kolmapäev, juuni 03, 2009

Pullerits: Kuhu on jäänud veel üks Jallai?

Mäletate, kaks talve tagasi kirjutasin loo, et suusataja Erkki Jallaid tabas müstiline haigus? Äkki oli ta suurelt pildilt kadunud kui tina tuhka. Möödunud talvel ilmutas end mõnel maratonil taas ja näitas end koguni Eesti meistrivõistlustel.

Aga Eesti spordis on veel üks Jallai, kes Erkki Jallaist kõvemgi. Tarmo Jallai, tõkkesprinter. Mõni aasta tagasi rääkis ta mulle oma suurtest sihtidest, aga järsku, ilma et oleks Pekingi olümpial startinud, kadus samuti areenilt.

Leidsin ta üles Ameerikast George W. Bushi osariigist Texasest. Ei saanud jätta uurimata, mida ta teeb.

Kui suur lootus on sind veel võistlusrajal näha?

Tippsport on minu jaoks lõppenud. Treenin poole koormusega, staadionile satun vast paar korda nädalas. Kergejõustik on mulle hobi ja meelelahutus. Üritan ennast lihtsalt vormis hoida.

Mis sundis loobuma?

Loobusin mullu suvel, peale olümpianormi täitmise tähtaja möödumist. Pekingi olümpia oli viimasel aastal mulle ainus motivatsioon. Teadmised ja tahtmine sinna jõuda olid olemas, kuid keha ei pidanud vastu.
Peale normi täitmise tähtaja kukkumist oli selge, et edaspidi keskendun tööle ja eraelule. Olin vaimselt selleks otsuseks valmis. Jaanus Kriisk, kellega alustasin koostööd kümme aastat tagasi ning kes on siiamaani mu eeskuju, sõber ja mentor, on mind hästi juhendanud, et pärast spordiga lõpetamist tuleb olla valmis eluga edukalt kaasa minema.

Mis kehaga juhtus?

2005. aastal avastati kilpnäärme ületalitlus ning kergekujuline aneemia. Järgmiseks aastaks sain need kontrolli alla. Treeningud läksid mahukamaks ja tulemuslikumaks, taastumine oli väga hea.
Kahjuks sai 2006. aasta talvel kangiga ülepingutatud. Tõkkejooks tekitab seljale suuri koormusi ning nõrgim lüli andiski järele: tekkis selgroo lülidevahelise diski rebend. Vigastus oli väga tõsine, enamus arste soovitas spordist loobuda ning operatsioonile minna.
Otsustasin siiski Houstonis parima kiropraktiku üles otsida. Uskusin organismi paranemisvõimesse. Praeguseks on selg korras, kuid teatud harjutused ja kangitrenn on siiski piiratud.

Kui suur osa eesmärkidest sai täidetud?

Loomulikult ei saa ma võrrelda ennast Gerd Kanteriga, kuid Eesti sprinterina olen uhke oma saavutuste üle. Võiks öelda, et mu ammused unistused on täitunud, kuid viimased eesmärgid jäid täitmata. Olen esimese eestlasest sprinterina võistelnud nii EM- kui MM-võistlustel ja olümpial, olen tulnud nii 110 meetri kui 60 meetri tõkkejooksus USA üliõpilasmeistriks.

Mis jäi saavutamata?

Soov pääseda tiitlivõistluste poolfinaali ja finaali ning joosta aeg alla 13,50. Need eesmärgid võiks minu arust olla reaalsed, kui mul oleks kümme aastat tagasi olnud praegused teadmised ning tingimused treenimiseks.

Anna tulevastele tippu pürgijatele nõu, mis aitab eesmärkideni jõuda!

Esiteks, pere on alati mu otsuseid toetanud. Isa on alati öelnud, et kui oled kindel oma otsustes, anna aga minna.
Teiseks, saatus viis mu kokku maksimalisti-perfektsionisti Jaanus Kriiskiga, kes on mind suunanud, lükanud, tõmmanud ning vahel ka pidurdanud, kui vaja oli.
Kolmandaks olen aastate jooksul saanud abi väga tarkadelt inimestelt, eesotsas Mihkel Zilmeriga, kes on minus äratanud huvi toitumise vastu. Samuti pean lugu Mehis Viru tarkusest ja edasipüüdlikkusest.
Kuid stardijoonel olin alati üksi kõigi vastu ning tulemustes kajastus täpselt, kui palju olin kasutanud võimalusi ning võimeid.

Milline võistlus jäi elu parimaks?

Üks tähtsamaid jookse oli 2006. aastal püstitatud Eesti rekord 13,62, kui startisin samas jooksus ühe oma iidoli, olümpiavõitja ja maailmameistri Allen Johnsoniga. Huvitav on see, et mul õnnestus teda edestada, samuti [Euroopa ühte paremat] Robert Kronbergi. Sellel päeval sain aru, et kõik on võimalik, kui väga tahad ning oskad oma võimalusi ära kasutada.

Millega praegu tegeled?

Töötan Texases San Antonios personaaltreenerina. Klientuur on varieeruv, alates keskmisest ameeriklasest, kes tahab kehakaalu alandada, kuni mereväelaseni, kes tahab katseteks vormi jõuda. Tüüpilised on ka 20-30ndates aastates noored, kes on okei vormis, kuid tahavad visuaalselt kobedamad välja näha. Samuti treenin oma klubi mänedžeri ja tema naist, mõlemad tahavad novembris poolmaratoni joosta.
Ühtlasi käin USA kergejõustikuliidu korraldatud täienduskoolitustel.
Praegusest töökohast olen saanud päris palju huvitavaid ideid, mida sulatada kergejõustiku praktikasse. Vaadates oma vanu treeningplaane, leidsin paar nüanssi, mis oleks ehk aidanud vigastustest hoiduda. Näiteks tuli välja, et kasutasin liiga palju plahvatuslikke harjutusi ning stabiliseerivad ja abistavad lihased jäid veidi tagaplaanile.

Kas tood uued teadmised kunagi Eestisse?

Esialgu on kavas paariks aastaks veel Ameerikasse jääda, kuid iga aasta tuleb tulevikuplaanid üle vaadata. Ameerika on andnud mulle väga palju, kuid siin on ka väga palju, mida tahan veel teha. Aga pikemas perspektiivis tahan Eestisse tagasi tulla. Ei kujuta ette, et jään alatiseks Ameerikasse. Kogu mu pere on Eestis.
Sportlikus mõttes olen aga saanud siin julgust eesmärkide seadmiseks ning tõestust, et edu tuleb, kui järjekindlalt endast parima annad.
******Bridalveil Fall, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-5: Tarmo Jallai Ameerikas San Antonios. Fotod Tarmo Jallai erakogust.

8 Kommentaarid:

At 17:59, Anonymous Anonüümne said...

Tore, aga pisut kurb lugu. See on kummaline, et sportlast ümbritsevad väga head spetsialistid ja nõustajad, kes teda igati innustavad ja eeskujuks on, aga ikka osatakse end ületreenimise/-pingutamisega auti mängida. Kuidagi kurb on tõdeda Eesti andekate tegijate, nagu ilmselt Jallaigi on, tipp-spordist loobumist. Ühestküljest ollakse väga tublid ja tarmukad uues niššis, aga teisalt ei ole ju Jallai miski vana mees, et ka aasta-kahese täieliku võistlus-ravi-taastus pausi järel ei võiks uuesti üritada tipp-spordis midagi ära teha. Seda enam, et tervis nüüd korras, olemas nii looduslikud eeldused kui teadmised kui ka targad toetajad/nõustajad. Kõige selle juures mõtledki, et kurdagi kõvad tegijad on ikka Eesti suured sportlased nagu Jaanson, Veerpalu, aga miks mitte ka Mae ja kindlasti mõni teinegi, keda ma lihtsalt esimese hooga ei suuda siia kirja panna. Mehed, kes ei tee suuremat numbrit oma vanusest ning on üle saanud vigastustest ning suurematest ja väiksematest mõõnadest.
Skiwaffe

 
At 18:40, Anonymous Anonüümne said...

Ah mis jutt see siin headest spetsialistidest on. Ületreening tuleneb sellest, et ei suudeta treenida alla optimaalset piiri ja kahjuks meie spetsialistid ei oska märgata seda kus optimaalse treeningu piir on. Spetsialistid tuuakse mängu selleks, et nende abil ületada optimaalse treeningu piiri, et nad kompenseeriksid seda, mis muidu võtaks liigselt sportlase energiat ja ei lase alustada kiire taastumisega ja järgmiseks treeninguks valmistumisega. Piisab vaid üks kord taustajõududel eksida natuke, kui sportlane on tükk aega ületreeningu probleemide tõttu rivist väljas. Tegelikult eksivad ka taustajõud koguaeg ja panevad korralikult ämbrisse ning vaene sportlane peab kogu selle valu suutma ärakannatada. Kui Sportlane enam ei kannata siis ongi kööga. Edu eelduseks on, et taustajõudude eksimused ei oleks sportlasele vastuvõetamatud ja kergelt üleelatavad ning, et selline jama ei oleks liiga tihe. Reaalselt on kõige parem taustaspetsialist sportlasele ta ise sest siis ta suudab kõiki asju kontrollida, kuid ja kui õnneks läheb siis võib tulla ka edu. Igasuguste personaaltreenerite vajalikkus on reaalselt ainult teraapiline. Täpselt nagu K.Kanepil. Kui treener suudab oma hoolealust emotsionaalselt õigel lainel hoida, siis tuleb miskit nende koostööst ka välja. Kui kehakeemia ei funka siis peab suutma treener selle keemia uuesti funktsioneerima panna ilma, et hoolealune ületreeningu jamadesse ei satuks. jne jne. Ja nüüd panen piraka - Priit vaata kui palju on Eesti ülikoolides kehakultuuri õppinud treenereid/õpetajaid ja kui palju on meil nende hoolealuseid tippsportlasi Eestile au ja kuulsust toovaid sportlasi. Ühe sangari kohta tuleb meil mõnisada õpetajat treenerit kahjuks! See näitab, et treeneritöö põhitõed on täiesti vigased. 2001 aasta statistika põhjal oli Eestis eriharidusega treenereid 1183 ( http://www.eok.ee/est/organisatsioon/eesti_spordi_kongress/treenerite_sektsiooni_loppdokument ) lisaks neile veel teist sama palju treeneri tiitliga erihariduseta asjahuvilisi sportlasi. Sel abiliste teemal vast pole mõtet enam miskit tippspordi tasemel rääkida. Kogu see kamp sobib ainult asjaarmastajate suunajateks ja üldsilmaringi avardamiseks.

 
At 03:24, Blogger Unknown said...

michael kors handbags
new york jets jerseys
nike roshe run
the north face outlet
lebron shoes
louis vuitton outlet online
versace
oakley sunglasses
boston celtics
longchamp le pliage

 
At 08:05, Blogger Unknown said...

kobe bryant shoes
michael kors outlet
michael kors
michael kors outlet clearance
toms outlet
michael kors handbags outlet
ugg uk
cheap nba jerseys
toms outlet
louis vuitton outlet
20170214lck

 
At 06:40, Blogger raybanoutlet001 said...

michael kors outlet
kobe 9
coach factory outlet
ugg outlet
polo ralph lauren
nike shoes
coach outlet
michael kors handbags
coach outlet
michael kors bags
2017.7.19

 
At 08:26, Blogger yanmaneee said...

michael kors outlet store
http://www.kobebasketballshoes.us.com
adidas yeezy
nike foamposite
adidas crazy explosive
balenciaga shoes
cheap basketball shoes
ferragamo belt
nike air force
birkin bag

 
At 12:46, Anonymous allbarefootrunninggenuine said...

Have you thought about introducing some social bookmarking buttons to these blog posts. At least for face book. allbarefootrunninggenuine

 
At 19:03, Anonymous expert-fiscal said...

That is some inspirational stuff. Never knew that opinions could be this varied. Thanks for every one of the enthusiasm to supply such tips here. expert-fiscal

 

Postita kommentaar

<< Esileht