esmaspäev, september 29, 2008

Kalle Muuli: Kuidas ma oma elus esimest korda maratoni jooksin

Postimehe peatoimetaja asetäitja seletuskiri Priit Pulleritsule (ja spordiblogi lugejaile)


Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean tunnistama, et ettevalmistus maratoniks ei olnud mul päris see, mida olin plaaninud. Jooksin küll alates juulikuust muude jooksude kõrval enam-vähem iga nädal ühe pikema (20 km või rohkem) aeroobse otsa, aga kõige pikem jooks jäi kahjuks tegemata. Olin septembri algul plaaninud teha ettevalmistuse kõige pikema krossi 32 km, kuid just siis tabas mind kerge viirushaigus ja ma ei julgenud pooltõbisena ja kehva ilmaga sellist pingutust ette võtta. Hiljem aga ei leidnud enam sobivat aega, maraton oli juba liiga ligidal. Nii jäigi minu kõige pikemaks otsaks enne maratoni augusti keskpaigas joostud 27 km. Kuna ma pole elus kunagi kaugemale jooksnud, siis pidin maratonile minema teadmata, mis pärast 27. kilomeetrit tuleb.


Üldine nädala läbijooks juulis, augustis ja septembris oli väga kõikuv – 40 kuni 75 km nädalas sõltuvalt sellest, kas nädala sisse sattus ka mõni mitmepäevane tenniseturniir (siis ei saanud joosta) või mitte. Viimase tõsisema jooksu enne maratoni tegin eelmisel pühapäeval, 21. septembril, kui läbisin 17 km umbes kujuteldavas maratoni tempos (4.30-4.40). Maratonieelsel nädalal ei teinud ma suurt midagi. Teisipäeval mängisin poolteist tundi tennist ja kolmapäeval sörkisin 8 km.


Vanajumal andis stardipäevaks haruldase ilma, paremat ei oleks osanud tahtagi. 14-15 kraadi sooja, poolpilves, ei tilkagi vihma, lagedamal kohal mõõdukas tuuleõhk. Kogu jooks kulges asfaltteel. Kõigepealt tuli teha pisike kolmekilomeetrine ring ja siis kaks 19-kilomeetrist ringi. Stardis oli 114 jooksjat (lõpetas 91).


Olime Andrus Nilgi (Eesti Päevaleht) ja Indrek Lindsaluga (Kalev Sport), kes minu esimest üritust toetada lubasid, juba varem kokku leppinud, et võtame ajasihiks 3 tundi ja 20 minutit ja alustame 4.45 kilomeeter. Stardikoridoris selgus paraku, et Indrekut oli mõni päev enne jooksu haigushoog tabanud ja ta pidi koju jääma. Alustasime siis Andrusega kahekesi täpselt kokku lepitud tempos. Korraks pidasime küll nõu, et äkki peaks naiste mullusele võitjale Kaja Valsile (N40) sappa võtma, aga arvasime, et ta läheb 3:10 või koguni 3:05 jooksma ja alustab liiga kiiresti, nii et otsustasime ikka oma tempo juurde jääda.


Samm oli algusest peale väga kerge ja enesetunne suurepärane. Paar esimest kilomeetrit jooksime Andrusega 4.40-4.45, aga sealt edasi kuni vaat et kümnenda kilomeetrini on raske midagi öelda, sest mõned kilomeetrisildid olid ilmselgelt vales kohas (starter oli eelnevalt hoiatanud, et pätid on silte lõhkunud). Näiteks kaheksanda kilomeetri läbisin ma ajaga 3.02 (kui uskuda silte), nii et isegi Pavel Loskutov poleks vist tuules püsinud.


Seal „imekiirel” kaheksandal kilomeetril märkasime Andrusega ühes pöördekohas, et Kaja Vals on koos paari-kolme meesjooksjaga meist kõigest mõnikümmend meetrit eespool ja otsustasime sellele grupile vaikselt järgi võtta, sest meie taga polnud näha kedagi ja seltsis on ikka kergem joosta. Kümnenda kilomeetri lõpuks saimegi selle grupi kätte.


Jooksime koos umbes paar-kolm kilomeetrit, kui Andrus tempo alla lasi ja ütles, et tuleb pisut aeglasemalt järgi. Viiene grupp, mida Kaja vedas, oli selleks ajaks veidi tempot tõstnud, minek oli ca 4.30 kilomeetri kohta. Kaja oli juba algusest peale naiste liider, aga tema lähim konkurent Ülle Kummer-Leman (N50) oli tol hetkel kõigest sadakond meetrit tagapool ja ju see teadmine venitas Kaja sammu pikemaks. Kuna enesetunne oli mul väga hea, hingamine korras ja jalg kerge, siis otsustasin grupis jätkata ja jätsin Andruse reeturlikult maha.


Joogilaudu oli piisavalt, 19-kilomeetrise ringi peale viis. Laual olid vesi, kollast värvi tundmatu jõujook ja banaanitükid. Vähemalt minu kui vähese sööja ja jooja kohta oli seda küll ja küll. Kardan pistet, mis mind paar korda on poolmaratoni ajal tabanud, ja seepärast olen jooksu ajal söömise-joomisega ettevaatlik. Seekord võtsin küll alates esimesest lauast enam-vähem igal pool paar-kolm väikest lonksu vett, sest kartsin (kogemust ju polnud), et lõpus võib veepuudus karm olla. Esimese ringi eelviimaselt laualt sõin ka ühe banaanikolmandiku, aga jõujoogi jätsin igaks juhuks kõikjal puutumata.


Meie neljane grupp püsis koos päris kaua. Tempo tõusis mõnel kilomeetril isegi kiiremaks kui 4.30, aga joosta oli väga hea ja mõnus ning ma ei näinud põhjust, miks peaksin hoogu maha võtma ja sel grupil minna laskma.


Esimene muudatus toimus umbes 25 km kandis. Muidu grupi eesotsas püsinud ja Kajat vedamisel kõvasti aidanud Reigo Lehtla (M35) hakkas ühel tõusul järsku väga raskelt hingama ja jäi kiiresti maha. Veel paar-kolm kilomeetrit hiljem kadus grupist ka Lauri Pihlak (M21), kes oli esimesel ringil rääkinud, et temalgi on käsil elu esimene maraton ja ta ei tea seepärast täpselt, millise tempoga joosta.


Selleks ajaks oli naiste teine koht meist juba kuue-seitsme minuti kaugusele jäänud, aga Kaja pressis ikka endises tempos, ise küll aeg-ajalt oma jalgratastel saatjatele kurtes, et temagi lood pole eriti kiita.


32. kilomeeter oli distantsi üks raskemaid rajalõike – vastutuul ja mitmesaja meetri pikkun

e lauge tõus. Möödusime paarist jooksjast, kelle kohta peaks tegelikult ütlema kõndija, sest vastumäge ja vastutuules olid nad üle läinud kõnnile. Ja siis hakkas paistma mõnikümmend meetrit eespool jooksva Marko Greenbaumi (M21) selg. Ma ei suuda kilomeetriaegu enam täpselt meenutada, aga tempo püsis meil üldiselt jätkuvalt 4.30-4.40 kandis.


Umbes 33. kilomeetriks olime Marko kätte saanud ja jätkasime kolmekesi. Kummaline on see, et kogu maratoni vältel, algusest kuni lõpuni välja ei möödunud minust mitte ainuski jooksja, küll aga õnnestus mul endal päris mitmest mööduda. Ehk oskab mõni asjatundja öelda, kas see tähendab õiget tempovalikut või on see lihtsalt juhus, et ükski kõvem mees ei alustanud minust aeglasemalt.


36. kilomeetri märgi lähedal läks mul järsku väga raskeks. Kui ma seni olin omaette nalja visanud, et tunne on nii hea, et edaspidi hakkangi ainult maratoni jooksma, siis nüüd vajusid jalad ühe ropsuga, lausa mõne sammu jooksul järsku tina täis. Süda ja kopsud oleksid veel endise hooga edasi jooksnud, aga jalg ei tõusnud enam üldse.


Ma ei ole peaaegu üldse asfaldil jooksnud, ikka Nõmme pehmel metsaalusel ja ilmselt oli 36 kilomeetrit kõval asfaldil kõik vanainimese luud-liigesed-lihased pehmeks tampinud. Pool kilomeetrit hiljem lõi paremasse säärde kerge kramp, mõnikümmend meetrit hiljem teine ja

tugevam. Tunne oli selline, et pean viimased kilomeetrid läbima ilmselt roomates, sest parem jalg ei kuulanud enam hästi sõna.


Õnneks olin tol hetkel veel Kajal sabas. Teda saatis suure osa jooksust jalgrattal kõva harrastusjooksja Riho Ment, kes vedas kaasas ka Kaja seljakotti koos kõigega, mida maratonijooksjal iial võib vaja minna. Sellest kotist otsis Riho siis mulle Kaja näpunäidete järgi krampide vastu söögisoola ja magneesiumitablette. Ma ei tea, kas neist oli ka tegelikult abi,

või oli abi teadmisest, et neist on abi, aga krambid taandusid tasapisi ja jalg läks justkui paremaks.


Umbes 37. kilomeetri märgi kandis läks Kaja lõpuks eest ära. Õigemini, ta jätkas ilmselt endises tempos, aga mina andsin järgi. Osalt krambikartuse tõttu jalga hoides, aga enam polnud ka lihtsalt jõudu. Toss oli väljas. Koos minuga jäi maha ka Marko Greenbaum ja me jätkasime kahekesi – tema ees, mina järel tundega, et kohe pean ka temal minna laskma, sest samm oli hullult raske.


Viimased kaks kilomeetrit Pirital oli tunne, nagu teeksin paigaljooksu – no nuta või naera, edasi ei lähe. Finišile lähenedes ei tulnud tempo tõstmine mõttessegi, ainus soov oli, et lõpeks see teekond ometi kord otsa, aga kummalisel kombel hakkas Marko päris lõpus, lausa viimasel kilomeetril maha jääma.


Finišis oli väga uhke tunne. Ma olin sellega hakkama saanud. Aeg 3:17.40 polnud ka paha, parem, kui sihiks sai seatud. Olin saavutanud 24. koha ja oma vanusegrupis (M50) 3. koha. Vanuseklassi esikoht ei jäänud seejuures üldse kaugele. M50-e parim oli Sergei Lõžin ajaga 3:14:28 (21. koht) ja teine oli otse minu ees finišeerinud tuntud ülipikamaajooksja Peeter Vennikas (23. koht, aeg 3:17.09), kellele kaotasin poole minutiga.


Eesti naiste maratonimeister Kaja Vals lõpetas ajaga 3:16.14 ja sai üldarvestuses 22. koha. Kaotasin talle viimasel viiel kilomeetril kokku 1.36 ehk peaaegu 20 sekundit kilomeetri kohta. See näitab, et ärakukkumine oli ikka päris suur.


Andrus Nilk kahjuks katkestas 26. kilomeetri kandis. Teised selles loos mainitud jooksjad lõpetasid järgmiste tulemustega: Reigo Lehtla – 27. koht, aeg 3:22.16; Ülle Kummer-Lem

an – 32. koht (naiste 2. koht), aeg 3:32.07; Lauri Pihlak – 33. koht, aeg 3:32.47.


Lõpetuseks mõni sõna Oscari auhinnagaala stiilis. Ma tänan Andrus Nilki, kes aitas mul joosta esimesed tosin kilomeetrit. Ma tänan ja õnnitlen Eesti naiste maratonimeistrit Kaja Valsi, kes aitas mul joosta 37. kilomeetrini. Tänu tema meditsiiniabile ma oma elu esimese maratoni ilmselt üldse lõpetasin. Ma tänan oma 7-aastast tütart Ann Mariat, kes aitas mul Pirita velodroomil joosta viimased viiskümmend meetrit ja mind lõpuponnistuses tervelt meetriga edestas. Ja lõpuks tänan ma oma elukaaslast Kadrit, kes mind finišist autosse ja autost koju talutas.


Praegu, mõni tund pärast jooksu lõppu neid tänusõnu kirjutades on mul tuju jätkuvalt suurepärane ja ma ei ole sugugi kindel, et mu esimene maraton jääb ka mu viimaseks maratoniks.


Pullerits: Paljude Eesti jooksjate treener Harry Lemberg palus mul edastada järgmise sõnumi:

"Anna Kalle Muulile edasi minupoole suur tunnustus. Joosta maraton läbi ajaga 3:17 - see on väga suur saavutus. RESPEKT."

******

Goblin Valley, Utah. 29. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)


Foto 1: Kalle Muuli siseneb Eesti maratonimeistrivõistluste lõpus Pirita velodroomile. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Foto 2: Eesti maratonimeistrivõistluste auhinnalaud. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Foto 3: Kaja Vals Eesti maratonimeistrivõistlustel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Foto 4: Värske Eesti maratonimeister Aleksei Markov. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Foto 5: Eesti maratonimeistrivõistluste karikad. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Foto 6: Kalle Muuli siseneb Eesti maratonimeistrivõistluste lõpus Pirita velodroomile. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Foto 7: Eesti maratonimeistrivõistluste medalid. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

52 Kommentaarid:

At 10:08, Anonymous Anonüümne said...

respekt!

 
At 10:34, Blogger Rivo said...

minu poolt ka respekt. võimas tulemus.

 
At 11:07, Anonymous Anonüümne said...

Müts maha Kalle ees! Muljetavaldav, eriti debüütmaratoni kohta. Ka tekst oli kirjutatud südamest ja ilma intrigeerimata. Nüüd ma tean, kes on Postimehe parim jooksjast kirjutaja! Pullerits peab endale tõe hetke tegema, kui loodab veel mingit respekti saada. Jaksu, Kalle!

 
At 11:46, Blogger Raivo said...

Supertubli.
Ma kartsin raja kõrvalt jooku vaadates, et sa ei suuda 3:20 tempot hoida, aga õnneks ma eksisin. Väga targalt joostud, mis kinnitab ka fakt, et sa parandasid jooksu ajal pidevalt oma kohta.

 
At 12:40, Blogger Kidra said...

Kalle Muulile palju õnne! Kõva aeg ja tubli tulemus! Tõesti kohe - RESPEKT!

Aga ikkagi on mul küsimus (eriti arvestades, et tegu on ikkagi EMVga) kuidas on lubatud ja kontrollitud, et kõik osalejad saavad ühel ja samal rajal olles ning osaledes ühel ja samal võistlusel, ühe ja sama tiitli pärast, võrdselt abi ja tuge? Olgu siis krampide, janu või ükskõik mille vastu ja ka moraalset-vaimset tuge niivõrd pikal ja KÕIGI jaoks raskel võistlusel. Mulle ei meeldi ikka selline asi, kus arusaamatutel põhjustel on omavoliliselt osad võrdsemad kui teised. Ning selleks ei võeta ka midagi ette. Neid ei takistata selles ega keelata ju. Ja Kaja polnud teps mitte ainus, kellel rattaga saatja oli moraalseks toeks. Kuidas on kõrvalise abi saajatel tunne teiste suhtes finishis, kes ka konkureerisid samale ajale, aga ei saanud seda abi? Mida sellest arvavad korraldajad? Ja lõpetuseks - mida siis selliste võistluste tulemused nagu näitavad?

 
At 14:36, Anonymous Anonüümne said...

Täpsustuseks olgu öeldud, et Kaja Vals ei kasutanud kogu maratoni vältel mingit kõrvalist abi. Tema saatjad isegi ei ergutanud teda, ehkki poolehoidjate suusõnalised ergutused pole ühegi võistlusjuhendiga keelatud. See olin mina, kes kõrvalist abi kasutas. Tegin seda, kuna rahvajooksu juhendis polnud keeldu võtta tervisehäire korral konkurendilt või konkurendi poolehoidjalt vastu medikamente. Mina jooksin rahvajooksul ja rahvajooksul ei peaks me kindlasti asja nii hulluks ajama, et jooksja ei või konkurendilt või publikult häda korral isegi kerget arstiabi saada. Sellisel jooksul ma kindlasti kaasa lüüa ei tahaks ja kui oleks selline tingimus olnud --ma poleks jooksnud. Ja kuigi mul polnud rajal saatjaid, ja mõnel konkurendil oli, pole mul neile vähimatki etteheidet -- vastupidi, see oli väga tore, et nad mitte ainult oma lemmikule, vaid kõigile jooksjaile heatahtlikult kaasa elasid ja lihtsalt kasvõi oma kohalolekuga ka mulle toeks olid. Võibolla on seoses Eesti meistrivõistlustega siin mingi probleem, ma tõesti ei oska öelda, aga ka sel juhul on see korraldajate, aga mitte jooksjate probleem. Jooksjad peavad järgima korraldajate kehtestatud võistlusreegleid, ja kui nad seda ei tee, tuleb protest esitada. Kui proteste pole, siis ei ole minu meelest ilus hakata hiljem suvaliselt mõnda jooksjat süüdistama.

 
At 14:42, Anonymous Anonüümne said...

mis sa Kidra arvad, palju selline rattal saatmine võib maratoni tulemust parandada?

 
At 14:42, Anonymous Anonüümne said...

JUST___Piinlik-Õnneks olin tol hetkel veel Kajal sabas. Teda saatis suure osa jooksust jalgrattal kõva harrastusjooksja Riho Ment, kes vedas kaasas ka Kaja seljakotti koos kõigega, mida maratonijooksjal iial võib vaja minna. Sellest kotist otsis Riho siis mulle Kaja näpunäidete järgi krampide vastu söögisoola ja magneesiumitablette. ---vt ka teisipäev, Märts 18, 2008

 
At 16:18, Anonymous Anonüümne said...

Hea kokkuvõte ja väga hea jooks.Jääb üle ainult kadestada ja üritada järele teha :)aga kadedus see on üks edasiviivatest jõududest.Neile kes norivad rajalt abi osutamise teemal soovitan ise maratoni joosta ja vähem vinguda.

 
At 16:24, Blogger Rivo said...

anonüümne, palju. näiteks jooksja ei pea ise tassima kaasas jooki või sööki (batoonid-geelid) ja kõike muud mõeldavat, mida maratonil vaja võib minna.

 
At 16:48, Anonymous Anonüümne said...

no rattasõidus saavad nt eestikatel abistajad sööta-joota ainult ettenähtud alas. kui tegemist maratoni eestikatega, siis ma ka eeldan, et on mingid kindlad alad kus saab abistada, mitte nii, et keegi kogu aeg sõidab kõrval ja vajadusel korral annab juua ja geeli.... mis nii viga.
rattur

 
At 17:29, Anonymous Anonüümne said...

jooksmine pole küll suusatamine, kuid kui meenutada Priidu poolt kajastatud ühte talvist lugu kus isa ergutas tütart suusarajal või kuidas see lugu oli, siis jah...
Igatahes kui selline lugu oleks juhtunud lastesuusavõistlusel oleks kindalsti oodata olnud tulemuse tühistamiset. Jooksjad on vist rahumeelsemad :)

 
At 18:52, Anonymous Anonüümne said...

Eriti tublisti jooksis. Ise läksin liiga ahneks ja sihtisin 20km peal isegi aega kuskil 3:06-3:08, aga peale 33km väsisin ja 39km alates ei mäleta suurt jooksust midagi. Lõpuks siiski aeg alla 3.14....ja suutsin tugevalt lõpus lähenevat Kajat vältida.

 
At 21:22, Anonymous Anonüümne said...

Sellised kirjutised annavad hea moti talviseks perioodiks. Ei mingit intriigi ja tirriteerimist.)

 
At 22:03, Anonymous Anonüümne said...

Lugesin Kalle jutustust ja jõudes seljakotini hakkasin juba huviga ootama süüdistavaid kommentaare. Ma ei pidanud pettuma.

 
At 22:05, Blogger Kidra said...

Ma ei süüdistagi ühtegi jooksjat. Kui nii jäi kõlama - palun vabandust.
See ongi korraldajate tekitatud probleem ja rohkem üldsieks aruteluks mõeldud. Asi on lihtsalt võistluspõhimõtetes - kõigil peaksid olema ju võrdsed võimalused ja tingimused. Nii jooksjate endi kui korraldajte poolt.

Ja Karre - jooksin seda maratoni ja jooksen kindlasti veel. Kõrvalise abi keelu ega selle lubamise pärast pole jäänud mul ükski maraton jooksmata ega jää ka tulevikus :)

Maratonitulemust võib kõrvaline abi mõjutada mõnest minutist poole tunnini või kuni katkestamise vältimiseni.

Ma tõesti ei tahaks kedagi rünnata ega süüdistada, aga olgem ausad - võistluste puhul ikka eeldad - kõigil on/olid võrdsed tingimused (võimalused). Selle võistluse kohta seda öelda ei saa. Lihtsalt faktina.

 
At 09:37, Anonymous Anonüümne said...

Asi ei ole ju konkreetses isikus ega tulemuses, vaid põhimõttes. Minu jaoks on täiesti vastuvõetamatu mõtteviis, et võistlustel on täiesti normaalne kasutada kõrvalist abi. Võistlus on võistlus, seal oled sina ja sinu konkurendid, sama rada, sama distants, samad joogi-söögipunktid jne. Ebasportlikkus võib tekkida igasugusest toest - nii moraalsest, kui ka konkreetsest esemest. Sellel ei ole mitte mingit vahet, kas sind saadab terve tee keegi või sa võtad kellegi teise kotist asju, mis sind abistavad. Kaasasõitmine on moraalne tugi, konkreetne abi, turvalisuse tagamine, teadmise andmine, et kui midagi peaks juhtuma, kui enam ei suuda ja ei taha, siis on keegi kohe võtta, kellelt saab abi. Teadmine ja tunnetus, et sa ei ole sellel katsumusel, mida maratonijooks kindlasti on, üksi. See paralleel on pisut tobe, aga sellegi poolest seostub sellega mehe roll inimese sünni juures - puhas moraalne tugi, täiesti arusaadav ja kõigi poolt tunnustatud. Täpselt samasugune tugi on kellegi saatmine. Sa ei tee konkreetselt mitte midagi, aga sa oled olemas ja sellest piisab.
Just maratonijooks on distants, mille puhul võib tulemuse osas rääkida ka vaimutugevusest, lõpp on ju lihtsalt kannatamine ja kannatab see, kes suudab. Ka vaimselt. Ja see väike laks kõrvalt, olgu siis "pidev saatmine" või pisut Mg annab ilmselge eelise. Proteste ei ole sellisel puhul mõtet esitada, milleks karistada sportlast korraldajate tegemata töö eest!? Sportlane käitub nii nagu tal lastakse ja nii, nagu ta südametunnistus ning spordieetika lubab.
Ma tean, et ma kõlan vastikult, aga minus ei oleks küll teragi uhkust saavutatud koha või aja pärast, kui ma tean, et ma käitusin rajal ebasportlikult. Ja seda üldiselt, iga spordivõistluse mõttes.

 
At 10:09, Anonymous Anonüümne said...

See tsitaat jäi siiski veel lisamata:
"Ma tänan ja õnnitlen Eesti naiste maratonimeistrit Kaja Valsi, kes aitas mul joosta 37. kilomeetrini. Tänu tema meditsiiniabile ma oma elu esimese maratoni ilmselt üldse lõpetasin."
Huvitav kui paljud neist 23st jooksjast, kes katkestasid, oleksid suutnud abi korral lõpuni joosta...!?

 
At 10:48, Anonymous Anonüümne said...

Olen Kidra ja Marisega 100% nõus.
Nagu ütlesid üle soome lahe ujujad; "Poleks paat ees-kõrval kaasa liikunud, oleksime pimeduse-fustratsiooni ja hirmu tõttu kõik ammu uppunud!" St. on hetki, kus vaim murrab ka väga treenitud ja tugeva füüsise ja siin tulebki kõrval liikuv rattur mängu, lisaks oskuslikult sõites pakub ka väga korralikku tuulevarju.
Kui mina oleks Kaja Vals, annaks ma oma kuldse medali KUMMER-LEMAN ÜLLE-le, vabandaks ja üritaks järgmine aasta ausalt uuesti!

 
At 11:12, Anonymous Anonüümne said...

kui abi polnud keelatud, siis oli ju lubatud. Kui keegi ei pidanud vajalikuks ergutajaid kaasata, siis see ju oma asi. Tingimused ju ikkagi kõigile võrdsed. Lihtsalt mõni pidas vajalikuks ennast kindlustada, teine mitte. Ma saaks aru kui ühele lubatakse abilisi, teisele mitte, siis oleks imkelik. Selge see, et see riivab õiglustunnet, kui teistel abilised kõrval. Loomulikult konkreetsed reeglid oleks abiks.

 
At 11:15, Anonymous Anonüümne said...

Maris: kas siis nendelt korvpalli, jalgpalli ja jäähoki klubidelt võiks ka tiitlid ära võtta ja Wayne Gretzky, Hermann Maieri, Schumi ja Lance Armstrongi totaalseteks luuseriteks kuulutada, kuna neid ergutasid publik ja fännid?!

 
At 11:15, Anonymous Anonüümne said...

Eesti meistrivõistlustel kerejõustikus peavad kehtima IAAF-i võistlusmäärused. Rahvusvaheliste määruste sektsioon VIII reegel 240 8.(e) ütleb, et kõvalise söögi- ja joogiabi saajad lähevad disklaffimisele (An athlete who collects refreshment from a place other than the
refreshment stations renders himself liable to disqualification.
). See punkt puudutaks ka Kallet.

Samas - Kalle jooksis ju oma sõnul rahvajooksul, kus asjad paneb paika juhend, kui ei ole sätestatud teisiti. Kalle on kirjaoskaja inimene, luges enne võistlemist juhendi läbi - tervitame siinkohal seltsimees PP-d, kes selliste nüanssidega enda pead ei vaeva - ja käitus vastavalt juhendile. Jääb äärmiselt arusaamatuks, mil moel lahterdati võistlejaid - et kes jookseb rahvajooksul ja kes eestikatel. Kogu selle segaduse valguses julgeks väita, et antud juhul oli JOKK ja Kalle vormistati EMV protokolli tema käest luba küsimata. Kes julgeks sellele vastu vaielda, küsiks tavaliselt selle koha peal PP.

 
At 11:23, Anonymous Anonüümne said...

Kalle Muulile õnnitlused! Väga tubli ja tark jooks mehelt, kes teeb esimese maratoni M50 vanuseklassis! Silma jäi ja mõni tark otsus valmistusmisel: jätta ära pikk trenn, kui haigusevimm sees või muud elulised asjad pingeid tekitavad. Priit, sul on Kallelt selles osas palju õppida, paned alati kriitilisel hetkel üle! :-)

See fair play teema, mis siin kohe üles tõsteti, ei halva minu silmis seda tulemust. Kas siin tänitajatest on mõni, kes ise jooksis ja tal jäi miskit saavutamata seoses kellegi kõrvalise abi kasutamisega??? Kui jah, siis andku protest sisse. Reglementi tasub siis peeneks ajada, kui seda suudetakse ka täpselt kontrollida, aga Tallinna "provintsimaratoni" puhul tuleks jälgida ainult seda, et abistajad teisi võistlejaid ei segaks. See väike joogiabi ei muuda kedagi oluliselt kiiremaks.

 
At 11:32, Anonymous Anonüümne said...

lauri: võistkonnamängudes on teadaolevalt publik kõigi jaoks saalis, korraga, samal ajal - võrdlus on seega absoluutselt kohatu:) Ma räägin konkreetsest saatmisest mitte anonüümse publiku cheer-uppimisest.
JOKK on asjaga küll (rahvajooksu mõttes kindlasti, EMV mõttes ka, sest kontroll ju puudus ning kes ikka enam öelda oskab, kas keegi IAAFi reeglit rikkus), aga ma rääkisin ka spordieetikast ja enda sisetundest. Väited, et see, mis pole keelatud on lubatud ning ka eesmärk pühendab abinõu on spordieetikast ikka väga kaugel...Üldse eetikast, parim näide siia juurde on loomakaitsest - see, et seadusega ei olnud keelatud looma peksmine, ei tähendanud ju seda, et looma löömine lubatud on. See on sisemise moraali küsimus...peksab see, kel endal midagi sassis on.
Mis mind asja juures kõige enam häirib ongi see, et seda peetakse nii normaalseks ja sellega lausa kiideldakse, selle eest tänatakse...tegelikult peaks see olema igati taunitud ning me võiksime arutada sootuks selle üle, kuidas seda tulevikus vältida.

 
At 11:57, Anonymous Anonüümne said...

kunnile: protesti on mõtet ainult siis sisse anda, kui reglementi kontrollitakse...

 
At 11:58, Anonymous Anonüümne said...

maratonijooksu ma küll kuidagi loomapeksmisega ei võrdleks. ma ei saa ikkagi aru, kas siis see, et mõnel on ergutajad kaasas on nii räige spordieetika rikkumine, et mõni sellest üle ei saa ja kas keegi siis käitus valesti jooksurajal? Ärge ikka asja nii hulluks ka ajage. Mina küll väga suurt vahet siin ei näe kas võtta taskust see Mg tablett v sõbra käest, sisulist vahet ju pole. Arvan, et tulemus sõltub ikka rohkem trennitegemisest, kui sõbra kaasaelamisest. Igal asjal on muidugi inimlik külg ja kui nähakse reeglite rikkumist, siis tuleb sellest ka teada anda, mitte rääkida, et keegi nagunii ei näinud... Sellise suhtumisega ei saavuta peale vingumise midagi.

 
At 12:07, Anonymous Anonüümne said...

mind huvitab, mitu maratoni Maris ise on läbinud?
JOKK ei ole eetiline lähenemine, aga juuksekarva lõhki ajamine olukorras, kus seda pole vaja, on ka idiootlik lähenemine.

Tippmaratonidel kasutatakse näiteks jäneseid, mis on moraalse toe mõttes umbes sama nagu kõrval sõitev jalgrattur. Suurtel maratonidel on isegi tagapool jooksjatel jänesed - spetsiaalselt tähistatud jooksjad, kes jooksevad ajale 3:30, 4:00 jne.

Kes ikka joosta ei jõua, seda ei aita ka ükski jänes ega kõrvalt antud geel või tablett. See, mis hetkedel sa saad süüa/juua, võib otsustava tähtsusega olla ekstreemsetes oludes (ülipalava ilmaga näiteks), aga normaalse ilmaga mitte eriti.

 
At 12:10, Anonymous Anonüümne said...

Ehk tuleks Berliini maratoni tulemused tühistada - seal oli ergutamist võrreldes meie jooksuga ülemõistuse palju...;)?Kusjuures kõik tulemused lähevad koos Tallinna jooksuga maratoni edetabelitesse.
Absurdiks läheb see teemakäsitlus siin kommentaarides.

Tegemist on RAHVAJOOKSUGA! OK jagati eestikate medaleid, kus naiste esimene võitis 2 kohta napilt, ca 15 min...;))
Lugedes mõningaid kommentaare jääb vägisi mulje, et rattaga saatjad teevad tulemuse, jooksja ise on teisejärguline.

Moraalijüngrid võiksid ehk rohkem treenida ja läbida mõne maratoni. Maandab suurepäraselt teie pingeid ja säästab siinset keskkonda pseudoprobleemidest.

 
At 12:21, Blogger Rivo said...

siin räägitakse kahest erinevast asjast.

üks asi on ergutamine, siin on kõikidel võistlejatel võrdsed tingimused.

teine asi on kõrvaline abi, mille tingimused on erinevad - kes peab leppima vaid joogipunktis pakutavaga, kes koormab rattale mida iganes vaja võiks minna ehk tal on selge eelis teiste ees.

>See, mis hetkedel sa saad süüa/juua, võib otsustava tähtsusega olla ekstreemsetes oludes (ülipalava ilmaga näiteks), aga normaalse ilmaga mitte eriti.<

see väide ei kehti. 10 km puhul pole võibolla tõesti määrav, ent maratonidistantsil on vägagi oluline, mis hetkel ja mida jood-sööd. kui saad trennis sisse harjutatud rütmiga rajal tarbida, mitte ei pea joogipunktide rütmiga sättima, on sul eelis.

jack, vastast rünnata stiilis "kas sa oled ise mõne maratoni jooksnud ka, et siin plõksid" on aga tarbetu demagoogitsemine.

 
At 14:09, Blogger Vana Kala said...

Hmm, tuleb jälle üks tubli rahvasportlane blogiveerul pahaaimamatult siin rattaga jootmise eest teist kiitma ja tänama ning suudab teise tulemuse kahtluse alla seada. Oleks siis finishis lihtsalt protestigi sisse andnud aga ei vaja ju blogiveerul ennast selle intrigeeriva teemaga upitada.

Selline siis ongi meie ajakirjandus - lõugab siis kui vargad maja tühajaks tassinud aga sel hetkel kui vargad toimetavad on vait kui sukk ja limpsib kuudis varga poolt antud konti?!

 
At 14:12, Blogger Kidra said...

Lihtsalt infoks minu kogemuste põhjal.

Mitte ühelgil välis-maratonil pole ma kunagi näinud rattaga saatjaid jooksjail - see on Eesti omapära siis vist. Kahjuks.

Ja kõigil jooksjail, kes seda soovivad, on endil kaasas joogid (kui vaja tihedamalt juua või kui soov tarbida oma segu), plaastrid, vaseliinid, magneesiumid, geelid, rosinad, soola- ja suhkru kuubikud. Kui Sul neid pole vajaduse tekkides, siis on Su võimalused: kannatada, katkestada või esimesest toitlustuspunktist (kus ka tavaliselt med. abi pakutakse) abi saada. Hakkas rajal palav? Kas tassid finishini ise kaasa seljast võetut või viskad raja äärde ja riskid sellega, et näed seda viimast korda (üldjuhul saab muidugi hiljem korraldajailt kätte). Hakkas külm - tuleb katkestada või sellega leppida või taas korraldajate poolsetest punktidest abi küsida.
Nii lihtne see ongi. Kõigil rahvajooksuvõistlustel on KÕIGI jaoks ühed tingimused. Ka Berliini maratonil. Ka igal väikseimalgi Soomes toimuval spordivõistlusel ei ole see teisiti.
Ja see, et meil siin on need asjad vaid osalejate südametunnitusel, on korraldajate poolt tekitatud.
Õnneks on siiski enamus spordisõpru ikka 100% ise oma tulemuste loojad :)
Rahulikku meelt kõigile ja positiivset suhtumist inimestesse :)

 
At 15:24, Anonymous Anonüümne said...

See teema on juba siin blogis olnud ja päris hiljuti: "13.05 2008Priit Pullerits: Kellele kehtivad reeglid?"

 
At 16:57, Anonymous Anonüümne said...

Kuna olen tahtmatult päris pika ja ägeda mõttevahetuse põhjustanud, siis loodan, et see annab mulle õigustuse veel korra sõna võtta.
1. Minu teada ei olnud sellel rahvajooksul kellelgi keelatud kedagi jalgrattal või muul sõidukil saata. Seega olid kõik jooksjad võrdsetes tingimustes st saatmine oli kõigile lubatud ja oli igaühe oma asi, kas ta seda võimalust kasutas või mitte. Mina ei kasutanud seda võimalust, aga mul ei ole ühtki etteheidet neile, kes kasutasid, sest see oli reeglitega lubatud.
2. Mina sain abi inimeselt, kes minu jaoks oli samaväärne suvalise pealtvaatajaga, sest mul polnud saatjaid. Pealtvaataja võib isegi olümpiamängudel suusatajale purunenud kepi asemele uue anda. Ma ise olen toibutanud ühel järvejooksul joostes neiut, kes komistas ja kukkus. Kas oleksin pidanud selle tegemata jätma ja edasi jooksma? Või kas see neiu rikkus mingeid eetilisi kirjutamata reegleid, kui ta pärast seda edasi jooksis? Lõpetage ära, mehed!
3. Et heale inimesele ja tublile jooksjale Kaja Valsile vähimatki varju ei jääks, kordan, et Kaja ei saanud kogu jooksu vältel mingit kõrvalist abi -- uskumatu küll, aga ta ei söönud ega joonud kogu maratoni vältel mitte midagi isegi korraldajate söögilaudadelt. Aga selline saatmine on minu meelest vähemalt sellisel maratonil hea kõigile osavõtjaile sõltumata sellest, keda konkreetselt saadetakse, sest kui juhtub mingi tõsine õnnetus (süda, luumurd vms), on vähemalt mobiiltelefoniga inimene läheduses olemas (jalgratturid ei sõitnud ju kogu aeg ühe inimese juures, vaid sõitsid ka pikalt edasi-tagasi mööda trassi). Seepärast, kui pole korraldajate poolt pandud saatjaid, võiks omaalgatuslikud saatjad sellisel rahvajooksul nagu 27.09 oli, lubatud olla -- nagu sedapuhku ka oli -- muidugi tingimusel, et nad jooksjaid ei sega.
4. Soovin kõigile siinkirjutajaile veelgi rohkem sõbralikkust, koostöövaimu, suuremeelsust ja soovi üksteist toetada -- see mõjub tervisele veelgi paremini kui jooksmine.

 
At 20:26, Anonymous Anonüümne said...

Pealegi minu teada ei osalenud K.Muuli EMV arvestuses vaid rahvajooksul nagu minagi, niiet ei tohiks IAAF-i punkti alla minna. Mind ei häiri ratastel saatjad niikaua, kui need minule ette ei jää. Maratonil võistlen rohkem enda ja kellaga. Millist abi teised saavad jäägu nende südametunnistusele.

 
At 20:29, Anonymous Anonüümne said...

Muidugi, olgem sõbralikud aga see pikk viimane jutt kallelt oleks võinud olemata olla. Miks see veel?

 
At 21:12, Anonymous Anonüümne said...

Kidra ütles: "Mitte ühelgil välis-maratonil pole ma kunagi näinud rattaga saatjaid jooksjail - see on Eesti omapära siis vist. Kahjuks."

Berliini Maratoni 2008 naiste võitjat Irina Mikitenkot saatis rattal üks mees ja lisaks oli tal kaks jänes-turvameest kes talle rada tegid.

 
At 22:22, Anonymous Anonüümne said...

Kidra ütles: "Mitte ühelgil välis-maratonil pole ma kunagi näinud rattaga saatjaid jooksjail - see on Eesti omapära siis vist. Kahjuks."

ka mina olen näinud rattaga saatjaid nii Amsterdami kui ka Viini maratonil.Aga ma usun et see teema on ennast juba ammendanud.

Pigem häirib mind see,miks ainult litsenseeritud jooksjad lähevad EMV arvestusse,kas individuaalvõistleja ei saagi seda ilma klubita teha,kui ta pole ise EKJL litsentsi maksnud?

 
At 22:43, Anonymous Anonüümne said...

vastuväide Rivole:
> 10 km puhul pole võibolla tõesti määrav, ent maratonidistantsil on vägagi oluline, mis hetkel ja mida jood-sööd. kui saad trennis sisse harjutatud rütmiga rajal tarbida, mitte ei pea joogipunktide rütmiga sättima, on sul eelis
----------
maratoniks valmistudes harjutatakse ennast ka joogipunktide rütmiga (vähemalt oleks seda mõistlik teha); soliidsete maratonide puhul on eelinfos kirjas, millise sagedusega joogipunktid on ja mida seal pakutakse; kui su jooksu tõsiselt häirib, kui punkt 500m siin- või sealpool, siis pole sa maratoni jooksmiseks lihtsalt valmis
----------------
jokk-ist ka - pigem on siin selle suuna esindajad need, kes on sügavalt veendunud, et rattal saatja oli antud juhul eksimine reeglite vastu. Sest jokkimeeste jaoks on tähtis järgida seaduse vormi, mitte mõtet.

Kui tippmeeste puhul, kes jooksmisega endale elatist teenovad, on tõesti vajalik jälgida, et kõigi tingimused oleksid võrdsed, siis rahvasportlaste puhul (nende hulka ma arvaks kõik mehed, kes jooksevad üle 2:45, 3:30st või 4:00st rääkimata) on põhiline, et nad distantsi elu ja tervise juures lõpetavad ning tahavad järgmine kord veel joosta. Muu on kõrvaline.
Kui mõned konkurendid tahavad eriti printsipiaalselt vägikaigast vedada, siis nad ju võivad omavahel kokku leppida, et distantsi peal juua ei tohi või et jooksma peab paljajalu vmt, aga see on nende omavaheline asi

 
At 09:09, Blogger Kidra said...

Olgu. Aitab möödarääkimistest :)

Karrele nii palju, et saab olla ka individuaalselt EKJL liige. Ei pea selleks kuuluma klubisse. Selleks peaksid EKJL kodulehelt vastava vormi omale laadima arvutisse, printima, ära täitma (allkiri oluline) neile tagasi viima/saatma, tasuma 300.- aastamaksu ning oledki EKJL liige. Individuaalselt. Enne igat EMV tuleb aga end taas EKJL nö üles anda. Mis tähendab seda, et tuleb vastava võistluse reg. vorm EKJL kodukalt tõmmata. See arvutis ära täita ja neile vähemalt 4 päeva enne soovitud võistluse starti meiliga tagasi saata.

Nii et ennast tuleks reg. EKJL individuaalseks liikmeks iga aasta algul (tasudes ka aastamaksu) ja igat enne võistlust anda endast teada, et plaanid sellel osaleda.

EKJL on hästi sõbralikud ametnikud. Saad neilt täpsustavalt üle küsida. Kui oled ise täpne/korrektne, siis probleeme pole.

Kuidas see klubidel käib - ma ei tea. Ise olen info saanud individuaalse reg. kohta EKJL kodukalt. Olen nii ka teinud.

Jõudu.

 
At 15:34, Blogger Rivo said...

anonüümsele: ühelt poolt on sul õigus, et seda on võimalik harjutada ja kohanemine näitab intelligentsust.

teisalt olen siiski kogenud, et iga organism on niivõrd individuaalne, et harjutamisest ei pruugi kasu olla. pean silmas nii treeningu aegasid, jookide-toitude valikut kui manustamist, muusika kuulamist jne. ideaalis tahaks ka hommikuti trennis käia, aga mina end sellega ära harjutada pole suutnud.

pealegi on pikal võistlusel igasugune tarbimine just viimasel kolmandikul kriitiline, et morral püsiks. mul on meeles Berliini maratonilt 36. kilomeetri paiku veidi liiga hilja tulnud joogipunkt. väga raske oli. samuti annab saatja, seda probleemi Tallinnas tegelikult pole, eelise, et ei pea teeninduspunktis trügima ja rütmi rikkuma.

 
At 21:38, Anonymous Anonüümne said...

Kui ma individuaalvõistlejana nende EKJL paberitega mööda ametkondi ringi torman nädal aega, siis millal ma trenni teen?

Tegelikult on lugu nii, et kui tase jääb auhinnalisest kohast kaugele, siis pole mingit mõtet ennast EMV arvestuses kirja panna.

 
At 21:55, Blogger Kidra said...

Minul kulus aega absoluutselt KOGU asjaajamise peale KOKKU umbes 45 min. Regamine on täiesti vabatahtlik. Kui ei näe mõtet, ei pea reg'ma.

 
At 20:52, Anonymous Anonüümne said...

Lihtsalt mulle jääb arusaamatuks, et kui olen tavasportlane, miks pean maksma 300 krooni, selle eest, et oleksin eestikate arvestuses näiteks 17., kui ürituse koondtabelis saan 20. koha. Esimese hooga ei tulegi ette, kas viimasel ajal ongi üldse auhinnalisele kohale tulnud keegi klubita sportlane? Ilmselt mitte, kuna kui keegi hakkaks jooksma sinna esikuusikusse oleksid klubid vägagi huvitatud sellise sportlase oma ridadesse meelitamisest.

See on ainult minu arvamus. Kindlasti on ka põhjendatud vastupidiseid arvamusi.

 
At 21:30, Anonymous Anonüümne said...

Lauri su mälu on lühike:) Tallinna sügisjooksul sai eesti hõbemedali inividuaalsportlane Tambur.
Aga noh su jutu lõpus on iva sees:) peale seda tõesti maratoni hõbeda sai juba stamina ridades:D

 
At 09:49, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits on jälle programmiga pahuksisse läinud. Pealkiri ja text taas ei sobi kokku. Šmiguni jutt on sootuks kaduma saanud.
PP hakkab vist vanaks jääma...

 
At 10:07, Anonymous Anonüümne said...

mitte mõhkugi ei saa aru. pealkiri on,et kas sportlasele peaks maksma. jutt käib Kalle Muulist ja Kaja Valsist. lugesin kaks korda läbi,aga ei taibanud, kes neist peaks raha saama ja mille eest? äkki keegi selgitab

 
At 10:59, Anonymous Anonüümne said...

rallisõitja põrutas jälle kivi otsa, kui klassikut tsiteerida :))

 
At 12:11, Blogger ek said...

Ei ole vist rallisõitja viga. Mina ka ei näe, kui otse siia blogilehele tulen. Kui aga lähen oma Google Readeri kaudu vaatama, siis sinna on korrektselt uus postitus nähtavale ilmunud ja eelmine Šmiguni postitus ka nähtav. Veebisirvijaks on Internet Explorer.

 
At 12:58, Anonymous Anonüümne said...

ikka on küll rallisõitja viga. ka postimehe onlines ei näita spordiblogi all viimast lugu. ta tõstab oma kopimisega wordist kaasa teatud jamasid sümboleid, tehku notepadi kaudu.

 
At 14:45, Anonymous Anonüümne said...

Kuidas Google Readeri kaudu vaatamine käib?

 
At 15:25, Anonymous Anonüümne said...

Tuleb meelde jah, kui Tamburil oli enne ka klubi olemas ( SK Pirita), ilmselt lihtsalt klubivahetuse ajal 1 jooks klubita. Mingi jama PP jah selle blogiga. Proovisin telefonis vaadata ja seal näitab õiget juttu selle pealkirja all, aga arvutis ikka see maratonijutt.

 
At 22:52, Anonymous Anonüümne said...

Jätke jura, see miski blogimootori kala. Lihtsalt erinevatele brauseritele genereeritakse erinevat juttu. Miski bloggeri või huu nõus mille bugi ja kindlasti mitte autori äpardus.

 

Postita kommentaar

<< Esileht