Art Soonets: Atonen sai Rootsis nuga... tehtud!

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, peaks alustama sellest, et jäin Vasaloppeti reisiga suures plaanis vägagi rahule.

Ja kõigile, kes pealkirjast loevad välja mingit suuremat ja hästi varjatud intriigi, pean kahjuks teatama, et juriidiliselt korrektne (JOKK) olnuks väljenduda, et Meelis Atonen (just, just, riigikogu liige) sai Rootsis nn mustikasupi sõidul (toimub päev enne Vasaloppeti põhisõitu) auhinnaks Vasa logoga noa. Tegelikult ilkusin kohe pärast autasustamist tema kallal, et Priidule kindlasti meeldiks suusablogis pealkiri à la «Atonen sai nuga», mida ta ise küll palus ikka parandada, et kui, siis pigem: Atonen sai noa.

Tegelikult ta saigi... noa. Mul ei jäänud suurest kadedusest muud üle, kui küsida talt, kuidas ta sellega lennukile loodab pääseda.

Muuseas, niimoodi vist ajakirjanduses imetaksegi välja lugu teemadest, kus lugu tegelikult ei olegi. Eks ma ka õpin veidi, olles otsapidi sama süsteemi tagatubadega veidi tuttav. Pealkiri peab ju intrigeerima... seda enam, kui sisu pole suurem asi teos.

Seega, kes otsis intriigi, siis just siin see lõppes ja võite edasise lugemise unustada, sest edasi tuleb tavakodaniku mõttevool toimunud maailma suurimast suusamaratonist.

Kasutades ära head võimalust koguda nädala jagu mõtteid möödunud nädalast, lugeda teiste mõtteid ja teha enda jaoks järeldusi, tegin puhtalt subjektiivse järelduse: «Loll võit olla, kavval peat olema!»

Ja üks tõsine märksõna veel: pidamisega sellel Vasal probleeme polnud; pidamist lihtsalt ei olnud!

Kuna kõik eelnevad sõnavõtjad on peamiselt kirjutanud oma elamustest rajal, siis otsustasin pöörata peatähelepanu just sellele, mis selle sõiduga muuhulgas paratamatult kaasneb.

Mis siis mulle silma ja mällu jäi?

Esiteks. Vasale minekuks pead aegsasti plaanid tegema ja ennast ära regama (soovitavalt kohe peale lõppenud maratoni, kui avatakse järgmise aasta registreerimine), sest muidu ei pruugi lihtsalt sattuda «valitute» listi. Meie (vähemalt mina ja sõber Ivar Tupp) regasime ennast 2006. aasta kevadel peale mullu toimunud Vasat ja maksime 149 eurot per nase.

Teiseks. Aja võimalusel kokku hea seltskond, leia mugav transpordivahend, soovitavalt mikrobuss ja/või suusaboksiga suurem keskklassi auto. Lennukiga minnes ei saa kunagi kindel olla, kas ka pagas tervelt ja õigeaegselt järele jõuab (eriti suusad). Selle aastani oli see ka kindlalt kõige kallim transpordiviis kombinatsioonist auto-laev-auto.

Kasutasime auto- ja laevatransporti otse Stocki ja seltskonna (Ivar, Teet Reedi, jootja ja sohver Kalvi Kitsnik, minu tütar Kristel ja mina) mahutasime edukalt Toyota Avensisesse vaatamata sellele, et kõik pagasi paigutamiseks ettenähtud kohad olid pagasit paksult täis, sh suusaboks.
Samas, meil oli ka kaasas ka kõik pea nädalaseks eluks vajalik varustus, sh söök, jook, jne, jne. Kui minnes tundus auto päris ülekoormatud, siis tagasi tulles oli auto pepu päris ilusti juba püsti. (Vahemärkusena: mina, Ivar ja Kalvi olime esimest korda sellel üritusel, vaid Teedule oli see vist juba viies kord.)

Hea seltskond lisab üritusele kindlasti palju emotsionaalselt positiivset meeleolu ning kui juhtub kokku veel huumorilembene seltskond, siis garanteerin kõigile meeldiva elamuse. Seda ka juhul, kui sõit ise peaks veidi ebaõnnestuma. Siinkohal tahaks tänada reisikaaslasi, kellega oli tõesti lõbus ja meeleolukas reisida ning mis põhiline, meil ei olnud virisejaid! (Tuletaks siis meelde oma kaaslastele ühe märksõna... Kaie Kõrb.)

Peab arvestama, et Rootsis tuleb ratastel olla kokku 1000-1200 km sõltuvalt sellest, kuidas korraldada logistilised skeemid stardi ja finiši vahel. S*** seltskonnaga oleks see reis kindlasti kurnav ja raske.

Kolmandaks. Soovitav on kohale jõuda mõni päev enne põhistarti. Meie jõudsime Sälenisse läbi Mora, kus lunastasime oma stardimaterjalid ja viisime ennast kurssi ürituste ajakavaga, neljapäeva pärastlõunal. Kõikide materjalide kättesaamine ja ka stardigrupi muutmine käis imelihtsalt, ilma mingi sabatamiseta. Ja õhtul Säleni ümbrusesse saabudes selgus, et Kläppeni suusakeskuse registratuur oli juba alates kella 18st (kohalik aeg, Eesti aeg 19) suletud! Mul jooksis juba mingi veider mõte läbi, et kus ja kuidas me siis ööbime, kuid «vana kala» Teet Reedi teadis täpselt, millises kastis ukse taga on meie majakese võtmed ja muu vajalik info. Täpselt nii ka oli. Tõeliselt professionaalne korraldus. Samuti selgus, et tööajast kinnipidamine ja puhkeaja endale jätmine on heaoluühiskonnas vägagi hästi endale selgeks tehtud, mitte nagu eestlased, kes ei suuda ennast töö juurest eemale rebida ning siis kannatavad selle all kõik: inimene ise, tema tervis, sõbrad-tuttavad, pere, jne. Õppigem oma aega jaotama töö- ja puhkeaja vahel ning meis oleks vähem sappi ja loodetavasti ka kadedust.

Neljandaks. Veidi varasem saabumine jättis aega rajaga tutvumiseks ja endaga olemiseks ning ka Vasa melust ja kaubandusest osasaamiseks. Meie tugistruktuur (Kalvi Kitsnik, kellele tahaks siinkohal veel kord suured tänud edasi anda) sai mäe peal ennast lauaga välja elada, et õigeks päevaks olla õiges konditsioonis ja õigetes kohtades.

Viiendaks. Endale võetud eesmärgid:
miinimum: Vasa lõpetamine;
normaalne: alla 6 tunni läbimine;
maksimaalne: medal (kaotus võitjale kuni 50 %) -
TEHTUD!!!

Kuuendaks. Kui keegi oleks mulle enne starti öelnud, et pean 90 km klassikalises tehnikas läbima sisuliselt ilma pidamiseta, oleks ma selle kodaniku saatnud nii roppu ja musta kohta, mida eesti keeles ei oleks olemaski. Kuid tänaseks päevaks on selge, et inimvõimetel ei ole piire.
Jah, libisemise üle kurta küll ei saanud (tänud Ivo Tupele, kes oli Ivarile kaasa pannud hea pulbermixi).

Jah, eks need pidamatud suusad vanduma panid (eriti tõusudel) ja oma naiivsusest üritasin isegi korra ümber määrida, kuid mida ei tulnud, see oli pidamine. Tuli umbes neli minutit mõttetult kulutatud aega, mis võis lõpus valusalt kätte maksta.

Aga hää, et niigi viil läits. Väidetavalt olla olnud ka rekordiline katkestajate hulk sel aastal.

Julgelt pool teed vasardasid mul peas Raul Olle sõnad Teet Reedile, et ega sa vist viimased 40 km paljalt käte toel läbi ei lükka. Ise püüdsin hoopistükkis ligi 90 km sedasama teha ja... õnnestus. Ega 94-95 kg läbivedamine sellelt rajalt pole ka sama, mis umbes 70 kg läbivedamine. (Priit Pullerits, toimetaja: see viimane lause oli vist viide minule.)

Ja erandina Pulleritsust ei ole ma käinud jõusaalis ega ka imitatsioonitrenni teinud.

Nagu Ivargi, pidasin ka mina mingit aja-arvestust enda jaoks. Kui lõpuni oli 45 km, vaatasin kella ja selgus, et selleks on aega umbes kolm tundi. Sel hetkel tekkis mõte sõita-kakerdada kuue tunni raamidesse. Tol hetkel oli muidugi selgusetu, kas see aeg ka medali annab, kuid kaks eesmärki kolmest oleks saanud ikka täidetud.

Otsisin punktides ja ka kerge vaevaga leidsin ainult juua. Geelid olid endal kaasas ning paljuski tänu nendele ja nende osalisele psühhotroopsele efektile sai rada lõpuni kulgetud. Suutsin rajal juua pea kõike, mida organism oli valmis vastu võtma: jõujooki, vett, korra mustikasuppi, jälle jõujooki ja viimases punktis, Eldrises, isegi kohvi. See kohvi oli vist veidi varane (umbes 9 km enne lõppu), kuid pole hullu. Kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks...

Enne viimast tõusu (600-700 meetrit enne lõppu) õnnestus mul isegi alakõhus krampe tunnetada, kuid muu keha oli vinks-vonks krambivaba olnud terve sõidu.

Seitsmendaks. Kuradima mõnus on ikka sõita selle lõpuvärava alt läbi ja näha tüdrukuid medalitega sinu poole tulemas. Ja siis vaatad aega, alla kuue tunni! Jess, käib hingest väike värin läbi, kolmest kolm!

Kaheksandaks. Kalvi, kes rajal väärtusliku infoga mind ja Ivarit varustas, oli ka suutnud ennast väga nutikalt finiši lähedusse parkida ning me Ivariga ei pidanud kasutama suusahoidla (mis paistis töötavat laitmatult) ega ka «sauna-pakibussi» teenuseid. Meil oli selleks oma mees. Ja kuna ka meie pesemine oli samas finiši kõrval, siis saime nautida kõiki hüvesid täiel rinnal, sh väike õlu, mis läks tõesti nagu kerisele.

Kokkuvõttes. Nuriseda saab alati, kuid peale tõeliselt puusse pandud ilmateate ei oskagi millegi üle viriseda. See, et määrida ei suutnud, oli oma mure; see, et stardijärgsel tõusul troppi kinni jäin ja astudes-kulgedes umbes 2 km jooksul Ivarist kaks minutit maha jäin, puhtalt kogemuste ja nahaalsuse ja õnne puudumine. Shit happens!

Lähen kindlasti Vasale veel, kuid siis juba teadlikult sõitma kas aega alla 5:30 või puhtalt nautima reisiseltskonda ja rada. Aga üks moment on küll oluline: olen nõus sõitma seda sõitu edaspidi vaid pidava suusaga. Sellist kakerdamist enam kogeda ei tahaks. Õppisin rajal selliseid kummalisi (suusa)samme, mida ma eal varem pole teinud, v.a ehk varane noorus, millest ma ei mäleta paraku suurt midagi.

Krt, see följeton läks nüüd küll liiga pikaks. Ja kindlasti on siin sees ka palju seosetut juttu, sry! Need olid vaid uitmõtted, mis meelde tulid-jäid.

Foto 1. Art Soontes Vasaloppeti stardis. Foto autor: Kalvi Kitsnik, Scanpix
Foto 2. Ivar Tupp ja Art Soontes Vasaloppeti stardis. Foto autor: Kalvi Kitsnik, Scanpix
Foto 3. Art Soontes Vasaloppeti rajal. Foto autor: Kalvi Kitsnik, Scanpix
Foto 4. Kalvi Kitsnik koos Vasaloppeti maratoni legendaarse mitmekordse võidumehe Mora-Nisse vahakujuga. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 5. Art Soontes läheneb Vasaloppeti lõpujoonele. Foto autor: Kalvi Kitsnik, Scanpix
Foto 6. Art Soontesi diplom, mis tõendab Vasaloppeti maratoni läbimist alla kuue tunni. Foto autor: Kalvi Kitsnik, Scanpix
Foto 7. Art Soontes ja Ivar Tupp õnnelikena ja medalitega pärast Vasaloppeti lõpetamist. Foto autor: Kalvi Kitsnik, Scanpix