Smutov: Tagasi suusarajale

Ma olen 24-aastane ja viimati suusatasin umbes seitse aastat tagasi. Kirjutasin toona lugu ühele tänaseks hingusele läinud ajakirjale. Lugu oli Tartu suusamaratonist ja täpsemalt selle läbimisest.

Enne starti olin uurinud, mida maratonilt oodata võib. Et jutustused olid karmid, valmistusin hoolega – laenasin umbes keskajast pärit suusavarustuse (kepid oli sihukesed kollased ja nagu roost tehtud), käisin suuski määrimas, toppisin selga pea kõik dressipluusid ja kampsunid ning kaasa võtsin seljakoti, et ma rajal nälja ei sureks või janusena hange ei langeks.

Suusarajal selgus, et kaheksat kihti riideid polnuks vaja olnud ja seljakott segas samuti liikumist. Mõttetus. Suusavarustuse osas mul kaebusi pole, sest edasi ma liikusin. Vaevaliselt (samas tempos sõitis umbes 7-aastane tütarlaps koos oma isaga), kuid liikusin.

Kõige enam ajab hinge täis aga see, et ma ei sõitnud maratoni lõpuni. Fotograaf tahtis kiiresti Tartusse sõita ja ma otsustasin temaga kaasa minna. Sõidu lõpuni oli siis veel umbes 15 kilomeetrit ehk maratoni selgroog oli juba murutud, vähemalt minu arvates.

Ma pole seda rumalat otsust endale siiani andestanud ja olen pidavalt plaaninud uuesti rajale tormata. Sellel aastal saab see siis loodetavasti lõpuks teoks ja erinevalt eelmisest katsest kavatsen ma seekord maratoni jaoks isegi trenni teha. Loodetavasti Tartu suusaklubis. Eks sellest kirjutab hiljem.

Foto: Pildil on 35. Tartu suusamaratoni rada.
Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix