Pullerits: Kuidas mul lõpuks võita õnnestus?

Tiidrek Nurme, Eesti parim kesk- ja pikamaajooksja, üllatas mind mullu sügisel ootamatu küsimusega. Tegime novembri alguse ühel laupäeval ühistrenni, jooksime parajasti Emajõe ääres Jänese matkarajal, kui ta päris, kas olen Tartu Ülikoolis ka populaarne õppejõud.

Ma ei osanud midagi kosta, sest vastavad andmed puudusid. Kui arvestada, et kevadsemestril paneb mu raskele uudise sissejuhatavale kursusele ennast kirja üle saja noore, siis võiks ju uskuda, et vast kõige ebapopulaarsem pole. Aga arvestades, et tudengitel tuleb roppu moodi vaeva näha, et aine edukalt sooritada, siis võiks arvata, et ega ma kõige populaarsemate hulka kuulu.

Möödunud reedel sai Nurme küsimus faktidele tugineva vastuse.

Kuna vähestele on üllatus, et seltskondlikud massiüritused pole minu maitse, sain reedel vihje, et mul on tungivalt soovitav tulla õhtul kell üheks Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi üliõpilaste ja õppejõudude kevadgrillile Saksa kultuuri instituudi hoonesse. See, nagu aru sain, on selline vabamas õhkkonnas üritus. Vestlesin just Vanemuise teatrijuhi Paavo Nõgenega (õpib avatud ülikoolis) loomingulise kollektiivi juhtimise keerdkäikudest - ega te ometi arva, et ma ainult spordist huvitun? -, kui kõik paluti suurde saali. Seal, nagu selgus, hakati mõningaid auhindu jagama.

Tõepoolest, meenus, et olin minagi vastanud küsimusele, kes on olnud mu kursuse tublimad tudengid. Aga mida ma ei teadnud, oli see, et tudengitegi seas oli läbi viidud küsitlus, kes on sel õppeaastal olnud kõige vingem õppejõud. Ja tulemuste välja kuulutamisel selgus, et bakalaureuseastme tudengid olid kõige rohkem hääli andnud mulle.

Kas teist tõesti üritab mõni nüüd väita, et ma peaks varjama, kui hea meel mul selle üle oli? Loomulikult oli, ehkki pisut oli ka ebamugav, sest, nagu spordimehed teavad, pole ma võitmisega harjunud. Et kuidas siis olla ja mida öelda. Ja ausalt öeldes ei saanud ma aru, miks valik oli langenud just mulle. Olen ju iga neljapäeva hommikul punkt kell 8.15 kostitanud oma tudengeid kontrolltööga selle kohta, mida andsin neile eelmisel nädalal lugeda ja läbi töötada (rohkem kui pooled neist materjalidest on ingliskeelsed), lisaks olen nõudnud neilt iga nädal iseseisvaid kodutöid, mis pole sugugi kergete killast, ja hinnanud neid äärmise nõudlikkuse ja rangusega. Seetõttu, kui paari sõna ütlemiseks mikrofon ulatati, küsisin, et ega siin mingi eksitusega tegemist ole. Tudengitel on huumorimeel täitsa olemas - lähtudes nende reaktsioonist said nad minu naljast ja selle tagamõttest suurepäraselt aru.

Auhinnaks sain karika, millele oli isegi mu nimi peale graveeritud. Sellest saab rändkarikas. Uus traditsioon oli alguse saanud.

Tunnistan ausalt, et olin sellest võidust äärmiselt liigutatud. Ütlesin oma väikses tänukõnes, et ilmselt on see mu elu suurim võit. See pole liialdus. Jah, ma võisin küll võita aastaid tagasi Postimehe kevadpäeval Tartu raekoja platsil rohkem kui 5000-pealise publiku ees munakivisuusatamise võistluse Jaak Mae ja Raul Olle ja Andrus Veerpalu ees, aga too oli ikkagi šõuvõistlus, kus esmatähtis oli rahvale etendust pakkuda. (Olin ainus, kes munakivikattele kõhuli plärtsatas.) Seekordne auhind tuli aga ausa ja tõsise töö eest - ja see ei tulnud selle eest, nagu spordivõistlusel, kus iga võit on oma ego rahuldamine, vaid selle eest, et oled suutnud ka teistele oma tegemistega midagi anda. See, kui suudad teistele midagi pakkuda, toobki tegelikult elus suurima heameele.

Pärast, kui ametlik osa läbi, tulid mõned tudengid isiklikult kättpidi tänama. Üks, kellel, mäletan, oli mu aines üksjagu rabelemist, ütles otse, et hoidku ma samasugust nõudlikku joont edaspidigi, sest ega ülikool pea olema koht, kust kergelt läbi libisetakse.

Tuli meelde, et veel korra on suutnud tudengid oma toetusega mind üllatada. See oli aastaid tagasi, kui üks väliseesti tudeng hakkas minult saadud hinde peale protestima. Siis moodustati tema järeleksamiks uus hindamiskomisjon, mille üks liige, Eesti parima ajakirjandusõpiku autor, kirjutas oma hinnangus tolle järeleksami töö kohta, et see on okse. Ka ülejäänud kahelt hindajalt sai ta Fi. Aga too tudeng protestis ikka edasi, võttis isegi Tartu Ülikooli rektoril peahoone ees nööbist kinni, nii et kogu juhtum paisus pööraselt suureks, mille peale tollane teaduskonna dekaan ka pahaseks sai ning tudengi koostatud 17-leheküljelise protestikirja peale ütles, et tema arvates peaks üliõpilane selle koostamise asemel tegelema pigem õppimisega. Ja siis, nagu öeldakse, out of blue, koostasid minu juures vastava kursuse läbinud kuus eesti keelt mitteemakeelena kõnelevat tudengit, kes olid omal ajal näinud samuti hirmsalt vatti, aga asjadega siiski ilusasti hakkama saanud, omaalgatuslikult mulle pooleteise lehekülje pikkuse toetuskirja. "Olles selle kursuse läbinud, tunneme erilist uhkust ja mõistame, et see kursus on eriti väärtuslik nimelt sellel samal kujul, nagu ta on," kirjutasid nad kokkuvõttes. "Leiame, et just nimelt niisugused rasked, aga vajalikud kursused tagavad Tartu Ülikooli ajakirjandushariduse säilimise tõeliselt kõrgetasemelisena."

Mul on too kiri, mis psühholoogiliselt raskel ajal oli hindamatu väärtusega, siiani ilusasti alles. Reedel võidetud karika sättisin kodus teleri kõrvale.

Nii too kiri kui nüüdne karikas läksid sügavalt hinge. Ikka heas mõttes. Ja mitte üksnes seepärast, et spordis ei võida ma nagunii mitte midagi.
******Pima County Courthouse, Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Tiidrek Nurme veebruaris Tallinnas kergejõustiku kuldliiga etapil pärast Eesti rekordi uuendamist. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (vasakul) intervjueerimas Tallinna Ülikooli teadurit Indrek Rannamad. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix