Pullerits: Jõudu tarvis!

Lehekolleeg Deivil Tserp raporteeris kuu aeg tagasi Ramsaust, kuidas Jaak Mae teinud nii kõvasti trenni, et söögilauas ei tahtnud nugagi käes püsida. Väga tuttav tunne, tajusin laupäeval.

Siis oli kavas jõutrenn, selle ette väike jooks. Kuna päike paistis, venitasin jooksuringi 10 km peale. Valge aeg lihtsalt innustas, sest viimastel nädalatel on enamik trenne olnud õhtupimedas. Ja ega aeglases tempos jooks, umbes 4.40 kilomeetri kohta, õieti hingeldama võtagi.

Jõusaalis otsustasin käigu sisse lülitada. Tuli meelde, kuidas A-koondise mehed paar suve tagasi Tehvandi raja kõrval angaaris jõutrenni rügasid. Mati Alaver seisis stopperiga kõrval ning mehed tegid kaheksale jõuharjutusele kaks ringi peale. Iga harjutuse kallal rassisid 45 sekundit, siis tegid 15 sekundit pausi, mille jooksul vahetasid kohti.

Tookord oli Alaver lähedal, et kaotada mulle miljon krooni. Just nii suurt summat pakkus ta, kui võtan 15-kilose ketta selga ja sellega end n-ö 45 miinuskraadi alt üles vinnan. Võtsin algatuseks 10-kilose ketta. Sain hakkama küll, mitte päris mängeldes, aga silmi tagurpidi ka pingutama ei pidanud. Paraku ei saa ma siiamaani aru, miks jätsin proovimata 15-kilose raskusega. Aga tagantjärele mõeldes: parem oligi, et ei üritanud. Ütleme, et oleksin end üles vinnanud. Kas ma siis peaksin Alaveril siiamaani muudkui järel käima ja küsima, et kus mu miljon krooni on? (Täpsustuseks: see polnud kihlvedu, et kas jõuan end üles vinnata või mitte, vaid ühepoolne lubadus, et kui hakkama saan, annab Alaver miljoni.) Jääb loota, et ta edaspidi nii kergekäeliselt lubadusi välja ei jaga.

Niisiis, otsustasin teha jõuharjutusi samamoodi tempokalt üksteise otsa, nagu tegid A-koondise mehed. Tõsi, 45 sekundit oli paljuvõitu, piirdusin umbes 30ga, aga pausid hoidsin küll minimaalsed. See oli kõva kontrast võrreldes nelja noore sepaga, kes samal ajal rauda rassisid: noist, niipalju kui silmanurgast nägin, üks korraga pongestas ja ülejäänud kolm vaatasid pealt. Okei, eks nende raskused olid üksjagu suuremad kui minu omad: nemad arendasid ilmselt absoluutset jõudu, mina jõu vastupidavust. Igatahes vähem kui kümne minuti pärast olin üleni higine. Seal, kus harjutuse lõpetasin, jäid higitilgad põrandale.

Sellega seoses tuli meelde Andrus Veerpalu, kes on mulle tollest angaaritreeningust sööbinud mällu just samasuguse, üleni leemendavana, higitilk nina otsas.

Alaver ütles toona meestele lõpetuseks, et tegid väga kõva trenni. Jah, seda oli nende nägudestki näha. Seetõttu usun, et ka minu laupäevane 40-minutiline jõutrenn läks asja ette. Seda enam, et toss oli väljas isegi pärast dushi all käimist. Noored sepad ajasid end kähku riidesse ja tegid minekut, mina, mis seal salata, ähkisin ja puhkisin veel tükk aega, enne kui jalad korralikult alla sain ja riideid selga ajama suutsin hakata.

Kodus süües aga avastasin, et nuga püsib kindlalt käes ja kahvel samuti. Hmm, siis vist väga kõva treening ikka ei olnud või? Vähemasti mitte nii kõva, nagu Mael Ramsaus. Nii et - reservi on.

Foto: Pildil võrdlevad muskleid Priit Pullerits (vasakul) ja Eesti üks parimaid kulturiste Marek Kalmus.
Foto autor: Lauri Kulpsoo / Postimees / Scanpix.