Šmutov: Kohe lumele mürama! (muide, 100 täis!)

Eelmine neljapäev oli tähenduslikult väga võimas päev. Läksin päris üksinda suusatama, lootes Lauluväljaku tagusel ringil mõned tiirud teha. Oli ju Priitki rääkinud, et täitsa võimalik. Saabudes oli kõik veel ilus – rada oli valge ja kedagi ei sõitnud ehk saanuks rahulikult üksinda madistada. Sai siis rajale koperdatud, suusad alla pandud ning liikuma lükatud. Viimane väide on küll veidi vale, sest lükkasin küll, kuid liikuma ei saanud või, noh, seda ei saa just liikumiseks nimetada. Niimoodi ma siis seal punnitasin, kuid pärast esimest sirget otsustasin lõpetada, sest suusad olid nagu kleeplindiga lume külge kleebitud või siis kuidagi naelutatud. Eriti nõme nagu. Seda veel mitmekordselt seetõttu, et ma tavaliselt ei viitsi üksinda midagi teha – näiteks joosta või siis tõesti suusatada. Olen ikka meeskonnasportide fanaatik.

Kuid alla ei tahtnud ka anda. Helistasin kohe treener Jaak Teppanile, et pärida, kus Eestis suusatada saab. Nüüd ja kohe. Ega see nimekiri eriti pikk polnud, kuid Otepää peale võis lootusi panna. Teppan aga ei viitsinud kaasa tulla. Haarasin teise õlekõrre ja proovisin Priitu tabada, kuid seegi katse ebaõnnestus. Nii ma siis istusin autosse ja hakkasin tusatsema, sest jooksutosse polnus ma samuti kaasa võtnud. Nii küpses otsus hoopiski nina viltu võtta ja raha peale kaarte taguda – kõne sõbrale, kellelt selles vallas võib tuge saada, kuid tema nentis, et enne kaardimängu käib ta veel trennis ära. Mis trennis? Jalgpallis! Loomulikult. Ega minulgi midagi muud üle jäänud – palusin luba liituda. Ehk suusatamisele tõmbasin paksu kriipsu peale, aitab. Suvi on peale tulnud ja nüüd tuleb pallima hakata tõeliseid spordialasid.

Seda enam imestasin, kui reedeses treeningkavas oli Teppan kirja pannud suusatamise. Mismõttesnagu? Kuid tuleb välja, et saab küll, kuigi lumega kaetud ala pole teab kui avar. Igatahes on sealsamas sprindiküngaste vahel veel hokiväljaku suurune plats, kus on võimalik teha tehnikaharjutusi ja mängida kulli või ameerika jalgpalli, suuskadel loomulikult.
Niimoodi on siis möödunud viimased kaks treeningut – reedel töötasime vabatehnika kallal ja ma hakkasin nendest erinevatest nüanssidest juba aru saama ehk kõige aluseks on ikkagi tasakaal ja libisemine.

Esmaspäeval toimusid siis lumel igasugused suusamängud nagu suuskadel kull, suuskadel pallikull, suuskadel ameerika jalgpall jms. Kaks märkust: esiteks ärge kunagi sõitke jäisel lumel ilma kinnasteta, mul käelabad praeguseni valutavad, sest see kurivaimu lumi lõikab lihasse ikka päris rämedalt. Teiseks – mängud on maailma lahedaimad asjad, sest ma pole vist kunagi nii ohtlikult ja oskuslikult sõitnud ehk sellel lumelapil toimunu aitas tasakaalu ja raja valimise ning kiirenduste tegemisele ikka väga võimsalt kaasa. Sellest tulnuks ehk isegi alustada, kuigi sügisel muidugi lund polnud. Tõesti tundsin, et oli kasu ja kujutage vaid ette, kui Priit ning Art üksteist suuskadel taga ajavad, sellele saaks ehk isegi pileteid müüa :).

Ahjaa, laupäeval käisin ma päris ise jooksmas. Üksinda. Klapid panin küll kõrvadesse, et muusika vähemalt seltsiliseks oleks, sest muidu tundus jõeäärne rada pime ja kõle. Äkki peaks endale ka selle kaevurimütsi ostma, mis rajale valgust näitab. Tõenäoliselt muidugi ei pea, sest ilmaennustuse kohaselt on lund veel ehk nädalaks ja siis saab juba tavalisel ringil liduda.

Igatahes tundub, et olen suutnud vahepealse loiduseperioodi lõpetada ja täna õhtul tuleb taas trenni minna, kavas mingi pikem matk. Vahva, kuigi mina panustaks veel lumel hullamisele, sest kauaks seda lõbu enam pole ja siis tulebki jalg- ja korvpalli juurde suunduda.

Ning lõpumärkusena: see on selle blogi sajas postitus. Head juubelit meile kõigile!

Foto 1: Martin Šmutov Tartu suusasprindi eel. Foto autor: Tiia Teppan