kolmapäev, mai 23, 2007

Pullerits: Hoidke alt - Soonets tuleb!

Ma ei saa ju Art Soonetsit ilma eelkontrollita starti lubada. Sest nagu Riho Järveläinen Rõuge rattamaratoni (vt eelmine, Ivar Tupi sissekanne) finišis mikrofoni ütles: mõnda meest kohe ei tohi ratta ligi lasta. Soonets oli nimelt taas põlve veriseks kukkunud. Aga see tähendas, et järelikult ei saa ta maksimumiga kihutada, mistõttu lasingi tal esmapäeva õhtul, vähem kui nädal enne Tartu rattarallit, oma sõidusuutlikkust näidata.

Kuid mis viga sellise rattaga sõita, nagu Soonetsil istumise all. See ju lausa Bianchi tehase nimeline toodang, raamil suurelt ilutsemas Art 1885. Katsetasime siis, et kuidas veereb. Hakkasime Tartu-Jõhvi maantee esimesel pikal laskumisel kõrvuti veerema, mina oma alla 4000-kroonise Optimaga. Laskumise lõpuks, umbes 500 meetri järel, oli vahe vähemalt 60 meetrit.

Ent ega me võidu kihutama läinud. Soonets pakkus, et sõidame 15 km Jõhvi suunas välja. Ma arvasin, et nii vähese pärast ei maksnuks mul küll temasugusega koos pedaalima tulla, ja panin 5 km juurde. Mul ikka alles tänavune kolmas sõit, aga pühapäeval elus esimest korda kavas pikk distants. Vaja oli kiirustest aimu saada, ja nagu soovitasid endised-praegused rattaässad - näiteks Jaan Veeranna (Fotokeskuse omanik), Toomas Mägi (Hawaii Expressi müügispetsialist), Andrei Morjakov (Tartu SK Velo treener), Priit Kalja (Velospetsi poe juhataja), samuti tippratturid Allan Oras ja Raivo Maimre [eks ole mul taas korralik taustatiim kokku pandud, kas pole nii?] -, siis tingimata on vaja enne rallit tuules sõitu harjutada.

Kiirustest nii palju, et 27 km/h Soonetsi kõrval ilma tuulevarjuta - aga oli ka peaaegu tuuletu ilm - oli mõnus matkamise tempo. Ent kui Soonets keris kiiruse 30 km/h peale, tuli juba Optima seljas tööle hakata. Ja kui tempo läks üle 30 km/h, pidin tuulde istuma, et kannul püsida.

Soonets on hirmus kõva. Kui mina tema vastu rattaralli starti peaks minema, siis küll kardaksin. Kohe hirmsasti. Vaadake ta reielihaseid - ma arvan, et isegi Erika Salumäe ei saanud oma tipp-päevil neile jämeduse poolest vastu. Ja vaadake säärelihaseid - mulle tundub, et mu reied on kohati sama laiad. Tema ratast parem ärge vaadakegi - siis võib tekkida niisugune meeleheide, et tulete üldse sadulast maha. Kiiver tundus ka uus ja moodne, samuti jalanõud. Pagana pihta - isegi sokid olid tal Bianchi omad! Minge nüüd ja mõelge, kuidas te Soonetsist üldse jagu võiksite saada (kui te just vähemalt poolproff pole). Ahh, mis te ikka mõtlete - sest ega te välja seda nagunii ei mõtle.

Kuid see pole veel kõik. Kui pärast Amme jõe ning Tartu ja Jõgeva maakonna piiri ületamist ringi keerasime (21 km Tartust), hakkas Soonets mäenukkidel tööle. Ta ei kergitanud oma taguotsa isegi sadulast, vaid sõitis mitmesajameetristest pikkadest tõusudest rahulikult vändates 31-34 km/h-ga üles. Käristas poole kilomeetriga edumaa minu ees ligi sajameetriseks. Küll on hea, et Soonetsiga rattarallil konkureerimine üldse mu plaanidesse ei mahu.

Jätke igaks juhuks Soonetsi stardinumber meelde - 229. Et kui jälle keegi veriste põlvedega tuleb, siis teate kontrollida, kas on tema või pole.

Aga mul, lubage tutvustada, on rattarallil tekkinud uus konkurent. Postimehe majandusajakirjanik Hindrek Riikoja käib mööda tuttavaid ja teisi, kes teda kuulata viitsivad, ringi ja kuulutab, et tahab mind rattarallil võita. Kust selline enesekindlus? Vaatame ta tulemusi: tunamullusel rattamaratonil 3:08-ga 2283. koht ja aasta varem 3:43-ga 2590. Kusjuures ta väidab, et tema ratas pole oluliselt parem kui minu alla 4000-kroonine. Võrdluseks minu tulemused: vastavalt 2:34 ja koht 1203 ning 2:48 ning 1646. Mullu, varasemast 24 km võrra pikemal maratonil, sain oma Optimaga esimese tuhande sisse: 3:38 ja koht 908.

Ent kuulakem ka spetsialiste. Raivo Maimre ütles mulle nii: "Maanteesõidus ei pruugi võita alati kõige tugevam mees. Paned minema, kui kõik jäävad üksteisele otsa vaatama ja keegi ei taha tööd teha, ning kui saad vahe sisse, võidki ette jääda." Eks see kehti pisut ka tagumiste meeste kohta - jääd valesse gruppi ja oledki oma konkurendist lootusetult maas.

Kuid eile ilmus välja veel üks potentsiaalne konkurent: Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv. Vaat tema on juba hoopis teistest puust mees. Kas või selle poolest, et tema on esinenud Urmas Oti vestlussaates külalisena - siis, kui meedia tegi Markko Märtini rallitiimi promoüritusele boikoti -, mina mitte. Aga mis olulisem: tal on ette näidata ka korralikke rattarallitulemusi, millest parim on koguni 74. Ainult et see pärineb aastast 1997. Mida aasta edasi, seda langevamas joones on Pahv sõitnud ja lõpetanud: 110. - 417. - 694. - 776. Too viimane osaluskord pärineb tal aastast 2003, ja nagu ta meenutas, läks tal toona üks ratas nii katki, et ta pidi seda teeperves oma ürgjõuga - ja seda näikse tal jaguvat (eile näiteks ähvardas mind lae alla tõsta, kui ma talle laupäevasesse lehte paariskülge ei tee [tõsi, ähvardus ei aidanud: ma ei tee]) - sirgeks painutama. Kuid päris sirgeks ta ratast ei saanudki, vaid sõitis lohvadi-lohvadi läbi häda lõpuni ja sai 133 km rajal ajaks 5:11. Muidu oli ta varem nelja ja kolmveerand tunni sõitja. Tähenduslikum on keskmine kiirus - see oli ta parimail sõitudel 28-29 km/h vahel. Harrastajale korralik näitaja, aga kas ka piisav, et näidata sama minekut pärast nelja-aastast pausi viimasest sõidust?

Kuid las ta paneb end esmalt rallile kirja, siis vaatame, mis edasi saab.

Korraldajaile ja sponsoreile konkureerivast SL Õhtulehest ka üks vihje: liikumas on plaan te üritusele Ashton Kutcheri kombel tünga teha. Ma vaataks teie asemel hoolega ette, et Riia tänaval ei ilmuks raudtee viaduktile ühe suure päevalehe suur plagu. Õigemini, kohe kaks reklaamplagu. Kontrollisin eile: need plagud on täiesti olemas ja lehvimisvalmis. Milleks osta reklaamipinda, kui seda saab ka tasuta ja igati seadustega kooskõlas - vaat selles on küsimus (William Shakespeare)?

Foto 1: Art Soonets ponnistamas 2005. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix
Foto 2: Art Soonetsi ülekomputeriseeritud maastikuratas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 3: Art Soonetsi jalad möödunud sügisel pärast trenni Tartu rattamaratoni rajal. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 4: Art Soonets veab maanteesõidul noorte rattalootust Viljar Kannimäed. Foto autor: Priit Pullerits, Postimees / Scanpix
Foto 5: Postimehe majandusajakirjanik Hindrek Riikoja. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 6: Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 7: Art Soonets teeb ratta seljas kuivtrenni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

29 Kommentaarid:

At 18:01, Anonymous Anonüümne said...

Nagu tekstis kirjas oli, siis 27km/h polnud probleem, aga kui kiirust tõsta nt 5km/h, siis muutub asi tunduvalt. Mina pean ennast igati tagasihoidlikuks asjaarmastajaks rattasõidus. Mul pole ühtegi hiilgavat aega ega kohta ette näidata, aga mõne aastaga on väikesed kogemused ja tähelepanekud tekkinud. 133km püüan tavaliselt ikka alla 4 tunni ära saada, mis on keskpärane tulemus. Sellisel tasemel sõites võin öelda, et aegajalt kerib grupp kiiruse täiesti laugel maal 50km/h peale ja nii sõidetakse vähemalt paar kilomeetrit. Kuigi aegajalt lastakse kiirus päris alla - nt 30km/h, mis tundub suht lonkimisena, kuid see on ainult petlik ja suur viga oleks minna ässa mängima ja püüda üksinda grupist ära sõita.Eelmisel aastal jäin järjekordsest grupist maha ja sõitsin 12km täiesti üksinda. Pressisin ka umbes 33km/h, kuid päris võhmale võttis. Hiljem neelas mu vähemalt 100 liikmeline grupp ning grupi lõpus loksudes oli palju kergem ja kiirused olid ka suuremad kokkuvõttes.
Eelmisel korral mainisin kiiruste kuldreeglit - distantsipikkusega on sama. Igaüks jõuaks sõita nt 50 km, 100km läheb juba tunduvalt raskemaks ning 133km on üle 2x raskem kui 69km - sel aastal on distants muidugi natuke lühem, kuid põhimõte jääb samaks. Pluss võib juhtuda veel igasuguseid jamasid - see on ju siiski tehnikasport. Piisab sellest, et kumm puruneb ja lisaminuteid tuleb vähemalt üle 10. Oleneb muidugi enda oskustest ja sellest kas endal on tööriistad kaasas jne. Või nt ise põhjustad kukkumise või kukud teiste pärast. Grupisõidus tuleb ikka ette, et kukkumise korral võib viga saada vähemalt paarkümmnend sõitjat. Palju sõltub ka ilmast. Viimastel aastatel pole haruldane, kui hommikul on 10 kraadi sooja ja vihma kallab. Siis tuleb jällegi mõelda sobiva riietuse peale jne. Toitumine on pikal distantsil palju olulisem kui lühikesel. Lühikesel võib hädapärast ka joomisega läbi ajada, kuid pikal distantsil on vaja tunduvalt rohkem energiat.
Varustuse koha pealt jällegi sama vana tõde - ega varustus ei sõida, vaid mees. Varustus annab muidugi tunduva eelise, kuid see pole alati määrav. Tänapäeval jõuavad paljud endale lubada rattasõidus täisvarustust, kuid see ei eelda ju treenitust. Kuigi jah teatud tõetera on sel sees. Kui inimene on ikka varustusse investeerinud, siis ju ta võtab asja natuke tõsisemalt kui loodusenautija.
Huvitav oli lugeda teie ühistreeningu kohta. Arvestades konkreetset olukorda, siis võin mainida, et asi oleks võinud olla ka palju hullem. Ma usun, et Art oleks võinud isegi suuremad vahed sisse sõita, sest maanteeratta ja kingadega poleks see eriline probleem. Soodsa tuulega ma sõidan üksinda ka tasasel teel nt 45km/h, kuid pikemas perspektiivis pole sel erilist väärtust. Sõltub, milline enesetunne on peale sellist kiirendust. Kui jalad on piimhapet täis ja hingata ei suuda, siis ei maksa niimoodi kangelast mängida. Kuigi jah - hea tulemus eeldab sellist kiirendusvõimet. Eelmisel aastal jäingi seepärast mitmest grupist niimoodi maha, et grupp võttis ka väikseid tõusunukke 50km/h ning enda võimekus ei küündinud nii kõrgele.
Grupisõidu kohta ütleks enda kogemustest nii palju, et tuleb teada, millised ohud ja kasud kaasnevad teatud positsioonidega. Grupi peas sõites tuleb jah kõvasti tööd teha, sest erilist tuulevarju pole, kuid see-eest pole eriti suurt kukkumise ohtu. Grupi keskel on jah lahe loksuda, kuid on väga suur oht kukkumiseks, sest tihti ollakse "karbis". Grupi tagaotsas saab üldjuhul vältida kukkumisi, kuid siis on jällegi oht maha jääda, kui grupp kiirendab.
Profidelt võib alati nõu küsida, kuid kõik soovitused ei sobi harrastussportlasele ja igale inimesele. Kui profid ütlevad nt, et häda saab teha ka rattasadulas olles, siis harrastussõitjatel soovitaks siiski seisma jääda ja metsa all ära käia.
Loodan, et kellegile oli mu kirjutisest kasu.

 
At 19:27, Anonymous Anonüümne said...

Tead Priit, Prohvet tabab asja. Muide see mäest alla laskumise vahe tuleneb peamiselt sellest, et maastikuratta seljas on sõiduasend nõksu püstisem ja tuuletakistus suurem. Õige kehaasendiga on võimalik laskumisel maanteratta tuulekotis püsida ka Optimaga. Muide olen ka ise vedanud sinu omast kaks korda odavama Optimaga "Bianci vendasid" treeningul oma tuulekotis kiirustel 33+. Lihtsalt tahan öelda, et asi pole treeningul ratta hinnas vaid peamistes parameetrites nagu näiteks ülekande suhe (sh ratta läbimõõt), õhutakistustegur ja rehvirõhk. Lisavarustusest on olulised klipid ja kingad. Mäest alla veereb ka Optima hästi tänu suuremale kaalule. Aga ju siis Ardi kehakaal on sinu omast piisavalt palju suurem, et ta ikkagi allamäge eest ära veeres. Rõhutan veelkord, et ülaltoodud jutt kehtib ainult treeningute tarvis.

 
At 21:05, Anonymous Anonüümne said...

Anonüümne kirjutaja tõi väga hästi esile need punktid, millest ma kirjutada ei jõudnud. Kui nii pikka teksti kirjutada, siis ei tulegi esimese hooga kõik meelde.
Kõige tähtsamad on siiski kogemused. Alguses võib ka Optima-suguse rattaga sõita ning kui enamus ajast sõidetakse maksimumülekandega, siis võib rattavahetuse peale mõelda. Ega maanteeratas mingi imemasin pole. See eeldab piisavat harjutamist, sest kehaasend on teistsugune, kummid on peenemad, käiguvahetus- ja pidurisüsteem teised jne. Sellest teemast võibki heietama jääda. Aga kui Sa, Priit, oled umbes 5 aastat sõitnud rattaralli pikemat distantsi ja teed suvel rattatrenni, siis saad isegi aru, mis on tähtis jne.
Ennast häirib tegelikult kõige rohkem see, et jooksumaraton ja rattaralli nii lähestikku on. Enne jooksuvõistlust ei taha rattatrenni teha, sest tahaks võimalikult head jooksutulemust, aga hiljem jääb 2st nädalast ilmselgelt väheks enda vormi viimiseks. Vaevalt neid kuupäevi muudetakse, kuid tahaks vähemalt teada, et miks on niimoodi korraldatud ja kas tõesti ei saaks kuidagi teistmoodi. Võibolla, Priit, kasutaksid enda ajakirjaniku ja neliküritusel osaleja staatust ära ja uuriksid korraldajatelt?

 
At 21:53, Anonymous Anonüümne said...

Ennustaks siis kah natuke. Kui Peep Pahv sel aastal vähegi trenni on teinud, siis teeb ta Priidule ära. Ennustaks Priidule aega kuskile 5 tunni juurde. Juhul kui ta ikkagi Optimaga rajale läheb ja stardib talle ettenähtud stardigrupist (jooksumaratoni stardinumbri metamorfoos on ju kõigil veel meeles).

 
At 11:28, Blogger dr Holden said...

Jah, olen isegi sellele mõelnud, et miks ei võiks jooks keset suve olla - kasvõi siis orienteeruvalt 15. juuli paiku. Kui teha kevadel ratta mahutrenni, siis kuidas sinna jooksutrenn vahele sobib, kui jälle pühenduda täiega jooksmisele, siis jääb rattalihas arendamata. Kui juba neliküritus, siis ka neljal aastaajal - talvel suusk, kevadel MNT, suvel jooks ja sügisel MTB. Igaüks ei suuda kahenädalase vahega eri aladel "tippvormis" olla.
Eriti veel siis, kui nende kahe asja vahel korraldada Rõuge Rattamaratoni :))))

 
At 12:17, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh Prohvetile ja anonüümsele väga sisukate sõnavõttude ja nõuannete eest! Neist ei ole kasu ainult mulle, vaid arvan, et ka paljudele teistele, kes neid lugema juhtuvad.
Uurin Indrek Kelgult, miks on jooks ja ratas nii lähestikku. Praegu ei võtnud ta telefoni vastu, kuid proovin veel.
Ja homme kuulutaksin välja ennustusvõistluse - mis küsimused ja mis auhinnad, sellest ka homme!

 
At 13:21, Anonymous Anonüümne said...

Hakkaks ennustamisega kohe pihta. Nt Hr Kelgu kõige tõenäolisem vastus on, et inimesed tahavad suvel puhata (mis on jumala õige). See oli kunagi ka üheks põhjuseks, miks jooks sügisest kevadesse toodi, sest polnud lihtsalt piisavalt ettevalmistusaega.
Kui tohib ka pisut viriseda, siis võiks peale Soonetsi veel mõnest (spordi)inimesest rääkida, oleks vaheldusrikkam. Seda enam, et Art on küll hea sõitja, kuid isegi harrastajate seltskonnas ei kuulu ta väga heade hulka. Ehk on mõni rattatreener (või mõtlev sportlane) nõus andma soovitusi treeningute korraldamiseks, raiskamaks mõttetult aega a´la ´no training zone´-s.

 
At 13:30, Anonymous Anonüümne said...

P lubatakse kuni 26C, kerget vihma ja äikest, tuult õnneks paar meetrit

 
At 13:33, Blogger Priit Pullerits said...

Nõus, et peaks teistest ka kirjutama. Olen ise ka mõelnud, et aitab sellest Soonetsi turgutamisest küll, las ta nüüd vahepeal näitab ka, et kas ta on ikka tegudemees või räägin temast siin niisama. Ehee...
Ja selge see, et mida laiem tegelaste ring blogis, seda suurem auditoorium ja seda huvitavam kõigil teistel ka - et ei tea, millal ise võite siia blogisse sattuda. Või millise sõbra siit leida.

 
At 13:42, Blogger Priit Pullerits said...

Vastus küsimusele, miks jooksu- ja rattamaraton on nii lähestikku, ilmub homses Tartu Postimehes, mille spordireporter Ketlin Beljaev selle teema Indrek Kelguga üles võttis. Seega lubage mul Kelku korduma kippuva küsimusega mitte koormata.

 
At 14:02, Anonymous Anonüümne said...

Ennustan Priidule aega 4 tunni kanti,heades tingimustes ka 3.45 pole võimatu.

 
At 14:22, Blogger Priit Pullerits said...

Hmm, millest küll selline optimism? Mis nõksuga ma sinna nelja tunni kanti peaks sõitma?
Aga nagu öldud: ennustamiseks läheb homme! Tulge siis blogisse vaatama, mida teilt küsin. Ja auhindu luban kah!

 
At 14:44, Anonymous Anonüümne said...

Sügav kummardus Priidu ees, kui ta suudab oma Optimaga alla 4 tunni sõita. Täitsa maha kanda teda muidugi ei saa, sest suusatamises ja jooksus on tal väga head tulemused. Kuid rattasõidus pole tal nii head varustus ja piisavalt kogemust.
Tänases artiklis oli jällegi palju kasulikku informatsiooni. Tugevamate gruppide eelis on ka see, et seal on suurema tõenäosusega kogenumad ratturid. See muidugi ei tähenda, et kukkumised oleksid välistatud, aga siiski. Olen näinud selliseid kummipurunemisi, kus mehel lendas ratas üldse istumise alt ära teisele mehele selga. Kuna see juhtus laskumise peal ja grupi tagaotsas, siis suurt külakuhja ei tekkinud. Või siis ükskord oli selline juhus, et kahel maastikurattaga sõitjal läksid sarved "sõlme". Õnneks mehed ei sattunud paanikasse ning suutsid sõitmise ajal rattad üksteisest lahti saada. Ise olen sattunud kukkumisse õnneks ainult ühe korra. Seda eelmisel aastal 2,5km enne lõppu. Jõudsin just 4-le mehele järgi, kes sõitsid hanereas ning esimene neist kukkus risti tee peale millegipärast. Kõik juhtus nii kiiresti, et ma ei suutnud isegi pidureid kasutada. Õnneks keegi eriti vigastada ei saanud, kuid ratastega oli veits kehvem lugu. Üks mees pidi üldsegi ratta kaenlasse võtma, sest sõita polnud võimalik. Endal läks esikumm katki, kuid polnud mõtet kummi vahetada ja nii sõitsingi velje peal finishisse. Kukkumise tõttu kaotasin 3,5min ning vähemalt 150 kohta.
Grupisõidus peitub kindlasti edu, sest üksi ei sõidaks keegi nii kiiresti tervet distantsi. Kõige tähtsam on, et vihma ei sajaks. Sest siis on kukkumisi rohkem, ilm jahedam ning vihm ei mõju lihastele eriti hästi. Sel aastal tekitab natuke ärevust ka see, et ei tea täpselt raja iseloomu. Vana rada on juba nii selge, et tead peast kogu raja profiili. Niimoodi on tunduvalt kindlam tunne võistelda.
Inimesed võiksid rohkem artikleid kommenteerida või jagada oma kogemusi. Dialoog on igaljuhul parem kui monoloog. Paljud asjad peab jah ise läbi kogema, kuid eelnev teooria tuleb ikka kasuks.
Eks homme hakkame ennustama siis:)

 
At 15:32, Blogger Priit Pullerits said...

See, et kati kalaver ennustab nelja tundi, ei tähenda, et sinna ligilähedalegi küüniksin. Mu meelest pole saa ainuüksi mu varustust vaadates võimalik, teiseks on ka maht rattaga tänavu vaid 140 km. Ja koegmust vaid mulluselt lühirajalt.
Eile tegin üksinda vastu tugevat tuult Tartust Kavilda ürgorgu Mõisanõmmeni, läks tund ja seitse minutit! Tagasi tulin pärituult 45 minutiga. Küll oli ikka üksinda raske punnida. Muidu panen alati maksimumülekandega, ka kergemaid tõuse, nüüd pidin tagumisel hammasrattal tuule murdmiseks üks-kaks nõksu tagasi andma.

 
At 16:24, Anonymous Anonüümne said...

Raske rauaga ei jõua kaugele. Sa Priit küsi oma nõuandjatelt ka millise kadensiga oleks kõige optimaalsem sõita. Sinu raske rauaga vastu tuult kangutamine küll seda ei ole.

 
At 16:43, Blogger Priit Pullerits said...

No vaat siis, näete nüüd, kui asjatundmatu ma rattasõidus olen. Tegelikult olen seda ponnistamist võtnud rohkem jalalihaste tugevdamisena - seda tuleb vaja nii suusatamises kui jooksus. Rattas olen kehv ja jään kehvaks - ärme loome illusioone.

 
At 16:49, Anonymous Anonüümne said...

Ennustuse aluseks on Priidu möödunud aasta tulemused rallil ja rattamaratonil.Ärme unusta ka seda et rada on tänavu tsipa lühem kuigi vb. pisut raskem.

Kuidas lahendada nelikürituse probleemi-rattasõidud võiksid toimuda mais-juunis,jooks septembris-oktoobris. Igasugu Elioni ,Mynthoni jne sarjade korraldajatele selline skeem kindlasti ei meeldiks,osalejate arvude vähenemine oleks garanteeritud.

 
At 16:50, Anonymous Anonüümne said...

