk tsipa kõrgem. Kes vastupidist väidab, et tea harrastusspordi treeningust tuhkagi.

 
At 19:31, Blogger Madis said...

Well, minu jaoks eksisteerib kusagil selline asi, nagu prügikast. Kui on prahti, siis sinna prügikasti tema tee. Seniks aga taskus. Üldiselt ise KTM-tüüpi üritustel enda toitu kaasa ei tassi, vaid "igaksjuhuks" jook. Rogainidel aga on kõik vajalik seljakotis kaasas ja prügi (ka banaanikoored) leiab finisis ikkagi oma tee prügikasti.

Väike prügi:
http://blogs.coventrytelegraph.net/passtheremote/2009/06/great-glastonbury-garbage-clea.html

 
At 20:48, Anonymous Anonüümne said...

Mulle tuli üks talveprobleem meelde, nimelt Haanjas vahel nädalavahetuseti suusatamas käies on millegi pärast seal alati rajal palju kommipabereid vedelenud.
Kas keegi on veel sellist fenomeni täheldanud?

P

 
At 20:53, Anonymous Anonüümne said...

Kuna suured asjad saavad alguse pisikestest, näiteks väiksest geelipakist, siis järgnevalt teistes mastaapides probleem rahvale silmaringi laiendamiseks (kes veel ei tea).

http://en.wikipedia.org/wiki/Great_Pacific_Garbage_Patch

P

 
At 23:43, Anonymous Anonüümne said...

Kasutage väikseid geelipudelied, väga mugavad avada ja sulgeda, või siis sellist http://www.maximsport.ee/tooted/tarvikud/44

 
At 00:21, Anonymous Anonüümne said...

maratoni jooksus on 3h vältel keskmine pulss 172l/min....tahaks näha, kaua ilma joomata sellise pulsiga üle 20 kraadi soojaga vastu peaksite. Seega joomine iga vähemalt 5km on kohustuslik.

 
At 01:07, Anonymous Anonüümne said...

Ah et "Tartu Velo klubi"? No ei ole sellist asja olemas, seltsimees blogipidaja. Õige on Spordiklubi Velo. Oleme faktitäpsed!

 
At 10:50, Blogger Priit Pullerits said...

01:07 - väga hea, seda küsimust ma ootasin. Et miks Tartu Velo klubi? Tean, et klubi nimetus on Spordiklubi Velo (SK Velo). Mida mina teen? Seletan: viitan rattaspordist rääkides Tartus asuvale klubile SK Velo. See variant, mida ma kasutan, ei ole ametlik täisnimi. Seetõttu on selles variandis klubi väikese tähega. Kui ma kirjutaksin ametliku täisnime välja, siis oleks suurtähed igati õigustatud. Praegu aga kasutan asjaga kursis olevaile lugejaile igati arusaadavat lühendatud mitteametlikku varianti, seepärast on Tartu Velo klubi - ja see on igati õige. Ehk "keelekümblejad" ei ava siin taas seda mõttetut peatükki, et tulevad minuga taas eesti kirjakeele asjus vaidlema.

 
At 11:05, Anonymous Anonüümne said...

Küll nad avavad. Sa ju ise kutsud neid selleks...

 
At 11:16, Anonymous Anonüümne said...

Ei tasu vast uuesti pick up a fight'i?
Eelmise blogikande arutelul käisid juba korra põrandal.
Kui kaubamärk on registreeritud, siis on õigus, isegi kohustus seda kasutada. Registreeritud on suurtäheline kaubamärk. Võib-olla see ei vasta eesti keele normile. Aga näe, Patendiamet on selle registreerinud. Keelekorraldajad tahavad küll, et kaubamärgis alati "baar", mitte "Bar". Aga see ole Riigikogust veel läbi läinud, kui viimati kontrollisin.

 
At 11:54, Anonymous Anonüümne said...

11:16 - hakkab aga jälle pihta. Raiuge palun omale pealuude sisse - ei ole mingit kohustust kasutada kaubamärgi kõiki osasid nii, nagu need on kuskil riigis ja /või riikides registreeritud. Olen ise aastaid töötanud rahvusvaheliste suurte kaubamärkidega ja nende esitamisega kirjalikult ja suuliselt. Te ei taha teada, millised näeksid reklaamid välja siis, kui kasutataks kaubamärgi kõiki registreeritud osi.

Toon ühe väga lihtsa seletava näite. Näiteks Coca-Cola, kuidas see välja näeb, suudavad kõik ette kujutada. Registreeritud kaubamärgi kõige lihtsamas kujus on 'Coca-Cola' kirjutatud kindlaksmääratud fondiga, kasutatud on kindlaksmääratud punast ja valget ja lõpus on väike 'c' ringi sees. Seda väikest c-d kasutab Coca-Cola vähestel reglementeeritud juhtudel. Kirjalikus tekstis on eranditult Coca-Cola, ilma igasuguse c-ta või veel jumal teab milleta.

Aluseks on ikka iga keele keelereeglid. Lõpetaks nüüd selle kemplemise siin keele üle, te, vaidlejad, olete siin ise pidevalt selili maas nagu sitikad.

Viimasel võistlusel kasutatud geelipakendi viskasin TP-s koos joogitopsiga prügikasti suunas (kindlasti ei tabanud!). Pikemal treeningul kasutatud geelipakendit olen hoidnud näpu vahel (kleebib, nurjatu!, pärast tasku kleebiks) kuni prügikastini.

 
At 12:26, Blogger Priit Pullerits said...

Braavo, 11:54, lihtsalt braavo! Mingid isehakanud keeleteadjaist vennikesed väidavad, et ma käisin eelmises vaidluses selili maas - ei tea, mida nemad küll näevad, oma luulusid vist? See, kuidas te, 11:54, neile nn keelekümblejatele siin lajatate, on lihtsalt nauditav, lihtsalt nauditav... Kahju, et mõistlikud inimesed peavad lollidele lollide argumentide vastu nii palju aega ja energiat raiskama, ma tundsin eile päeva lõpuks, et olin nendega kemplemisest lausa väsinud. Nende debiilsuse finale ultimoks oli väide, et kui kirjutada täispikk ametlik nimi SEB 29. Tartu jooksumaraton, siis peab jooksumaraton seal suure tähega olema, ja siis läksid ise veel pöördesse ka, et oi kuidas nad nüüd panid. See oli nii idiootne, et ma ei vaevunud tolle lollusega isegi väitlusse laskuma, aga nagu siin näha, siis peab.

Võtame siis Postimehe toimetuse riiulilt "Õigekeelsuse käsiraamatu ja sõnastiku" ja teeme lollidele vaidlejatele asja puust ja punakseks. Avame seal leheküljed 43-44, kus on peatükk "Väike algustäht". Tsiteerin:

"Lõpuks vaadelgem neid juhtumeid, kus väikese algustähe asemel kiputakse mõnikord ekslikult kirjutama suurt algustähte.
Nimed ei ole ja kirjutatakse väikese algustähega:
...
b) üldnimeliselt märgitud kongresside, konverentside, kokkutulekute, olümpiaadide, pidustuste, näituste jms ürituste nimetused: VII ülemaailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival, maakonna laulupäev, taliolümpiamängud, emakeeleõpetajate vabariiklik kokkutulek, laulupidu, künnivõistlused, rahvusvaheline raamatuaasta..."

Ehk nüüd aitab teil selle idiootse plära ajamisest ja enda vaimusilmas omale võidupunktide luuletamisest. Olete selili. Ei, te ei ole üksnes selili. Olete nokaudis, aga ma ei hakka tagasihoidlikkusest seda otsustavat lööki enda nimele kirjutama, vaid lõplikult saatis teid ööbikuid kuulama 11:54. (Aga eks tal oli ka hea saata, eeltöö oli minu poolt eile korralikult ära tehtud. Ja see siinne kommentaar on vaid asja formaalne vormistamine.)

 
At 12:34, Anonymous Robert said...

Priit, tee endale ja teistele teene - mine maga ennast välja ja kirjuta edaspidi spordist. Kui spordist hetkel midagi kirjutada pole, siis ära kirjuta üldse. Oma muud jauramised jäta Postimehe jaoks. Suur ja väike algustäht ei haaku kuidagi päises välja lubatud intrigeerivate teemadega Eesti spordi tagatubadest. Pettunud.

 
At 12:42, Blogger Priit Pullerits said...

Lp Robert, lolluste vastu tuleb võidelda, muidu vohavad need nagu umbrohi, olen seda aastaid näinud noorte pealt ülikoolis: nende keel jätab sageli kõvasti soovida, aga semestri lõpuks, kui neid kõvasti pigistada, neid tõsiselt tööle sundida, teevad nad väga korraliku arengu ja saavad keele päris ilusasti selgeks. Ilus ja korralik eesti keel on meie igapäevase suhtlemise vahend, seda ei ole liiast hoida ka sportlikel teemadel rääkides, sest kasutavad ju spordist rääkijadki eesti keelt, ja oleks ju ilus, kui nad seda õigesti teevad.

 
At 12:47, Anonymous Anonüümne said...

Krt küll! Jälle läks lahti mingi keeleiba!
Katsuge ennast tagasi hoida, ja sina Priit ka! Ausalt, kopp ees sellest, et keegi hakkab jälle keeletarka panema.
Priit, kui keegi oma kommentaaris veel keeletarka mängib, kustuta kommentaar lihtsalt ära, nagu sa mõnede teiste kommentaaridega teed. See viib kommentaariumi väga kaugele sellest, mille pärast seda loetakse, nimelt teemaga haakuvatest huvitavate mõtete pärast.

mp

 
At 12:51, Blogger Priit Pullerits said...

Nõus, mp, aga palun öelge, kuidas siis käitude nende lollidega, kes tulevad ikka oma idiootset iba ajama (jah, ainult nii saab nende argumentide kohta öelda), ja siis veel kiitlevad ka oma lolluse otsas, kuidas nemad on targad ja neil on õigus?

 
At 12:55, Anonymous Anonüümne said...

Ei viitsi Priidu lollusega võidelda aga EKI ütleb ilusti, et võib kirjutada nii suure kui väiksetähega: "Mõnd soodushinnakampaaniat võib kirjutada mitmel viisil:
1) nimena, nt (Stockmanni) Hullud Päevad, (Tallinna ja Tartu kaubamaja) Osturalli;
2) pealkirjana, nt „Hullud päevad”, „Osturalli”;
3) üldnimeliselt, nt hullud päevad, osturalli.
Vt Maire Raadiku artikkel „Lugu „ärakaotatud” jutumärkidest” kogumikus „Keelenõuanne soovitab 4” (2008, lk 172–173)."

Kõik oleneb kirjutajast ja sellest mida mõeldakse. Kui mõeldakse maratoni sobib jooksumaraton ja kui mõeldakse 23,4 jooksu siis on sobilikum Jooksumaraton, et lugeja saaks nimest aru ja ei ajaks seda segi maratoni terminiga.

 
At 13:18, Anonymous Anonüümne said...

PP: kuidas siis käitude nende lollidega, kes tulevad ikka oma idiootset iba ajama?

Ole ise eeskujuks. Lõpeta iga nurga tagant intriigi otsimine ja pidev teiste ässitamine. Küllap varsti rahunevad ka lugejad. Sa suudad seda küll, isegi viimase kuu jooksul on paar täiesti talutavat ning asjalikku teemakäsitlust olnud. Sa ei pea iga looga - või veelgi hullem, iga enda poolt kirjutatud kommentaariga - tõestama, et oled teistest keeleteadlikum või konkurentidest halvemate kehaliste eeldustega vastupidamusalade harrastamiseks või mida iganes Sul parajasti agenda nõuab.

Suusarajal Sind ju respekteeritakse. Käitu ja kirjuta nii, et Sind austataks ka blogipidajana.

 
At 13:22, Anonymous Anonüümne said...

See, et "Rattamaratoni" kirjutaja ei oska ladusalt ja veenvalt selgitada, miks ta suurtähega kirjutab, ei tähenda ju, et tal on vähem õigus. Priit on omandanud keelereeglistajate metakeele ja arvab, et võib selle abil mõnuga tavalist inimest nuhelda nagu ise tahab. Igaüks ei peagi grammatikat tundma. Filooogia iseõppijana suudan ka mina rääkida verbi afektsest sufiksist - lööb ju täitsa pahviks?

 
At 13:56, Anonymous Anonüümne said...

Enne kui said tekkida väljendid nagu "Laia tänava kaklusklubi" jms, pidi olema Chuck Palahniuki romaan "Kaktusklubi" ja sellest tehtud Brad Pitti film. Üldmõiste ei teki tühjalt kohalt, enne on olnud erimõiste - tee see asi endale selgeks, Priit. Rattamaraton kujuneski Eestis üldmõisteks Tartu Rattamaratoni põhjalt.

 
At 14:40, Anonymous Teet said...

Kiidan siin Hawaii Expressi rahvast kampaania eest "too tühi geelipakend tagasi, saad uue 50% odavamalt"!

Tänuks selle eest katsun nende poest mõne muu asja ka osta hinnale vaatamata :-)

 
At 15:37, Anonymous Anonüümne said...

Aitäh, 12:55 M. Raadiku artiklile viitamast. http://keeleabi.eki.ee/pdf/164.pdf. Lk 172-3: "Suurt sisuvahet eri kirjakujudel küll ei ole." Ei ole teist spordivõistlust - maratoni, peale 42,215 km jooksuvõistluse. Kõik muud - suusa-, vibulaskmis-, käimis-, jne maratonid kasutavad sõna maraton ÜLEKANTUD tähenduses. Pangu siis see sulgudesse, liiginimega ei ole eriti tegu. Seetõttu: Tartu Rattamaratoni pikamaarattasõit (või "Tartu Maratoni" pikamaarattasõit).

 
At 16:50, Anonymous Anonüümne said...

15:37 tõi väga teraselt sisse Tartu kommunistide suurushullustusest tiivustatud nimetuse Tartu maraton. Sotsialismi aja pimedus raudse eesriide taga sai raiutud ühe pikima ajalooga talvise suuskadel läbitava rahvaspordiürituse nimme. Kommunistid lörtsisid maratoni sõna külma rahuga eestlaste vaikival heakskiidul ära ja nüüd tähendab lumpeni seas maraton mida iganest. Kahjuks pole vaatamata maade tagastamisele tagastatud maratoni sõna jooksjatele selle sõna otsese tähendusega vaid keelepedandid (sh PP) Postimehes toetavad üritust mis lörtsib nüri järjekindlusega maratoni sõna tähendust. See on kommunismi keelesogamise tulemus. Ajal kui ammu on kadunud käibest sõna botas on maraton ikka veel suusaürituste sünonüümiks Eestis. See on masendav. Nii on, mida teha? Kahjuks tulevad sõnad eestikeelsesse käibesse tihti võõras tähenduses ja sellega lörtsivad ära esialgse sõna tähenduse. Tavaliselt tulevad need masskasutust leidvad sõnade uued tähendused just kirminaalse tagapõhjaga grupeeringutelt. Eelpool nimetatud maratoni väärkasutusele on meile väga tuttavad ka sõnad katus (katuse pakkumise kontekstis), tapeet või laminaat (kanepi või kokaiini tähenduses narkodiileritel), kuusk või fassaad (tuntud rahana kesikute rahastamisskeemidest) jne. Jääb loota, et mõne aasta pärast poes tapeeti küsides ei pakuta mulle narkotsi ning kuuske küsides ei peeta küsijat väljapressijaks ehk katuse pakkujaks ja küsija ei pea hakkama nende sõnade asemel alternatiivseid väljendeid otsima, et rumalasse olukorda mitte jääda.

 
At 21:14, Anonymous Anonüümne said...

Kui mainitakse jalkaklubi "Arsenali",
siis alati mul meenub üks hea nali:
Ütle Arsenali esimene pool -
ja oled inglasele very cool.
Naljamõistev inglane vaid vali.

 
At 22:35, Anonymous Anonüümne said...

Kas memme rätist olete kuulnud? PP andis tolle nimetuse ühele spordirõivale, ega seetõttu too veel Memme Rätiks muutu.
Ja veel üks tähelepanek. Kiitus blogipidajale pisut nagu unustuse hõlma vajuvale tegusõna "koukima" kasutamisele, järjekordne "geeli numbri tagant koukima" toob muige suule.
Aga spordi saasta lugu ise kauaoodatud ja priima!

 
At 00:28, Anonymous Anonüümne said...

Neljapäeva õhtupoolikul leidis juhuslik möödakäija maanteekraavist banaanikoore, mis politseinike esialgsel hinnangul võis sinna sattuda mõne Tartu Velo klubi jalgratturi käest.

Banaanikoore leidnud naine andis selle üle turvafirma patrullile. Tartu kriminaalpolitsei juhtivinspektori Samuel Suusahullu sõnul ei soovinud turvamehed jubedat leidu enda käes hoida ning panid selle lähedaloleva bensiinijaama kõrvale prügiurni. «Banaanikoorel olevatest kahjustustest jäi mulje, nagu oleks see lenkstangiga muljuda saanud või mõnda aega rattasärgi seljataskus olnud,» lausus Suusahull. «Roiskumistunnused banaanikoorel aga puudusid.»

Lõuna uurimisbüroo uurija Priit Perfektne ei soovinud banaanikoore leidmise üksikasju ajakirjanikele kommenteerida, viidates oma vähesele informeeritusele. Perfektne ütles, et nägi banaanikoort bensiinijaama kõrval prügiurnis, kuid selle leidmise asjaoludest ei teadvat ta midagi. Perfektse kehakeel reetis siiski, et esilagsete andmete kohaselt kahtlustatakse süüdlast mugavusala harrastamises.

Kohtumeditsiini eksperdi andmetel on tegemist Marokost pärit banaaniga. Ekspert lisas, et polnud eilseks jõudnud banaanikoort lähemalt uurida ega oska seetõttu öelda, mil viisil banaan ära söödi.

Ühe versiooni kohaselt võib kraavist leitud banaanikoorel olla libastunud prillidega keskealine mees, kuid eile õhtuks polnud politseinikud suutnud välja selgitada ühtegi võimalikku ohvrit.

Lõuna politseiprefekti Art Scanpixi sõnul kahtleb ta juhtumi kriminaalses taustas. «Pole välistatud, et banaanikoort ei kasutatudki keskkonna reostamise eesmärgil ning lihtsalt visati kraavi väsinud ratturi poolt. Aga kui uurija Perfektne viitsib selle jamaga tegeleda, siis lasku käia,» lausus ta muiates.

«Me ei tea veel täpselt, kuidas see banaanikoor sinna kraavi sattus, kuid sõrmejälgede, meie mahuka pildiarhiivi ja Perfektsega ühes ruumis töötavate keeletoimetajate abil võime me viskaja isiku kindlaks teha,» väitis boss Scanpix.

Tähtvere säästumarketi anonüümsust palunud koristaja kinnitas, et viimasel on banaane ostmas käinud vaid üks karvaste säärtega noormees, kes kannab särki, mis viitab tema seostele postiga tegelevate meestega. Teistes lähiümbruse keldripoodides kahtlasi banaaniostjaid ei ole märgatud.

Postimehe ajakirjanikud on varemgi prügisse täie tõsidusega sihtunud.

http://arhiiv2.postimees.ee:8080/htbin/1art-a?/98/10/13/uudised.htmXviies

 
At 06:44, Blogger raybanoutlet001 said...

cheap basketball shoes
fitflops
oakley sunglasses
nike shoes
true religion outlet
ugg boots
jerseys wholesale
chicago bulls jersey
louboutin shoes
longchamp outlet
2017.7.19

 
At 02:59, Blogger chenmeinv0 said...

nike air force
nike free
canada goose
nike outlet
sac burberry
huarache
nike free
adidas outlet
valentino
north face
2018.2.8xukaimin

 
At 05:29, Blogger Unknown said...

hermes belts for men
nike roshe run
moncler jacket
pandora charms
burberry outlet
yeezy shoes
nike free
true religion jeans
off white clothing
kyrie 3

 
At 05:19, Blogger Unknown said...

www0705
mulberry bags
tory burch outlet
true religion outlet
world cup jerseys
coach canada
brequet wathes
tory burch outlet
ugg boots clearance
canada goose outlet
michael kors outlet

 

Postita kommentaar

<< Esileht