neljapäev, juuni 22, 2017

Pullerits: On see tõesti tõsi? Eestis plaanitakse rattalaagrit Ameerikas!

Minu kõrvu jõudis uskumatuna tunduv jutt, et Eestis on mõned mehed hakanud lõpuks planeerima rattalaagrit ka Ameerikas. Ja mitte kuskil suvalises kohas, vaid lausa Utah’s Moabis, Ameerika maastikuratturite paradiisis. Tegelikult täiesti arusaadav: kui kaua võib neid Itaalia ja Hispaania laagreid korraldada?!

Kuid olgu nad hoiatatud: ega Moabi laagri korraldamine lihtne ole. Ainus, kes Eestis täpsemalt teab, mis seal ees ootab, millised on tingimused ja võimalused, kust lähevad kui kerged või keerulised rajad, olen mina. Seepärast kuulsin ka poetamist, et oleks kasulik, kui kaasa tuleksin.

Juba ainuüksi see, et Ameerika pinnale jõudnuna Moabi kohale jõuda, on pikk, kuigi ilus seiklus, mis neelab kolmveerand päeva – lühikokkuvõte, küll vastupidises suunas, on sellest siin!

Omaette küsimus on logistika. Alates kas või rataste transpordist. Ja mitte ainult lennukiga, vaid teisel pool Atlandit ka autoga. Kui käisime viis aastat tagasi Jaanus Laidveega Moabis, õnnestus meil napilt-napilt kaks maastikuratast koos kahe suure kohvriga salongi sättida (fotol paremal). Aga selleks tuli esijooks alt ja sadul küljest võtta ning vaadata, et ratas sisustust ära ei riku, sest muidu pead pärast osa autost vaat et välja maksma. See tähendab, et ühe maasturi kohta – ja maasturi rent pole mingi eurokäblikust auto rent – tuleb maksimaalselt kaks sõitjat. Isegi kui õnnestub rattad panna katusele (selleks tuleb tellida eraldi katuseraam), on kolm inimeste auto kohta maksimum, millega tasub arvestada, et vähegi ruumi jaguks. Palju lahedam oli mullu kevadel, kui reisisin üksinda: siis sain ratta ja varustuse kogu täiega lahedalt salongi panna, ei pidanud rattal midagi isegi koost võtma.

Vaatame huvitavat ja kõnekat statistikat tollest viimatisest käigust.


26. märts: lend Tartu-Helsingi-Göteborg; öö Göteborgis
27. märts: lend Göteborg-London-Los Angeles-Las Vegas
28. märts: autosõit Las Vegas-Moab (735 km, fotol paremal)
29. märts kuni 13. aprill: 16 päeva rattasõitu Moabis
14. aprill: autosõit Moab-Las Vegas
15.-16. aprill: lend Las Vegas-Los Angeles-London-Göteborg; öö Göteborgis
17. aprill: lend Göteborg-Stockholm-Tallinn

Autosõit GMC Terrainiga kokku 3007 km, sh Moabis ja selle ümbruses 1443 km.
Keskmine auto läbisõit päevas 158 km.
Bensiini kulu 282,5 liitrit (74,6 gallonit).
Keskmine galloni hind 2,124 dollarit (1.93 eurot).
Kütusele kulus kokku 144.10 eurot (158.52 dollarit).
Auto keskmine kütusekulu 9,4 l / 100 km.

Rattaga läbisõit Moabis 733 km.
Päeva keskmine läbisõit rattaga 45,8 km.
Rattasõitudel veedetud koguaeg 99:51.
Rattaga puhas sõiduaeg 65:59 ehk keskmiselt 4:07 päevas.
Keskmine kiirus 11,1 km/h.

Ööbimised:
17 ööd kämpingumajas Moabis
2 ööd El Cortezi hotellis (fotol paremal) Las Vegases
2 ööd Göteborgis
1 öö lennukis

Toidukulu 19 päevaga 282.18 dollarit ehk keskmiselt 14.85 dollarit päevas.
Tänu boonuskaardile kokkuhoid 9.97 dollarit.

Kõik kulud:

Autorent (koos kindlustusega) 19 päevaks 585.40 eurot (565.08 dollarit)
Auto kütusekulu 144.10 eurot (158.52 dollarit)
Ratta transport lennukiga tagasisuunal 150.00 dollarit
Tervise ja ohtliku spordiala kindlustus 87.65 eurot
Ööbimine Moabis (17 ööd kämpingumajas) 603.62 dollarit
Ööbimine Las Vegases (2 ööd hotellis) 63.90 eurot (70.84 dollarit)
Ratta pakkimine ja lisavarustus 70.00 eurot
Toit 282.18 dollarit
Rattasõidu kaardid 25.86 dollarit
Parkide pääsmed ja load 34.00 dollarit
Esmatarbekaubad 19.60 dollari

Loomulikult oli veel kulutusi, näiteks ostetud raamatud, suveniirid, kingitused, samuti selleks reisiks soetatud GoPro Hero+ kaamera koos kinnitustega, aga jätan need arvestusest välja, sest need ei ole tingimata kohustuslikud kulutused. Kindlasti märkavad paljud, et kulutuste nimekirjas puudub lennupiletite hind. Ei, seal ei ole midagi varjata. Lennupiletid kinkis mulle vend 50 aasta juubeliks. Aga tänavuse aasta põhjal võin öelda, et kui soetada lennupiletid hästi varakult, ikka pool aastat ette, võib need saada ligikaudu 500 euro eest – enamik nii head hinda siiski ei saa, sest Eestist ostes on piletid alati kallid; nii hea hinna saamiseks peab olema välismaal n-ö tutvusi, kes oskavad välja ajada palju soodsama hinnaga piletid.

Eks nüüd saavad Moabi rattalaagrist unistajad ise kalkuleerida, kuidas finantsiliselt toimetada. Kindlasti saab säästa ööbimise ja autorendi ning kütusekulu pealt, sest nood lähevad näiteks kahe/kolme vahel jagamisele. Mujalt on juba keerulisem säästa. Pigem peab alati igaks juhuks arvestama ettenägematute kuludega. Näiteks Göteborgist Ameerikasse lennates õnnestus mul rattakast esitada põhipagasina (lisaks oli mul käe otsas spordikott ning üle õla arvutikott ja fotoaparaadi kott, mis kõik läksid vaikimisi käsipagasi arvestusse), aga tagasilennuks ei jäänud mingit kauplemisruumi: ratas on ratas, olgu see mul pealegi põhipagas, ning selle eest tuleb maksta 150 dollarit. Pärast vend uuris reeglitest järele: kõik oli õige, reeglites oli tõepoolest nii kirjas.

Mis arvate? Ja kes on valmis lööma kampa?

Foto 1: Priit Pullerits, Treki ratas ja GMC Terrain 2012. aasta kevadel Moabi lähedal, taamal La Sali mäed. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 2: Kaks maastkuratast GMC Terraini salongis. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Vaade Moabile Sand Flats Roadilt, mis viib kuulsa Slickrock Bike Traili stardikohta. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 4: Rendiauto GMC Terrain Moabi liivakivikõrgendike taustal. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 5: El Cortezi hotell Las Vegase vanalinnas. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 6: Spanish Valley Moabis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Priit Pullerits Dome Plateau'l. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8. Osariikidevaheline kiirtee I-70, mida mööda sõita Moabist Las Vegasesse. Foto autor: Priit Pullerits

teisipäev, juuni 20, 2017

Pullerits: Aga palun - siin on viimaste aastate Eesti kõvim sportlik manifest!

Viimase aja anomaalia Eestis on igasuguste avalike pöördumiste kirjutamine. Mida värki!? Lugege maailma suurte ja mõjukate lehtede toimetuspoliitika põhimõtteid ja seal on selge sõnaga öeldud, et mingeid kollektiivseid pöördumisi nemad ei avalda – ärge lootkegi! Ma ei pea siin ju teile ometi seletama, miks.

Seevastu vähe ilmub Eestis programmilisi sõnavõtte, selliseid, mida võiks nimetada lausa manifestiks. Õigemini, ei mäletagi, millal viimati viimane niisugune ilmus.

Nüüd see siis lõpuks ilmus. Sest ei vähemaks kui manifestiks saa nimetada minu kirjutist ajakirja Jooksja värskes numbris, mille kaant ehib Tanel Kangert, mõlemad käed lahases ja toestatud.

See, mis ma kirjutan, on ood üksinda treenimise ülistuseks ning karjamentaliteedi hajutamiseks. Kurb on vaadata, kuidas meie oma eesti inimesed iseennast ära kaotavad, massiga arutult kaasa jooksevad, end teiste tahtmistele allutada lasevad. Tulemuseks on see, et kaob sõltumatus, kaob eripära, kaob kriitikameel, kaob mõtlemisvõime. Kaob kõik, mis teeb ühest inimesest inimese ja mis eristab teda loomadest – kes on ju valdavalt karjaelukad.

Põhjus, miks te Jooksja ostate, võib olla ennekõike selles, et ajakirja kaanel on Kangerti pilt. Seda ei saa pahaks panna – sest selleks Kangerti pilt seal ongi. Küllap loete läbi ka Kangerti loo. Aga kui soovite, et miski avaks teile elus uusi horisonte, rikastaks te arusaamist maailmast ja inimestest ning mitmekesistaks te elu ja aitaks teil paremini olla heas, rõõmsas, terves suhtes iseendaga, siis uskuge, te ei raiska aega, kui loete läbi minu kirjutise «Vabanege grupispordi sunnist!». Asusin kirjutama Jooksjale järjekordset kolumni, kuid tunnistan, et endalegi üllatuseks päädis see sportliku manifestiga – sellisega, mida pole Eestimaal ei tea mis ajast kirja pandud.

Aga palun, võite täiesti vabalt ka vastu vaielda – ent argumenteeritult, eks. Selleks, palun, lisage viide, kes ja kus on Eestis oma sportliku kreedo veel paremini, selgemalt ja jõulisemalt kirja pannud. Ootan huviga. Kui te seda ei suuda, vaid lahmite niisama, siis.... siis sõitke kogu täiega siia - äkki leiate seal oma igatsetud õnne!

Foto 1: Tanel Kangert võidab viis aastat tagasi Šveitsi velotuuri viimase etapi. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert 20. juunil 2017 Eesti Jalgratturite Liidu pressikonverentsil. Foto autor: Georg Kõrre, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel Ameerikas Utah's Moabi lähedal Poison Spider Mesa rajal. Foto autor: Jaanus Laidvee

pühapäev, juuni 18, 2017

Pullerits: Mehed, tulge maa peale tagasi - lõpetage rämpskilomeetrite kogumine!

Kas on ikka mõtet sõita nädalas rattaga 200-300 kilomeetrit, seitse kuni kümme tundi? Kas need, kes seda teevad, ikka vahel mõtlevad ka, miks nad seda teevad? Ma ei räägi siin võistlusratturitest, kellele 200-300 kilomeetrit nädalas on liiga väike läbisõit. Aga seda enam tekib küsimus, mida loodavad saavutada need harrastajad, kes nädalas ligi kümme tundi sadulas veedavad.

Loomulikult, eks igaüks teab ise, millele oma aega kulutab. Sellegipoolest saab siin väita kolme asja.

Esiteks, selline treeningutundide ja kilomeetrite tagaajamine on vähese tulemuslikkusega.

Teiseks, kui inimene, kes käib palgatööl ja kellel on ka perekond, kulutab nädalas ligi kümme tundi pedaalimisele, siis seda on arutult palju. Ma tean, mida tähendab nädalas kümme lisatundi mingisse tegevusse panustada, sest tegin seda sama, kui juhendasin Tartu Ülikoolis kevadsemestril noorte ajakirjandustudengite kursust – aga mulle maksis ülikool selle eest vähemalt palka. Kuid kui paljud ligi kümme tundi treenijaist teenivad selle ajaga kas või ühe euro?

Ja kolmandaks, kui nii palju vaba aega kulutada rattasõidule, siis see muudab inimese ühekülgseks ja see kõik tuleb millegi arvelt. Kui mitu raamatut on ligi kümme tundi treenijad sel aastal läbi lugenud? Millal nad üldse mõne korraliku raamatu läbi lugesid? (Ma ei räägi siin mingist maastikusõidupiiblist, mille lugemisele kuluva aja võib julgesti liita juurde rattasõiduajale.) Millisteks sisulisteks ja muus vallas arendavateks tegevusteks neil veel üldse aega jääb?

Ütlen otse ja selgelt: nii palju ei ole vaja rattaga sõita. Ei ole vaja nädalas paljude tundide kaupa maanteel või metsas tühja tuult tallata. See, mida nende tundidega kogutakse, on junk miles. Teate, mis on junk miles?

See on rämpskilometraaž. Saate suure numbri kirja, aga mis sellest? Te saavutaksite sama head tulemused poole vähem treenides. Ja siis jääks palju aega ka muule sisukale tegevusele.

Paraku on Eestis saanud valdavaks rämpskilomeetrite ja rämpstundide tagaajamine. See tuleneb sellest, et inimesed ei mõtle enam, mida nad teevad. Nad on muutunud fanaatikuteks. Fanatism on aga alati haiglane, arulage. Tulge maa peale tagasi!

Mai keskel kirjutasin Postimehe Arterisse pika loo Eesti Posti uue juhi Joona Saluveeri (38) trennitegemisest. Ta harrastab triatloni. See peaks olema ju ala, mis nõuab pikki-pikki tunde ja palju-palju kilomeetreid? Aga vaat, ei nõua!

Saluveer näitas mulle oma trenniandmeid. Need olid hämmastavalt väikesed. Trennide pikkus oli umbes tund. Küsimus on selles, mida nonde tundide jooksul teha. Lühidalt: kasulik on teha tund aega mõtestatud trenni, mitte lihtsalt kaks-kolm tundi suures grupis veeredes tarbetuid kilomeetreid koguda.

Ja kui mõni nüüd arvab, et Saluveer on lihtsalt triatloni läbija, siis ta eksib. Tema isiklik rekord on 9:16.49, millest on Eestis suutnud kõvema tulemuse saavutada vaid 17 meest. Seega: tõe kriteerium on Saluveeri praktika.

Milles on saladuse võti?

Saladuse võti, olgu reedetud, on ameeriklase Don Finki käes. Tema isiklik tippmark täispikas triatlonis on 9:03. Ta on kahe kümnendi kestel juhendanud veebi teel sadu triatleete ja maratonijooksjaid viiel kontinendil. Ta paneb rõhku sellele, et treeningud oleksid maksimaalselt tõhusad ning sobituksid inimese muu elulaadiga. Fink peab oluliseks, et sportliku edu nimel ei ohverdataks karjääri ega perekonda. Seega arvestab ta treeninguplaane koostades ennekõike seda, et võimalikult vähese ajakuluga saaks võimalikult hea tulemuse. «Igal inimesel on nädala jooksul treenimiseks piiratud arv tunde,» seletab Fink oma kodulehel. «Trikk peitub selles, kuidas treenida nii, et inimene saaks nendest piiratud arvul tundidest maksimaalse kasu.» Ta ei pea oluliseks koguda lihtsalt treeningumahtu, olgu tunde või kilomeetreid, vaid arvestab treeninguplaanide koostamisel igaühe isiklikke eesmärke, nõrkusi ja tugevusi, varasemat spordikogemust.

Aga te võite muidugi jäärapäiselt endale kindlaks jääda, jätkata rämpskilomeetrite kogumist ning kulutada enamiku oma vabast ajast ühekülgsele tegevusele sadulas ning unustada, et elus on palju rohkem huvitavaid ja sisukaid asju, kui seda on jalgrattasõit.

Ma olen teile siin eluks uue otsa kätte andnud. Ilma midagi vastu palumata, lihtsalt heast tahtest, sest ma näen, et paljud on massipsühhoosiga kaasa joostes kaotanud enesekriitilise mõtlemisvõime. Nüüd on teie valik, kas võtate mind kuulda ja muudate midagi või mõnekümne aasta pärast kahetsete, et vaat, millele oma parimad aastad mõttetult raiskasite. Tehke poole vähem trenni ja uskuge, sellest ei lähe midagi halvemaks. Aga ärge tehke sellist trenni, millega kogute peamiselt rämpstunde ja rämpskilomeetreid.

Fotod 1 ja 3: Valgehobusemäe rattamaraton. Fotode autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 2: Pärnu rattapäeva 95 km sõidu finiš. Foto autor: Madis Sinivee, Scanpix
Foto 4: Joona Saluveer mullusel tahtejõu tuuril. Foto Joona Saluveeri erakogust
Foto 5: Joona Saluveer tunamulluse Rootsi Kalmari Ironmani lõpetamise järel. Foto Joona Saluveeri erakogust
Foto 6: Valgehobusemäe rattamaratoni start. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

neljapäev, juuni 15, 2017

Pullerits: Kes tallab tühja tuult, kes panustab Eesti heaks

Võib ju tõstatada küsimuse, kas Anett Kontaveidi (fotol paremal) paarist võidust teise- või koguni kolmandajärgulisel Rooma turniiril mõni nädal tagasi ei läinud inimesed, kes peaks säilitama kainet mõistust ja seisma kahe jalaga maa peal – poliitikutest on mõistagi jutt – ülemäära ja enneaegu pöördesse, sest kui võrrelda sellega, millega sai hakkama Lätit esindav Jelena Ostapenko – ta võitis Pariisis Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused –, siis tekib paratamatult küsimus, et kui Kontaveit oleks samaga hakkama saanud, kas siis poliitikud oleks rivistunud kõik Tallinna lennujaama, laskunud alandlikult põlvele ja suudelnud Kontaveidi seeliku serva, avaldamaks talle austust ja lugupidamist, sest vähemaga, arvestades arutut kära pärast paari võitu Roomas, poleks neil kohane lagedale tulla. Aga sellised arutelud, ükskõik kui intrigeerivad need ka pole, võimaldades ühtlasi naeruvääristada täiskasvanud inimeste totrat lapsikust, ei aita meid kuidagi elus edasi. Elu edasi viimiseks tuleb midagi reaalset teha – tuleb oma aega panustada.

Kui palju olete teie lisaks palgatööle panustanud Eesti elu edendamisse?

Siin on minu panus.

Pidasin lõppenud kevadsemestril Tartu Ülikoolis 16 loengut, kokku 24 tundi (ehk 32 akadeemilist tundi).
Parandasin, kommenteerisin ja hindasin kokku ligi seitsmekümne tudengi 12 kodutööd ja 12 kontrolltööd ehk kokku üle 1600 töö, milleks kulus 96 tundi ehk 128 akadeemilist tundi.
Viisin läbi kolm eksamit, millele kulus kokku viis ja veerand tundi ehk seitse akadeemilist tundi.
Eksamitöid parandasin, kommenteerisin ja hindasin kokku 13 ja kolmveerand tundi ehk 18 ja veerand akadeemilist tundi.

Kui oma ajalise panuse kokku löön, siis panustasin kevadsemestril nelja kuuga õppetöösse – see on siis lisaks põhitööle Postimehes, ärge unustage! – 139 tundi ehk viis ööpäeva ja 19 tundi. Ja see aeg, muide, ei sisalda loenguteks ettevalmistamist, kodu- ja kontrolltööde ning kirjanduse nimekirja koostamist jms.

Seda õppetöö aega on määratult rohkem, kui kulutasin samal ajavahemikul, veebruari algusest juuni alguseni, sportimisele, ja arvata võib, et seda on ka rohkem, kui enamik teist kulutab  treenimisele. Sest kui paljud teist treenivad kuu jooksul keskmiselt rohkem kui 34 ja kolmveerand tundi?

Tasu ei ole siin peamine. Sest tasu ei ole kuigi märkimisväärne nähtud vaeva ja ajakuluga võrreldes. Loengu akadeemiline tund maksab 20 eurot, eksami läbiviimine ning eksami-, kodu- ja kontrolltööde parandamise akadeemiline tund 10 eurot (miinus maksud). Do your math, kui huvitab.

Aga peamine on see, et saab selge ja uhke pilguga öelda: ma ei ole tallanud palgatööst vabal ajal ainult ratta seljas tühja tuult, nagu enamik, vaid olen teinud Eesti heaks ka midagi palju kasulikumat. Mis sellest teie väntamisest Eesti rahvale ja ühiskonnale kasu on? 

Foto 1: Anett Kontaveit servimas Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel Gabrine Muguruza vastu. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Balti keti velotuur 2014. Foto autor: Hendrik Osula, Eesti Jalgratturite Liit
Foto 3: Pärnu rattapäeva 95 km pikkuse sõidu start. Foto autor: Madis Sinivee, Scanpix

teisipäev, juuni 13, 2017

Pullerits: Kuhu on peidetud soodsaimad ja parimad maastikurattad?

Kuna siin on paljud laia suu ja ülbe joonega väitnud, et ostsin Art Soonetsi maastikurattaratta (fotol vasakul) liiga kalli hinna eest ja ei tea, mis kõik veel tegin halvasti ja valesti (vt eelmise sissekande kommentaarid), siis viisin Veloclubbersi foorumi müügikuulutuste seas läbi uuringu, kus vaatasin, mis on nüüd mulle kuuluva Cube’i sarnaste rataste hinnad. Vaatasin vaid karbonraamiga ja 29-tolliste jooksudega ning esiamordiga rattaid ning jälgisin seda, et kaal oleks võimalikult väike, ning ei leidnud esimestelt lehekülgedelt küll ühtegi müügipakkumist, mis ligilähedalegi küündinuks.

Siis lähimad konkurendid, mis jäävad kaugele-kaugele maha:

KTM Myroon 29er, ilma pedaalideta kaalub küll vähe, 9,2 kilo – koos pedaalidega sama palju või rohkem kui minu Cube -, aga hind on üle kahe korra soolasem - 2190 eurot.

Cube Reaction GTC eest küsitakse küll eelmisega võrreldes veidi vähem, 1700 eurot, aga kaalu on see-eest rohkelt - 10,3 kilo.

MTB 29er Deore XT 2x10 Carbon – müüja kuulutab, et müüa soodsalt – saab 1050 euro eest. Aga selle eest saate ka kaalu lausa seljakotiga kaasa – 10,9 kilo!

Silverback STORM 29 HT, kaal küll igati konkurentsivõimeline 9,3 kilo, aga hind kaks korda suurem kui mu Cube’il – 1890 eurot.

2013. aasta Scott Spark 900RC oli algul müügis 2499 euroga, aga ilmselgelt tulutult, sest uus hind on 2199 eurot – kaalu pole paraku märgitud.

Coluer Poison 29' L-raamiga (XTR, LAUF) kaalub müüja väitel küll üheksa kilo, aga hinda küsib ta ka korralikult, nagu uue ratta eest: 2500 eurot.

Superior TEAM 29, 2014. aasta mudel, mille kaalu pole märgitud, aga hind küll: minu Cube’ist üle kahe korra rohkem, 1999 eurot.

Küsimus: kus on peidus need head rattad ja imeliselt soodsad rattad, mis pidid olema minu omast palju paremad ja maksma tunduvalt vähem, nagu väga iseteadlikud anonüümikud on kuulutanud? Näidake siin neid meile kõigile!

Foto autor Priit Pullerits

reede, juuni 09, 2017

Pullerits: Valus paljastus – maastikurattad on Eestis räigelt ülehinnatud!

Mehed, teid nööritakse! Päise päeva ajal ja silmagi pilgutamata. Minge poodi ja vaadake, mis hinda küsitakse maastikurataste eest. Hinnad on kosmilised, lausa ulmelised. Tõsi, mõnikord esineb ka magusaid pakkumisi, nagu näiteks Focus, mis on lastud 2200 euro pealt 1400 euro alla. Aga! Kui te nüüd veidi, pisutki kainelt mõtlete, siis palun, seletage, kuidas on võimalik, et kauplejad saavad mõnel üksikul rattal hinda nii palju alla lasta.

Las ma seletan, kuidas nad saavad! Saavad seetõttu, et alghind on pandud ekstrasoolane, üle kahe tuhande euro. See on metsik juurdehindlus, kas pole?

Kuid Eestis on norm just see 2000-eurone ja sellest kallim hind. Nood 1400 euro alla pakkumised, nagu mainisin, on üliharuldased.

Meie rattahinnad on samasugused, nagu Ameerika maastikuratturite mekas Moabis, kus müüakse maailma tippvarustust. Vaadake näiteks sealse, mulle tuttava Chile Pepperi poe hinnakirja – Eesti hinnad küünivad vabalt sinnakanti. Kuid Moab, nagu mainisin, on maailma maastikuratturite paradiis, seal peabki kõik olema kõige ägedam ja kallim – ja ilmselt ka ülehinnatum.

Seda kõike, mida rattaentusiastid kaupmeestel endaga teha lasevad, võib sõnastada ka teistmoodi, proosaliselt: lollidelt tulebki raha ära võtta.

Üllatav on see, et Eestis leidub nii palju lolle, kes on nõus end mõtlematult, asja ees teist taga vaesemaks maksma.

Mina sellega nõus ei ole ja sellega kaasa ei lähe.

Ostsin endale kolme aasta vanuse Cube’i ratta (piltidel). Kui Kalle Kirsiaed, Eesti ilmselt kogenuim mehaanik, seda oma Velotandemi poes nägi – ta jäi seda kohe pikalt-pikalt silmitsema –, ei saanud ta tükk aega aru, et tegemist on kasutatud rattaga. Õigemini, ta ei saanudki sellest aru enne, kui ma talle seda ütlesin. Sest eelmine omanik on seda väga hästi hoidnud. Eelmine omanik on lihtsalt selline mees, kellel on tehnika alati kõige paremas korras. Näiteks eks istuge tema autosse – alati on seal laitmatu puhtus, isegi jalamatid oleks justkui viksiga läikima löödud.

Ja mis veel oluline: eelmine omanik on oma rohkem kui 90 kiloga läbinud selle Cubä’iga piisavalt palju testsõite, et võiksin olla kindel, et minu veidi rohkem kui 70 kilo all peab see ratas kindlasti kaua ja korralikult vastu.

Aga see, mis teid siin huvitab, on muidugi hind. Et kui palju maksin.

Kevadine luure näitas, et Eestis 11-kilost maastikuratast odavamalt kui 1350 euro eest ei saa. Need on aasta või kahe tagused mudelid. Sain ka mõned pakkumised müüjatelt, et ütlesid, et panevad mulle ratta kokku, kuid nende hinnad algasid 1500 eurost. Kui aga tahad uuemat mudelit ja uuest peast ja sellist, mis kaaluks umbes kümme kilo, siis tuleb arvestada ikka laias laastus Eesti kahe ja poole keskmise palga suuruse summaga.

Ma ei maksnud Cube’i eest neljakohalist summatki. Maksin vähem. Ja mitte 10 eurot vähem. Ka mitte 20 eurot vähem. Isegi mitte 30 eurot vähem. Ka 40 eurot vähem mitte. Mõistate?

Kirsiaia poes riputasin soetatud Cube’i sadulat pidi konksu otsa. Näit, mis ilmnes, jäi pidama üheksa kilo peal. Selline ratas siis. Kaua valitud, kaunikene.

Fotode autor Priit Pullerits

neljapäev, juuni 08, 2017

Pullerits: Kuidas soetatakse imekallid rattad tegelikult?

Käisin hiljuti Velotandemis. Oli vaja rattail pedaalid vahetada. Ja Salt Lake Citys viis aastat tagasi ostetud Trekil nipet-näpet veel teha. Näiteks pidureid reguleerida ja kodaraid timmida. Kalle Kirsiaed, Eesti tippmehaanik, tegi seda niisuguse vilumusega – keeras siit ja kruttis sealt, toimetas mängleva kergusega –, et ma imestasin: täielik müstika, kuidas ta seda oskab, ma ei saa midagi aru, mida ta teeb. Mille peale tuli vastus: «Minu arvates on artikli kirjutamine täielik müstika.»

Kuigi Kirsiaia poes on silt, et töö maksab kliendi juuresolekul topelthinna ja kliendi juhendamisel koguni kolmekordse hinna, võtsin riski ja jäin piidlema, mida kuulukse. Ja vaat mida!

Elas kord üks mees, kel oli raha palju. Koguni nii palju, et ostis endale ratta, mis läks maksma 10 000 eurot. Ega nii palju pidanuks esiotsa minema, aga ta oli valinud raamile muudkui uusi ja paremaid komponente lisaks ja nii see alghind järjest kerkiski. Kui siis lõpuks viiekohaline summa käes, oli rattamüüja öelnud, et ta oleks võinud kohe algul samaväärse ratta leida, mis maksnuks palju vähem. Aga rikas mees oli vastanud, et seda poleks ta tahtnud. Tema põhjendus: talle oli meeldinud konkreetse raami värv.

Kuid lisatud komponendid, ükskõik kui head, ajapikku ikkagi kulusid. Need tuli viimaks välja vahetada. Vahetamine läks maksma 2000 eurot. Kui läks tasumiseks, oli rikas mees palunud, et arvele läheks kirja kümme korda väiksem summa. Milles asi, imestas müüja. Ja sai vastuse: rikas mees ei tahtnud naisele näidata, kui palju ta ratta peale tegelikult kulutab.

Seejärel kuulsin, elas kord veel üks heal järjel mees. Mitte küll nii rikas, nagu esimene mees, aga ikkagi piisavalt jõukas, et osta endale 4000-eurone ratas.

Siis, ühel päeval, tuli too jõukas mees taas poodi, todakord sooviga osta ratas ka oma emale. Ei, emale ei ole midagi imepeent vaja, jagas jõukas mees müüjale juhiseid. Müüja siis vaatas, mis tal poes leidub, ning pakkus jõukale mehele, et 179 euro eest saab täitsa korraliku, sõidetava ratta.

Ja mida ütles selle peale jõukas mees? Ta küsis: «Kas midagi odavamat ei leidu?»

Vaat, millised mehed sõidavad meie hulgas imekalliste ratastega. Ja vaat, kelle arvelt nood kallid rattad tulevad.

Fotode autor Priit Pullerits

teisipäev, juuni 06, 2017

Pullerits: Kes suudab esimesena lahendada suure rattamüsteeriumi?

Vanaviisi lõpmatuseni jätkata ei saa. Ehkki teinekord teeb ka vana asi oma asja eeskujulikult ära, ja isegi suurel kiirusel. Aga siis tahaks proovida midagi uut.

Mis see uus võiks olla? Kas äkki midagi sellist (vt foto)? Kas teate, kui allpool pilti vaatate, millest jutt?

Päeva jooksul lisan uut visuaalset informatsiooni, nii et tulge aga peatselt tagasi! Kes teab, äkki saate õhtuks targemaks. Seniks värvikat lugemist siit - tegelaseks mitu spordis väga tuntud meest!

Pilt 11 - avaldatud kolmapäeval kell 15.40.


Pilt 10 - avaldatud kolmapäeval kell 14.05.


Pilt 9 - avaldatud kolmapäeval kell 11.20.


Pilt 8 - avaldatud kolmapäeval kell 8.20.


Pilt 7 - avaldatud kell 18.45.


Pilt 1 - avaldatud kell 9.45.

Pilt 2 - avaldatud kell 12.15.


Pilt 3 - avaldatud kell 14.30.


Pilt 4 - avaldatud kell 16.00.


Pilt 5 - avaldatud kell 17.40.


Pilt 6 - avaldatud kell 18.10.

Fotode autor Priit Pullerits

esmaspäev, juuni 05, 2017

Pullerits: Kes on tegelikult Eestis illegaalne rattur?

Mõned on imestanud ikka veel, et miks toimus ülemöödunud pühapäeval selline sõit, nagu see oli. Sel juhul tuleb imestajail tunnistada, et neil on kas lühike mälu või on neil üks oluline asi elus märkamata jäänud. Üheks põhjuseks on sellised kukkumised, nagu on fikseeritud ka sel videol - vaadake, seal ei ole fikseeritud mitte üks, vaid lausa kaks kukkumist! -, aga see ei ole kõige peamine.

Kõik teavad seda, et Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk ei pidanud kinni koostöölepingust, kui ei lubanud mind mullu sügisel Tartu rattamaratoni starti. Ta jätkas samal lainel, kui ei lubanud mind ka viimase Tartu suusamaratoni starti. (Sain sinna siiski tänu heale inimesele.) Niisiis, kui üks pool ei pea lepingust kinni, vaid käitub sellest hoolimata omatahtsi, siis miks peab teise poole esindaja kõike täht-tähelt jälgima ja täitma? Ei pea.

Aga ma ei ole siiski selline, kes läheb samamoodi midagi nimme vastu rikkuma ja n-ö käru keerama. Lähtusin lihtsalt sellest, et kui üks lepingupool kuulutab mind n-ö väljaspool lepingut olevaks, siis jäängi sinna, kuhu too pool mind on paigutanud. Ehk tegutsen lihtsalt väljaspool igasuguseid tolle poole kehtestatud reegleid, sest – olgu korratud – too pool on oma tegevusega ise kinnitanud, et reeglid ei kehti.

Seepärast tegingi üle-eelmisel pühapäeval omaette sõidu. Nii lihtne see ongi. Samas jälgisin hoolega, et ei kahjustaks kuidagi teisi sõidus osalejaid. Mistõttu liikusingi oma neljaliikmeliseks kasvanud «rongiga» omas tempos, gruppidest eraldi. Ja kui jäime mõne grupi taha kinni, siis ootasime hetke, mil saaks teisi segamata mööduda. Ning seejärel kiirendasime kohe eest ära, et ei jääks kedagi takistama.

Veel kord: kuna korraldaja oli näidanud, et jään väljapoole kokkulepitud tingimusi ja reegleid ning lisab sinna hoopis oma suvast lähtudes lisaklausleid, siis ei näe ma põhjust, miks peaksin omalt poolt pedantselt järgima tema ürituse reegleid, seda enam, et kedagi teist ma ju ei seganud ja kõik teised said oma sõitu teha täpselt nii, nagu tahtsid.

Lühidalt: see kõik on minu ja Kelgu vaheline asi ning teistesse ei puutu. Teistel pole selles rolli.

Muide, olen püüdnud vahendaja abil erimeelsust klaarida ning avaldanud selleks igakülgselt valmidust, kuid vastaspool, nagu olen vahendajalt kuulnud, ei ole vedu võtnud.

Ja muide, Eesti Jalgratturite Liit soovib kehtestada, et rattaspordiürituste pikkadel distantsidel osalejatel oleks litsents. Põhjendusena on esitatud: selle muudatuse üks peamiseid põhjuseid on see, et teha nö illegaalsed ratturid legaalseks. Kas Kelk on järginud seda EJLi soovi, et need, kes ülemöödunud pühapäeval sõitsid pikka distantsi, oleksid vähemalt hobilitsentsiga ehk – pange nüüd tähele! – oleksid illegaalsest ratturist saanud legaalseks? Kas teil, kui siin sõna hakkate võtma, on ikka mingigi ratturi litsents?

Mul on. Niisiis: rääkige mida tahate, aga mina ei ole illegaalne rattur. Ärge teie ka olge!

Fotod 1-3: Tänavune Tartu rattaralli. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

reede, juuni 02, 2017

Pullerits: Eksklusiivne pilguheit Eesti kuulsuste rattatrenni

Sel ajal, kui mõned kiiremad sõitsid eelmisel pühapäeval veidi vähem kui kolm tundi, väntas Raivo E. Tamm ikka kolm tundi täis. «Elu rekord!» hõiskas ta mulle. Päev varem oli Märt Avandi (fotol paremal nr 4) pedaalinud sama pikalt.

Sel nädalalõpul suurendavad mõlemad mehed ratta seljas mahtu veelgi. Raivo E. Tamm (alumisel fotol) peab sõitma kolm ja pool tundi, sama palju kui Märt Avandigi, ainult et Avandi peab pärast rattasõitu veel 40 minutit otsa jooksma. Ja erinevalt Tammest, kes peab väntama rahulikult, peab Avandi tegema keerulisema trenni. See näeb välja nii: esimesed 2 tundi rahulikult, siis 30 minutit keskmises tempos (3 minutit hästi suure ülekandega + 3 minutit hästi kerge ülekandega) + 30 minutit rahulikult + 10x10 sekundit maksimaalpingutust istudes, 50-sekundilise lõdvestuspausiga + 20 minutit rahulikult.

Imestate, kust ma seda kõike tean? Uuriva ajakirjanduse töö viljad, mis muud. Ei, need andmed ei pärine näitlejailt endilt, kuigi ei salga, et Tammega sai teisipäeva õhtul telefonitsi ligi pool tundi räägitud. Tuleb lihtsalt teada isikuid, kes võivad teada teatud huvipakkuvaid asju. Kui tead, siis on Eestis kõik kättesaadav.

Hajutamaks kahtlusi, et ma siin ei blufi, paiskan avalikkuse ette ka Otepää augustikuiseks triatloniks valmistuvate Tamme ja Avandi tänavuste treeningute kokkuvõtted kuude kaupa (tulpades: treeningukordi kuus, treeningute koguaeg kuus, keskmise treeningu pikkus, keskmine pulss)

Raivo E. Tamm

Jaanuar        13    10:43    0:49    120
Veebruar      18    19:16    1:04    117
Märts           21    22:38    1:05    119
Aprill          16    17:28    1:06    123
Mai             21    25:54    1:14    122

Märt Avandi

Jaanuar         9    7:07    0:47    138
Veebruar    13    15:20    1:11    138
Märts         22    20:49    0:57    131
Aprill         24    34:55    1:27    140
Mai            20    29:32    1:29    146

Mis meid siin enim ilmselt huvitab, on meeste rattatrennide näitajad. Eks kisume needki päevavalgele.

Avandi on teinud 23 rattatrenni keskmise pikkusega 1:53, läbinud kokku 922 km keskmise kiirusega 23,3 km/h ja keskmise pulsiga 139.

Tamm on teinud 9 rattatrenni keskmise pikkusega 1:34, läbinud kokku 284 km keskmise kiirusega 18,6 km/h ja keskmise pulsiga 116.

Juhul kui teid huvitavad ka meeste jooksu näitajad, siis Avandi on teinud 31 jooksutrenni keskmise pikkusega 1:11, läbinud kokku 320 km keskmise kiirusega 9,3 km/h ja keskmise pulsiga 143.

Tamm on teinud 15 jooksutrenni keskmise pikkusega 0:51, läbinud kokku 96 km keskmise kiirusega 10,3 km/h ja keskmise pulsiga 126.

Aasta algusest on Tamm kokku teinud 89 trenni koguajaga 95:59 ning läbinud selle ajaga 774 km.

Avandi aasta näitajad on 88 trenni koguajaga 107:43 ja kogukilometraažiga 1290.

Asuge nüüd endaga võrdlema, lahkama ja analüüsima! Põhjalikum ülevaade meeste trennitegemistest ilmub minu sulest laupäevases Postimehe Arteris – sealt saate värvikat tausta, mis tunded on kiretute numbrite taga. (Ja too lugu ei jää tänu Postimehe 160 aasta juubelile maksumüüri taha! Kes soovib veel meeleolukat lugemist, see kindlasti ei kahetse, kui loeb intervjuud, mille andis mulle Teet Kallas [parempoolsel fotol] - no olid ikka ajad!)

Fotod 1 ja 2: Märt Avandi ja Raivo E. Tamm üle-eelmisel nädalalõpul Jüri duatlonil. Fotode autor: Jüri Suurkivi (fotod avaldatud autori kirjalikul loal)
Foto 3: Teet Kallas andmas oma suvekodus Laulasmaal intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix