esmaspäev, august 10, 2009

Pullerits: Kas tahate suvel karget sportlikku meelelahutust?

Olgu suviseks meelelahutuseks, kuniks mu puhkus veel kestab, üks talviselt karge ja sportlik lugu ühest suusamehest (2005. aasta Tartu maratoni 46.). Surudes maha võltstagasihoidlikkust, ütleks, et oma arust on see üks paremaid lugusid, mille olen viimastel aegadel produtseerinud, sest - vaadake, kas nõustute - esiteks on lugu põnevast ja eluohtlikust seiklusest, teiseks on mul õnnestunud pinget enam-vähem lõpuni hoida, kolmandaks olen saavutanud loos dünaamika (kõrg- ja madalhuvi tasandite vaheldumine), neljandaks on kohalolekut põlistavaid detaile ja viiendaks on pelk story-tasand õnnestunud põimida üldhariva teabega. (Lugu ilmus paar nädalat tagasi Postimehes pealkirja all "Doktorandist seikleja harjutas kooselu jääkarudega", kuid siinsega võrreldes mõnevõrra lühendatuna.)

Õhtusöök oli just hinge taha saanud ja magamiskoti pehmed suled neelasid päevasest teekonnast väsinud keha mõnusalt enda rüppe, kui väljas, ukse taga, kukkusid suusakepid järsku ümber. Siis kostis kobistamist.

Timo Palo, polaarseikleja hingega geograafiadoktorand, polnud kuulnud, et keegi oleks tema hütile lähenenud. Inimene see vaevalt olla sai. Asus ta ju Teravmägede jäisel idarannikul, mis on elamiseks täiesti kõlbmatu. Ööbimiseks leitud püramiidjas laudadest kokkuklopsitud hurtsik, kaheksal ruutmeetril ainsaks mööbliesemeks kaks lavatsit, oli ilmselt sealsete küttide kunagine kätetöö.

Palo ajas end magamiskotist välja, haaras seina äärest püssi ja tõmbas kuuli rauda. Seejärel pani valmis signaalraketid ning juhul, kui peaks minema lähivõitluseks, seadis käepärast pipragaasi.
Siis kuulatas, mis edasi saab.

Arvata võis, et kutsumata külaline on jääkaru. Neid elab Teravmägedel, Norrale kuuluval Põhja-Jäämere saarestikul, ligi kolm tuhat. Ja ennekõike saarestiku idaaladel, kus on rohkem jääd ja rohkem hülgeid, keda jahtida.

Hülgejaht toimub jääaukude ääres, kus loivalised käivad õhku hingamas. Jääkarul pole vaja rohkem kui ühtainust käpalööki – ja saak ongi peos.

Sedasi oli välistatud, et teha uks lahti ja vaadata järele, kes seal ringi luusib. Liiati teadis Palo, et kannatliku loomana on jääkaru valmis nurga taga pikalt passima, misjärel fataalselt demonstreerida, nagu ütleb laulurida: «Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön.»

Aga just selleks oligi 30-aastane Palo oma retke jääväljadele jalge alla võtnud, et jääkarudega tutvust sobitada ja nende läheduses elama harjuda. Tal on ammune eesmärk teha paari aasta pärast sooloretk põhjapoolusele. Tuhande kilomeetri pikkuseks teekonnaks, mis vältab vähemalt poolteist kuud, pole pääsu, et tuleb saavutada jääkarudega teineteist aktsepteeriv usalduslik vahekord. Ehk nagu Palo ütleb: «Et üks ei näeks teises saaklooma või toitu laual.»

Inimesele tähendab usalduslik vahekord ennekõike seda, et tuleb vabaneda hirmust kiskjaliste ees, kelle kaal küünib poole tonni kanti ja kes end tagakäppadele püsti ajades võiks korvpalliplatsil vabalt palli rõngasse suruda. Inimene peab selleks teadupärast kõvasti hüppama.

Sedasi vaatas Palo oma retke algul alatihti üle õla, ega jääkaru vargsi ligi hiili. Aga pikapeale hakkas ohutundega kohanema, nii et hütis magama heites tuli uksetagune kobistamine ja nuuskimine juba üllatusena.

Järsku olid hääled kadunud. Kas karu ootab, et potentsiaalne saak oma nina välja pistab?

Ega hütiski kindel tunne saanud olla. Alaskal on näljas loomad koguni hiidmaastureid külili tõuganud, et takistada saagil põgenemast, ning siis seesistujaile akna kaudu kallale tunginud. Teravmägedel on nad hüttidesse läbi akende sisse murdnud, ja kui aknaid pole leidunud, siis hütte ümber lükanud.

Palo hütil ei olnud aknaid. Nii ei pääsenud polaarpäeva valgus und segama.

Lõpuks paotas Palo ukse irvakile ja viskas lumelabida välja. Näis, mis juhtub, mõtles ta.
Esialgu ei juhtunud midagi.

Ent mõnevõrra veelgi enam, kui ootamatult saabunud õhtune külaline, hämmastasid Palo, atmosfääriuuringutega tegelevat Tartu Ülikooli geograafiadoktorandi, et märgid, mida seostatakse kliima muutustega, on Arktikas arenenud palju kiiremini, kui seni arvatud.

Enne jääkarudega kohanemisretkeile asumist oli ta Lääne-Teravmägede saarel Ny-Ålesundis, mis on maailma põhjapoolseim püsiva elanikkonnaga asula – tõsi, enamik neist on eri riikide teadlased –, sondeerinud koos keskkonnafüüsik Erko Jakobsoniga atmosfääri. Neil oli vintsi peal 2 km tugevat liini, mis suudaks vastu pidada ka Teravmägede tugevais tuultes (vähemalt 15 m/sek), ja selle otsas õhupall, mis viiks liini koos tolle külge kinnitatud sensoritega taevasse. Mõõdetud tulemused ootavad veel analüüsimist, kuid suured keskkonnamuutused olid niigi palja silmaga näha.

Arktika jääkatte vähenemine on Palo sõnul drastiline. Kuigi kliima muutustest ei saa tema väitel rääkida enne, kui võrrelda vähemalt kolme kümnendi andmed – aga varasemast suurema täpsuse tagavad satelliidiuuringud algasid Arktika kohal alles aastal 1979 –, on mitmeaastast kolme-nelja meetri paksust paakjääd juba raske leida. Suures osas on Arktika jää kahanenud pooleteise-kahe meetrini, mis suve lõpuks üha kergemini ära sulab. Kuna sulades jääpind tumeneb, sest tekivad lombid, neeldub päikesekiirgus üha paremini, mis omakorda üksnes kiirendab sulamise kulgu.

Selle üle võib lõpmatuseni vaielda, kas Arktikas kulgevad protsessid on inimeste põhjustatud või mitte, märgib Palo. Ent kui viis aastat tagasi arvasid teadlased, et Arktika saab suve lõpuks jäävabaks selle sajandi lõpuks, siis mullu hakkas kostuma prognoose, et nõnda võib juhtuda juba aastaks 2030. Viimati on Palo kõrvu ulatunud koguni oletused, et Arktika võib muutuda laevatatavaks juba kolme aasta pärast.

See tähendab, et põhjapooluse ekspeditsiooniga pole lõpmatuseni aega. Kui ta ei taha seda suuskade asemel teha kanuuga.

Seni, kui leidub jääd, tuleb jääkarudega igal juhul häid suhteid hoida.

Esimese kohtumise nendega elas Palo üle. Tal vedas: emakarul oli poeg kaasas, mistõttu talle oli esmatähtis tagada järeltulijale inimese eest turvalisus, mitte kõhutäit murda.

Teisel kohtumisel ootas Palo aga palju hirmuäratavam isend.

Ta oli just lõunaajal kiire matkatoiduga kõhtu kinnitanud ning liikus suuskadel lustiga, lasi isegi lauluviit, kui ühtäkki ilmus rüsijää valli tagant suur rasvane isane. Üksik seikleja saja meetri kaugusel ei saanud jääda talle märkamatuks.

Ent Palo polnud karule soodsas suunas. Tuul puhus karu poolt tema peale. Jääkaru vajab lõhna – see annab talle rohkem teavet kui visuaalne vaatlus. Sedasi tegi ta ümber Palo kaare, ajas siis koonu püsti ja tõmbas sõõrmetega läbi õhu.

Tasapisi lähenes karu 60-70 meetri peale. Palo haaras püssi ja signaalraketid. Oli selge, et kui karu veel lähemale püüab tulla, peab kaitsevahendid käiku laskma. Lasigi – kaks raketti.

Raketid on enamasti tõhusamad kui püssipauk, sest sähvatus ja visin ja järgnev põleng heidutavad neljajalgseid paremini kui üksik lask. Kui lask just karu pihta pole sihitud. Aga seda tohib teha viimases hädas – Teravmägedel tapetakse aastas enesekaitseks kaks-kolm karu –, ja selgi juhul järgneb põhjalik uurimine, kas looma mahalaskmine oli ikkagi põhjendatud.

Palo piiranud karu sai saadetud signaalist aru ja taandus. Kuid silmapiirilt ei kadunud. Kogu õhtupooliku jälitas ta Palo poole kilomeetri pealt.

Palo õnneks jõudis ta õhtuks koos jäässe kiilunud prantslaste jahile Vagabond. «Oli kerge hirm,» tunnistab ta, «ega oleks tahtnud telgiga öö peale jääda.»

Kaks ööd hiljem oli jääkaru murdnud Vagabondil ühe kelgukoera neljast. Pool koera oli ära söödud.

Pole teada, kuidas maitseb jääkarudele inimliha. Viimati langesid inimesed nende saagiks tosin aastat tagasi, kui Teravmägede suurima, üle 2000 elanikuga asula Longyearbyeni lähedal läksid kaks koolitüdrukut mäe otsa. Püssita. Sinna nad jäidki.

Palo loodab, et sellekevadised retked aitasid tal ohtlike kiskjatega kohaneda. «Aga see ei tähenda, et võid tähelepanu kaotada või mugavaks muutuda,» lisab ta.

Liiati kui teekonnal põhjanabale ei leidu ühtki hütti, kus oleks veidigi varju loota.

Foto 1: Timo Palo vedamas enda järel kelku varustusega, mis kaalub poolsada kilo. Seljakotis on 20 kilo fototarvikuid.
Foto 2: Timo Palo joomas hommikul hüti ukse ees teed. Ukse piidale on näha toetumas vintpüssi ja samuti lumelabidat, mida loopides püüdis Palo öösel jääkaru ehmatada.
Foto 3: Hayesbreeni liustiku 10-15 meetri kõrgune serv, mille küljest murduvad tükid lahti. Seda nimetatakse liustiku poegimiseks.
Foto 4: Mäed Kongsfjordi põhjakaldal õhtuvalguses.
Foto 5: Inglefieldbreeni liustiku serva kõrgus ulatub 20 meetrini. Taamal paistavad Teravmägede idaranniku mäed.
Foto 6: Vaade pisut rohkem kui 2000 elanikuga Longyearbyenile, Teravmägede halduskeskusele.
Foto 7: Vaade õhust Ny-Ålesundile, mis on maailma kõige põhjapoolsem püsiva elanikkonnaga asula.
Foto 8: Keskkonnafüüsik Erko Jakobson Ny-Ålesundi lähistel 20-30 meetri kõrguse Kongsbreeni liustiku ees.
Foto 9: Niisugused kunstilised jäämäed tekivad niiviisi, et liustiku servast murdub lahti tükk, see läheb vees hulpima, siis külmub ja sulab olenevalt aastaajast.
Foto 10: Timo Palo telk Teravmägedel tormi käes. Telgi ümber on lisaks suuskadele ja suusakeppidele näha jääkaru kaitsetara poste, mille vahele on tõmmatud nöör, mis on omakorda ühendatud signaalrakettidega.
Foto 11: Umbes kolmesajakilone emakaru koos ligikaudu aastase pojaga lahkub Timo Palo hüti piiramiselt taamal paistva vaba vee suunas.
Foto 12: Pooletonnine isane jääkaru luuramas Teravmägede idarannikul Timo Palo ümber.
Foto 13: Timo Palo norralasest sõber Tempelfjordi taustal hommikuses päiksevalguses. Fjord on saanud oma nime taamal paistva templit meenutava kõrgendiku järgi.

Kõigi fotode autor: Timo Palo.
Piltide paremaks naurimiseks soovitan neile klikkida!

14 Kommentaarid:

At 14:43, Blogger ek said...

Hea lugu tõepoolest. Kuid väikesed ebatäpsused siiski. Ma saan aru küll, et väga ilmekas on rääkida kuidas 2 tüdrukut läksid püssita mäe otsa ja "sinna nad jäidki". Tegelikkuses langes otseselt karu saagiks üks neist, teine otsustas viimasel hetkel platoo tüüpi mäe järsult küljelt alla hüpata, murdis küll jalad ja veeres kiviklibust nõlva pidi tükk maad alla poole, kuid jäi ellu ja päästeti.
Oma Teravmägede kogemusest ja sealsest suusamaratonist olen kirjutanud siin:
http://erikiri.blogspot.com/2008_04_01_archive.html

 
At 12:28, Anonymous Anonüümne said...

Olen seda lugu varem lugenud. Tuleb tunnustada, et tõepoolest hästi kirjutatud. Siin olid aga juures ka väga lummavad pildid, mis olustiku tunnetusele tublisti kaasa aitasid.
Skiwaffe

 
At 13:59, Anonymous Anonüümne said...

Tore lugu jah. Blogikande sissejuhatus rikub muidugi palju ära, ma ei saa aru, miks seda vaja oli.

 
At 21:14, Anonymous Anonüümne said...

ma mõtlen edasi ja küsin et miks Pullerits kogu aeg selliseid nauditavaid lugusid ei kirjuta? Priit, pigem vähem aga kvaliteetsemalt.

 
At 13:26, Anonymous kristjanerik said...

Huvitav. Miks see lugu on huvitav? Mulle tundub tühi jutt(loe:ilutsemine). Seletan. Kas saate Timo Palost midagi asjalikku teada (näiteks - mida ta ikkagi täpselt uurib, miks matkab) või Teravmägedest või jääsulamisest või Palo Gröönima ületusest või tema plaanitavatest polaar-ekspeditsioonidest? Ei saa ju midagi huvitavat teada! Tegemist on pinnapealsete "MTV moodi" sähvatustega - mees on Artikas ja karu tahab teda ära süüa. Mulle jääb küll tundmus, et Timo Palo tegeles enamiku ajast jääkarude eest põgenemisega või vähemalt võimaluse otsimisega nende tapmisest hoiduda. Laused nagu:"Pole teada, kuidas maitseb jääkarudele inimliha.(Kuidas seda teadagi? Kas nagu kana rebasele?)"..."misjärel fataalselt demonstreerida, nagu ütleb laulurida: «Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön.»" - puhas efektile minek, muud midagi. On ju üsna loomulik, et kui inimene läheb jääkaru areaali, vaadatakse teada sissetungijana. Miks sinna minna, mida sellest õppida, kas karu on pelgalt tapamasin, kelle eest põgeneda? Ilmekas sõnakasutus, ent tühi lugu. Loo kirjutamise eesmärgist ei saa aru. Oleks nagu lehepinna täitmine ja püüd intriigi/sentsatsiooni vägisi välja imeda. Seepärast ei jaga vaimustust. Teema ise - Artika, jääkarud, seiklemine, Timo Palo on ju väga huvitavad. Priidule meeldib, siin blogis avaldatu põhjal vähemlt tundub nii, seigelda. Kui nüüd objekt, sellest arusaamise eeldused ja suurpärane kirjaoskus kokku viia, siis saaks loo!

 
At 14:15, Blogger Priit Pullerits said...

Ka kriitika on teretulnud. Raske, küllap isegi võimatu on teha lugu, mis kõigile ühtviisi meeldiks. Sellega olen ammu leppinud. Ainus realistlik eesmärk saab olla teha lugu, mis võimalikult paljudele meeldiks ja võimalikult vähestele ei meeldiks.

Hea meelega kirjutaks rohkem selliseid pikki lugusid, ent paraku puudub meediaturul nende järele nõudlus ja ka avaldamisvõimalus - see lugu ootas lehes vaba pinna teket üle kahe nädala ja siiski pidi seda kokku suruma ja lühendama.

 
At 14:29, Anonymous Anonüümne said...

Las inimesed seiklevad ja räägivad oma elamustest. Ei pea ju kõike põhjalikult läbi lugema. Palju igavam oleks seda juttu pool tundi kuulata. Siin blogis aga saame ka teada kärmelt mis inimesi erutab ja millele nad oma raha kulutavad. Pealegi on Timo kirjade järgi uudsihimulik tudeng, kes uurib ilma. Tore kui me sest uurimisest ka törtsu osa saame, siis ei pea ise minema sellisesse kohta. Mind näiteks sügavalt huvitab see, et miks inimesed ronivad nt Everesti otsa. Vaeva oi kui palju ja vaade on sama nigel nagu lennuki illuminaatorist. Ometi inimesed käivad ja ronivad. Ma tahaks ka tead, et mida nad sealt ikkagi siis otsivad. Hea oleks seda kuskilt blogist lugeda. Ronijate käest ma senini asjalikku selgitust ei ole saanud. Ilmselt neil on lihtsalt selline kiiks. Eks meil kõigil on mingi kiiks. Vahva on sellistest ekstsentrilistest kiiksudest natuke lähemalt ja sügavuti teada saada seda enam, et neid kiikse rahastatakse oma isiklikust või sponsorite rahakotist mitte aga riikliku toetusega, mille jagamise skeem nuumab vaid rahajagajaid ametnikke.

 
At 15:13, Blogger Priit Pullerits said...

Las ma räägin lühidalt sekka sellest, kuidas ma ulakaid inimesi suvel korrale kutsusin.

Hiiumaal on Luidja randa keelatud autoga sõita. Kruusatatud teel on ees liiklemise keelu märk. Ometi nägin, kuidas üks proua oli oma halli väikeautoga märgi alt tuimalt läbi sõitnud. Mõtlesin, et mida teha. Reageerimata ei saa ju ka jätta - kodanikuühiskond, ikkagi. Kui ta hakkas autoga rannast ära sõitma, astusin teele ette ja pidasin ta kinni. Ta lasi klaasi alla. Küsisin, et proua, kas te ei tea, et siin on liiklemise keeld. Ta tegi ehmunud näo ja ütles, et kas tõesti. Ütlesin, et sõitke nüüd tee lõpuni parklasse ja vaadake ümber oma parema õla, seal näetegi märki, nagu kõik teised olid näinud. Ta vastas, et on eluaeg siia randa sõitnud ja pole märki näinud. Mille peale kostsin, et olen eluaeg siin rannas käinud ja alati on see märk seal ülal olnud. Ja lisasin, et nüüd te, proua, vähemalt teate seda.

Järgmine päev nägin rannas keelumärgi alt läbi sõitnud uut uhket Volvot. Mõtlesin, et mida nüüd teha. Siis nägin, et tal on tagumik tolmune. Astusin siis ligi ja maalisin sinna oma sõrmega trükitähtedega: siia ei tohi sõita. Kuna see kõlas pisut leebelt, lisasin igaks juhuks lõppu: loll. (Naine arvas, et seda polnuks siiski vaja lisada olnud; aga kas see, kes keelumärgi alt läbi sõidab, pole loll?) Usun, et toda auto tagumikule jäetud kirja märkasid kõik, kes sealt mööda kõndisid, nii et Volvo-mees sai loodetavasti piisavalt häbi. Kahju, et mul telefoni kaasas polnud, oleksin politsei kutsunud ja siis oleks karistus veelgi õiglasem olnud.

Minu arvamus on, et kui me ise rikkujaid korrale ei kutsu, pole mõtet ka niisama kiruda, et näe, kui ülbeks inimesed on läinud.

 
At 01:53, Anonymous Anonüümne said...

Olen samuti arvamusel, et ülbitsejaid tuleb korrale kutsuda. Ükskõik, kas Luidja rannas või Pulleritsu spordiblogis. PP on varem korduvalt viidanud, et anonüümsed kommentaarid ei ole tõsiseltvõetavad ja iga õige mees peaks julgema oma nime arvamusele alla kirjutada.

Ja nüüd ma loen, et PP jättis tolmusele Volvole anonüümse kommentaari! Tule taevas appi! Ei saa ju loota, et lõppu lisatud "loll" võis kirjutaja kohta käia.

Olen siin ka varem viidanud, et õigem oleks otsustada inimese üle mitte tema sõnade, vaid tema tegude järgi.

Welcome to the club, Priit!

 
At 09:31, Anonymous lol said...

Priit, mis tunne oli anonüümset kommentaari kirjutada?

 
At 13:08, Anonymous Anonüümne said...

PP Luidja ranna loo jätkuks. Absoluutselt sama meelt, et keegi ei tohiks jätta reageerimata kui näeb enda ümber ülbust, reeglitest mitte hoolimist, looduse reostamist, loomade ja laste julma või alandavat kohtlemist jms. Olen ka ise selliste otsa sattunud ja võimalusel (rikkuja on tuvastatav) neid ka korrale kutsunud. Madala moraaliga inimeste jultumust toidabki kaaskodanike ignorantsus, mida madala moraaliga tegelane võtab oma käitumise lubatavusena. Ärgem laske siis sellel sündida.
Mis anonüümsuse teemasse puutub, siis olen sellele ka varem viidanud, on see ülehinnatud e üle dramatiseeritud.
Skiwaffe

 
At 18:45, Blogger Priit Pullerits said...

"Madala moraaliga inimeste jultumust toidabki kaaskodanike ignorantsus, mida madala moraaliga tegelane võtab oma käitumise lubatavusena."

Braavo! Täpselt kümnesse. See lause tasub meelde jätta, nii naelapea pihta on see öeldud.

 
At 10:24, Blogger miki said...

0815jejeEn développant une équipe nike air jordan 44 virtuelle, la société Nike cherche à exploiter la force de différentes nationalités non limitées par la situation asics gel glorify herren test géographique. Le chauffeur a pris un peu d'acquisition mais je adidas zx 850 homme bleu n'ai pas été en forme depuis des années, donc c'est vraiment un problème basket nike air presto fly de ma part que le standard avec le club. Il vous suffit asics gel lyte bordeaux de l'allumer, d'allumer la chaîne stéréo de votre voiture et de la régler sur 99,3 asics flamingo pas cher FM.

 
At 23:41, Anonymous Anonüümne said...

lifting mammaire en Tunisie
blepharoplastie en Tunisie
bypass gastrique en Tunisie
rhinoplastie botox Tunisie
devis GRATUIT rhinoplastie
chirurgien rhinoplastie Tunisie
lifting cervico-facial Tunisie
lifting fesses Tunisie
tarifs lifting Tunisie

 

Postita kommentaar

<< Esileht