Pole kunagi rattasportlane olnud, kuid 10 rattaralli ja paarikümne aastga olen teinud enda jaoks mõned järeldused:
1. tuleb teha hästi korralik soojendus koos mõnede lühikeste kiirendustega
2. stardikoridoris olla võimalikult vara, sest stardirüsinas möödumine on väga keeruline ja ka ohtlik
3. Riia mäe tõusu (on vist sellise nimega)tuleb võtta tempokalt, kuid üle pingutamata, sest muidu on jalad ülal piimhapet täis ja järgmine punkt jääb täitmata
4. kasuta möödumisteks kiiremate sõitjate tuules püsimist (võib olla mureta, et selliseid on küllaga)ja ära üksi pressi
5. hoia tempo võimalikult kõrgel (samas vt p.3), sest grupid kujunevad (vähemalt eesotsas) esimestel km-tel
6. esimesel külg- või vastutuulelõigul pannakse asjad suures osas paika ning hilisem on vormistamise küsimus (kui me ei räägi just üksikute kohtade lõikes). See ei kehti juhul, kui eespool lastakse jalg päris sirgu või jääb tahapoole mõningaiod väga tugevaid sõitjaid, kes on suutelised gruppi selle keskmisest võimekusest oluliselt kiiremini vedama.
7. grupis olles kontrolli olukorda ja hoia annast grupi peasse, kuid võimalikult vähe päris ette. Võid olla kindel, et sinu aktiivsust keegi hiljem, kui andmiseks läheb, ei hinda ning halvemal juhul jääd maha
8. üksiküritusena mõne eessõitja või grupi püüdmine eeldab kilometraazi, mida harrastajatel üldjuhul pole. Seega: unusta, sest võita võib vähe, kuid kaotada palju
9. Sõida võimalikult kerge ülekandega (nn kerides), see koormab lihast vähem. Kindlasti on siin erandeid.
10. Ära unusta, et üle 2 h pingutusel vajab organism ka tahket kütust.
Sain 10 kokku, ehk aitab. Kui sellest ka kelellegi kasu polnud, siis igatahes oli hea endale meelde tuletada, sest ei sõida ainult jalad, pea osatähtsus on vähemalt sama suur! Nael kummi!

 
At 17:54, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh kümne nõuande eest! Väga asjalikud! Hea, kui keegi need asjad, mis endalgi küsimusi tekitavad, oma kogemuste põhjal mustvalgel kirja paneb. Siis on vähemalt psühholoogiliselt kindlam starti minna, et tead, mida tegema pead.

 
At 08:55, Anonymous Anonüümne said...

Eelmisest kümnest punktist pole ma nõus ainult kerimise soovitamisega treenimata sõitjale. Selleks,e t kerge ülekandega sõita jõuaks kerides, peavad olema nn rattalihased eelnevalt valmis treenitud (esimene kord aasta ikka kulub selleks). Treenimata kerimise lihastega sõitjal on vastupidavus suurem ikkagi jõuga vändates ning jooksulihaseid rohkem koormates.

Riia mäel tuleb aga valmis olla selleks, et keegi sinu nina ees küpseb juba poole mäe peal ära ja ronib näiteks sadulast. Seega on kasulik alati hoida seal silmad lahti kui keegi sellisest rahvasportlasest möödudes sulle ette keerab või olla ise valmis ohutut möödumisoperatsiooni ette võtma.

 
At 09:25, Anonymous Anonüümne said...

Kui rattalihased on treenimata ei saa punnitamist ja rasket rauda soovitada! Kergem ülekanne ja kerimine(sama kadentsiga mis joostes) on jooksu pealt tulevale inimesele loomulikum(oma kogemus,sel aastal rallile taas 5 trenni ja ca 200 km-ga).

 
At 09:33, Anonymous Anonüümne said...

Eks erandid kinnitavad reeglit. Laadisin kunagi intereti avarustest ühe väga hea materjali, mis refereeris ka kadentsi uuringu tulemusi erineva ettevalmistusastmega sõitjate kohta ning sealt tuli selgelt ka välja, et rattasõiduga alustajale on ratturikadents üle jõu käiv. Ise võin ka kinnitada, et rattasõiduga alustades oli loomulik valik ikkagi kangutamine ja kerides kukkus kiirus oluliselt.

 
At 13:09, Anonymous Anonüümne said...

tundub, et seda blogi külastab mingi kriitiline mass minust targemaid inimesi, tahaks küsida, kas rattarallit oleks parem sõita poolkõva tallaga sisejalatsiga või täiskõva tallaga jalgpallisaapaga?

 
At 13:25, Anonymous Anonüümne said...

Kui on korvidega pedaalid siis imho võta need millel parem ventilatsioon või mis kergemini korvi ja sealt ära käivad,kui tavalised pedaalid siis sisejalatsid.

 
At 14:24, Anonymous Anonüümne said...

Toitumise kohta nii palju, et juba mõni päeva varem võiks hakata "laadima". Eks kogenumatel on oma süsteem juba välja kujunenud, kuid teistel soovitaks süüa kõrge energiavärtusega asju. Võistluspäeva hommikune toitumine on jällegi individuaalne. Allan Oras soovitas jah süüa makarone, kui ise eelistan kindlasti putru. Konkreetsemad valikud teeb igaüks ise. Võtmesõnadeks on energiarikkus ning kergesti seeditavus.
Käikude raskusaste on ka suhteline. Sõltub ju kiirustest ja asjaoludest. Kui loksuda grupisabas, siis võiks jah kerida. Aga kui tuleb kõvasti tööd teha, siis ise eelistan raskemat ülekannet. Nii palju võiks ju ikka enda võimeid tunda, et endale sobiv variant leida.
Jalatsite kohta nii palju, et jalgpallisaabastega ei soovitaks kuidagi sõitma minna. Tähtis on see, et jalal oleks veits paisumisruumi. Eks täna ja homme on ju veel aega proovida, et kumb jalats paremini sobib. Keegi teine ei saa eriti öelda 100% kindlusega. Kõik inimesed on erinevad ja tuleb leida endale kõige sobivam variant.

 
At 14:55, Anonymous Anonüümne said...

Nojah pehmema jalavarju poolt tekkivad villid ja jalgade väsimus kaovad mõne nädala möödudes, seega ühe sõidu elab üle aga mõnu ei tunne. Minu jalgpallisaapastel on alati olnud nupud all ja nende koostöö pedaalidega vajab eelnevalt testimist. Juhul kui nupud vähemalt pedaalide kohalt talla alt ära lõigata, siis on tegu hea ja väga originaalse lahendusega. Jalgpallisaabaste korvidega koos kasutamiseks tuleks aga kõikidest korvi sisse jäävatest nuppudest igaljuhul loobuda.

 
At 05:41, Blogger oakleyses said...

abercrombie and fitch, mulberry, ray ban pas cher, hollister, air force, nike air max, air jordan pas cher, nike blazer, nike air max, vans pas cher, hermes, michael kors, true religion jeans, lacoste pas cher, louboutin pas cher, converse pas cher, coach outlet, north face, air max, ray ban uk, coach outlet, longchamp pas cher, tn pas cher, true religion jeans, ralph lauren uk, lululemon, timberland, true religion outlet, nike free run uk, vanessa bruno, michael kors, sac longchamp, hollister pas cher, north face, ralph lauren pas cher, new balance pas cher, nike roshe run, coach purses, hogan, coach factory outlet, nike free, kate spade handbags, nike roshe, nike air max, sac guess, michael kors, true religion jeans, michael kors, burberry, oakley pas cher

 
At 05:42, Blogger oakleyses said...

mac cosmetics, mcm handbags, wedding dresses, beats by dre, birkin bag, vans, asics running shoes, north face outlet, p90x workout, new balance, mont blanc, ray ban, hollister, bottega veneta, babyliss, nike huarache, vans shoes, nike trainers, louboutin, baseball bats, jimmy choo shoes, north face outlet, hollister, giuseppe zanotti, nike roshe, nike air max, celine handbags, nike air max, chi flat iron, insanity workout, reebok shoes, converse, gucci, converse outlet, timberland boots, soccer shoes, iphone 6 cases, lululemon, soccer jerseys, abercrombie and fitch, instyler, herve leger, longchamp, valentino shoes, hollister, ferragamo shoes, nfl jerseys, ghd, oakley, ralph lauren

 
At 05:44, Blogger oakleyses said...

montre pas cher, pandora jewelry, canada goose, juicy couture outlet, doke gabbana outlet, hollister, moncler, karen millen, marc jacobs, louis vuitton, replica watches, coach outlet, wedding dresses, swarovski, pandora charms, moncler, barbour jackets, canada goose outlet, ugg pas cher, canada goose, lancel, thomas sabo, ugg,uggs,uggs canada, canada goose, moncler outlet, moncler, louis vuitton, ugg boots uk, canada goose outlet, swarovski crystal, pandora jewelry, moncler, juicy couture outlet, michael kors outlet, ugg,ugg australia,ugg italia, louis vuitton, sac louis vuitton pas cher, moncler, barbour, supra shoes, canada goose uk, links of london, michael kors handbags, toms shoes, moncler, bottes ugg, moncler, doudoune canada goose, michael kors outlet online, louis vuitton, canada goose, pandora charms

 

Postita kommentaar

<< Esileht