reede, juuni 03, 2011

Pullerits: Kuidas ma grupil eest sõitsin?

Lugejate tungival nõudmisel jätkub Tartu rattarallil vastassuunas sõitmisega võistluseeskirju rikkunud ratturite piltide avaldamine. Sõitjate paremaks tuvastamiseks klikkida pildile!

Eile sai mul Tartu Velo klubi trennis mugavusspordist villand. Ei, mitte et nad liiga aeglaselt oleks pedaalinud. Vastutuules püsis kiirus ilusasti 35-36 km/h kandis. Nii ma siis kulutasingi sõidu esimese osa, et uurida Eesti suusaringkondade telgitaguseid tundvalt kaassõitjalt, kelle nime ma siin mõistagi välja ei ütle, kuidas on faktiliselt õige käsitleda ja näha Andrus Veerpalu juhtumit. Ja ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei olnud mõnevõrra üllatunud, kui kuulsin, et need mõttekäigud, mis on aegade jooksul käinud läbi mu peast - ja on leidnud probleemide vältimiseks mõningase looriga kaetuna väljenduse ka siin blogis -, on insaideri vaatepunktist liikunud ainult õiget vagu pidi. "Puhast tippsporti pole olemas," kõlas näiteks üks süütu lause. Kurb on kogu asja juures see, nagu insaideriga vesteldes ilmnes, et kümned tuhanded lihtsameelsed on lasknud end pimedast usust kaetada ning on minetanud igasuguse reaalsustaju, rääkimata kriitilisest mõtlemisest. Aga nagu sai ühiselt tõdetud, siis usk on väga tugev, lausa vääramatu jõud (ja omalt poolt lisaks, et usu avalik kuulutamine teeb seda usku vaid tugevamaks), mistõttu pole neid usklikke ilmselt võimalik kõigutada isegi siis, kui 5. juuni ülekuulamiste järel tuleb otsus, mis usklikke sugugi ei rõõmustaks.

Selles osati rattasõidu võlu ongi, et sundimatus õhkkonnas saab avameelset vestlust arendada ja uut teavet hankida. Sest vestluspartneril pole võimalik minema jalutada ega väita, et aega pole; kui grupisõit toimub paaridena, pole tal võimalik isegi sinu kõrvalt ära minna - mis aga ei tähenda põrmugi, nagu ma oma vestluskaaslasi kuritarvitaks. Konfidentsiaalsus ennekõike!

Aga Puhjast mööda Viljandi maanteed tagasiteel Tartusse grupisõit mulle ammendus. Pärast Kavilda ürgoru läbimist, kui järgneb pikem kerge kallakuga laskumine, hakkasid veloklubilised meeskonnasõitu tegema. Aga mitte kõik. Kui mulle tundus, et kõik soovijad olid oma kiirendusega teele läinud, võtsin vasakule, jälgides, et ma mingil juhul vastassuunavööndisse ei satuks, ja kerisin oma kiiruse 60 km/h peale. Minna tuleb ju hooga, eks? Läksin meeskondadele järele.

Aga see polnud niisama minek. Mul oli plaan ka. Ja plaan oli, et sõidan üksinda grupil eest ära. Ja jõuan kahe imaginaarse finišini enne kõiki teisi. Et kui ma lõpuspurdiga kuidagi ette ei pääse, siis katsetan teistmoodi - tempoga. Lõpuni jäi 17-18 km.

Hoidsin kiirust 41-43 km/h vahel. Kui meeskonnasõitjad jala sirgu lasid, vajutasin ise aga muudkui edasi. Mõnel lõigul, kui tuli vastu väikest kallet pressida ja tuul pisut ebasobivasse suunda keeras, langes kiirus 33-35 km/h-ni, ent oletasin, et kui muist ajal suudan hoida spidomeetri näitu üle 40 km/h, peaks mul grupi vastu siiski šanssi olema.

Ega ma üle õla vaadanud. Sel pole ju mõtet. Mis see annab, kui saan teada, et grupp on peagi kannul või kui gruppi pole nähagi? Mõlemal juhul võib tekkida mõte, et laseks tempo alla. Aga selleks, et ennast tagant sundida ehk tõeliselt tugevasti treenida, tuleb teadmatus ju üksnes kasuks.

Kuid, ausõna, ega ma seda ka soovinud, et grupp minust liiga kaugele maha jääb. See poleks ju huvitav! Põnev oleks ikkagi siis, kui grupp hakkab mulle tagant liginema - vaat siis on närvikõdi.

Esimest korda vaatasin tahapoole, kui keerasin Viljandi maantee ringteelt finišisirgele. Vähemalt ringteel gruppi ei paistnud. Sellest oli isegi kahju. Järelikult ei teki võistlusmomenti, kas lõpusirgel võidakse mind alla neelata või mitte. Sellest hoolimata pressisin ebameeldivas külgtuules edasi.

Kui Ilmatsalu ringteel üle õla vaatasin, siis nägin oma imestuseks, et grupp oli just üle kujuteldava lõpujoone veerenud. Järelikult olid nad ikka head sõitu teinud, kui mulle, kes ma püüdsin vändata vähemalt 40 km/h, nii lähedale said. Vahe oli kõige rohkem 300 meetrit. Nüüd läks juba põnevaks, sest 3,5 km pärast ootas Tallinna maanteel järgmine finiš.

Egas midagi, püüdsin uuesti tempot üles võtta. Küljetuul seda eriti ei soodustanud. Aga kui metsa vahele pääsesin, läks pisut kergemaks. Ent üle 36-38 km/h ma siiski kätte ei saanud. Nüüd oli küsimus selles, kui suure edumaa suudan säilitada.

Kui pöörasin Tallinna maanteele, kust lõpuni jääb veel kilomeeter, nägin suurt gruppi samuti ristmikule lähenemas. Arvan, et vahe polnud 200 meetritki. See on nibin-nabin vahe, kalkuleerisin. Oletasin, et grupp kohe lõpusirgele keeramise järel spurtima ei hakka, mistõttu keerasin kohe tempo peale. Uskusin, et kui suudan kiirust hoida 43-45 km/h peal, siis mulle järele ei jõuta, isegi juhul, kui grupp tõmbab lõpus tempo üle 60 km/h. Olin veendunud, et pikk lõpp on tulusam kui kiire äkkspurt.

Nii oligi. Kui üle imaginaarse lõpujoone jõudsin, vaatasin üle õla - vahe oli selgelt rohkem kui 100 meetrit. Seega olin elus esimest korda jõudnud Velo klubi trennis esimesena üle lõpujoone. Lausa kaks korda järjest.

Muidugi, Velo klubi meestele võis see minu eestsõit olla ükskamakõik. Ilmselt oligi. Las pressib, kui tahab, mõtlesid nad ilmselt - kui nad üldse mõtlesid. Vaevalt. Aga mis tähtsust sellest mulle. Korraldasin ise endale eksperimentvõistluse, ja kui oma eesmärgi täitsin, siis ainult see ju ongi oluline, sest ega eilses trennis ju kohti jagatud ega protokolle täidetud. Loodan, et ma oma eestminekuga trennis segadust ei külvanud ja teiste plaane ei häirinud. Juhul, kui seda siiski tegin, palun mulle sellest lahkesti ja avalikult teada anda, sest annan aru, kus olen ja kus on minu koht: olen teiste meeste trennis külaline ja minust pole põrmugi viisakas seal segadust tekitada.

Kuid just see, et rattasõidus saab ka minusugune endale midagi meeliülendavat korraldada, teebki rattasõidu huvitavaks. Hakka või seda ala armastama.
******Catalina Highway, Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod: Tartu rattarallil osalejad sõitmas vastassuunavööndis. Tähelepanu: 7. pildil esiplaanil olev ning 9. pildil kaks esiplaanil olevat sõitjat ei sõida vastassuunavööndis ega riku antud fotol võistluseeskirju! Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

59 Kommentaarid:

At 20:53, Anonymous Anonüümne said...

nojah, kutsuge mind idealistlikuks naiivitariks, aga mina usun puhtasse sporti. Ja usun ka ausal teel rikkaks saamisse (ei, see ei ole irooniliselt mõeldud). Enamus sportlasi usub ka. Ja enne kui hakata pihta jälle mingi jutuga, et kuidas kõik tipus piiri peal käivad, siis võiks mõelda nendele puhastele sportlastele, nende vanematele, sõpradele, perele ning ka kõigile spordisõpradest noortele - huvitav, mis tunne neil olema peab? Ja kui mõni (endine) sportlane või funktsionäär sellist juttu räägib, siis tuleks ta m..e pidi üles riputada. Selliste pärast doping jääbki edasi peibutama. See on sama absurdne jutt, et tipppokkeris läbilöömiseks peavad ässad endal varukas peidus olema.

 
At 23:26, Anonymous Anonüümne said...

Jälle mugavussport! PP, aga mine hoia üksinda 40-42km/h keskmist, kahe tunni jooksul ja siis tule kirjuta uuesti, kas ikka on mugavussport. Jooks on ka mugavussport, kui joosta 6 või 6.30 min/km.

 
At 00:02, Anonymous Anonüümne said...

(Veel) efektsem oleks lugu kirjutatult kolmandas isikus.

Ma käisin hoopis jooksmas. Koos Andresega. Pole temaga mitu aastat koos jooksnud. Juhuslikult saime kokku ja plaanisime, et läheme esmaspäeval ja teeme staadionil 5 x 1000. Aga kuna me kumbki pole staadionimees, siis ikkagi otsustasime, et hakkame jooksma ja vaatame, mis saab. Et jookseme 4 km. Kell oli umbes 18:50, temperatuur u 22 kraadi, tuul 2-4 m/s. Päike paistis. Staadionil käis mingi laste jalkatrenn ja teises otsas tagusid vanemad mehed palli. Üks kena neiu jooksis aeglaselt teisel rajal ringe. Nii et meil oli isegi jänes olemas. Andres on ikka tunduvalt kõvem jooksja kui mina. Eriti lühikestel distantsidel. Hakkasime ringe laduma, kuid kuskil 5-6 ringil tundsin, et tempo käib üle jõu. 10 ringi küll vastu ei oleks pidanud. Tegime siis minu ettepanekul 7,5 ringi, s.o 3 km. Pärast veel 2,5 ringi lühemaid otsi peale. Aga taastus ilusasti ära, tunne oli pärast hea.

 
At 00:32, Anonymous Anonüümne said...

Vahva, Priit, et hakkad aduma rattasõidu võlusid.
Tegelikult on Velo trennides reegel selline, et finisheid hakatakse tegema pärast viimast ristmikku enne joont! See reegel on jäik, minu poolt agiteerituna jäigana kehtestatud ja edasikaebamisele ei kuulu!
Ja see on kehtestatud sellisena ohutust silmas pidades.
a
ära jäta
Sinu ponnestused toovad halli päeva päikese ;)
terv
Peip
ps. ise sel päeval puudusin.

 
At 00:49, Anonymous Anonüümne said...

Lisaks veel Priit Sulle, et teaksid:
Velo klubi liikmed maksavad liikmemaksu, millest eelkõige kaetakse meie klubi noorte sportlaste treeningute kulud (loomulikult lisanduvad sponsorid). tavaliselt on inimesed, kes meiega trennides hakkavad harjuma, tulnud küsima, kuidas saan ma sellist fenomeni toetada!
See pole ei ettepanek ega etteheide, ent teadmiseks ikkagi.
terv
Peip

 
At 12:17, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kas sul oleks võimalik mõnelt spetsilt, kes on dopinguküsimustes piisavalt pädev, et miks näiteks suusatajad ja kergejõustiklased on pidevalt WADA luubi all, erinevalt näiteks NBA, NHL, NFL ja Major League sportlastest? Suusatamise puhul on tavaline, et näiteks Eesti sportlaste fännid kahtlustavad norrakaid pidevas dopingutarvitamises; samas korvpalli ja jäähoki puhul ei tule keegi selle peale, et oma kaotuse puhul võitjaid dopingu tarvitamises süüdistada. Pigem öeldakse ausalt välja, et meie meeskond on vilets, erinevalt jalgratturitest või suusatajatest. Lauri

 
At 13:49, Anonymous Anonüümne said...

Ajakirjanduses on heaks kombeks oma allikad tuvastada ja ka lugejatele teada anda kellelt info pärineb. Ajakirjanik ei kirjuta kunagi "üks mees rääkis mulle". Kirjutatakse selgelt, et Veeteede Ameti peaspetsialist see-ja-see ütles, Torud & Õhk OÜ juhataja see-ja-see sõnul, jne.. Kui allikas ei soovi end avaldada, siis märgitakse see artiklis ära. Praegu on aga selge ainult niipalju, et end suusaringkondade telgitaguseid tundvaks võib end nimetada ükskõik kes. Otepääl tunneb iga jotagi oma arvates suusatamise telgitaguseid.

 
At 14:00, Anonymous Anonüümne said...

Nüüd saata Priidust raudselt lahti, sest see pole lihtsalt võimalik, et Priit hakkaks peale maksma, et saaks rattaga pundis sõita.

 
At 14:02, Anonymous Anonüümne said...

Saku avaldas tänases Postimehes suure reklaami, kus tekst: «Sõltumata telefonikõne tulemusest toetame ka edaspidi Eesti suusatamist. Sest meie meelest on see õige.»

http://sport.postimees.ee/?id=459978

 
At 15:18, Anonymous Anonüümne said...

14.00
Ma loodan et mitte. Toetamiseks on ka teisi võimalusi peale raha. Tuleb minna "karbist välja" ja mõtiskleda.
terv
Peip

 
At 15:44, Anonymous Anonüümne said...

Usume Andrus Veerpalu :)

 
At 19:51, Anonymous Anonüümne said...

Eestlastega tehakse nagu indiaanlastega, Saku pudel juba lastele pihku. Ja teevad eestlased ise, õllefirma turundusosakonnast ja noored geeniused Eesti reklaamifirmadest.

 
At 19:58, Anonymous Anonüümne said...

Priit, loen su blogi päris tihti, kuid kogu aeg on läbiv sinu enese maha tegemine. Selles sissekandes jälle, teed ennast maha jne. Miks? Ära emotse nii palju, imelik hakkab ju. Mis siis, et ma sinuga 70 % asjades täiesti erimeelt olen, siis vähemalt mingisugune eneseuhkus võiks ju ikka olla?! Tegelt sa oled ikka päris tugev, aga rohkem positiivsust!

 
At 23:49, Anonymous Anonüümne said...

Priit, sinu tuttav Rainis Venta on täna I Hiiumaa Maratonil jooksnud aja 3.00,09. Nädal tagasi Stockholmi maratonil jooksis Pärtel Piirimäe, keda samuti tunned, täpselt sama aja - 3.00.09. Mida Sa sellest arvad?

 
At 00:51, Anonymous Anonüümne said...

PP, muidu kõva spordimees võiks elus ühe maratoni ikka ära joosta.

 
At 01:29, Anonymous Anonüümne said...

Kohtupäev koidab varsti. Every man is entitled to his day in court, öeldakse tihti. Osama bin Ladenile seda võimalust ei antud. AV on see võimalus antud. Hea seegi.

 
At 11:29, Anonymous Anonüümne said...

TÜ teadlaste arvamusi nimetab ta rahulolevalt “põhjapanevateks ja hästi argumenteerituteks”. Väliseksperdi arvamus veel lisaks.

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/rahvuskangelase-paastja-aivar-pilv-veerpalu-esindaja.d?id=47040270

 
At 13:05, Anonymous Anonüümne said...

