reede, aprill 20, 2018

Pullerits: Autoriteetne tõdemus - noored mehed ongi pehmod!

Toimetuses räägitakse, et ma olla saanud Baiba Rubesa, Rail Balticu juhi intervjueerimise eest preemiat. Faktilist tõestust must valgel sellele veel leidnud pole, aga usun seekord kuuldusi, sest lugu on tõesti tekitanud avalikkuses tugevaid, ent hästi varjatud allhoovusi, misjärel läksin kodulähedasse Velotandemi rattapoodi, kus töötab Eesti kõigi aegade nimekamaid rattamehaanikuid Kalle Kirsiaed, ja ostsin sealt loodetavasti peagi saabuva preemia eest... rattapumba. Lausa kahe otsikuga, nii et saab jämeda ja peenikese ventiiliga rehve täis lüüa. Ja lisaks statsionaarse manomeetriga, mistõttu ei pea näpuga katsudes ja tunde järgi otsustama, kas õhku sai ikka piisavalt sisse pressitud. Kas üks teema on sellega nüüd maas?

Eile õhtul tegin veel ühe olulise liigutuse: panin end kirja laupäevase Allan Orase karikale toimuva Kõlleste rattamaratoni 52-kilomeetrisele põhisõidule. Toetasin sellega ürituse korraldamist 35 euroga. Täna, reede hommikul osalejate nimekirja vaadates tundub, et on suur šanss maastikuvõistluse põhisõidul esisaja sisse tulla. Kolm aastat tagasi esimesel Kõlleste rattamaratonil sain 77. koha, aega kulus toona Ameerikast Salt Lake Cityst ostetud 15-kilose Treki seljas poolteist minutit alla kahe tunni. Homme on plaanis startida vähem kui kümnekilose Cube’iga – näis, kas tuleb ajaparandus? Kindel ei saa olla, sest olud on vist märjemad kui 2015 kevadel. Jões pidi vesi olema täitsa kõrge, ütles mulle Allan Oras, kes lubas täna õhtul proovima minna, kas saab läbi sõita, ning teada anda. Ja 37. kilomeetril on üks metsaveokoht, kus kaks nädalat tagasi pidi sõitma perve peal, paar korda ka jalaga tuge otsima ja hoogu andma, kirjeldas ta.

Eile õhtupoolikul kirjutasin ajakirjale Ma Olen Jalgrattur kõvade harrastajate rubriiki järjekordse loo, sedapuhku ühest väga heast ja tunnustatud arstist, kes teeb ratta seljas teile kõigile tuule alla, kui korralikult vunkimiseks läheb. Vestlusest temaga jäi meelde üks intrigeeriv tõsiasi, mis seniajani kummitab – ja kinnitab mu teooriat (mis ei ole enam teooria, vaid tegelikult tegelikkus!) –, et noored mehed on nõrgad, ludrid ja pehmod. Ta mainis sellist mõistet nagu skinny fat. Kas teate, mida see tähendab?

Isegi kui ei tea, olete seda märganud. Vaadake tänaval ringi. Näete noori mehi, kes on pealtnäha saledad ehk skinny. Aga too saledus on petlik. Nad võivad kehamassiindeksi ehk BMI järgi liigituda selgelt normaalkaaluliseks, kuid tegelikkuses on nad pekised – sellest tulebki tolles uues mõistes sõna fat. Kas nüüd tuleb pilt juba tuttav ette? Olete ju selliseid tüüpe näinud? Nõder keha, longus õlad, püdel figuur, ja nagu mu intervjueeritud tipparst ütles, siis «pöiakaart pole ollagi ja säärelihast pole ollagi». Need, võtke teadmiseks, mehed, ongi nüüdisaja pehmod.

Teie ju ei taha selliseks saada? Kui ei, siis tehke trenni ja tulge homme Kõlleste rattamaratonile ning püüdke mind esisajast välja tõugata!
*
ENNUSTA, mis aja ja koha saab Priit Pullerits homme Kõlleste rattamaratonil ja võida sõit Moabi!

Fotod 1 ja 3: Maastikuratturid märtsi lõpus Alaskas liustikul. Fotode autor: Caters News Agency / Scanpix
Fotod 2 ja 4: Veetakistus mullusel Tartu rattamaratonil umbes 25 km enne finišit. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

kolmapäev, aprill 18, 2018

Pullerits: Miks mehed väntavad kevadel ratast jälle vales kohas?

Te ei kujuta ette, kus ma tabasin eile mehe, kellel on ainsana juurdepääs selle blogi sisikonda (peale minu), Art Soonetsi, Scanpixi Baltimaade juhi, kelle panus ja roll on väga oluline, et ma hakkasin selle sajandi algul tõsiselt vastupidavussporti harrastama, sest tahtsin talle pähe teha! Polnud teda tükk aega näinud ja helistasin, et uurida, kas ta ikka elus ja terve. Tuli välja, et ta sõitis parajasti... Barcelona poole. Ja mitte lennuki või autoga, vaid jalgrattaga.

«Aga ise rääkisid,» tuletasin talle nördinult meelde, «et tahaksid ka Ameerikasse rattaga sõitma minna.»

Ja teate, mis tal oli selle peale öelda? Loomulikult mitte midagi.

Paljud tahaksid Ameerikasse rattaga sõitma minna. Ma olen ju üle Eesti teinud kuulsaks Moabi Utah’s (selle sissekande piltidel - kindlasti klikake neile ja suurendage, et näha paremini värve ja geoloogilisi detaile!), mida veel mõni aasta tagasi ei teadnud mitte keegi, isegi endine Euroopa meister maastikusõidumaratonis Allan Oras, kellenimeline maastikusõit toimub sel laupäeval Põlvamaal Kõllestes (olete juba kirjas?) – küsisin seda temalt aastaid tagasi, mil ta oli veel parimas vormis, ja kohanimi Moab ei öelnud talle tuhkagi. Aga nüüd teab iga vähegi endast lugupidav rattamees Moabi, Mountain Biking Capital of the Worldi, paugupealt (sic!). (Soonetsi anekdoot: «Mis siis saab, kui une pealt pauk lahti läheb? Siis on paugupealt uni läinud.»)

Ometi on vähesed sinna tee leidnud. Vaid mõni üksik, nagu Jaanus Laidvee (koos minuga) või seiklusvennad Eensaared (iseseisvalt). Teistel ei jätku otsustavust, võib-olla ka julgust, sest Moab on karm kant (flash floods, mountain lions, rattlesnakes...). Eemalt võib see kõik paista ju ilus – vaadake, kuidas ma ronin Jail House Rocki otsa, kuhu legendide järgi üks kauboi pistis oma naise seks ajaks, kui ise linna läks, ja Looking Glass Archi alla, kus on tõsine oht libastuda; kuidas kõlgun Lockhart Basini kaljusel serval; kuidas otsin üles vanade kauboide Eight Mile Rocki sisse rajatud majapidamise, mitmenaisepidajate kommuuni Hatch Rocki sees ja massiivse kalju sisse ühe ekstsentriku uuristatud elamise Hole N’’ the Rock; ning kuidas sõidan viimaks orgu nimega Spanish Valley, kus laiubki Moab (te olete varem näinud Moabile lähenemist vaid põhjast, nüüd näete viimaks ka lõunast).

Kindlasti küsite, miks ma ei korralda rattaekspeditsioone Moabi, kui see minu väitel nii äge koht on. Vastan: aga milleks? Moab on kant, kus mul meeldib iga ruutmeeter ja iga minut. Miks peaksin mõne neist ohverdama? Ja ohverdada tuleb, kui vead endaga kaasa tervet kampa mehi. Küll tahab mõni hommikul kauem magada, küll ei viitsi mõni varakult teele asuda, küll tahab mõni kihutada selle asemel, et loodust nautida, küll tahab mõni naasta varasel pärastlõunal linna, et seal õlut juua ja niisama ringi vahtida... Nii palju kui on inimesi, nii palju on eri soove. Lõpuks saadki ainult seda, et oled teiste soovide teener ja ori – milleks?

Mulle meeldib ise kõige üle otsustada, sest siis on maksimaalne nauding ja elamus garanteeritud: millal üles tõused, millal teele asud, kuhu lähed, kui kaua sõidad, kui kiiresti sõidad, kus paetud, millal linna tagasi lähed jne. Moab ei ole koht, kus oma väärtuslikku aega lihtsalt raisata. Seepärast mind ei huvitagi suvaliste inimeste Moabi juhtimine. (Ah et kuidas ma Laidveega siis hakkama sain? Meil oli lihtne reegel: läheme sinna ja teeme nii, kuidas mina ütlen.)

Niisiis, kes on valmis Moabi minema? Minu tingimustel. Need tingimused on karmid (vt foto paremal), aga tagavad ka maksimaalse elamuse. Garanteeritud. Sest ma tunnen Moabi ja selle ümbrust nagu oma kümmet sõrme. Raudselt paremini kui keegi Eestis. Kindlasti paremini kui keegi Baltikumis. Ja ilmselt ka paremini kui keegi Euroopast.

Fotod 1-4: Canyonlandsi rahvuspargi Needlesi piirkond Utah's Moabi lähistel. Fotode autor: Cal Sport Media / Sipa/USA / Scanpix
Foto 5: Elephant Hill Road Canyonlandsi rahvuspargi Needlesi piirkonnas Utah's Moabi lähistel. Foto autor: Cal Sport Media / Sipa/USA / Scanpix
Foto 6: Nii abielluvad inimesed Moabi lähistel - üle kanjoni tõmmatud võrkudel. Foto autor: Caters News Agency / Scanpix

esmaspäev, aprill 16, 2018

Pullerits: Märk maas! Võrrelge oma avanädala näitajaid minu omadega!

Vaatame nüüd kõik üheskoos, mis tulemusi tõi esimene nädal ratta seljas pärast seda, kui olin ülemöödunud pühapäeval teinud avasõidu, kohe esimese korraga 50,8 km ja seda 1:38.45ga, keskmine kiirus 30,85 km/h.

E-K: null kilomeetrit, see-eest kaks Tallinnas käiku: esiteks, et kohtuda Eesti parima e-sportlaste meeskonna omanikega - ja provotseerida lugejaid, miks e-sport võiks olla täiesti tõsiselt võetav sport -, ning teiseks selleks, et usutleda Rail Balticu juhti Baiba Rubesat.

N: 44,4 km 1:22.36, keskmine kiirus 32,25 km/h
(kümnekilomeetriste lõikude vaheajad: 18.48 – 37.18 – 55.53 – 1:14.30)
R: 44,7 km 1:20.19, keskmine kiirus 33,4 km/h
(19.20 – 36.43 – 53.26 – 1:11.34)
L: 56,3 km 1:49.32, keskmine kiirus 30,85 km/h
(18.44 – 37.06 – 58.24 – 1:17.54 – 1:38.00)
P: 44,6 km 1:25.18, keskmine kiirus 31,35 km/h
(20.14 – 39.38 – 58.25 – 1:16.52)

Nädala nelja päevaga kokku täpselt 190 km.
Kulunud aeg 5:57.45 (võrdluseks: nädalas Tartu Ülikooli tudengite koduste ja kontrolltööde parandamiseks kulunud aeg – 6:01).
Nädala keskmine kiirus 31,86 km/h.

Kommentaariks nii palju, et 190 km on vaevu sama palju, nagu sõidavad peagi algava Giro d’Italia osalised ühe päevaga. Seega – vähe. Teiseks, nädala keskmine kiirus 31,86 km/h, mis on saavutanud nelja päeva jooksul tehtud sõitudega, võib küll olla enamiku teiste harrastajatega võrreldes ulmeline, kuid võrreldes Giro keskmise etapi keskmise kiirusega – mis on saavutatud ühes jutis sõites, mitte nelja päeva peale jagatuna – on varu siiski hiiglasuur. Kolmandaks, kui olen suutnud probleemideta ja eriliselt pingutamata saavutada juba esimese nädalaga keskmise kiiruse ligi 32 km/h, siis see annab suveks lootust – see on selge märk, et suutlikkus ei ole kuskile kadunud. Neljandaks, nimetatud keskmine kiirus on saavutatud pikas ja paksus sõiduriietuses, kus katmata on olnud ainult nägu, mis tähendab, et kui saaks lühikese võistlusvormi väele võtta, lisanduks kiirust kahtlemata veelgi. Viiendaks, ärme unustame, et Scotti kett on ääretult välja veninud ja mõnesid hammasrattaid pole ollagi, mis tähendab, et väntamine pole andnud sugugi kõige tõhusamat tulemust ning see annab kindlat usku, et kui tehnika ka korda lasen teha, lisandub lennukust veel omajagu. Ja kuuendaks, keskmine kiirus on hea vaatamata sellele, et pole ühtegi tempo- ega lõigutrenni teinud – isegi kevadel suuskadel mitte –, millest saab kahtlemata järeldada, et kui sõidud muutuvad spetsiifilisemaks ehk kui veel vinti ka peale hakkan keerama, siis läheb hoog vaid üles.

Mis kõik kokkuvõttes tähendab, et vorm ja seis pole hiilgavad, ent on kaugel ka lootusetusest.

Foto 1: Kevad käes - panna on vaja! Alan Hatherly LAVist kihutamas Briti rahvaste ühenduse mängude mägirattavõistlusel Austraalias Kuldrannikul. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kevad käes ja mehed annavad hagu! Slovakk Peter Sagan dikteerib tempot ja venitab "ketti" 263 km pikkusel sõidul Maastrichtist Valkenburgi. Foto autor: imago/Belgia / Scanpix

reede, aprill 13, 2018

Pullerits: Kuidas ma tegin olümpia***rekordi?

LÕPPU LISATUD REEDESE SUPERSÕIDU TULEMUS!
Võimas – ma tegin seda jälle! Gunnar Pressi arvepidamise järgi juba kaheksandat korda. Ei, see ei ole siiski Eesti rekord, aga tubli tulemus sellegipoolest. Eespool on Sven Sommer tosina korraga, Andrus Nilk ja Ants Põldoja 11 ning Jaan Martinson üheksa korraga. Jagan viiendat kohta Andres Vaheri ja Tarmo Pajuga. Vähemalt olen eespool raskekaallasest Peep Pahvist, kes on teinud seda seitse korda.

Just nii palju, kaheksa korda, olen andnud oma panuse maailma ühe unikaalsema, kui mitte suisa unikaalseima traditsiooni – ja mis oluline: üdini eesti kultuuri kuuluva traditsiooni! – kestmisse. Kaheksandat korda kuulusin Gunnar Pressi toimetatud Eesti olümpiaraamatu autorite hulka. (Debüüdi tegin 2002. aasta Salt Lake City olümpiaraamatus.) Aga ärge arvake, et olin värskelt, eile ilmunud olümpiaraamatus statist. Kaugel sellest, väga kaugel!

Siit tuleb teile üks tummine küsimus: kes autoritest andis suurima panuse Pyeongchangi taliolümpiaraamatu valmimisse?

Loomulikult, ma ju ei küsiks seda, kui vastus poleks: mina andsin! Jah, see on tõsi ja faktipõhine, mitte mingi hinnang. Kui loete kirjutatud tähemärke või täidetud lehekülgi, siis veendute, et olen tõepoolest Pyeongchangi olümpiaraamatu suurim autor.

Ja mis seejuures eriti kurioosne: ma pole isegi spordiajakirjanik!

Otse loomulikult sain ma oma panuse ja pingutuse eest tasu. Väärilist tasu. See annab vajalikku ressurssi edasisteks seikluslikeks ettevõtmisteks.

Kuid nondeks ettevõtmisteks tuleb ka treenida. Ja eile seda sel kevadel teist korda tegingi. Möödunud pühapäeval tegin maanteel avasõidu, läbides 50,8 km mõnusas tempos 1:38.45ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 30,85 km/h. Eile, neljapäeva õhtul, kui olin saanud pika pingsa tööpäeva lõpuks valmis kapitaalse intervjuu Rail Balticu juhi Baiba Rubesaga (fotol paremal) – ta eraldas mulle Tallinnas Swissôtelis Rail Balticu kahepäevasel foorumil tunni, aga rääkis minuga poolteist tundi (see on Rubesa usutlemisel Eesti rekord!), sest, nagu ta ütles, küsisin temalt küsimusi, mida mitte keegi ei olnud temalt varem küsinud, mistõttu tal oli huvitav vestelda (ja las investorid ja muud rahakad ärimehed ootavad, võisin tõlgendada tema mitteverbaalset hoiakut) –, sõitsin 1:22.35ga 44,4 km, mis andis juba märksa suurema keskmise kiiruse 32,25 km/h. Aga sõidu ajal ilmnes üks uudne probleem. Ja siin saate nüüd juba paremini oma tarkust välja näidata – kui teil seda ikka on.

Tempo, nagu aru saate, oli pigem mõõdukalt tugev, kuid mitte pingutust ega ähkimist põhjustav. Ent täiesti uudne kogemus oli see, et sääremarjalihased kippusid krampi minema. Selle vältimiseks hakkasin pedaalides kandu rohkem alla suruma, et sääremarjalihast venitada. Veidi aitas, aga mitte nii palju, et probleem oleks kadunud. Tunde järgi ütleks, et lihased olid vägagi lõdvestunud olekus; ei tajunud, et sinna oleks vändates pinge sisse läinud. Samuti, olgu lisatud, ei olnud ma muutnud varasemaga võrreldes possatkat ehk asendit, nii et sellest ei saanud probleem samuti tekkida. Ainus, mille oskasin ise välja pakkuda, oli see, et ju on lihtsalt liiga vähe pedaalitud ja lihased pole väntamisega harjunud. Sest veel eelmise nädala esimesel poolel tegelesin ju suusatamisega.

Kes on sellise sääremarjalihaste probleemiga kursis, st on seda samuti kogenud, ning oskab välja pakkuda, mida selle vastu ette maksab võtta?
*
Kõigest tööpingest ja -koormusest hoolimata reede õhtupoolikul, pärast seda, kui olin kirjutanud laupäevase Postimehe väljapaistvale, kolmandale küljele perspektiivse portree Kaja Kallasest, sõitsin 44,7 km veelgi kiiremini kui neljapäeval - 1:20.20ga. Mis teeb keskmiseks kiiruseks lausa 33,4 km/h. Kas vorm on tõest juba varakult nii hea? Jah, on küll! Tänu millele? Tänu sellele, et ei hakanud kevade hakul liiga vara pedaalima, vaid kogusin suusatades üldvastupidavust. Mäletate, mis ma rääkisin teile, kuidas tuleb rattahooajaks valmistuda?

Foto 1: Saskia Alusalu ja Karel Tammjärv eile Tallinnas Pyeongchangi olümpiaraamatu esitlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Pyeongchangi olümpiaraamatud. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix Foto 3: Rail Balticu juht Baiba Rubesa andmas intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Saskia Alusalu eile Tallinnas Pyeongchangi olümpiaraamatu esitlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

esmaspäev, aprill 09, 2018

Pullerits: Millega jahmatas ja masendas rattahooaja avasõit?

Hawaii Expressi mehaanik võttis keti venimise mõõdiku, mis näeb välja nagu helihark, ja lähenes sellega minu Scotti maanteeratta ketile. Aga ta ei jõudnud sellele õieti ligi. Juba enne, kui ta mõõdiku ketile asetas, tegi ta piltlikult öeldes suured silmad, sest mõistis juba distantsilt, et selle töövahendiga pole siin midagi teha. «Jaa,» venitas mehaanik mõtlikult, «kohe näha, et selle rattaga on sõidetud.»

Ja kohe sõidetakse veel! Läksin pühapäeval tema juurde, et lasta rehvid täis lüüa. Need olid talvega päris õhuvaeseks jäänud. Ja nagu mehaanikule tunnistasin, siis ei uskunud, et suuga ja pelgalt kopsude jõul pumpamisega hakkama saan. Aga tema antud pumbaga, mil peenikese ventiili jaoks sobiv ots, lõin rehvid hooga täis. Lõpetasin pumpamise siis, kui osuti peatus seitsme peal.

Rehvid said sõiduvalmis, aga kett... – see oli välja veninud. Kohe kõvasti. Olin A&T Spordis saanud juba mullu kevadel soovituse, et keti ja hammasrattad võiks välja vahetada. Aga need pidasid siiski terve hooaja vastu, sügiseni. Ja nüüd, pühapäeva pärastlõunal, läksid nad vastu uuele hooajale.

Sedasi sai suusahooaeg lõppenuks kuulutatud ning rattahooaeg sisse juhatatud. Kokku sõitsin sissejuhatuseks 1:38.45ga 50,8 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks kohe avasõidul rohkem kui 30 km/h. Ja ma isegi ei pingutanud. See näitab, et ju õnnestus veel nädala keskpaigani suusatades hoida head vormi. Siit, nagu ütlevad Eesti sportlased, kui on taas saavutanud tulemuse allapoole arvestust (erinevalt minust), on hea edasi minna.

Kas ikka on?

Veidi rohkem kui poolesajakilomeetrine tiir Tartu lähedal sai läbitud küll kergelt, aga kas ma tahaks seda teha ka teist korda, kolmandat korda, viiendat korda, kümnendat korda? Kahtlus poeb hinge: ega vist. Ümbrus oli hoolimata pooleldi päikselisest ilmast hall ja tröösitu, asfaldil kõik kohad ammuilma pähe kulunud. Rutiin. Igavus. Mis teha?

Värve on vaja. Teistsugusust on vaja. Midagi tuleb ette võtta, enne kui rutiin tapab. Vaadake seda teed, mille hiljuti sõites talletasin: millised kõrgendikud, millised kirkad värvid, milline lõputus, milline teistsugusus, milline kummaliselt käänduv jõgi, millised kollased kaljud! Vaat neid teid võib ikka sadade ja sadade kilomeetrite kaupa sõita – hing laulab ja süda hõiskab.

Foto 1: Kevadised ratturid ühepäevasõidul Belgias Antwerpenist Oudenaardesse. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Hollandlane Niki Terpstra Paterbergi mäel Kluisenbergenis teel Ronde van Vlaanderenivõidu poole 1. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Kevadine Tour des Flandres Belgias. Foto autor: AFP/Scanpix

neljapäev, aprill 05, 2018

Pullerits: Suure saladuse jälil: kas astmarohi ikkagi aitab tulemusi paremaks teha?

Alustame seekord sellest, et mu vend on arst. Aga mitte mingi suvaline arst, vaid astmaarst. Sellisel tasemel, et tema poole on pöördunud abi saamiseks isegi üks Eesti edukamaid taliolümpiasportlasi (nime ei saa öelda, andmekaitsjad kargavad turja). Sedasi ei ole liialdus teil järeldada, et tean mõnest asjast palju rohkem kui te kõik kamba peale kokku. Ja jutt ei ole siin olümpiasportlase identiteedist, vaid jutt on astmast.

Aga astmat saab teatavasti ravida. Rohtudega. Seda ju Norra sportlased teatavasti teevad. Briti rattur Chris Froome teeb ka. Aga miks võiks seda teha ainult norrakad ja Froome, kui mu vennal on kahtlemata juurdepääs parimatele astmaravimitele, rääkimata oskusest neid tulemuslikult kasutada. Noh, kas pulss selle tõsiasja peale juba tõusis?

Nüüd läheb asi õige põnevaks. Aga alustame ikka päris algusest. 

