Pullerits: Üks Vasaloppeti kangelastegu juba tehtud

Järgneva kirjutab tegelikult üks teine Pullerits - Teet Pullerits. Minu vend, kes saab varsti 41, elab perega juba ligi tosin aastat Rootsis Göteborgis ja töötab seal arstina ning oli sunnitud (sic!) kaks päeva tagasi Vasaloppeti läbi sõitma. Kuidas see juhtus ja mis seal juhtus ning mida Vasale minejail tema nähtust-kogetust kõrva taha panna, sellest nüüd ta raporteeribki.

"Kui sõprade käest sünnipäevaks saadud kingitust lahti pakkima hakates tuleb kõigepealt välja suusamüts, seejärel mustikakisselli pakk ja edasi suusamäärde tuub, pole enam mingit põhjust kahelda: viimase asjana ümbrikusse seatult avaneb teade, millega oled fakti ette pandud, et nooruse säilitamise huvides on sõbrad sind registreerinud järgmise aasta Vasaloppetile. Lohutuseks vaid nii palju, et sünnipäev on mul õnneks aprillis, mistõttu ettevalmistusperiood ei saa mitte väga lühikeseks jääda, ja et distantsiks valitud avatud rada, mis jääb õigest Vasaloppetist maha osavõtjate arvukuse, kuid mitte distantsi pikkuse poolest. Aga kas aitavad need punktid loodusseaduste vastu?

Göteborg on nimelt õnnistatud mere-äärse asukohaga, kus näiteks tänavuse talve ainus lumi kestis 5. jaanuari õhtust 6. jaanuari keskpäevani. Looduslik lumepiir paiknes sel aastal 300 kilomeetrit põhja pool ja ainus lähikonnas asuv kunstlumerada 60 kilomeetri kaugusel Boråsis lubas vahelduva eduga tiirutada vaid 400-650 meetrisel rajal 50 Rootsi krooni (ca 80 EEK) eest päevas. Neid tiire Boråsis sai enne Vasaloppeti radadele suundumist kogutud 140 kilomeetri ringis.

Pole siis muidugi ka imestada, et taolistes tingimustes ei pööra inimene suusavarustuse soetamisele erilist tähelepanu. Kui Priit mind suvel Göteborgis külastades garaažinurgas minu halle määrdevabu rahva-Fishereid nägi, imestas ta, mis lauad need on: Eestis ei näe taolisi ürgajast pärit liikumisvahendeid kusagil. Ja kui ma jõulude ajal Eestis viibides Priiduga koos Otepääle kunstlumerajale siirdusin ning temalt laenatud suusavarustuse juurde tahtsin teksapüksid jalga tõmmata, keeldus ta minuga enne teele asumast, kui olime teinud peatuse Silja Spordis ja sealt Norra värvides suusakombinesooni ostnud.

Mõistes, et tagasiteed enam ei ole, tuli pärast Göteborgi naasmist seada sammud Vasaloppeti ametliku poe poole, mille omanikud on Rootsi koondislane Mathias Fredriksson ja treener Magnar Dalen. Sealt ostetud uusi Madshusi suuski samades tingimustes vanade laudadega võrreldes jõudis pärale arusaamine, miks ma varem Boråsis enamikul suusatajatel jalus koperdasin. Ning samasse poodi jätsin suusad ka paar päeva enne Vasaloppetile siirdumist ettevalmistamiseks: 300 Rootsi krooni (ca 500 EEK) lugu, kuid hilisema kogemuse najal arukalt tehtud investeering. Muidugi, ka Vasaloppeti toimumispiirkonnas on igasuguseid määrdeteenuse pakkujaid kuhjaga, hinnasiltidest jäi silma 450 SEKi harrastajatele ja 750 SEKi võistlussuuskadele.

Avatud rada ehk Öppet spåri saab sõita kahel päeval, pühapäeval ja esmaspäeval nädala jagu enne õiget Vasat. Pühapäeval oli startijaid 5800 ringis, esmaspäeval 3500. Tagantjärele tark olles tegid õige panuse esmaspäevased startijad, mina nende hulgas.

Kui ma pühapäeva õhtul oma sõbra Peteriga Morast 16 kilomeetrit põhja pool asuvasse Orsa linna ööbimiskohta jõudsin, sadas lohutamatut sügisvihma ja üks samal päeval rajal olnud mees kurtis, et ta ei taha küll meid kui uustulnukaid hirmutada, aga tema seitsmeaastase Vasaloppeti-karjääri jooksul oli seekordne sõit kõige hullem: rajad, nii palju kui neist järele jäänud, kohati saapakõrguselt vett täis.

Seda meeldivam oli tõdeda, et vähemalt antud juhul oli ilmaennustus märki tabanud. Esmaspäeva hommik ootas selge taeva ja paari miinuskraadiga ning taoline päikseliselt leebe kevadtalvine ilm kandis terve päeva. Rajad olid värskelt üle aetud, ning mida teevad üksikud miinuskraadid eelmise päeva vesiste tingimustega – see on füüsikaseadustest tuletatav.

Avatud rajale saab startida vabal hetkel kella 7 ja 8 vahel hommikul. Bussitransport Morast väljumisaegadega 5-5:30 tuleb vähemalt 3500 osavõtja puhul hiilgavalt toime. Ka rajale siirdudes saab esimese kurikuulsa Säleni tõusu raja 3. kilomeetrini, mis suurel Vasal julmalt kuni tunniks ära ummistub, enam-vähem rahulikult võtta, kepitorked ja kandadel tallamised välja arvatud. Pidamine peab muidugi alguses paigas olema ja nii palju, kui igasuguste määrdevahendite müüjate käest uurida, ei soovitanud keegi midagi muud kui universaalkliistrit.

Säleni mäe tipus parasjagu sooja saanuna jõudis pärale ka arusaamine, et libisemine on suuskade ja ilma kombinatsioonis suurepärane. Paaristõukeline sõidustiil, mida ma erinevalt Priidust oma nõrgimaks küljeks pean, kandis headel radadel suurepäraselt ja kui arvestada, et minu varasema treeningplaanita treeningprogrammi pikim sõit oli 30 km (millest 5 viimast olid parasjagu piinarikkad), kulges sama distants nüüd täiesti tüsistusteta. Pärast teist vaheajapunkti Mångsbodarnas 24. kilomeetril on veel ligi 5 kilomeetri ulatuses lausa puhkust pakkuvaid laskumisi, nii et kui ma seatud plaanist 10 km/h olin äkki 15-20 minutiga ees, mõtlesin vaid, et küllap lõpus jõuan väsida.

Hoiatusmärguanne sellest jõudis lihastesse umbes 40. kilomeetril. Olin just kolmandas vaheajapunktis Risbergis manustanud tavapärased 3-4 topsi kas puljongit, mustikakisselli või spordijooki, aga senist energiaküllust valdavalt lamedatel lõikudel ei tundnud organism enam sugugi mitte. Spordipoodide super-power-energy-vit-protein energiabatoone olin elus esimest korda tarvitanud veerand tundi enne hommikust starti, nüüd oli aeg vöökotist järgmine välja õngitseda. Ja hakka või uskuma selle mõjusse, aga väsimusmärgid taandusid ja poole maa peal märkisin ajaks 4:03.

Uued probleemid algasid pärast Evertsbergi kontrollpunkti 43 km enne lõppu, kus diktor optimismi süstivalt teadustas, et järgnevalt on rada kuni finišini Moras valdavalt allamäge. Ka rajaprofiili vaadates olin arvestanud selle lõiguga eeskätt taastumiseks, aga rajaolud ju ei küsi.

Libisemine oli endiselt super, ilmselt ka enamustel kaaskulgejatel, ja kiirused kasvasid nii mõnelgi laskumisel päris hirmsaks. Isegi mõistusevastaselt pikka vahet hoides ei saanud siiski kindel olla, et kusagil kurvi taga ei oota lebav takistus. Vististi neli kukkumist kogunes lõppkokkuvõttes endale ja ainult ühe puhul olen nõus süü täielikult oma peale võtma. Kusjuures kukkujad tavaliselt, isegi äärmistel radadel, ei ürita mitte kiiresti rada vabastada ja ennast raja kõrvale veeretada, vaid üritavad ennast otse rajal uuesti püsti ajada või äärmusliku näitena pargivad ennast püstiajamisürituse käigus risti üle kahe raja, mis põhjustas ühe minu kukkumise.

Finišijärgses riietusruumis võis kokku lugeda vähemalt kümmekond tõsiselt plaasterdatud verist nägu, sinikaid märkas paljudel ja mu endagi tütar sai tõsise šoki minu 13-sentimeetrist tumelillat verevalumit takseerides. Katkised kepid raja ääres andsid tunnistust, et konteinerijagu tagavaravarustust kontrollpunktides ei ole mitte liiast.

25 kilomeetrit enne lõppu muutus rada jääks. Mis libisemist enam sugugi paremaks muuta ei saanud, küll aga tekkis probleeme pidamisega isegi väikestel tõusudel. Tõmbasin kliistrit, mis suuresti ära kulunud, lisaks – esimesel korral vähe tolku, ent teisel üritusel paksema kihiga sain enam-vähem talutava tulemuse. Kontrollpunktide määrdeteenuse putkade juurde, kus osutatakse tasuta häda-abi pidamise parandamiseks, tekkisid ka keskmise suurusega järjekorrad.

Ent jäised rajad lubasid viimased 20 km peaaegu pidevalt ainult paaristõuget kasutada. Enda sõidugraafikut vaadates (igal huvilisel on Vasaloppeti koduleheküljel online’is võimalik jälgida kõikide osavõtjate vaheaegasid) selgus meeldiva tõena, et viimase 20 km kiirus oli kogu distantsi suurim ja Mora finišikanga alt lükkasin end läbi ajaga 8:07.06.

Kaks asja, mis üllatasid: 1) Vasaloppeti rada on kerge profiiliga ja 2) isegi minusugusel enda arust nõrgal paaristõukajal on suur osa rajast võimalik paaristõugetega läbida (vähemalt hea libisemise korral...).

Ja kui keegi ei tea, mida Priit Pulleritsule kinkida, siis inspiratsiooni võib esimesest lõigust saada."

Foto 1: Vasaloppeti kõige esimene tõus, kus alati tekivad pikad pudelikaelad. Foto autor: Ulf Palm, Scanpix
Foto 2: Eesti lipp esmaspäeval Vasaloppeti finišikoridori kohal. Foto autor: Teet Pullerits
Foto 3: Vasaloppeti stardieelsed hetked. Foto autor: Ulf Palm, Scanpix
Foto 4: Vasaloppeti üks vaheajapunkte. Foto autor: Ulf Palm, Scanpix
Foto 5: Liidergrupp 2005. aasta Vasaloppetil. Foto autor: Krister Halvars, Scanpix
Foto 6: Teet Pullerits päeva pärast Vasaloppeti avatud raja sõitu finišikoridori kõrval. Foto autor: Teet Pullerits
Foto 7: Teet Pulleritsu nn sõiduprofiili diplom, mis maksab 50 Rootsi ehk 80 Eesti krooni; diplomile kantud andmeid saab internetis ka tasuta vaadata. Foto autor: Teet Pullerits