Kodanluse diskreetne võlu, võiks EE Aivar-Pilve-loo kokku võtta. Harrastustest, lektüürist ja esitatud arvamustest on näha, et AP-l ei ole ei laia huvideringi ega ka originaalseid mõtteid. Otepääl oma kuju ja Eesti suusaradade omaniku Merko varasemate keisside ajaja - see seletab miks just AP. EE-le tänu selle väljatoomise eest.
Pullerits kirjutas juba kuu või paar tagasi, et küll teadusringkonnad ise end häma ajavatest teadusekspertidest puhastavad. Kahjuks peab teadusringkondade isepuhastusvõime suhtes olema skeptiline. Mida lootagi TÜ ringkonnist, kus mõeldakse, et Eestis peab olema ja ongi ainult üks ülikool (peaks vist kirjutama - Ülikool)? Teadusringkonnad on vait nagu kukunuiad.

 
At 15:29, Anonymous Anonüümne said...

Tüüpiline harrastaja, trennis max'iga ikka. Palju õnne.

 
At 17:41, Anonymous Anonüümne said...

Priit!
Sina ajakirjanikuna suudad ehk meedias algatada teema: Jalgratturid EI OLE allaajamiseks.
See, kuidas iga päev on pealkirjad, et jalgrattur hukkus liikluses! - see on kohutav!
Kas me eestlased tõesti ei suuda tolereerida aeglasemalt ja teistsuguse sõiduvahendiga liikuvaid kaasliiklejaid?
Kuidas oleks võimalik jõuda inimeste ajudeni? Priit - ehk Sina oskad.
terv
Peip

 
At 17:44, Anonymous Anonüümne said...

"Jobba, jobba!" - tuleks neile meestele hüüda, kui
FasterSkier.com tehtud analüüsi uskuda.
http://fasterskier.com/2011/05/audio-from-estonia-coaches-practice-the-art-of-exhortation/

 
At 19:53, Blogger Priit Pullerits said...

Peip, see nädalavahetus on olnud tõesti rattureile must. Ma ei tea, mis teha. Tõesti ei tea. Peale selle, et äkki peaks rattasõidu asemel taas pigem jooksma hakkama...

15:29 - jah, ikka trennis täiega. Sest mulle meeldib. Ja miks ma ei võiks sõita trennis täiega? Milleks mul teie arust valmistuda, olümpiaks või? Vaadake, kui olümpiaks ei valmistu, siis tuleb trenni teha minu arust nii, nagu ise tahad ja nagu sulle endale rõõmu pakub. Mulle meeldib rattaga kiiresti sõita - ja seda teengi. Oma arust tegin neljapäevases trennis korraliku sõidu, ja see on minu rõõm. Ei ole enamat mulle vaja, piisab täiesti sellestki.

13:05 - jah, ma tahaks ikka teada, kuivõrd täitsid teadlased tellimusülesannet ehk kas neile oli ette antud tulemus, milleni nad peavad tingimata jõudma, või oli neil lubatud ka eriarvamusele jõuda ja vastupidist väita. Kui ei olnud, siis on asi kurjasti, sest minu arvates teadlane, kes teeb etteantud lahendusega tellimustööd, ei ole teadlane, vaid šarlatan või hullem veel.

Et mida ma arvan maratonidest? On ikka nöök, et 9 sekundit 3 tunni piiri murdmisest puudu jäi. Minu kavva maratonid ei kuulu - las see jääda minu eripäraks. Vaadake, ega sporditegemisega tohi lolliks minna. Maratoniks valmistumine on minu vanuses tõsine töö, ja tööd on mul niigi, ei ole mingit huvi veel ühte sundust kaela võtta.

AGA! Miks valitseb vaikus vastassuunas sõitjate piltide avaldamise teemal? Miks paljud siin kõva häälega prõõkasid, et kus pildid on, ja kui neid olen nüüd hakanud otsapidi avaldama nagu Wikileaks dokumente, siis järsku ei julge keegi enam sel teemal piiksu teha? Argpüksid, kardate end ka piltidelt leida? Huvitav, mida ütleb TRR sekretariaat, kuhu Indrek Kelk soovitas mul kaebuse esitada, kui need pildid koos vastava avaldusega neile edastan? Mul ei ole neile piltidele jäänutest kellegi vastu absoluutselt mitte midagi, aga nüüd on minu isiklikud ründajad muutnud selle küsimuse palju personaalsemaks, kus vaesed pildile jäänud võivad ohvriks langeda. Kahju küll, aga vaat mis võib juhtuda, kui isiklikult tüli norida.

 
At 20:17, Anonymous Anonüümne said...

Keegi ei julge piuksugi teha vast sellepärast et ei ole mingit vajadust piuksu teha.
Kuni asi jääb hea kvaliteediga piltide internetis tasuta kättesaadavaks tegemiseks, siis ei ole ju mingit probleemi. Seda, et kõik diskvalifitseeritaks kah keegi ei usu.
Selle eest, et neid pilte (väga väikeses koguses korraga küll) teistega jagad, keegi tänama ei hakka, sest et siin blogis ei ole eriti kombeks oma rahulolu autori tegevustega väljendada.

See on ainult minu arvamus. Piltidelt mind kindlasti ei leia, sest sel ajal kui neid tehti, ma hoopis jooksin mujal.

 
At 20:57, Anonymous Paul said...

Kas sa pole mõelnud miks Veloklubi trennis ei sõideta 40-45 km/h vaid tehakse mugavussporti?. Kui jõuad sõita 45 ga 10 km pole sul sellest võistlustel kasu(seda kutsutakse positiljoni efektiks). Pigem on vaja harjutada ennast kannatama 55 ga 1-2 km nagu on reaalne võistlusolukord, et suudaksid grupiga kaasa minna kui kiirendatakse.

 
At 21:09, Blogger Priit Pullerits said...

Tere, Paul, ja selge pilt - järgmine kord siis paugutan vähemalt 50ga eest minema. Vabandust, et Velo-klubilisi nii odava kiirusega nagu 40-43 km/h ja nii pika minekuga nagu 17-18 km üritasin maha raputada. Aga nagu näed ja tead, Paul, siis rattasõidus olen uus ja tume. Kuid see rattaralli mulle juba üht-teist õpetas. Õigemini, ise õppisin. Ja täna õpetasid Sina lisaks - aitäh, siiralt!

 
At 22:44, Anonymous Anonüümne said...

Ei tea kas Priit on Velo-klubile ülekande juba ära teinud, et järgmine kord saaks ilma hilisemate viheteta rahulikult treeningul osaleda?

 
At 00:16, Anonymous Anonüümne said...

Fotodest:
Eespool kiideti piltide head kvaliteeti. Noh jah, kohati kippus küll fookus olema suunatud teeääres vaatajate peale ning seetõttu jääb sõitjate äratundmise rõõm pildil olijate lähisõpradele. Kaugem sugulane neid enam tuvastada kahjuks ei suuda. Proovitud! Kuna piltide kvaliteet on Priidu valikus tõeliselt kõikuv ja üksluine, siis ei paku nende uurimine küll mingit huvi ning sellest ka vaikus kommentaariumis. Kui Priit viitsib teemaga edasi tegeleda, siis lasku aga käia. Igav.

Eile tegin hommikul ühe rasvasäristustuuri. Vorm oli maru kehv. Tegin ergutuseks mõned intervallid vahele. Ühe koha peal kus hea puraka korral kerin lõdvalt 75 km/h rattale sisse, oli seekord kõva pingutamine, et 54 km/h kättegi saada. Seejärel lasin jala jälle suht sirgu ehk siis tõmbasin kiiruse vaevu 22 peale ning ruleerisin Tallinna linnapea lemmik rulluisuteele Russalka juures.

Seal olid juba kavalate rebasenägudega rulluisutajad platsis ning tegid hommikusi sirutusharjutusi. Üks minu ees kulgenud rulluisutajanna otsustas võtta sisse suusatajatelt tuttava paaristõuke asendi eelviimase faasi nii, et ta käed ulatusid maha. Avanenud palju detailsemas vaatepildis kui Priit käesoleva postituse piltidel on suutnud pakkuda, võis üle lugeda ta iga väiksemagi jalalihase alates seljast kannani. Uhh, oli see vast elamus. Valmistusin juba lenksul pidurile survet avaldama kui äkki kostis selja tagant "kill-toot, kill-toot" ja mul jäi vaid sekundi murdosa otsustamiseks kas tõmmata rattad plokki ja ehmatada seda vägeva sabaalusega rebasenägu või ruleerida mööda. Tasakaalukam variant tundus olema vihjatud helist, et lõpetaksin siivutud mõtted ja veereksin oma rada edasi. Nii tegingi. Seejärel vuras mööda kogenud vanapapi kellel oli kena porilaudadega linnaratas jalgevahel ning selle plekist porilauad saigi väikse raputamise tõttu huvitava helimärguandega hakkama. Lohutuseks mõtlesin, et ahh, kindlasti oli see rebasenägu miski meeri ootama pandud luureametnik, et vana rebane võtta vahele konkreetsemate raha lunimise juttudega.

Kodus kui uurisin oma rasvapõletuse pulsigraafikut, siis avastasin, et selle hetkeni kui mulle avanes rulluisutaja Veerpalut meenutav paaristõuke asend oli pulss ilusti langev, kuid siis, GPS-i pildi järgi just selle koha peal kus harjutus toimus, tõusis hetkeks mul pulss tervelt ühe löögi võrra, kuigi pulss oleks pidanud hoopis veelgi langema nagu mõne hetke pärast juhtuski.

Seega avastasin ma tänu pulsivööle treeningu käigus oma ühe varjatud nõrkuse - kontrollimatu tahtmatu reaktsiooni Veerpalulikule paaristõukele. Nüüd kus AV on siin blogis tabu pean hakkama treenima ennast selle vaatepildi osas tuimemaks, et suuta Priidu mõttlendudega harmooniliselt kaasa hõljuda. Kindlasti on vastava tuimuse treenimisel abiks siin Hustleri 3D videod. Mida ma küll teeks ilma pulsokata järgmine kord kui selja tagant ei tule "kill-toot" häält - langeks kavalate rebaste seatud lõksu?

Noh Priit kas sa ei leia selle õpetliku jutu peale, et pulsokast võib mingit reaalset tolku olla oma nõrkuste väljatreenimisel?

 
At 00:39, Anonymous Anonüümne said...

Ratta leiutamine, näed Priit, oli hea mõte. Rattata selliseid kiirusi ja trennielamusi ei saavutaks.
Aga kas ülikooli toomine Tartusse Gustav Adolfi poolt oli sama hea mõte? Ei ole kindel, sest Tartu elu käib küll Ülikooli ümber ringi, aga sellel on nii plusse kui miinuseid.

 
At 08:28, Anonymous Anonüümne said...

Priit,
Kõigepealt tänud et eemaldasid kogemata blogisse sattunud stardipildid. Täpsustan, et mind nendel ei olnud - sõitsin pikal rajal. Praeguste vastu ei ole mul midagi ja kui keegi teine arvab, et pole vaja avaldada, siis on see tema isiklik probleem (häbi?).

Rattatrennist - sa väidad, et sul pole vaja kellegile midagi tõestada, kuid kogu jutt on vastupidine. Sa üritad kogu aeg ennast upitada just iseenda ees! Oled ju isegi korduvalt kirjutanud, et alati saad grupifinishis lõpuks "koti pähe". Järelikult oli sul seda magusat hetkelist triumfi vaja just endale, teised võib-olla ei saanudki selle tähendusest aru!? Võta vabalt ja unusta enesepiitsutamine, siis tuleb ka soliidne enesekindlus.
Enesekindlust iseloomustab muuseas ka see, et sul ei ole vahet, kas oled suusamaratonil 300. või 2300. või 3300. Trennis anna hagu, aga spordiüritusel naudi päeva - julgusta mahajäänut, vajadusel aita remontida purunenud tehnikat jne.

Lugupidamisega,

Mart (mõnuga viimases kolmandikus)

 
At 09:53, Anonymous Anonüümne said...

Priit,
Näed eile vaatasin, et Täär valmistub triatloniks. Sa omalt poolt võiks ka midagi kasulikku selle ala jaoks ära teha, Ain-Alariga suhtled pidevalt. Kui sa selleks valmistuma hakkad siis sinu jälgedes tuleb mehi küll järgi.
Jooks on sul hea, ujumine see 1 km on nii marginaalne ja rattas me muud enam ei kuule kui kõva tempomees sa oled, see oleks nagu just sinu ala.
Emeri

 
At 13:34, Anonymous Anonüümne said...

Halb mõte. Pärast pole enam ei jooksu- ega rattameest. Ja ujumisel 20 minutit kaotada poleks eriti marginaalne.

 
At 14:11, Anonymous Anonüümne said...

soovitaksin vastupidist treeningelementi. Jäta 10-15 km enne lõppu pundiga suurem vahe sisse ja ürita see siis finishini jälle kinni sõita. Ei pea pidevalt üle õla kiikama. Ehk pingutad isegi rohkem kui näed kui visalt eessõitjate seljad sulle lähemale tulevad. Ja kui vahe liiga kiirelt kinni sõidad võid seda harjutust ka mitu korda järjest lühemate spurtidena teha. See et sa lihtsalt pundis ei loksu vaid ka midagi intensiivsemat oma treeningusse sisse poogid on positiivne - kust see areng muidu ikka tuleb? Siiani ei ole sa sellega vist küll kedagi seganud ja ega neljapäeval vist eriti keegi tähele ei pannutki et sa eest ära olid :)

 
At 15:27, Anonymous Anonüümne said...

Ujumisel 20 minutit kaotada tähendaks absoluutset mitte ujumisoskust, 1 km 32 minutiga, seda küll ei usu. Priit on vanakoolimees ja need oskavad kõik ujuda erinevalt uuemast generatsioonist.

 
At 16:14, Anonymous Anonüümne said...

Kas Priidu atrõõvid ei meenuta natuke Don Quixote võitlusi tuuleveskitega?

 
At 16:42, Anonymous Jurist said...

Kui ma õigesti aru saan, siisPriit ei ole Veloklubi liige? (Klubi juhatuse poolt avalduse alusel klubiliikmeks vastu võetud). Sellisel juhul väidetav eest ärasõitmine õiguslikus mõttes on õigustühine.

Spordiõigus teadaolevalt defineerib spordi harrastamist kui "mis tahes tasemel sportimist, mida viib läbi antud spordiklubi ja millest
võtab osa vähemalt üks inimene regulaarsusega minimaalselt üks kord nädalas hooaja või
poolaasta jooksul. Spordi harrastamiseks ei loeta osalemist spordiüritustel võistkondadega, mis
koosnevad teiste spordiklubide harrastajatest ega spordi harrastamist, mis toimub läbi teise
spordiklubi." Priidu sõit nendele tingimustele ei vasta.

 
At 16:50, Blogger Priit Pullerits said...

Kas lugupeetud jurist, kelle siineksisteerimine on meie kõigi suur võit, tõlgiks sedapuhku oma öeldu mõtte juriidilisest kantseliidist eesti keelde? Või tuleb välja kuulutada konkurss "Mida jurist tegelikult öelda tahtis?"?

 
At 17:08, Anonymous Anonüümne said...

Mina sain juristi jutust nii aru, et kuna PP pole kõnealuse veloklubi liige, ei teinud ta mitte trenni (harrastanud sporti) vaid sõitis niisama jalgrattaga.

 
At 17:11, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kas vastab tõele, et sind on vaevama hakanud prügiteema ja sa plaanid geelipakkidele ja batoonipaberitele kehtestada €1.- pakendimaksu? Sellel teemal spekuleeris samuti TRR-l fotosüüditusega vastassuunavööndis kimamisega vahele jäänud Ain-Ivar.

Kui asi on nii, siis lõhnab see, elitaarse hoiakuga wannabe -sportlaste kättemaksuna tublidele harrastussportlastele LE-d rikkuva ajakirjaniku fotosüüdistudega paljastamise eest TRR-l.

 
At 17:15, Anonymous Anonüümne said...

Et nagu Olümpiajooksul ei taha piletit osta ja jooksed ilma numbrita raja koos teistega läbi?

 
At 17:28, Anonymous Jurist said...

Selline mõte tekkis küll, lugedes lgp Peipi liikmemaksust kirjutamas. Klubides on tavaliselt nii, et liikmemaks tasumata? - klubi üritustel osaleda ei saa. Teades Eesti suusatajate äärmist täpsust õiguslikes küsimustes, ma ei imestaks, kui nii oleks.

 
At 20:02, Anonymous Anonüümne said...

Miks Veerpalu-Pilve uskmatud siin nüüd nii vagusi on? Suu lukus ja silmad häbi täis, et sortsidega meie Kalevipoja vastu keelt peksma hakkasid. Isegi Priit on haruldaselt kuss jäänud ja studeerib juurakunsti.

 
At 20:24, Anonymous Anonüümne said...

a vast ehk õppisid niigipalju ära, et kõigepealt võiks mingidki andmed ära oodata?

 
At 21:09, Blogger Priit Pullerits said...

A- ja B-proov olid positiivsed - fakt. Mida siin enam seletada? Kas keegi teab mõnda sportlast, kes on pärast A- ja B-proovi positiivseks osutumist õigeks mõistetud, ja ikka sisuliselt, mitte argumendiga a la, et anum, millega proovi laborisse viidi, oli punane, mitte neutraalset värvi, nagu reeglites ette nähtud?

 
At 21:12, Anonymous Anonüümne said...

Arvestades dopinguseltskonna tõmblemist oma argumentide vahel, nende käitumist ning lõpuks argumenteerimist protseduurilistele eksimustele, kuigi esialgu öeldi (ka pressikal), et protseduurilisi eksimusi kindlasti ei olnud, on mõtlevale inimesele see case closed . Tõmmelgu nad palju tahavad.
P

 
At 21:47, Anonymous Anonüümne said...

Huvitav, kas Täärile makstakse nagu näitlejale või nagu sportlasele? See tema triatloniks valmistumine läheb ju palju maksma: kolme ala varustus, pikad trennid, aeg, sõidud..

 
At 22:19, Anonymous Anonüümne said...

PP võiks triatlonile tulla, seal oleks hea kirjutada kellele pähe tegi ja kellele mitte. Kui plaanitakse starti saada üle 1000 inimese, siis võrdlust peaks jaguma! Ei oskagi kohe nimetada, kus stardis saab võrrelda tulemust absoluutse tipuga - Macca Hawaii eelmise aasta võitja ju stardis. Lisaks PP-le Ligi, Täär, Oras ja mitmed tuntud harrastussportlased ju stardis.
Kas PP võtab väljakutse vastu? Lisaks tõesti Ain-Alari tutvused ju abiks?

 
At 22:37, Anonymous Anonüümne said...

ärge jummala pärast meelitage prilli triatlonile. rikub eluröömsa ürituse ära. kus pullerits seal kiunumine ja intriigid.

 
At 23:40, Anonymous Anonüümne said...

Kuule Priit, kui punane anum blokeerib kindla valgusspektri mis mõjub väikestele kasvuhormooniosakestele neid selektiivselt hävitavalt, siis on see põhjendus väga oluline ja mõjutab proovi tulemusi. Lihtne on taguda parteikontorist tulevat dogmat rahvale pähe, kuid katsu asjadele loovalt mõelda ja saad elu endale selgemaks. Kuid eks propagandistil on ainult 1 õige tõde ja tõelised tõed selle kõrvale ei mahu. Fakt on, et suu on kinni ja apelleerid jäärapäiselt suhtarvule tuginevatele proovidele. Suhtarv nagu nimetus ütleb on aga suhteline. See on nagu mehe ja naise suhe - üks õhtu see toimib teine õhtu mitte ja ütle nüüd kus see tõde on, kuigi mees ja naine on täpselt samad. Kas on üks väsinud ja teisel pea valutab või hoopis miski ora kurgus, ei seda kõrvaltseisja tea kuidagi, vaid see teadmine on nende kahe vahel. Sama ka A ja B proovidega. Midagi nad näitavad kuid tõde teab Andrus ja tema tiim. Ajakirjanik istub talle ettesöödetud infoväljas ja nukrutseb, et jälle läks allikate jutt vettvedama ning maine sulab kiirelt kui juunikuine lumi. Mitmes kuu ei saa Priit sellest suhtarvu teemast ikka veel aru, neljas? Kuidas küll sellest arusaamine küll nii pikalt aega võtab. Tegelikult see on teema reaalainete tundjatele arstidele, keemikutele, füüsikutele, IT inimestele. Ajakirjanikust humanitaarilt ongi raske soovida 6 klassi matemaatikast arusaamist. See pole kuidagi etteheide, no aga plaati võiks 4 kuu jooksul vahetada küll. Isegi mittemõtlejad on selle aja peale arusaanud, et need proovid pole tõde ja tõde sünnib ainult tõekomisjonides.

 
At 10:04, Anonymous Anonüümne said...

Peale A- ja B- proov on sportlasi õigeks mõistedud küll, uuri nautuke.

 
At 10:12, Anonymous Anonüümne said...

Muljeid ERR uue sarja "Veikko Täär valmistub triatloniks" 1. osast.

Gerly Padar on Tääri kõrval ka triatloni "maskotiks" võetud. Lisaks veel luuletaja Contra. Kompositsioon kipub natuke sinna meelelahutuse kanti. "Tantsud tähtedega" vms. Kas see on ikka see, mida harrastussportlane vajab? -- Ennast poseerivad veel igasugused tegelased nagu Pirksaar, dr Muza Lepik jpt. Õigemini, nad on poseerima pandud. Kuidas ikkagi valmistuda? - seda peaks saatesse palutud ekspertidelt küsima. Praegu aetakse lihtsalt juttu. Pirksaar oleks parem võinud mõnda jooksuharjutust demonstreerida. Või kuidas ikkagi ühel jalal trepist hüpata. Vähem meelelahutust, rohkem spordisisu!

 
At 10:20, Anonymous Indrek said...

Tere Paul (20:57)

55 km/h 2 km siledal tuulevaikuses ja üksi, peab ikka väga kõva jalg olema, kahtlen et Veloklubis selliseid on.

 
At 11:30, Anonymous Anonüümne said...

Jooksumaratoniks või triatloniks treenides piisab täiesti sellest, kui teed sama palju treeningtunde edasi. Ei ole vaja rohkemat (alati võib). Kannatab ka oluliselt vähemaga teha.
Sellega sa end välja ei vabanda :)

 
At 23:05, Anonymous Anonüümne said...

Toru sees patareid ja väike elektrimootor, nii saab 55 km/h lühiajaliselt kätte küll. Välismaal pidavat neid kasutatama, illegaalselt muidugi.

 
At 03:20, Anonymous Anonüümne said...

A- ja B-proov olid positiivsed - fakt. Mida siin enam seletada? Kas keegi teab mõnda sportlast, kes on pärast A- ja B-proovi positiivseks osutumist õigeks mõistetud

Nooo...ei pea isegi õigeks mõistma. Alberto Contador lasi niisama bossult Girol ringi ning plaanib ka Tourile minekut. Tramaeivõi

ÖELGE, KUIDAS ON S E E VÕIMALIK???

 
At 09:41, Anonymous Anonüümne said...

noo, ei maksa PP juttu sõna-sõnalt võtta. endast heal arvamusel olev ajakirjanik peab ikka lugu ilmestama näitlike kujunditega, faktitäpsus on viimastel aastatel langenud paljuski teisejärguliseks. nii ajalehes kui isegi raamatutes. peaasi, et lugeja oma intriigilaksu kätte saaks.

 
At 10:48, Blogger Priit Pullerits said...

09:41 - oleks hea, kui te oma väidet ka tõenditega ilmestaksite! Muidu teete ise sama vea, milles mind süüdistate (ja mis ei ole õige) - et ei ole fakte vaja, piisab lahmimisest.

 
At 12:34, Anonymous Anonüümne said...

faktitäpsuse puudumise koha pealt on saanud stammnäiteks PP artiklid Pekingi raamatus. faktitäpne pole ka väljend hüsteeriline eit. faktitäpne pole ka väide, et PP jaoks tuli üllatusena tema arvamine spordibiograafiate leksikoni jne.

 
At 13:30, Anonymous Anonüümne said...

"A- ja B-proov olid positiivsed - fakt."
ja miks siis Pmees enne fakti (B-proov) skandaali õhutama asus?
Nüüd on asi lihtne - kas oled nende leeris, kes loodavad, et mõistetakse õigeks, või nende,kes loodavad, et jääb süüdi.
Ma viimaste hulka kuuluda ei tahaks.
Meenutaks, et kõik tõed on kõigutamatud seni, kui rohkem andmeid koguneb ja nad ümber lükatakse. Ka mobladega tilgub üha enam andmeid, et võibolla ikka polegi nii ohutu. 60ndatel arvati, et kõik ergutid-uinutid kasulikud on (loominguliste inimeste seltskond eriti).

 
At 22:07, Anonymous Anonüümne said...

55km/h tuulevaikuses ja siledal maal on jah veidi üle pakutud, arvestades et isegi Cav ise liigub sellistes tingimustes lühiajaliselt (~10 sek) ainult 59km/h (testitud, tõestatud). 50+ kiirused on harrastajate jaoks ikkagi allamäge ja -tuult numbrid.

PS: Sattusin elus umbes kolmandat korda PP blogi lugema ja itsitada saab ikka omajagu. Aga tegelikult oli toonane üritus ju täitsa söekas - ega punt väga ei lonkinud, iseasi tõesti kas trennis on mõtet ennast kasti sõita. Ja tuul ei olnud tol päeval mitte küljelt vaid pea-aegu otse tagant.

 

Postita kommentaar

<< Esileht