Eelmise sajandi lõpus oli lugu nii, et kui tippsportlane tahtis saada õigust astmarohtu tarvitada (fotol paremal), pidi ta tõestama, et tal on astma või vähemalt tõsised hingamisteede probleemid. Kuid pange tähele: nõudmine, et ta astmat tõestaks, ei olnud seotud dopinguvastase võitlusega, vaid oli tingitud soovist kaitsta sportlaste tervist. Selleks, et sportlaste taotlusi astmarohu kasutamiseks läbi vaadata ja hinnata, moodustas ROK sõltumatu astmaekspertide komisjoni. Taotlus ei olnud lihtsalt kirjalik paber, vaid selle juurde käis kindel test, mille sportlane pidi läbi tegema. Pange nüüd järgmist arvu eriti tähele: eelmisel kümnendil peetud kahe suve- ja kahe taliolümpia tarvis väljastas ROKi astmaekspertide komisjon astmarohu tarvitamise loa 1549 olümpiasportlasele. See on kolossaalne arv, kas pole?

Lähme nüüd tagasi 2010. aasta Vancouveri taliolümpia eelsesse aega. Paar nädalat enne Vancouveri talimängude algust kehtestas Maailma Antidopinguagentuur WADA reegli, et sportlased võivad teatud kogustes tarvitada kahte levinud astmaravimit salbutamooli ja salmeterooli. Asi oli nimelt selles, et sportlasi, kes olid taotlenud astmarohu tarvitamiseks terapeutilisel eesmärgil eriloa, oli tekkinud sedavõrd palju. Ehk teisisõnu: astmaatikud polnud tippspordis enam erandid, vaid märkimisväärne osa tippsportlasi ongi astmaatikud.

Faktid kinnitavad mu äsjast väidet. Mäletate, mainisin ennist teile 1549 sportlast, kellele ROKi ekspertkomisjon väljastas varem astmarohu tarvitamise eriloa. Suuresti just nonde lubadega seotud andmebaasi analüüsides avaldas Austraalia teadlane Ken Fitch tunamullu uurimuse, kus näitas, et selle sajandi esimesel kümnendil peetud viiel olümpial oli iga 15. kuni iga 20. sportlane arstitõendiga astmaatik. Näiteks Salt Lake City taliolümpial (fotol vasakul) osalenute hulgas oli astmaatikuid veidi üle viie protsendi, Torino taliolümpial osalenute hulgas ligi kaheksa protsenti ja Vancouveri taliolümpial osalenute seas pisut üle seitsme protsendi.

Aga Fitchi uurimus muutub veelgi põnevamaks, kui vaatame, kuidas läks astmaatikutel nondel kolmel nimetatud taliolümpial. Mis teie arvate, kuidas läks? Loomulikult: kui ma seda küsin, siis pidi neil minema väga hästi. Ja tõepoolest, läkski väga hästi. Vancouveri taliolümpial oli medalivõitjate seas astmaatikuid ligi 12 protsenti, Torino taliolümpial üle 15 protsendi ja Salt Lake City taliolümpial (fotol all vasakul) peaaegu 16 protsenti. Niisiis, nagu protsentidest näete, suurendab astma ja astmarohu tarvitamine järelikult võidu võimalust märgatavalt.

Kuid ettevaatust: ei maksa järeldustega nii sirgjooneline olla! Fitchi uuringu alusel ei ole sugugi õige ja põhjendatud väita, et ilmselt aitas paljusid sportlasi olümpial pjedestaalile astmaravimite kasutamine. Palju tõesem ja usutavam on väide, et küllap need, kes jõudsid olümpial pjedestaalile, on teistest lihtsalt rohkem ja pikemalt treeninud. Aga kui olete veidigi tugevamini suusatanud, siis küllap teate, mis jälje jätab see hingamisteedele. Tõenäoliselt olete pärast tugeva treeningu lõpetamist köhinud nagu hobune. Sest te hingamisteed on saanud hirmsat moodi vatti. Ka Fitchi uurimuse üks järeldusi kõlab: «Astma suhteliselt hiline teke paljudel vanemaealistel sportlastel viitab, et aastaid tehtud vastupidavustreening võib olla selle üks põhjustajaid.»

Nüüd jääb veel vaid küsida, kui suure eelise võiks anda astmarohu tarvitamine vastupidavusaladel, nagu murdmaasuusatamine või jalgrattasõit. Kahjuks keegi ei tea. Selle kohta puuduvad vettpidavad andmed. Õigemini pole seda piisavalt uuritudki. Mõned üksikud selleteemalised uurimused, mis on tehtud üksikute inimeste peal ega ole seetõttu kuigi suure üldistusjõuga, viitavad, et kasu tulemustele astmarohust ei ole. Mis omakorda tekitab küsimuse, miks siis ikkagi sajad sportlased astmarohtu tarvitavad, kui see tulemusi paremaks ei tee.

Tõenäoliselt tarvitavad sellepärast, et kuna uurimusi astmarohu kasulikkuse kohta tulemustele ei ole, siis kes teab – äkki astmarohi pisut ikkagi aitab? Ka tilluke 0,1 protsenti, mis võib-olla kasu võiks olla, aitaks pikal distantsil võita mitu head sekundit, mis määravad viimaks, kas oled kullal või on su tagumik mullal. Tõenäoliselt tarvitavad sportlased astmarohtu ka sellepärast, et platseebo efekt on teinekord väga tugev. Pelgalt teadmisest, et oled võtnud rohtu, mis äkki aitab, võid saada selga kujuteldavad tiivad, mis aitavad võistluse käigus kriitilisel hetkel vastu pidada. Ja kohe kindlasti tarvitavad sportlased astmarohtu sellepärast, et nende hingamisteed on rasketel treeningutel saanud kõvasti vatti ja vajavad pidevat turgutamist.

Ent ikkagi jääb õhku küsimus, kuidas siis astmarohtu võtta, et sellest mingitki minimaalset kasu tõuseks, ja kust seda kätte saada (kui tutvusi pole). Kuid sellest mõnel teisel korral. Esmalt minge ja seedige, mida teile äsja rääkisin.
*
Loos on kasutatud Kuku raadio olümpiakommentaaris (autor Priit Pullerits) esitatud andmeid ja mõtteid.

Foto 1: Kiiruisutaja Saskia Alusalu. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees / Arter / Scanpix
Foto 2: Salbutamooli kasutamine. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix
Foto 3: Thomas Alsgaard toob Salt Lake City taliolümpialNorra meeskonna 4x10 km suusatamises Itaalia ees esimesena üle lõpujoone. Foto autor: Scanpix Sweden / Scanpix
Foto 4: Meeste 30 km ühisstardist sõit Salt Lake City taliolümpial. Foto autor: Scanpix Sweden / Scanpix
Foto 5: Inglise rattur Bradley Wiggins pedaalimas 2012. aasta suvel Pariisis Tour de France'i võidu poole. Kuu aega tagasi avaldatud uurimisraport heidab Wigginsile ja teistele Sky meeskonna sõitjatele ette, et nad ei kasutanud ravimit nimega triamcinolone terapeutilisel eesmärgil astma raviks, vaid selleks, et alandada kaalu ilma, et nad kaotaks samal ajal võimsuses. Foto autor: AFP/Scanpix

esmaspäev, aprill 02, 2018

Pullerits: Uus tark nipp - kuidas suusatades rattahooajaks põhja laduda?

TÄIENDATUD VÄRSKEMATE ANDMETEGA ALANUD NÄDALAST!
Ma ei kavatsegi teie ees vabandada, et olen teid viimased kuu aega, isegi rohkem, hoidnud pimeduses – et mida olen teinud ja kuidas harjutanud. Polegi teil vaja kõike alati teada, mõelge oma peaga ka, ärge otsige kogu aeg minult pidepunkte ja enesekindlust. Ent ma ei ole kade. Annan siin lakoonilise ülevaate tehtust ning seejärel põhjendan, miks mu tehtu on õige ja kasulik, ning seletan, milles paljud on rängalt eksinud.

Niisiis, viimase kolme nädala tegevus suusaradadel.

11. nädal – 86,1 km (5:18.02, viis treeningut)
12. nädal – 70,4 km (4:32.44, neli treeningut ja üks võistlus [Vahur Teppani vastu])

13. nädal:
E – tööpäev Tallinnas
T – 21,7 km (1:09.02, keskmine kiirus 18,97 km/h!)
K – 18,9 km (1:02.32, keskmine kiirus 17,75 km/h
N – 18,6 km (1:04.34, keskmine kiirus 17,2 km/h)
R – 20,5 km (1:16.25, keskmine kiirus 15,95 km/h)
L – 24,4 km (1:30.26, keskmine kiirus 16,2 km/h)
P – 25,2 km (1:35.26, keskmine kiirus 15,75 km/h)

Kokku 13. nädalal – 129,3 km (7:38.25, kuus treeningut; nädala keskmine kiirus 16,9 km/h)

14. nädal:
E – tööpäev Tallinnas
T – 21,4 km (1:12.22, keskmine kiirus 17,66 km/h)
K - 20,6 km (1:13.12, keskmine kiirus 16,9 km/h)

Ilusad arvud ju, kas pole? Ometi on 7:38.25 treeningutundi – selle talve nädalarekord! – vähem, kui mul kulus lõppenud nädalal TÜ tudengite kodu- ja kontrolltööde parandamiseks. Sinna läks tervelt 8:04, rääkimata loengu ja tööde ettevalmistamisest ning loengu pidamisest (1:30). Siiski-siiski, mäletan, et eelmisel kümnendil kogusin juba Tartu maratoni ajaks rohkem kui tuhat suusakilomeetrit. Mati Alaver oli öelnud, et neil, kel pole tuhandet suusakilomeetrit koos, pole üldse mõtet Tehvandi radadele sõitma minna.

Igatahes on selle talvega alates jaanuari teisest poolest kogunenud suusatades 781,3 km. (Paraku kärpis kilometraaži kahenädalane paus veebruari lõpus ja märtsi alguses, mis oli tingitud organismis rändama läinud neerukivist, mis tekitas pöörast valu ning nõudis lõpuks päevakirurgia sekkumist.) Viimasel, äsja lõppenud nädalal suusatasin kogu talve kilometraažist tervelt 17,5 protsenti ehk pisut rohkem kui kuuendiku. See ei näita muud kui seda, et talv on muutunud Eestimaal hiliseks (mida tõestavad ka ilmaolud) ning et parim suusatunnetus ja suusavorm saabub ikka pärast vähemalt kahekuulist harjutamist, mitte varem. Mis tähendab, et arvestades talve hilist algust toimuvad suusamaratonid Eestimaal liiga vara. Ehk teisisõnu: minu tänavused suusatulemused, veebruari algul saavutatud 123. koht Tamsalu-Neeruti vabatehnikamaratonil Alutagusel ning 144. koht Alutaguse klassikamaratonil ei peegelda mu tegelikku võimekust suusatajana. Nood tulemused said saavutatud sama hästi kui olematu treeningu pealt.

Aga küsimus on nüüd selles, mis saab edasi. Ilmselt jäi pühapäevane suusasõit juba püdelaks muutunud pehmes lumes selle talve viimaseks, kui just teisipäeva hommikul ei avane veel üks võimalus. Seejärel tulevad prognoosi järgi soojakraadid ning aeg on ratas välja tõugata (enne tuleb lasta rehvid kusagil täis lüüa; mul pole peenikese ventiili otsa).

Nüüd küsivad loomulikult paljud, kas pole mitte liiga hilja rattaettevalmistust alustada. Hooaja avastardini, milleks olen planeerinud III Kõlleste rattamaratoni Allan Oras Cupi (see nimetus vajab toimetamist, sest kõlab kentsakalt ja ebaloogiliselt) kolme nädala pärast – eks see sõltu ka korraldajatest, kas nad läkitavad mulle kutse, nagu tegid esimesel korral –, on jäänud alla kolme nädala. Et miks raiskasin aega suusatamisele, kui maanteed olid juba kuivad, küsite.

Rumal küsimus. Esiteks, mida hiljem ratta selga istuda, seda hiljem saabub rattaga sõitmisest tüdimus. (Sest see saabub niikuinii.) Kes on juba märtsi algusest vändanud, sel on ilmselt hiljemalt jaanipäevaks mott maas ja kopp ees – aga siis alles panemiseks läheb. Teiseks, suusasõit pakub palju paremat üldkehalist ettevalmistust ehk baasi ladumist kui üksluine rattasõit. Jalad töötavad, käed töötavad, õlad töötavad, kere töötab. Jalgrattasõidus, kui veidi liialdatult öelda (aga ainult veidi!), on üksnes monotoonne reite töö. Kolmandaks, nagu vanad suusahundid teavad, siis pole emotsionaalselt midagi ergastavamat kui varakevadised suusasõidud. Taevas on enamasti juba sinine ja päiksenegi, rajad tugevad ja hea libisemisega, päevad pikad ja valged – see kõik teeb suusatamisest väga emotsionaalse tegevuse. Seevastu rattasõit on samal ajal lihtsalt nüri: kõle ja pruunikashall maastik, talvest hall asfalt, külmad tuuled, pori... Ja neljandaks: suusatamine on ikkagi tehniline ala, aga rattasõit – no mis tehnika seal on?! (Ma ei pea tehnika all silmas varustust.) Väga huvitav on suusatades liigutusi viimistelda ja timmida, neid saab alati ja lõpmatuseni täiustada. Lõppenud nädalal tundsin ja tajusin, et vabatehnikas saavutasin uue taseme: kitsama sõiduasendi, keharaskuse parema ülekande jalalt jalale ehk «kiikumise», tõhusama jalgade töö jne. Rattasõit ei paku midagi sellega võrreldavat – ainult vänta ja vänta, kummardu vaid leistangi kohal võimalikult madalale.

Niisiis, nagu näete, sai lõppenud nädalal tehtud rattahooajale meeldiv ja tulus sissejuhatus – kilometraaž ja aeg kogunes ning tunne ja meeleolu püsisid värske. Eks see ole aastatepikkune kogemus, mille pealt need tarkused on tulnud. Lihtsameelsed on aga asunud ilmselgelt liiga varakult end sadulas trööpama, maskid peas. Kuid loodetavasti nad õpivad sellest.

Foto 1: Suusataja 21. märtsil USA pealinnas Washingtonis National Mallil. Washington oli minu kodulinn 1995. aasta juunist detsembrini ning 1997. aasta augustist 1998. aasta jaanuarini. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kevadine ilus suusasõit Rootsis Falunis 17. märtsil. Esiplaanil Calle Halfvarsson. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Paraolümpia suusavõistlus 17. märtsil Pyeongchangis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Saksamaa meistrivõistlused murdmaasuusatamises Reit im Winklis. Teatesprint. Foto autor: imago / Ernst Wukits / Scanpix

neljapäev, märts 29, 2018

Pullerits: Mis valusa õppetunni andis Martti Himma?

Nädala algupoolel, kui päike paistis, temperatuur püsis paari pügalaga miinuses, ent tuul õhtupoolikul tõusis, hoidsin oma vanadel, talve algusest saadik määrimata Atomicel head kiirust, mis küündis Endomondo kinnitusel keskmiselt ligi 19 km/h-ni, puhuti lausa 20 km/h-ni, kui tagant tuli Sparta dressis Martti Himma (fotol vasakul) ja sõitis mööda. Saate aru – lihtsalt sõitis mööda. Ei läinud aeglaselt ja pikkamisi mööda, vaid ikka parajalt konkreetselt. Üks noorem mees hoidis talle veel kannule. Kusjuures, mis eriti jahmatas: minu arvates ei näinud Himma isegi vaeva. Lihtsalt liugles ja libises mööda. Proovisin sappa haakida, aga nad ei pakkunud seda võimalust mulle kauaks – keerasid Tähtvere spordipargis sajakonna meetri järel Lauri ringilt sprindiringile.

Järgmisel päeval läks mul kõne nii Vahur Teppanile kui Margus Aderile. Et seletage, mehed, kuidas on see võimalik, et ma näen üksjagu vaeva, aga siis tuleb tagant Himma, kes, paistab, ei tee mitte midagi, ja lihtsalt läheb lauluga mööda.

«No leidsid ka, kellega end võrrelda,» imestas Ader. Ja pidas pika epistli, et vaatas Teppaniga peetud kaklussuusatamise videoülekannet ning nägi, et mu jalgade töö jätab kõvasti soovida, igasugusest kiirendusvõimest rääkimata. Ader rääkis, et kui ta omal ajal tippsporti tegi, vaatas ta, kuidas sakslased treenisid jalgu tugevaks, ja treenisid ikka nii, et tal olla spordiisu vaat et lausa ära läinud – nii suur oli nondega vahe.

Teppan, kes oli saavutanud talve peaeesmärgi ehk võitnud mind nädalavahetusel tagurpidisuusatamises (vt eelmine sissekanne), lohutas, et ega temal ka tule alati kirjutamine välja, et kui võrdleb mõne teise mehega, siis ta näeb kurja vaeva, aga too teine mees kirjutab nii kergelt ja muretult ning loomulikult, aga tal ikka välja ei tule. Jah, vastasin talle, aga see siin ei aita – praegu räägime ju suusatamisest.

Olin varemgi märganud – kas teie ei ole? –, et mõned minust paremad sõitjad (neid siiski leidub) lähevad mööda nii kergelt ja pingevabalt, et isegi kogu jõudu koondades ei ole lootustki neil kannul püsida. Mäletan aastaid tagasi, kui sõitsime Teppaniga Tähtveres minunimelisel ovaalil ja ajasime juttu ning kuidas Teppan siis ühtäkki ütles, et teeb nüüd pisut trenni ka. Ja teate, mis see tähendas? See tähendas, et ta andis veidi rohkem hoogu (ainult pisut-pisut) – ja läinud ta oligi. See ei saa ju juhtuda üksnes tänu sellele, et ta suusad on paremad, mõtlesin. Tean, et see ei juhtunud sellepärast.

Asi on selles, et kõik, kes me kaotame Himmale ja Teppanile – ja see käib ka kõigi teie kohta, kes te siin loete! –, ei oska õigesti suusatada ja oleme lihtsalt nõrgad. Kui oleks vastupidi, suudaksime Teppanil ja Himmal vähemasti mõõduka tempoga peetavas trennis sabas püsida. Aga ei suuda – ma ju just rääkisin teile sellest. Milles täpsemalt asi?

Esiteks, seletas Teppan, jääb jõust puudu. Nõus, jõutrenni ei ole ma tõesti juba aastaid teinud. Aga teie ju olete? Kuid miks te siis Teppanile ja Himmale alla jääte? Järelikult: tuleb veel rohkem jõudu teha!

Samas on hämmastav, millise kergusega Teppan ja Himma sõidavad. Nad nagu ei pingutakski. See on sellest, seletas Teppan, et neil on nii palju erialast jõudu ja nad oskavad seda rakendada. Ent teiseks ka sellest, et neil on hea tehnika – et kogu energia, mis nad käte ja jalgade töösse panevad, läheb edasi liikumiseks. Mitte tasakaalu hoidmiseks vms-ks, nagu enamikul teistel.

Mida ma siit teile nüüd kasulikku kaasa annan? Kindlasti seda, et minge ja treenige koos kõvade sõitjatega, siis saate aru, kui palju on arenguvaru. Ja kui sellest olete teadlikuks saanud, tehke jõudu, ja kui jõudu piisavalt kogutud, lihvige tehnikat. Muid variante ega otseteid pole.

Aga enne sööge kodus ikka kõht täis. Eile juhtus nii, et läksin õhtupoolikul pooltühja kõhuga sõitma ning 6-7 km järel tundsin, kuidas jaks raugeb. Keskmine kiirus langes nii alla, et ulatus napilt üle 17 km/h. Õnneks tuli siis kümnenda kilomeetri paiku üks mees sappa ja kasutas mind jänesena. Kohe tuli elu sisse ning trenni teises pooles küündis kiirus juba üle 19 km/h. Aga oleks omakorda Himma tagant tulnud, poleks ei mul ega mu tuules kaasasõitjal jagunud ilmselt mingit varu temaga kaasa minna. Isegi siis, kui Himma väliselt üldse pingutanud poleks.

Muideks, edasiseks inspiratsiooniks on see video siin!

Fotod 1 ja 3: Martti Himma tänavu Eesti meistrivõistlustel 15 km vabatehnikasõidus. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees / Eesti Meedia / Scanpix
Foto 2: Martti Himma tänavu Tamsalu-Neeruti suusamaratoni finišis Alutagusel. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa teataja / Scanpix
Foto 4: Martti Himma 2012. aasta Otepää MK-etapil Tehvandi tõusu otsas. Foto autor: Liis Treimann, Postimees / Eesti Meedia / Scanpix
Foto 5: Enda ümber USA presidendi kuulsuse najal meediatormi tekitanud Stormy Daniels Floridas Pompano Beachi klubis Solid Gold selle aasta märtsi algul. Kas teie usuksite sellise sljuhha juttu? Foto autor: Capitol Pictures / Scanpix

esmaspäev, märts 26, 2018

Pullerits: MIllega lõppes aasta suusaduell Vahur Teppaniga?

Omast võttest selili! Ja mitte üks kord, vaid lausa kaks korda. Vaat nii lendas pühapäeval Vahur Teppan, kui ei lasknud mul reedesest neerukivi purustamisest Tartu ülikooli kliinikumi päevakirurgia osakonnas rahulikult taastuda – enne protseduuri söödeti mulle peotäis valuvaigistavaid tablette ning pandi lisaks kanüül, kust kaudu samuti mingeid aineid sisestati, pealekauba oli anestesioloog ka valvel –, vaid helistas ja kutsus mind lõõgastunud asendist Tähtvere spordiparki, sest tal oli nii hirmus, lausa kustutamatu kihk järele proovida, kas suudab mind tagurpidi suusatades võita. Ma olin küll talle nädala keskel juba teatanud, et umbes kilomeetrisel Lauri ringil tema suusatatud 3.53 polnud mulle mingi probleem, sest sõitsin selle lõdvalt ja ilma keppideta üle kahel korral, 3.36 ja 3.38, aga ta ei tahtnud seda ilmselt kuuldagi.

Istusin siis ratta selga ja sõitsin spordiparki kohale. Rada oli pehme ja vesine. Ja vähe sellest: Teppan keeldus minuga võistlemast Lauri ringil, kus oli mulle korrespondentsvõistluses selgelt kaotanud, vaid ajas mind jäärapäise järjekindlusega sprindiringi lasteringile – teate küll seda suuremat, kergelt Emajõe poole kaldu lagendikku kunstkõrgendike vahel. Ta oli sinna maha märkinud umbes 250-meetrise tiiru. Kas see on mingi lastevõistlus või, küsisin talt.

Aga ma sain peagi aimu, mis tal plaanis. Seda siis, kui läksime sooja tegema. Mul olid all päevinäinud Atomicud, mis nägid vist viimati mingit määret hooaja päris alguses, vast jaanuari keskel, aga Teppan tuli muidugi välja oma parimas varustuses, kullase põhjaga Fischeritega. Ja oli punase Hiina koondise võistlusvormi ka selga ajanud, justkui prooviks sellega heidutada.

Tabasin juba sajakonna meetri järel ära, mis tal plaanis. Nimelt, kui läksime jõepoolsesse kurvi ning asusin seal temast mööduma, sest ta tagurpidi tempo ei pakkunud erilist pinget, asus ta mind nahaalselt blokeerima ja välja suruma. Muudkui surus ja surus. Aga ega ma end nii kergelt ka ära lasknud suruda. Keerasin parema õla talle vastu, hoidsin tempot ja järgmisel hetkel nägin, kuidas Teppan kõmatas selili. Ta suusad jäid vaatama taeva poole, kui rahulikult mööda sain ja edasi sõitsin. Näed siis, mis juhtub, kui tuled julmalt trügima, ütlesin talle mõttes.

Selline kaklemine suusarajal pole Teppani puhul muidugi midagi uut ja ennenägematut. Kõik mäletavad, kuidas ta surus 2012. aasta 3. märtsil valdade talimängudel teatesõidus finiši eel rajalt välja Eeri Vahtra. Üks pluss üks kokku pannes võib tuletada, et seejärel ja sinna paljulubava Vahtra suusakarjäär hääbuski. Nüüd siis, nagu näha, üritas ta minu vastu teha midagi samasugust. Aga, nagu selgelt näha, lendas oma võttest selili.

Ent Teppan pole selline mees, keda üks allajäämine mees mehe vastu heitluses kergelt rivist välja lööks.

Aga ta pole ka mees, kes oma trikkidest kergelt taganeks.

Juba enne starti püüdis ta mind surve alla panna. Kui ma ei tulnud joonele täpselt selleks ajaks, nagu tema tahtis, nõudis ta mulle minutilist karistust. Ma teatasin, et tulgu oma kaunitest noorpõlvemälestustest tänapäeva, see pole siin mingi MK-etapp. Seejärel, stardis, tegi ta nii ilmselge valelähte, et selle ees oli isegi tema vennast peakohtunikul Jaak Teppanil raske silma kinni pigistada. Tuli teha kordusstart. Selle eel sättis ta oma Fischeri provotseerivalt risti minu Atomicu nina peale, et ma juba esimesel sammul kukuksin. Et seda ei juhtuks, lasin ta rahumeeli stardist esimesena minema – või mis seal lasta oli... Ta tegi jälle valelähte. Aga kuna see oleks arvatavasti pidanud kaasa tooma diskvalifitseerimise, jättis ta peakohtunikust vend selle fikseerimata.

Paarkümmend meetrit pärast starti järgnes 180-kraadine tagasipööre. Pöördel jäi Teppan jänni, aga kui püüdsin temast väliskurvis mööduda, avaldas ta kohe survet ega lasknud sel toimuda. Olgu siis, las sõidab pealegi ees, otsustasin jääda stoiliseks. Plaanisin katsetada möödumist jõepoolses suure kaarega tagakurvis.

Aga ju oli Teppan soojendussõidu intsidendist üht-teist omandanud ning oskas kukkumist vältida. Ta surus mind nii kõvasti, et mul ei jäänud üle muud, kui sõita kraavi kaudu rajalt välja. Õnneks jäin püsti. Aga Teppan oli saavutanud sellega umbes 20-meetrise edumaa.

Jäin endiselt rahulikuks. Sest sain nüüd vabamalt sõita. Ei pidanud tegelema sellega, kuidas tema jõhkratest blokeerimistest mööda saada. Võistluse pikkuseks sai kokku lepitud kolm ringi, nii et aega jagus. Ja teise ringi alguseks, kui taas tuli teha 180-kraadine tagasipööre, sai ta kinni püütud. Algas taas kassi-hiire mäng.

Püüdsin teha pettemanöövreid, et ründan näiteks vasakule, aga siis hüppan ühtäkki paremale, et sedasi mööda saada – tulutult. Teppan oli tõesti tagurpidi suusatamist harjutanud ning manööverdas isegi selg ees osavalt. Siis mõtlesin, et lööks teda tema enda võttega, ja pidasin aru, et äkki püüan talle suusaninale astuda – aga leidsin, et see on esiteks liiga riskantne, sest mu enda suusk võib tema suusa peal libisema minna ning mind jalust niita, ning teiseks olnuks see avalikult ebasportlik. Seejärel püüdsin murda paremalt, kus jagus kõige rohkem ruumi, suure kaarega temast mööda, aga ta surus mind nii kaugele, et oleksin sattunud tagasisõidurajale – ka sellest manöövrist tuli loobuda. Nii et jäänud üle muud, kui rünnata taas tagasipöördekurvis.

Teppan ei kavatsenud sammugi kõrvale võtta ega taganeda. Kuni ühel hetkel märkasin, et ta sõidab selg ees sinna samasse kraavi, kuhu ta oli ring tagasi mind surunud. Oli kindel, et nüüd ta kukub. Ja kukkuski.

Häda oli selles, et ta tõmbas mind ka kaasa. Järgmine, mida nägin, oli see, et mu vasak suusanina rammis Teppani kombinesooni särki. Ütlesin talle, et arutame asja nii lahti, et ma ta punast võistlusvormi ära ei lõhuks. Aga hoolitsus konkurendi eest oli liiast. Sest sekundi pärast nägin, kuidas mu parem suusk sõidab üle sileda lageda otse Emajõe suunas. Kas tõesti oli Teppan nii osav, et suutis sellal, kui ma tema võistlusvormi säästsin, mu teise suusa sideme lahti lükata?

Igatahes ajas ta end kibekiirelt püsti ja tegi «kuriteokohalt» minekut. Mina hüppasin teises suunas, suusale järele. Kuid mööda sulalund joostes koguneb lumi ju saapa alla – ja jääb sinna kinni. Mis tähendas, et ma ei saanud suuska kuidagi jalga.

Kui see lõpuks õnnestus, oli Teppan saanud umbes sajameetrise edu ning läks juba kolmandale, viimasele ringile. Võistlus näis olevat tehtud.

Aga ära eales anna alla enne lõpujoont.

Kuigi lootust Teppanit püüda polnud, jätkasin võistlust. Oleks ju mittesportlik lihtsalt katkestada.

Kolmandal ringil, kui vahe oli küll vähenenud, ent oli ikkagi ligi sada meetrit, panin selles segaste ja küsitavate reeglitega võistluses pea tööle. Meenus, et Teppan oli mulle öelnud, kus on stardijärgne tagasipöördekoht, aga polnud midagi maininud selle kohta, kus tuleb jõepoolses otsas tagasi keerata. Seal sellised punased tähised, nagu 180-kraadise pöörde kohas, puudusid. Niisiis, eks tule lootusetu olukord jõuga enda kasuks pöörata. Ning poolel teel jõe poole keerasin lihtsalt tagasi.

Arvan, et Teppan isegi ei näinud seda, sest oli seks ajaks hakanud juba jõepoolsest kurvist tagasi sõitma ning liikus ju selg ees. Milline üllatus võiks teda tabada, kui ta tuleb enda arvates võitjana finišisse, aga avastab seal, et teine mees on juba ammu kohal.

Võit oli seega vormistamise küsimus. Ajasin käed taeva poole ja lasin heameelel end välja elada. Vähesed pealtvaatajad olid ilmselt hämmingus. Peakohtunik, mu konkurendi vend, oli nii sõnatu, et ei osanud midagi öelda. Ja et võit tuleks eriti võimsalt – või ütleme otse: ülbelt –, keerasin enne lõpujoont samuti selja finiši poole. Kavatsesin lõpetada selg ees.

See, mis tolle hetkeni toimus, oli kõik spontaanne. Edasine oli külm kalkulatsioon.

Tunnistasin endale, et Teppan on tegelikult mind oma toorutsemisega võitnud. Ja võtta talt võit rada lõigates, kuigi ka see polnud kuidagi keelatud, poleks olnud ilus ega õige. Sedasi, tehes kohmakaid tagurpidi liikumise samme, ootasin pikisilmi, millal Teppan mulle lähedale jõuab, ning piidlesin samal ajal vasakust silmanurgast, kui kaugel on lõpujoon. Tahtsin teha nii, et ta võit tuleks äärmiselt napp, sentimeetrite mänguna. Peaaegu õnnestus, aga mitte päris – kuna ma polnud seda ju harjutanud. Jäin lõpusööstu ajastamisega pisut hiljaks, nii et Teppan sai liiga veenva, umbes meetrise võidu. Kuigi lõpuponnistus tuli mul efektne – viskasin jalad enda alt tahapoole ja maandusin kõhuli. Ja et asi paistaks vähestele pealtvaatajatele ikka aus, siis mõtlesin, et teen Veerpalu, kes kord Otepää MK-etapil massisõidus kolmandaks jäädes peksis käega pettumusest vastu maad. Tegin nüüd instinktiivse kalkulatsiooni ajel sama.

Teppanil oli muidugi rind võidust kummis ning ta kuulutas kõigile: «M.O.T.T.» (Võistluse videosalvestist näeb siin!)

Siiski tahtsin teha ka ausa, ilma toorutsemiseta võistluse. Tegin Teppanile ettepaneku, et sõidame kumbki Lauri ringi omaette ja vaatame siis, kes mis aja saab. Aga ta hiilis sellest kõrvale. Püüdsin teda korduvalt ja korduvalt veenda, kuid ta isegi ei kavatsenud mu väljakutset vastu võtta. Erinevalt minust, kes ma ajasin end isegi pärast neerukivi purustamist üheaisa telefonikõne peale maast lahti, et tulla tema tahtmisele vastu, ükskõik kui sant ka seis oli. Ju ta sisimas teadis, et ausas võistluses poleks tal minu vastu vähimatki šanssi.

Aga selle võistluse ta võitis. Ja seda ma protestida ei kavatse. Kuid loodetavasti on Teppanis nii palju spordimeest, et järgmisel aastal on ta nõus minuga keppideta suusatamises, tema tagurpidi ja mina õiget pidi, mõõtu võtma – ja seda ilma toorutsemata, üksnes ausas ja puhtas aja peale sõidus.

Foto 1: Vahur Teppan noore suusamehena 2012. aasta jaanuaris Tähtvere spordipargis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan eelmise aasta talvel Tähtvere spordipargis Limpa suusakoolis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Vahur Teppani stiilinäide aastast 2012. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 6: Vahur Teppani kurvitehnika näide. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Fotod 5 ja 7: Vahur Teppani jõuline sõidustiil. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 8: Vahur Teppan (paremal) võitlemas 2010. aastal Jõulumäel Skandinaavia karikavõistlustel. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 9: Vahur Teppan 2012. aasta Tartu maratoni lõpetamise järel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

reede, märts 23, 2018

Kas sina oled Priit Pulleritsule väljakutse juba esitanud?

President Kersti Kaljulaid (fotol paremal keskel) ei hakanud eile varasel pärastlõunal mingit sissejuhatust tegema. Niipea kui oli mind kätt pidi tervitanud, kummardus mulle lähemale ja ütles: «Priit, kui sa võidad mind suusatamises kilomeetri kohta minutiga, siis tule parem Kõrvemaa jooksule ja vaatame, kuidas seal läheb!» (Tsiteeritud peast mälu järgi.)

Mis see siis nüüd olgu? Et igaüks tahab minuga omadel tingimustel mõõtu võtta? (Jürgen Ligi [fotol all paremalt teine] vist ainsana ei taha, aga tal, nagu ta eile mulle tunnistas, on selleks tervislikke põhjusi.) Eriti innukas mõõduvõtja on muidugi Vahur Teppan, kes on lubanud mind võita isegi tagurpidi suusatades. Temaga arenes kaks päeva tagasi koguni selline terav dialoog. (Tsiteeritud ülitäpselt!)

Nimelt teatas Teppan, kui läksin õhtul pimedas pärast tööpäeva suusatama, et tema läbis Tähtvere spordipargis umbes kilomeetrise Lauri ringi tagurpidi ilma keppideta suusatades 3.53ga. Ütles, et mõõtku ma ka õiget pidi sõites oma ringiaeg, aga ilma keppideta.

Sõitsin 23 ringi, misjärel kandsid Teppanile ette: «3.36 ja 3.38 ilma keppideta vastupäeva. Keep on working on your goal!»

Teppan: «15 sekundit. Arvestades taganttulija eelist, siis saab olema sekund-sekundis mäng. Mul homme testvõistlus Lüllemäe kooli staadionil. Mul on arenguvaru meeletult, lihas hakkab vaikselt harjuma.»

Pullerits: «Mul olid kepid nii kaasas, et pidemetest hoidsin neid, tilbendasid õhus ja vedasid inertsiga siia-sinna. Kui need päris käest pannuks, saanuks paar sekki juurde veel. No ja ega ma võtsin lõdvalt ka muidugi.»

Teppan: «Ja suusasidemeid pole veel pöörama hakanud.»

Pullerits: «Suusasidemete pööramine läheb FISi reeglitega pahuksisse. Saad DSQ, ära jama!»

Teppan: «Sinul tuleb piir 3.30 peal ette.»

Pullerits: «Ei, 3.30 barjäärist murran iga kell läbi. Pühapäeval tegin seda 20 korda järjest.»

Teppan: «Võistluseelne liigne ärevus lisab sulle veel sekundi iga saja meetri kohta juurde...»

Pullerits: «...mul pole mingit ärevust. Pärast tänast olen kindel, et sa ei võida. Mina võidan.»

Teppan: «Rääkimata mees mehe vastu sõidus toimuvast trügimisest, mis võib su täitsa rivist välja lüüa. Rattameeste käest uurisin, pidid pelotonis ärev mees olema. Talvel testisin ka dendropargis teadlikult su närvi ühel laskumisel. Seal värelesid kui sügistuulte käes heitlev haavaleht.»

Pullerits: «Ärevus tuleb enne starti kasuks. Kunagi ei maksa minna mütsiga lööma, isegi tagurpidisuusatajat mitte. No jah, kui muidu jagu ei saa, siis hakkad toorutsema...»

Teppan: «Ma ei pane seetõttu isegi mütsi endale pähe, kümne meetri läbides hoopis sulle.»

Pullerits: «Mul on Team Haanja müts juba olemas, tahad enda omast ka lahti saada või? Tegelikult mul isegi kaks Team Haanja mütsi. Võin teise sulle anda, tõmban juba enne starti mütsi pähe. Silmini.»

Teppan: «Tuled äkki homme [neljapäeval] Lüllemäele kaasa, kell 14 paneme suusad joonele, staadioniring! Nagu kiiruisutamine, ilma keppideta. Mul staadioniringi läbimiseks pole isegi silmi vaja, kõik lihasmälus.»

Pullerits: «Ma homme Tallinnas, arvamusliidrite lõuna, selline valgekraede ja valitud eliidi üritus, mõistad?»

Teppan: «Mõistan, mõistan, sinna pole minusugustel lihtsurelikel asja.»

Pullerits: «Ma olen staadioniringe pannud kaks tükki järjest, 1.55,9ga.»

Teppan: «Aga tagurpidi?»

Pullerits: «Milleks?»

Mõelnud pisut, lausus Teppan: «Ma pean ilmselgelt oma töökoormust suurendama, siis jääks vähem aega selliste kollaste teemade arendamiseks.»

Pullerits: «Sport on meelelahutus, Vahur!»

Teppan: «Spordi tugitoolist või tribüünilt vaatamine on meelelahutus, sportimine ise ikka palju enamat.»

Aitab jutust. Nüüd haiglasse. Kuigi parema meelega läheks hoopis mujale...

Foto 1: President Kersti Kaljulaid (keskel) 25. veebruaril Aegviidus presidendimatkal. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: President Kersti Kaljulaid (paremalt) ja riigikogu liige Jürgen Ligi eilsel Postimehe arvamusliidrite lõunal SAS Radissoni hotellis Tallinnas. Vasakul Tartu Ülikooli rektoriks kandideeriv Margit Sutrop. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 3-5: Ilma keppideta õiget pidi suusatamine tänavusel Viru maratonil. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Vahur Teppan valib kollaseid suuski, Kati Tammjärv naerab millegipärast... Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix