Smutov: Pulss punasesse ja kraavi

Iga juhusportlase suurimaks painajaks on arvatavasti laiskus ehk viitsimine. Ma pole senini viitsinud nädalas kolm korda treenida ja üle-eelmisel esmaspäeval ei viitsinud ma pärast määrdeloengut jooksma minna.

Sellest tulenevalt läks täielikult nörri kolmapäevane treening, kus ma ei suutnud millegagi hakkama saada. Juba soojendusjooksu tehes oli tunne väga sant ja üha sandimaks ta läks. Nii saigi siis trennis jälgitud, kuidas kaaslased minust viuhh ja vuhh mööda tuiskasid.

Et ma joosta ei jõudnud, panin rõhku tehnikale ehk püüdsin liigutusi õigesti teha. Niimoodi ma siis aeglaselt rühkisin ja olin närvis, sest rajal niisama lõõtsutada on täiega rõve.

Igatahes jõudsin otsusele, et ebaõnnestunud treeningu tingis kolmapäevane laiskus – keha oli harjunud teatava aja tagant pingutama, kuid nüüd jäi harjutuskord ära. Seega läks graafik nässu ja treening samuti.

Suusaklubi treener Jaak Teppan oli aga skeptiline, sest tema hinnangul ei saa rutiin niivõrd kiiresti tekkida ja paus oli liialt lühike. Samas polnud ta endas väga kindel.

Kolleeg Priit Pullerits polnud ka just teab kui veendunud, et ebaõnnestunud trenni tingis nädalane paus.

«Kuid kui sa pole aga kaua treeninud, siis võib treeninguga tekkima hakkav vorm ehk tõesti sama kiiresti haihtuda,» mõtiskles ta.

Olen temaga nõus, sest minu teooriale annab jõudu juurde esmaspäev, kui kõik oli jälle normis ja treening möödus igati korralikult. Kui nüüd vaid leiaks endas viitsimise nädalavahetusel ujuma minna. Kuigi mul pole aimugi, kuidas ma selle viitsimise endas leian. Nõuandeid?

-- -- -- -- --

Natuke ka esmaspäevasest treeningust, sest suusatreeningud on minu jaoks igati põnevad, poleks ausalt öeldes oodanud. Ja ehk on sellest teistelgi harrastajatel kasu.

Alustasime 30 minutilise jooksuga, kuid seejärel läks asi juba huvitavamaks.

Kui teate Tartu laululava, siis ehk suudate silme ette kuvada treppide kõrvale jääva kaldus ala – nagu sildade juures on ratastega sõitmiseks. Seal me möllasimegi.

Alustasime väljaastetega – otse, diagonaalselt, risti ja vist isegi külg ees. Külg ees tegime igatahes hüppeid, selliseid konnakese stiilis. Samuti hüpped otse mäest üles, kõigepealt parema ja siis vasaku jalaga.

Seejärel jalaviibutused tasasel maal – klassikastiilis vahelduvtõukega ja siis paaristõugetega. Lõpetuseks tuleb sedasama teha sellest kaldest üles liikudes – kolm-neli viibutust ühe jalaga, siis liikumine teisele jalale ja taas kolm-neli viibutust ning nii üha edasi.

Väike katse ka: proovige joosta hüpetega nii, et te astute suusasammus sammu ette (käed peavad töötama õiges taktis – parem jalg ees ning vasak käsi ees ja parem taga) ja seejärel toote teise jala sammu astunud jala kõrvale. Nüüd peatuge murdsekundiks ja jätkake teed jalaga, mille tõite sammu astunud jala kõrvale.

Mina suutsin selliselt ilma eksimata (et astusin ühe jalaga kaks korda või ajasin segi käte liikumist) astuda neli sammu. Järgmisel korral läheb ehk paremini. Loota ju tuleb.

Kusjuures. Ma mõtlesin, et võtan ehk mõne trenni linti – isegi minu igavana fotokas suudab kuidagi lindistada – ja panen treeningu näited siia üles. Kui Jaak Teppan lubab. Eks ma küsin.

Fotol: pikutav mees
Foto autor: Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix