neljapäev, mai 07, 2009

Pullerits: Mis niidab jalad alt, ootamatult?

Siit tuleb nüüd, kuidas kellelegi, kas hea uudis või halb uudis. Hea uudis neile, kes on tahtnud minust lahti saada. Halb uudis neile, kes ei ole tahtnud minust lahti saada. Mulle endale igatahes halb uudis, aga parata pole miskit.

Mis siin pikalt keerutada: eile läksin (tõmmake nüüd kopsud sügavalt õhku täis!) Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku traumatoloogia osakonna ortopeedia eriala arst-õppejõu - kas keegi on, muide, kunagi mõelnud, miks pagana pärast peavad raviasutustel nii neetult pikad nimetused olema? - Leho Ripsi juurde. Mullusügisesel rattamaratonil sai ta 90. koha ja aasta tagasi rattarallil oli 165. Nii et igati tõsine spordimees.

Aga ma ei läinud, et törts spordijuttu ajada. Ta juhatas mind pikema sissejuhatuseta sidumise ruumi ja ütles, et võtaksin pükid jalast. Seda ma arvasin, et asi niisuguse pöörde võtab. Siis pidin mitu korda üle toa kõndima, paar korda varvastele tõusma, misjärel sain käsu lavatsile kõhuli heita. Veidi arsti asjatundlike sõrmedega takseerimist ja see, mis ühtedele on hea ja teistele halb uudis, oligi selge: vasaku jala kannakõõluse põletik.

Leho Rips ei hakanud mulle lohutavaid illusioone pakkuma. Ütles otse, et kolm kuud läheb raviks vähemalt, ning lisas, et ega ta mingit garantiid ei anna. Joosta ei soovita - arusaadav ju. Rattaga sõita siiski lubas - aga kas see jälle mind kuigipalju rõõmustab. Ujuda ka võib (aga mulle ei meeldi), kuid konna mitte (seda naiste stiili ma ei oskagi, ja kui oskaks, ega siis ujuks). Rullsuuskadega sõita võib, kuid ainult paaristõuget. Rulluiskudega ka võib sõita, aga sellistega, millel esimesed rattad väiksemad kui tagumised, et kannale surve ja koormus väiksem oleks. Aga te ju teate, mida ma rulluisutamisest arvan, nii et see langeb ära.

Mida siis ette võtta? Kompleksravi, mis muud. Kõige tähtsamad, seletas Rips, on harjutused. Selleks, et ma neid õigesti teeksin, saatis ta mind koheselt Tartu hinnatuima taastusraviarsti Margus Mustimetsa juurde, kes paar aastat tagasi taastas mu opereeritud parema kanna liikuvuse. Tähtsuselt järgmine on õige tallaga jalanõude kandmine, kus kand oleks toetatud. Ja alles tagumises järjekorras tulevad igasugused geelid ja tabletid ja jääkuubikud. Rips ütles, et uuringud näitavad, et määrete ja geelide peamine toime seisneb selles, et neid paar korda päevas nahapinnale kandes masseeritakse valu tegevat piirkonda. Laserravil Rein Kingu juures soovitas ta edasi käia.

Aga kust see häda ühtäkki tekkis? Rips pakkus, et tegu oli liiga suurte koormustega. Ja pole tema väitel vahet, et talvel olin peamiselt suusatanud, mis ju iseenesest ei tohiks kannakõõlust koormata. Koormab küll, väitis Rips.

On kellelgi veel mõni väärt soovitus varuks? Üldise konkurentsi mõttes oleks ju siiski kõigest hoolimata kasulik, arvan, et ma raja äärde vedelema ei jääks, vaid ükskord ikka jalad alla võtaks, kas pole nii?
******Muir Woods National Monument, California. 16. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Leho Rips Tähtvere spordipargis sprindirajal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Füsioterapeut Margus Mustimets tööpostil, patsienditoolil teine füsioterapeut Tuuli Bürkland. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

20 Kommentaarid:

At 18:35, Anonymous Anonüümne said...

Vot sulle siis. Mis kasu on su suusa ja jooksutreeneritest, kui nad sulle ei suutnud mitme aasta jooksul selgeks teha vastupidavusspordi põhialuseid, milleks on kahtlemata ka vigastustest hoidumine. Minu treenerit ei ole, aga ometi pole nii loll, et peale suusahooaega kohe hakksan trennis 4.20-4.40 min/km uhama. Need kiirused tulevad alles kuu pooleteise pärast, kui liigesed kohanenud uutmoodi koormusega.

Paistab, et sul ka madal valulävi. Ise olen aru saanud, et kannakõõluse põletiku vastu puhkus eriti ei aita. Võid need 3 kuud lebotada, aga taas jooksma hakkad on valu tagasi. Oluline on mitme kuu jooksul siiski kõõlusele koormust anda. Siis omadest kogemustest tean paraneb kõige kiiremini.

 
At 20:59, Anonymous Anonüümne said...

no kannatlikku meelt ja head paranemist. Lükka paari siis rulliga.

 
At 21:22, Anonymous Anonüümne said...

mina näen siin ka midagi head tulevikuks. mida tegi veerpalu enne salt lake cityt, meeletut paaristõuke trenni, kuna jalg oli haige, ja tulemus oli super.

 
At 21:34, Anonymous Anonüümne said...

Pea püsti ning sellised asjad teevadki ainult tugevamaks, lisavad kogemusi. Need mõned kiibitsejad, kes siin virisevad on ikka äärmiselt imelikud. PP on vägagi palju andnud rahvasportlasele, kes tunneb suusatamise vastu huvi. Lugedes läbi kogu blogi, siis tuleb tunnistada, et märksa kasulikum kui hiljuti avaldatud suusaõpik.
Seega tuleb vigastusest üle saada ning edasi! Ainukese asjana, et ehk tuleks natuke rohkem asjast mõnu tunda. Pole ju enam esimene noorus!

Edu!

 
At 22:53, Anonymous Anonüümne said...

Ott Kiivikas: sportlaste vigastused tulevad valest toitumisest

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=307908

 
At 00:44, Blogger Rivo said...

kaks nõu isiklikust kogemusest. vigastusega ja mõnekuulise eemalolekuga leppimine aitab oluliselt paremini ravida. ja teine, vahelduseks teha muid asju, on värskendav. saab füüsist toonuses hoida. ehk uuesti rajale saades ei ole täitsa nullis.

 
At 01:20, Anonymous Anonüümne said...

kahju, aga nii võis arvata. vancouveri paraolümpia sobiks järgmiseks eesmärgiks. või eriolümpia. nüüd kuluks aus lisaselgitus ära. et mis rütmis see blogi järgmised kolm kuud hingab. kas normaalsed harjutamisega seotud ülestähendused jätkuvad pärast tervenemist. kas seni piirdutakse miskite piu-pau stiilis sahistamistega.

 
At 11:21, Anonymous Anonüümne said...

Krt, kahju! Tean mis tunne see on nii pikalt spordiradadelt eemal olla, kui tahaks võistlustest osa võtta. Proovi hoida positiivsust ning mõtle juba suusatalvele, mil vigastus peaks juba unustatud olema. Ehk leiad vahepeal midagi uut ja huvitavat. Äkki hakkab ka ujumine meeldima.

PS. Konna ujumine on täitsa ok, ära räägi midagi.

 
At 11:41, Anonymous Anonüümne said...

Mõtle positiivselt! Enne tegid hullumeelselt trenni ja ei ühtki vigastust.Nüüd kui oled kogenud ka vigastusi võid lugeda end tõeliseks spordimeheks!!! Alates juunist alustan tavaliselt rullitreeninguid!! Priit hakkame lükkama ja valmistuma talveks ,mis sest jooksust ikka suurt taga nutta.Aga tule sõida rulli mujal ,mitte pidevalt Tähtvere nüril ringil. Astu läbi Raadi rajalt ja aegajalt võiks isegi küüti pakkudes Otepääl ühistreeninguid teha!!

terv. ReinVW

 
At 14:55, Anonymous Anonüümne said...

"Nüüd kui oled kogenud ka vigastusi võid lugeda end tõeliseks spordimeheks!!!"
Pigem ebaprofesionaalseks.
Vigastused tulevad valest toitumisest ja valesti treenimiseks.
Aga kui mõne jaoks ongi tõeline spordimees see, kes valesti treenib ja ei oska oma põhilist spordivahendit hoida, siis muidugi.
Minu jaoks on see ebaprofesionaalsuse tunnus.

Mike

 
At 16:30, Anonymous Anonüümne said...

jajah, Mike loogika järgi on kõik meie kõvemad spordimehed/naised ebaprofessionaalsed, kuna neil kõigil on sporditraumasid olnud.
j.

 
At 17:33, Blogger Priit Pullerits said...

to 18:35 - inimene õpib kogu elu, aga... trauma saab ikkagi. Ja valuläve madalusest ei ole siin mõtet seletada. Käisin täna Margus Mustimetsa juures ja ta kinnitas Leho Ripsi diagnoosi. Imestas ainult, et olen ma ikka kõva mees - selliste lihastega olen jooksnud. Madal valulävi...

to 21:22 - tore paralleel, aga Veerpalu on Veerpalu...

to 21:34 - suur-suur aitäh tunnustavate sõnade eest, eriti võrdluse eest suusaõpikuga. Ma juba hakkasin arvama, et olen siin oma kirjutistega Eesti rahva suurim vaenlane. Rõõm on kuulda, et on ka teistpidi arvajaid.

to 22:53 - mitte ainult sellest, vaid ka puudulikust lihaste hooldamisest, nagu minu puhul ilmsiks tuli.

Rivole (ja 11:21-le) - jah, olen juba leppinud eemalolekuga ja sõtkun ratast tasapisi.

to 01:20 - blogi läheb edasi, ei kao see kusagile. Kahe nädala pärast on rattaralli ja seal loodan olla paremas vormis kui kunagi varem rattasadulas.

ReinVW-le - niiviisi, vigastuse kaudu, küll spordimeheks ei eelistaks saada. Aga kui nii varakult hakata rulli lükkama, kas siis talveks tüsimus peale ei tule?

 
At 21:51, Anonymous Anonüümne said...

Paraku saavutusport ongi riski piiril treenimine. Kas liigesed-kõõlused peavad vastu või ei. Võid ju riskivabalt treenida 3 korda nädalas 5km üliaeglases tempos, kuid sellega ei saavuta tulemust. Jääd aastast aastasse ühe ja sama ajaga näiteks ´Viljandi järvejooksu jooksma.

 
At 15:40, Anonymous Anonüümne said...

Tegijal ikka juhtub, aga sul on nüüd võimalus ülakeha tugevamaks treenida.

 
At 19:35, Anonymous Anonüümne said...

Lugege Jaan Taltsi raamatut "Tahtmine". Seal oli kuidagi selliselt kirjutatud,et peaaegu alati, kui ta rekordi püstitas või mõne tiitli võitis, oli tal kusagilt vigastatud. Ise kommenteeris, et ui ühtegi vigastust ei ole, siis on järelikult vähe treenitud. Kes millised eesmärgid seab!

 
At 13:43, Blogger Kaur said...

Nojah, aga Taltsil saavutusvajadus oligi spordiga seotud: ta teostas ennast läbi selle. Hobisportlase jaoks on asi teine, sport on ikka muud elu toetav ja rikastav tegevus, aga mitte elu ise. Kui Priidu saavutusvõime spordis tõuseks, ütleme, 10% - aga see-eest oleks ta pidevalt vigastuste küüsis ja käiks arste pidi - siis mis saaks perest, ajakirjaniku- ja õppejõutööst, reisimisest? Kas ta elu oleks kokkuvõttes õnnelikum või ei?

Mina muidugi ei tea, eks ta ise peab vastama... endale.

 
At 13:47, Blogger Priit Pullerits said...

Ei, Kaur, ei oleks õnnelikum. Vigastus on üks igavene nuhtlus, mis vajutab pitseri kogu elule.

 
At 15:07, Anonymous Anonüümne said...

Juhtusin ka üle pik aja lugema Priidu postitusi.
Esmalt oma kogemusest - eelmine suvi tuli samuti jooksmisest loobuda peale TRM 23km-i. Põletik oli jala talla all, võlvi kohas. Hakkasin mõnikord rullama (sealgi andus vahetevahel tunda) ja veidi rattaga sõitma. Aga talla alt sain valutundest lahti alles detsembriks. Olid ka kohe kõik individuaalsed tallatoed, harjutused (mida ei teinud alati reeglipäraselt) jne.
Tulemus oli selline, et talvel oli päris hea tunne paaris lükata, kuid ülesmäge vahelduva sammuga oli kohtlaselt ebamugav, kuna olin harjunud omal tasemel "jooksu põhja" kasutama, mis aga puudus. Ja üks Estoloppet, kus paaristöö peamine (Alutaguse), õnnestus päris rahuldavalt enda kohta. Samas ikka tundsin jooksupõhjast puudust Tartus, seda eriti alguses, kus jäin pikalt puntidest maha - tulemus u. 30 km tuli üksi vehkida praktiliselt.
Nüüd kevadel uuesti joostes /talvel lubas juba 1x nädalas joosta/ annab ikkagi veidi tunda ja alateadlukult koorman hoopis teise jala puusa - kuhu lõi omkorda põletik /jällegi süstid ja harjutused/ ja jooksmine on limiteeritud.
Proovin jälle midagi kombineerida ja rahulik olla ning pea püsti soovitan sullegi!
meelekindlust soovib AlarS

 
At 21:57, Anonymous Anonüümne said...

Juhtub! Eks vanust on juba ka. Aga küll saad jälle jalad alla!
Erki

 
At 11:07, Blogger Madis said...

Pole Priit ainuke, kellel kannakõõluse jamad:

http://sport.postimees.ee/?id=119032

 

Postita kommentaar

<< Esileht