neljapäev, veebruar 23, 2017

Pullerits: Kuidas ma ikkagi Tartu maratoni stardinimekirja pääsesin?

Selle talve positiivseim suusauudis sadadele Eesti suusaharrastajatele on ilmselt, küllap ja usutavasti see, et üha sügavamalt juurdunud kartus, nagu tuleks Tartu alternatiivsel suusamaratonil piirduda ja rahulduda ainult iseendaga võidu sõitmisega, sai välja juuritud. Vaevalt on kedagi, kui räägime ikka tõsistest suusameestest, keda kurvastaks teade, et hoolimata kõigist mu ette veeretatud takistustest olen siiski pääsenud Tartu maratoni starti.

Ja seda, pange tähele, minu esitatud tingimustel. Sammugi taganemata.

Aga ma ei kavatse selle võidu üle siin kõvasti lokku lüüa. Eelmine lõik jääb ainsaks, kus väljendan veidi toretsevat võidurõõmu. Edasi jään meelega vaoshoituks, lasen suuremeelselt kõnelda vaid faktidel, kuigi, mis seal salata, mu ettevõetud manöövrid olid efektsed ja mänguilu lummav.

Selle nädala teisipäeval, kaks päeva pärast minu suusahooaja tähtsaimat võistlust, 5 km sõitu Otepää MK-etapil (fotol vasakul ja ülal vasakul), helistas mulle mees, kes oli mind esmaspäeval viinud suure Ameerika autoga Tallinna ja toonud sealt koju tagasi, ja teatas, et üks teine mees, keda me mõlemad väga hästi teame, nii isiklikult kui töist liini pidi – ja kes on mind samuti sõidutanud omal ajal Tallinna ja Tartu vahet –, ei lähe Tartu lühendatud maratonile, sest on haige, ning lisas, et on valmis oma koha ja numbri mulle loovutama. Kas olen sellele mõelnud, küsis Ameerika auto mees.

Võtsin mõtlemisaja. Olin Tartu maratoni oma plaanidest ju maha tõmmanud. Õigemini, selle oli maha tõmmanud üks teine mees minu asemel. Teate küll, kes.

Helistasin haiguse tõttu loobunud mehele. Ta kinnitas, et ei lähe kindlasti starti ning on valmis oma numbri mulle loovutama ning ei soovi selle eest sentigi. Ütles, et tema poolest võin tema nime ja osaluse endale nimele ümberregistreerida.

Vajasin ka sõbralikku, usaldusväärset ja erapooletut nõustamist. Tegin veel ühe telefonikõne. Selle ühele päris kõvale klassikasõitjale, harrastajale. Küsisin, kuidas see kõrvalt paistaks, kui nüüd ümber otsustaksin. Ta ütles mulle, et vaata, sa ei ole ju mitte kunagi mitte kusagil öelnud, et Tartu maraton on nõme ja mõttetu üritus ja et sina sinna mitte kunagi mitte mingil juhul enam ei lähe. Sedasi, kinnitas ta, ei lähe ma ka millegi varem öelduga vastuollu, ehkki pahatahtlikke, kes pröökama ja kiunuma hakkavad, leidub alati, aga noid võib külma kõhuga ignoreerida.

See kõlas aruka ja mõistliku jutuna.

Lugesin enne, kui asusin teisipäeval ümberregistreerima, põhjalikult Tartu maratoni juhendit, kuid põrkasin mitmele probleemile (seoses olukorra muutumisega rääkisid Klubi Tartu Maraton kodulehel eri paigus punktid üksteisele vastu või külvasid segadust), misjärel saatsin klubi esindajale kirja.

«Tere!
Ei suuda Klubi Tartu Maraton koduleheküljel kuidagi leida ümberregistreerimise linki - palun aidata! Näen rohelist registreerimise linki, aga selle kaudu küll ümberregistreerimise lingini ei jõudnud.
Kas Tartu maratoni pikal distantsil ümberregistreerimise teeb isik, kes loovutab numbri, või isik, kes saab endale loovutatud numbri?
Kuulsin eile raadiost, et täna ümberregistreerides ümberregistreerimise tasu ei võeta - on see nii?
Kas täna ümberregistreerides, nagu oma aruga juhendist aru saan, saan maratoniks oma tasemele vastava stardigrupi (301-500), mitte ei pea leppima numbri loovutanud isiku stardigrupiga?»

Helistasin klubi esindajale, kes lubas vastust lähiajal, kuid mitu tundi hiljem, kella nelja ajal pärastlõunal, polnud midagi laekunud.

«Eeldatavalt kratsivad kukalt, sest kindlasti tuli neile selline käik üllatusena,» pakkus üks mu usaldusmehi.

«See on nüüd nagu male ja hakkab tekkima mängu ilu,» vastasin talle omalt poolt.

Helistasin maratoni korraldusklubi esindajale. Tuletasin meelde oma saadetud kirja. Kuulsin vastuseks, et saan põhjaliku vastuse ilmselt tunni jooksul. «Ju siis nuputasid mingi vastukäigu välja,» laususin usaldusisikule asja vaagides.

«Kui juba lubati põhjalik vastus saata,» märkis usaldusisik, «siis tavaloogika ütleb, et päris libeda suusaga asi ei edene. Sest jah-sõna poleks ju vaja põhjendada. Elame-näeme.»

Aga aeg jooksis. Vahepeal jõudsin end registreerida isegi kevadisele Jõgeva rattarallile, aga Tartu maraton oli endiselt ooterežiimil. Valitses vaikus. Seetõttu saatsin klubile ka ametliku avalduse.

«Tere.
Kuna ei leidnud koduleheküljel ümberregistreerimise nuppu, siis esitan siinkohal avalduse kirjalikult.
Palun ümber registreerida XYZ'i (sünd 19**) koht Tartu maratoni pikemal distantsil (34 km) Priit Pulleritsu nimele (sünd 1965, Tartu) ning paigutada mind vastavalt senistele Tartu maratoni tulemustele pühapäeval kell 9 startivale võistlusele.
XYZ loobus oma kohast minu kasuks. Te koduleht ei ütle, kas loobuja peab esitama ka sellekohase avalduse. Kui peab, siis, palun, andke mulle sellest teada ning palun XYZ’il saata oma loobumisavaldus minu kasuks teile.»

Teisipäeva õhtupoolikul kell pool kuus sain lõpuks klubist vastuse. Seal ei olnud juttu muust kui sellest, mis moodi niivõrd vähe aega enne maratoni algust kiiresti ümberregistreerida.

Lasin numbri loovutajal asjaga algust teha ning viisin selle ise siis lõpule. See ei läinud mulle maksma eurotki, sest korraldusklubi selgitas: «Erandlike olude tõttu pikendasime tasuta ümberregistreerimise aega 23. veebruarini – st inimesed ei pea maksma 10€ ümberregistreerimistasu.»

Ümberregistreerimine teostatud, kirjutasin klubile:

«Suur aitäh abi eest!
Kas eliitgrupi starti arvestatakse mind automaatselt või pean tulenevalt  tänasest kirjapanekust esitama selleks avalduse või end kuskil veebis end registreerima?»

Sain kuue minuti pärast kirjaliku vastuse:

«Ei, rohkem ei pea Te midagi tegema. Kui ümberregistreerimise korrektselt ära tegite, siis edasi tegeleb Teie eliitgruppi paigutamisega meie sekretariaat.»

Klubi Tartu Maraton kodulehekülg teatas peagi, et olen paigutatud kolmandasse stardigruppi. Täna, neljapäeval, teatab sama lehekülg, et mu stardinumber on 307.

Kokku minu kulud: null eurot.

Kui nüüd korraldajad Tehvandi laskumise ja tõusu (fotol paremal) ning Püksisääre tõusu ja laskumise ka vähemalt ühel ringil plaani kaasaks - vaadake sellel videol, kui äge see oleks! -, oleks saavutatud maksimum. Aga sellest, karta on, jääb puudu, nagu alati.

Foto 1: Priit Pullerits rõõmustamas Otepää MK-etapil raske, pehmel rajal ja sulalumel ning kerges vihmasajus peetud 5 km klassikasõidu lõpetamise järel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Otepää MK-etapil jõudmas Tehvandi tõusu otsa. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 3: Kunimäe tõus Tehvandi suusastaadioni kõrval. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 4: Tartu maratoni stardisirge Tehvandi staadionil eelmise nädala teisipäeva hommikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Kunimäe tõus Tehvandi suusastaadioni kõrval. Ees olevale pudelikaelale peavad Tartu maratoni rajaskeemi kohaselt ära mahtuma vasakul tõusule minejad ja paremal laskujad. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix 
Foto 6: Tartu maratoni stardisirge nähtuna Tehvandi staadionilt. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix 
Foto 7: Vaade Kunimäele ja Tehvandi staadionile. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 8: Laskumine Kunimäelt Tehvandi staadionile. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: Tehvandi suusakeskus. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix 
Foto 10: Tehvandi suusahüppemägi. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix 
Foto 11: Priit Pullerits Otepää MK-etapil jõudmas Tehvandi tõusu otsa. Foto autor: Riho Lüüs

kolmapäev, veebruar 22, 2017

Pullerits: Kuidas päästa pühapäevane Tartu maraton?

Ma saan aru, et paljudele on rõõmusõnum, et Tartu maraton üldse toimub, kuid sellel on kuuekilomeetrisel ringil siiski üks suur puudus. Pigem koguni kaks.

Esiteks pisiasjadest. Vaatasin rajakaarti. Vaadake teie ka. Näete, et pärast tiigi servast möödumist teeb rada ussjätkena haagi lõunasse, enne kui naaseb tiigi juurde, teeb selle ümber tiiru ning läheb vana lasketiiru eest tagasi staadionile. Probleem on tos ussjätke tagasipöördekohas. Möödunud pühapäeval, Otepää MK-etapi võistluse järel käisin seal sõitmas ning too ringikeeramise koht on nii kitsas, et enne seda tekib kindlasti väga suur pudelikael. Seal mahub heal juhul ringi keerama kaks võistlejat kõrvuti. Pole kahtlust, et esimese ringi ajal lähevad seal suusad ja kepid sõlme ja risti ning tekib meeletu tropp. Ma ei imestaks, kui tos olukorras tekib paljudel otsus palju varem ots ringi keerata. Pole lugenud, kuidas korraldajad lahendavad tolle olukorra, kus sajad osalejad ummikusse satuvad – ja seda juba teisel kilomeetril.

Järgneb rohkelt keerutamist ja palju teravaid kurve staadionil, neist vähemalt üks laskumisega (uue lasketiiru tagant alla paremale). Sealgi võib tekkida terve rida pinevaid situatsioone.

Vähemasti on Kunimäe tõus lai, seal peaks igaüks oma raja leidma ja saama võimaluse möödumiseks. Kunimäe tõus, olge hoiatatud, ei ole teab mis lihtne, eriti alates kolmandast ringist, mil võib oletada, et rajad on käärsammudest purustatud ning jäljes seal vaevalt et sõita enam saab. Ja kui suusad ei pea, võib ka järgnev pikk tõus lagedal väljal muutuda pikapeale piinarikkaks.

Kui senine raja kirjeldus teis muret tekitas, siis tegelikult on see kõik kukepea. Mu meelest on korraldajad olnud liiga tagasihoidlikud. Minu suur küsimus on, õigemini kaks: kus on Püksisääre laskumine ja tõus? Ja kus on Tehvandi laskumine ja tõus?

Need mõlemad on kaetud korraliku kunstlumega. Mõlemad nimetatud laskumised pakuvad pikka kiiret sõitu ehk hingetõmmet ning mõlemad nimetatud tõusud paneks niigi poole peale kärbitud distantsil sõitjad vähemalt veidigi proovile. Vaadake veel kord mu legendaarset videot, kui ei usu.

Muidugi saan aru, miks korraldajad need kaks põnevat lõiku välja on jätnud. Selge see, et kardavad osalejate ohutuse pärast. Aga kas see kartus on argumenteeritud ja põhjendatud? Loomulikult ei ole!

Me ju teame, et Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk ei ole pidanud suureks probleemiks seda, et kaheksa osalejat murdis eelmisel Tartu rattarallil rangluu ja veel mitukümmend vajas samuti meedikute abi (sh mina). Ta tunnistas seda mullu varasügisel ajakirjas Ma Olen Jalgrattur. Nüüd küsin: kui suur on teie arvates tõenäosus, et Püksisääre ja Tehvandi laskumine toovad kaasa samasuguse alfaisaste verepulma, nagu Tartu rattaralli? Usun, et tõenäosus on väike. Väga väike. Kindlasti juhtuks seal külg ees libisemisi, aga kui pidada normaalseks tulemuseks kaheksat rangluumurdu, siis mis on nende kõrval paarkümmend külglibisemist? Jah, õigesti pakkusite: kukepea.

Hüva, olen nõus, et võib-olla tõesti pole mõtet esimese ringi ajal ehk umbes nelja-viie kilomeetri järel, kui massid püsivad veel koos, kupatada võistlejaid Tehvandi ja Püksisääre laskumisele. Tõepoolest, see võiks olla liiga närvesööv. Aga alates teisest või vähemalt kolmandast ringist võiks küll Tehvandi ja Püksisääre laskumise programmi lülitada – selleks ajaks on vahed juba piisavalt kärisenud, ning Tehvandi ja Püksisääre tõusul kärisevad veelgi. Ehk osalejad hajutuvad kogu rajale ning sõitmine muutub järjest vähem närvesöövaks. Liiati lisaks Tehvandi ja Püksisääre tõus maratonile hädavajalikku raskust. Inimesed on ikkagi valmistunud 63 km, mitte 34 km läbimiseks, ja kui läbida saab ainult 34 km, siis võiks vähemasti selle raskusaste olla suurem, et kogu sõit vähegi maratoni mõõdu välja annaks.

Aega ju veel on. Kunstlumi on Tehvandi ja Püksisääre laskumisel ning tõusul endiselt maas. Tehku korraldajad osalejaile üks heategu ning lülitagu need lõigud vähemalt pühapäevahommikusel eliidi sõidul kas või alates teisest või kolmandast ringist maratoniraja koosseisu.

Kes on veel poolt? Pühapäevase Otepää MK-etapi harrastajate sõidu ajal Riho Lüüsi tehtud pildid Tehvandi tõusu tipust kinnitavad, et kõik, kes vähegi treenitud, saavad sellest üles.

Fotod: Priit Pullerits (ülalt alla), Ain-Alar Juhanson, Kalev Kruus, Indrek Saar, Ago Markvardt, Hannes Hermaküla ja Kirke Saar Otepää MK-etapi harrastajate 5 km sõidul Tehvandi tõusu tipus. Fotode autor: Riho Lüüs

pühapäev, veebruar 19, 2017

Pullerits: Mis hinnang anda Otepää MK-etapi sõidule?

Ai, küll oli hea pidamine! Pidigi olema, mu kauane määrdmees Jaanus Kunts eelmise päeva pärastlõunal hoolega hoolitses selle eest. Pani Vahur Teppani suusapaarile nr 40 (Fischer) kliistri alla, nii et läikis. Oi, kui ilusti läikis! Läksime Raio Piirojaga, Eesti jalgpallikoondise kauase kapteniga, pool tundi enne Otepää MK-etapi harrastajate 5 km klassikasõitu Kunimäe tõusule proovima, kuidas suusad toimivad. Äsja esilinastunud «Sangarite» režissöör Jaak Kilmi tuli ka kampa. Piirojal olid samuti Teppani suusad ja samasugune kliistrimääre nagu mulgi. Sõitsime ja mõlemad kiitsime, Teppani häid suuski ja Kuntsi head tööd. Lasime Kunimäelt üle silla ja otsatribüüni eest alla ning keerasime boksi. Panime võistlussuusad seina najale. Aitas küll! Järeldasime, et vähemalt suusad on valmis.

Ja siis kell 10:07.30 selle hooaja kõige tähtsam, kõige oodatum start (fotol vasakul). Mõned mehed võivad küll järgmisel pühapäeval minna sinnasamma samuti sõitma – Piiroja ütles, et tema küll ei lähe, mõttetu värk, neil on samal ajal Pärnu kandis Jõulumäel vist mingi võistlus, parem läheb sinna –, aga sõita sadadega koos ehk massis maratoni pole kaugeltki võrreldav sellega, kui saad maailma suusaässadele koos valitud kaaslastega soojendusbändi teha. Ma ei kavatsegi varjata, et olen südamest tänulik Jaak Maele, kes isiklikult mu starti kutsus. (Eks omalt poolt püüdsin talle ka head tagasi anda, kui tegime teisipäeval ühisest suusasõidust Tehvandi ringil video, mis, nagu enne pühapäevast starti hoolderuumi nr 150 kogunenud harrastajate jutust selgus, oli neile vabatahtlikult kohustuslik vaatamine, mille alusel end 5 km võistlussõiduks häälestada.)

Minu ees startisid rallisõitja Sander Pärn (nr 12), ortopeed Madis Rahu (nr 13) ja endine kahevõistleja-lumelaudur Magnar Freimuth (nr 14, fotol vasakul). Mäletan suurepäraselt, kuidas Freimuth kaks talve tagasi MK-etapi harrastajate paarissprindis, kus startisin koos Jaanus Laidveega, minust Kunimäe tõusul mööda rügas, nii et jäi ainult üle imestada. Aga sedapuhku nägin, et jõudsin juba Kunimäe tõusul Freimuthile märkimisväärselt lähemale. Ta jooksis raja kõrval, ma sain sõita jäljes. Suusad pidasid ilusasti nagu soojendussõidulgi.

Minu järel startis Kilmi (nr 16), siis olnuks olümpiapronksimehe Allar Levandi (nr 17) kord, kuid tema jäi starti ilmumata, nagu ka Eveli Saue (nr 25). Rajale jättis tulemata ka telemees Jüri Muttika (nr 4), kes küll käis ringi mikrofoni ja kaameramehega ning jõudis mind kogu võistluspäeva jooksul kolm korda provotseerida, millele ma ka hea meelega vastu tulin, sest eks see šõuvõitlus ju oli ning kõige vähem ootaks vaatajad tõsist spordijuttu. Muttika pani esmaspäevase «Ringvaate» jaoks telelugu kokku. Kui mu kõrv ja mälu õigesti fikseerisid, siis startimata jätmise pani ta mingi haigusevimma süüks.

Freimuthist, kes tegi sooja paksus heledas nahkses mantlis ning läks võistlema ülikonna ja lipsuga, möödusin pärast s-kurvi teisele tõusule minnes. Mu taktika oli alustada rahulikult, sest kahe treeningpäevaga Otepääl olin jõudnud selgelt arusaamisele, et kes alguses n-ö üle paneb, see lõpuks varem või hiljem kooleb. Aga halb üllatus oli see, et kui tõusu järel, mille lõpus läksin igaks juhuks kindluse mõttes üle käärsammule, uuesti jälge astusin, avastasin, et suusad lipsavad muudkui siuh ja säuh tagasi. Rada oli pehme ja vesine ning läikis. Või tikkus juba asend käest minema ning tehnika lagunema? Kah võimalik...

Igatahes Honuseraua-eelse tõusu võtsin samuti jälje kõrval kääri joostes. Lihtsalt kui toda rada juba eemalt nägid, kadus igasugune usk, et suusad võiksid säärastes ebamaistes oludes pidada. Võib-olla olin liiga ettevaatlik?

Siis algasid laskumised ja sai hinge tõmmata. Tundus, et suusad jooksid päris kenasti, ei ütleks, et oluliselt kehvemini, kui teisipäeval Maega ühissõitu tehes. Võtsin Tehvandi laskumisel julgelt madala asendi ning lendasin alla. Poolel laskumisel jõudsin märgata, et kaks minutit varem startinud Otto Riisenberg, FISi tehniline delegaat, tuli tõusul vastu. Teisipäevasest kogemusest oletasin, et liigume ilmselt enam-vähem ühesuguses tempos. Siiski ajasin Tehvandi laskumise alumise osa lõpu eel end igaks juhuks püsti, kuid vasakkurvi sisenedes sain aru, et asjatult. Nois tingimusis, pehme lumega, kus sai turvaliselt astuda, polnud too kurv põrmugi ohtlik. Ometi, nagu pärast tunnistas mulle motokrossisõitja Gert Krestinov (nr 5), oli tema seal igaks juhuks külili visanud, et riske maandada. Üldse oli ta kukkunud kolm korda (nagu motomehele kohane, tahaks öelda). Aga ta oli sel talvel ka alles esimest korda suuskadel.

Nonii, ja siis Tehvandi tõus. Proovisin sellele läheneda tehniliselt korrektsete vahelduvtõugetega jõudu säästes. Kuid jäljes sõites kuigi kõrgele ei jõudnud. Astusin rajast välja ning hakkasin pooleldi joostes, pooleldi astudes käärsammu kasutades üles rühkima. Märkasin enda ees ortopeed Rahu, kelle võtsin n-ö tempomeistriks. Teisisõnu: otsustasin liikuda temaga enamjaolt võrdse kiirusega, oletades, et see võiks olla optimaalne ja säästlik, vähemalt ei põleta ennast läbi.

Tehvandi tõusu teise osa sõitsin jäljes kuni vasakpöördeni. Sinna sain päris ilusasti. Rahvast oli hoolimata varasest ajast raja ääres ootamatult palju, kogu piirdetagune oli inimesi täis. Väga palju oli sel, aga ka eelmistel tõusudel neid, kes mind nimeliselt ergutasid. Neile siinkohal suur aitäh! Ehkki samas tunnistan, et ega ma noist ergutusist end tiivustada lubanud – nii oleks võinud endale karuteene teha.

Tehvandi tõusu viimase, tipueelse osa poole peal tuli tagant keegi võimsate sammudega. Piiroja! No muidugi. Just õiges kohas. Olime enne starti boksis nr 150 arutanud, millal ta mulle järele jõuab. Meil oli stardivahe poolteist minutit. Pakkusin, et Tehvandi tõusul. Ta ise arvas sama. Ju me siis, nagu välja tuleb, ikka tunneme teineteist juba päris hästi.

Aga Piiroja rõõm ei jäänud kuigi pikaks. Kohe Tehvandi tõusu järel algaval pikal laskumisel, seal, kus rada läheb paremale keerates «viadukti» alt läbi, nägin, et keegi on eessõitjaist siin hädas olnud: sügavad suusajäljed kantisid vasakule. Kui üle nuki alla tuiskasin, märkasin, et Piiroja ajas end raja kõrval püsti. Õnneks oli tal nii palju taipu, et ei astunud tuimalt rajale tagasi, vaid vaatas enne ülespoole – nii hoidis ta ära minu alla jäämise. Mis juhtus?

Piiroja rääkis pärast mulle, et spordikommentaator Kalev Kruus, selle võistluse autsaider (nagu kinnitab protokoll), jäi järsu Püksisääre laskumise tipus talle lihtsalt jalgu. Piirojal polnud muud pääseteed, kui jalad ees selili heita. Enda jutu järgi põrutas ta sisse telekaamera alusesse. Vähemasti jäi ise ja varustus terveks. Kuid palju ei puudunud, väitis Piiroja, et suure kiiruse ees silmanähtavalt hirmu tundev Kruus, kellest tuiskasin mööda veidi enne pika laskumise lõppu, seal, kus rada kaldub vasakule, oleks ta kurvis uuesti pikali tõmmanud. Kruus oli seal taas lumme lennanud, ent Piiroja pääses siiski uue pauguta.

Pärast tagasipööret pikaldasele mitmes järgus kulgevale tõusule moodustus neljane rong. Kõige ees läks rallisõitja Pärn, siis ortopeed Rahu, siis mina ning lõpuks jõudis meile sappa ka Piiroja. Seejärel läks Piiroja kõige ette. Tema järel möödusin Pärnast, kellest oli enne mind möödunud ka Rahu. Kuna suusaliigutused olid muutunud tõusul hellaks, hoidsin rahulikult Rahu tuulde ega hakanud temast mööda rabelema. Lasin Piirojal minna oma teed. Ka Püksisääre tõusul läksime Rahuga paaris üles, tema ees, mina kannul. Tunnistan, et kui üles jõudsin, olin omadega rohkem küpse kui Tehvandi tõusu otsas. Ent äkki seetõttu, et Tehvandi tõusu järel sai kohe hakata laskuma ja puhkama, aga Püksisääre tõusu järel tuli veel üle kahesaja meetrit lauget tõusu võtta?

Tagasipöörde järel istusin Rahu tuulde. Tundsin, et hakkan tasapisi taastuma. Laskumise lõpus astusin jäljest välja ning läksin viimaks Rahust mööda. Ta andis rahumeelselt teed. Viimasest tõusust ei hakanud üritamagi üles sõita, vaid hüppasin vasakule ning jooksin, tõepoolest jooksin sealt kääri üles. See tuli võrdlemisi kergelt. Edasi jäi end vaid mäest alla lükata ning tribüünide eest kaks korda läbi sõita.

Kui üle lõpujoone sain, kuulsin teadustajat ütlemas, et olen saanud kuuenda aja. See infokild sütitas lootust, et ehk kõige hullemini ei läinudki. Olin seadnud miinimumeesmärgiks vältida viimaseid kohti ning maksimum tundus koht võitlejaterivi teise poole algul. Aga kui lõpuks kõik startinud üle finišijoone olid saanud – neist viimasena teisena startinud Kruus –, tuli välja, et jõudsin oma tulemusega koguni esimesse poolde. Aeg 20.13,43 polnud küll mingi ekstraklassist resultaat, kuid arvestades raskeid olusid – näiteks Aleksei Poltoranin ütles pärast 15 km sõitu, kus tuli kuuendaks, et see oli tingimuste poolest tema elu kõige raskem võistlus – ja seda, et olin ilmselt kõige vanem osaleja, võib sõidu lugeda kordaläinuks. Ükskõik, mida kommentaatorid nüüd väitma hakkavad, siis loeb ainult see, mida ise tunned, ja ise on küll hea meel, et kaasa tegin ja ka piisavalt sõita jaksasin. Igal juhul kirjutan oma tulemuse suuremaks õnnestumiseks kui Team Haanja ükskõik millise liikme millise tulemuse seekordsel Otepää MK-etapil. Vastuväited?

Tulemused siin:

1. Allar Raja (sõudja) 16.15,21
2. Rait Pallo (Swedbank) +46,27
3. Emeri Lepp (Meta Print) +55,68
4. Ain-Alar Juhanson (end triatleet) +1.38,00
5. Riho Rebane (ülipikamaasuusataja) +1.40,13
6. Raio Piiroja (end jalgpallur) +1.44,55
7. Martin Kruus (Nelja Energia) +2.41,11
8. Reeda Tuula (Tallinna Ülikool) +3.22,49
9. Otto Riisenbeg (FIS TD) +3.26,99
10. Sille Rell (end Postimees) +3.38,68
11. Priit Pullerits (Postimees / Eesti Meedia) +3.58,22
12. Vahur Veeroja (Lemeks Grupp) +4.28,43
13. Ago Markvardt (end kahevõistleja) +4.36,29
14. Agris Peedu (SA Tehvandi Spordikeskus nõukogu) +4.40,12
15. Tea Pärnik (Areal Team) +4.52,00
16. Madis Rahu (ortopeed) +5.11,74
17. Hannes Hermaküla (ERR) +5.38,30
18. Sander Pärn (rallisõitja) +6.11,71
19. Jaak Kilmi (filmirežissöör) +6.16,81
20. Gert Krestinov (krossisõitja) +7.23,33
21. Indrek Saar (kultuuriminister) +7.43,38
22. Kirke Saar (Telia tehnikadirektor) +9.34,14
23. Magnar Freimuth (end kahevõistleja, lumelaudur) +10.27,54
24. Kalev Kruus (telekommentaator) +16.24,31

Foto 1: Kultuuriminister Indrek Saar läheb Otepää MK-etapil harrastajate 5 km sõidus esimesena rajale, tema järel (nr 2) valmistub startima telekommentaator Kalev Kruus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits stardib Otepää MK-etapil harrastajate 5 km sõidus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kahevõistleja-lumelaudur Magnar Freimuth läheb lennukate paaristõugetega teele. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Sõudja Allar Raja läheb rajale. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits harrastajate 5 km stardisirgel ühesammulise paaristõukega hoogu üles võtmas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 6: Raio Piiroja enne starti keskendumas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 7: Endine triatleet Ain-Alar Juhanson enne starti. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 8: Raio Piiroja paaristõugete stiilinäide. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 9: Raio Piiroja on jõudnud üle lõpujoone. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 10: Finišeerib kultuuriminister Indrek Saar. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 11: Finišeerib Priit Pullerits. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 12: Priit Pullerits (vasakul) ja Hannes Hermaküla vahetamas pärast sõitu muljeid. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 13: Finišeerib Allar Raja, võitja. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

reede, veebruar 17, 2017

Pullerits: Mis otsustab Otepää MK-etapil 5 km sõidu võidu?

PÜHAPÄEVASE HARRASTAJATE VÕISTLUSE OTSEPILTI NÄEB SIIT!
Kohe näha, et Eesti harrastussuusatajate selle talve tähtsaim võistlus, Otepää MK-etapi pühapäevahommikune 5 km klassikat kuulsal, et mitte öelda kurikuulsal Tehvandi ringil on tulemas. Vaadake, mis toimus teisipäeva varasel pärastlõunal!

Päike siras. Õhk oli soe. Lumi oli pehme. Uurisin Tartus Tähtvere spordipargis SuusaAkadeemia staabis ja Limpa suusakoolis (fotol ülal vasakul) – endine Suusavendade staap – Fischeri igat sorti uute suuskade kohta. Vahur Teppan oli need kõik seina äärde uhkelt ritta ladunud. (Noist, samuti revolutsioonilistest arengutest suusatööstuses, saate lugeda laupäevase Postimehe Arteris!) Siis läksime korra välja, sprindiringi äärde – ja mis me nägime! Ain-Alar Juhanson tegi seal tiire, Madshusid all. Selge, valmistus Otepää MK-etapiks. Tema samm näis tõusudel sama hea, ilus, pidav ja võimas ning libistav, nagu Teppanil. Kohe näha, et võistluse üks favoriite. Kiitis, et kliister peab hästi. Aga Teppanil oli talle veel parem pakkumine.

Teppan andis Juhansonile (parempoolsel fotol resp. vasakul ja paremal) Fischeri spetsiifilised, just noiks oludeks sobivad suusad, ning käskis katsetada. Juhanson sõitis paarsada meetrit, võttis kolm tõusu, siis tuli meie juurde tagasi ja ütles – need peavad veel paremini. Ma ei imestaks, kui ta Teppanilt MK-etapiks endale mingid imerelvad jalge alla saab, igatahes mingid läbirääkimised nende vahel juba hakkasid.

Kuid see polnud veel kõik. Neljapäeva õhtupoolikul läksin pärast tööd taas Tähtvere spordiparki, et teha kerge kolmveerandtunnine sõit, et klassikatunnetus lihastest ära ei kaoks. Ja mis ma seina ääres nägin! Juba seisid seal Fischerid, Raio Piiroja nimi kleepsuga peal. Olin varemgi kuulnud, et Piiroja kasutab Teppani suusapargi võimalusi ja eeliseid. Nüüd veendusin selles oma silmaga.

Oot-oot, protestisin. Mul tuli mälust kohe esile paari päeva tagune jutt, kus Teppani hooldemehed, sh Jaanus Kunts (fotol vasakul), olid pakkunud, et Otepää MK-etapi keerulisteks oludeks panevad nad mullegi valmis mitu valikut. Kas neid ikka jätkub, kui Piiroja on juba lasknud mingid suusad enda nimele kirjutada, küsisin.

Sellele, tuleb tunnistada, järgnesid kiirelt otsustavad ümberkorraldused, mis aga on siseasi ning üksikasjalikumalt valgustamisele ei kuulu. Igatahes said nii mõnedki asjad ümber sätitud ning viie minuti pärast läksin rajale, Teppani klassikasuusad näpus. Teppan tõmbas noile isegi uue kliistrikihi alla. Eesmärk oli proovida, kas nood suusad toimivad.

Ei ja jah. Lausikul jätsid soovida, ja Teppan selgitas pärast, miks. Nimelt, et mul on liiga pehme tõuge, mis läheb liiga taha, ei lükka piisavalt alla. Seda tajusin ise ka. Siin aitas lagunemisele pisut kaasa see, et võtsin ka Teppani saapapargist Fischeri saapad, kuid nr 43 osutus pisut väikseks, mistõttu pöia esiosal jäi tõukel teravusest puudu, sest pitsuv suur varvas mõlemal jalal ei lasknud lõpuni vajutada. Niisiis näete, et spordis pole tõepoolest pisiasju. Tõusudel pidasid Teppani suusad aga hästi, tundus, et paremini kui minu Fischerid. Igatahes sain kõigist tõusudest ilusti üles, kui vaid keskendusin piisavalt suuskade kinnivajutamisele.

Sedasi tekkiski lühikese trenni lõpuks küsimus, kas minna MK-l starti oma või Teppani Fischeritega. Teppan seletas, et näed nüüd, kui keeruline võib olla suusataja olukord, kui tal on enne starti valida mitme paari vahel. Jah, on küll. Igatahes soovitas ta mitte ülemõelda, sest see tekitab lisapingeid, ning otsus vastu võtta. Sest ega lõppkokkuvõttes nagunii suurt vahet ei tuleks, tröösis ta.

Millise otsuse langetaksite teie?

Tegelikult, arvestades, et pühapäeval tuleb sulailm, lisaks tuuline, mis tähendab keerulisi olusid, oli mul Teppanile veel üks ettepanek. Et mis oleks, kui minu asemel stardiks hoopis tema. Ta ei hakanud pikalt mõtlema, vaid ütles, et seda ainult ühelt tingimusel. Millisel?

Kui mina kommenteerin sel ajal võistlust. See on Otepää MK-etapil tema töö.

See ei olegi nii keeruline. Igatahes oleks mul võita palju rohkem kui kaotada.

Seda rollivahetust me Teppaniga muidugi ei tee. MK-etapp on selleks ikkagi liiga tõsine asi. Ja parem jääda ise sõites tagumisse otsa kui saada asendussõitjaga võit.

Foto 1: Vahur Teppan SuusaAkadeemia staabis ja Limpa suusakoolis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan ja Ain-Alar Juhanson SuusaAkadeemia staabis ja Limpa suusakoolis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaanus Kunts suuska töötlemas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Vahur Teppan ja Jaanus Kunts SuusaAkadeemia staabis ja Limpa suusakoolis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tehvandi suusastaadionil parkla Otepääl. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 6: Tehvandi suusastaadioni tribüün. Foto autor: Priit Pullerits

kolmapäev, veebruar 15, 2017

Pullerits: Kuidas Jaak Mae tutvustas mulle Otepää MK-etapi rasket rada?

LOOS ON LISATUD TEHVANDI RAJA VIDEO LINK, PEATEGELANE JAAK MAE.
Jaak Mae, olümpia pronksmedali ja MM-võistluste hõbemedali võitja, oli eile, teisipäeva hommikul kella üheksa ajal mul kohe vastas, niipea kui olin oma «ameeriklase» Tehvandi suusastaadioni parklasse sättinud (fotol paremal). Leppisime kokku, et lähen kõigepealt ja tutvun MK-etapi 5 km pikkuse rajaga omaette, siis, umbes poole tunni pärast, hakkame oma ühist asja ajama.

Mae läks seejärel nädalavahetuse Otepää MK-etappi ette valmistama, mina võtsin oma Fischeri klassikasuusad, mille kliistripõhja oli määrdemees Jaanus Kunts eile õhtul pooltahke määrdega katnud (või midagi umbes sellist, sest ei mina sellest määrdetööst jaga, selleks on ikkagi spetsialistid), ja siirdusin MK-etapi rajale. Näha oli, et mitte keegi polnud sel hommikul MK-etapi rajal veel sõitnud. Olin esimene. (Vähemasti milleski olla MK-etapiga seoses esimene – seda ei juhtu igaühega.)

Eesmärk enne Maega ühissõidule minekut oli tutvuda Tehvandi laskumisega, mida ma polnud elus kordagi sõitnud.

Teadjad olid rääkinud, et see koosneb kahest järgust nagu ka Püksisääre laskumine, mida olin harjutanud üle-eelmisel nädalavahetusel. Esimese järgu sõitsin esimesel korral alla püstises asendis, et tuuletakistust suurendada ning hoogu pidurdada.

Enne teist järku, mis algab väikse nuki pealt, pidasin igaks juhuks kinni. Takseerisin ülalt olukorda. Astusin jäljest välja, vasakule, seadsin suusad sahaks ning hakkasin mööda kõvaks freesitud rada alla laskuma. Tahtsin saada aimu, kuidas just laskumise alumine osa kulgeb, sest olin kuulnud, et seal on üksjagu järsk vasakkurv, mis nõuab tehnilisi oskusi.

Ega Tehvandi laskumisega nalja ole. Eile pärastlõunal helistasin Raio Piirojale, kes stardib samuti pühapäevasel harrastajate 5 km võistlusel – osalejate nimekirja leiate siin blogis eelmises sissekandes –, ja tema meenutas mulle Eesti jalgpallikoondise aegu, mil peatreener oli Arno Pijpers. Nad olid käinud kord talvel Otepääl suusatamas. Piiroja oli aidanud Pijpersil suusad alla saada ning kui ta siis lõpuks samuti Tehvandi laskumise alumise järgu nukile jõudis, oli ta näinud, kuidas kogu koondis oli all hunnikus maas olnud. Piiroja mäletas, et Urmas Välbe oli Marko Kristalile andnud mingid udupeened kepid. Nood lendasid kukkumise tõttu pilbasteks. Pärast seda oli Välbe andnud Kristalile alumiiniumkepid ning öelnud, et neid saab vähemasti pärast kukkumist sirgeks painutada.

Seetõttu on küllap arusaadav, et üritasin Tehvandi laskumisega veidigi sina peale saada. Ronisin neli korda tõusu alumisest järgust üles ning lasin veel neli korda alla, proovides iga kord võtta järjest madalama asendi. Siiski pean tunnistama, et kasutasin laskumise lõpus sirgu aetud keha tuuletakistuse suurendamiseks. Kurvi võtmine nõudis sellegipoolest kogu aeg suurt keskendumist.

Pikapeale tulid ka teised suusatajad rajale. Tehvandi tõusu alumisel järgul sain kätte neli naissuusatajat, kes, nagu sildid nende riietel kinnitasid, olid U.S. Ski Team. Ütlesin neile «Good morning!» ja läksin tagasi vaatamata oma teed. Lõppeks ei saanud ma ju jätta Maed mind Tehvandi staadionile ootama.

Panin rattakiivrile kinnitatud GoPro Hero+ kaamera tööle ning palusin Mae endale tempomeistriks. Ühtlasi tegin ettepaneku, et ta sõidaks rahulikult, sest soovisin ikkagi elusalt ja tervena tagasi jõuda.

Parem üks kord näha kui kümme korda lugeda. Minu sõitu Mae tuules saate vaadata siin!

Seal sügavikus, kuhu enamik lihtsurelikke ei söanda suuskadel laskudagi ja kust üles, suusahüppemäe poole vaadates haarab ka treenitud harrastajaid väike õudus, kuulutas Mae, et too on Tehvandi rajal tema lemmikkohti.

Sellepärast, et ees ootab ligi kaks minutit ränka tõusu.

Keskmine harrastaja võib tolle aja korrutada kahega ja lihtsurelik... tema parem ärgu üritagugi.

Tehvandi kurikuulus tõus oli omal ajal, kui Mae tegi tippsporti ja oli tippvormis, see koht, kus otse jäljes üles rühkides enamiku konkurentidega arved klaariks teha.

Eile hommikul, neli päeva enne Otepää MK-etapi avastarte, näitas suurvõistluse peakorraldaja Mae, et on jätkuvalt sitkes vormis. Nagu juuresolev video kinnitab, sõitis ta nii Tehvandi kui Püksisääre tõusust otse jäljes üles nagu oma parimatel päevadel. Samuti näeb videost, kuidas kiirematel laskumistel küünib kiirus üle 50 kilomeetri tunnis ning kuidas Tehvandi ja Püksisääre laskumise all tuleb tõepoolest olla ettevaatlik ja tehniliselt meisterlik, et rajalt mitte välja metsa sõita.

Kui olime Maega ühissõidu lõpetanud, siirdusin uuesti Tehvandi laskumisele ning sõitsin seda veel neli korda. All oli vasakkurv nii tugevaks pressitud, et astumise asemel pidasin targemaks slalomisti kombel külg ees libistada. Kahjuks kulus ilmselt seetõttu pidamismääre alt liiga ära, mistõttu nii Tehvandi kui Püksisääre tõusul tundsin, et suusad enam hästi ei pea nagu varemalt. Ei usu, et põhjus võis olla ilma soojenemine, sest puude all varjus püsis rada ka kella 11 ajal tugev.

Kokku suusatasin tunni ja 46 minutiga Endomondo järgi 21,9 km (aga Endomondo valetab, ja seda suusataja kahjuks, näiteks Tehvandi tõusul teatas programm mulle korduvalt, et «Time paused!»). Vähemasti sain ettekujutuse, mida täispikkuses Tehvandi MK-etapi rada endast kujutab. Kes tahab sama näha, vaadaku minu videot.

Foto 1: Chrysler Pacifica Tehvandi suusastaadioni parklas. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-8: Tehvandi suusastaadion eile, teisipäeva hommikul kella 11 ajal. Fotode autor: Priit Pullerits

teisipäev, veebruar 14, 2017

Pullerits: Vaata, kes konkureerivad minuga Otepää MK-etapil! Eksklusiiv!

Eile, esmaspäeva õhtul kell pool kümme helistas mulle Otepää MK-etapi peakorraldaja Jaak Mae ja küsis, kas olen endiselt huvitatud harrastajate pühapäevase sõidu stardinimekirja saamisest. Loomulikult, mis küsimus see on!
Kell pool üksteist saabuski mulle lubatud nimekiri.
Täna, teisipäeval kell kolmveerand kaheksa hommikul läheb see nimekiri siin blogis eksklusiivselt üles.
Head analüüsimist ja panuste tegemist!

Lemeks Grupi harrastajate 5 km klassikavõistluse stardinimekiri Otepää MK-etapil

1. Indrek Saar, kultuuriminister  
2. Kalev Kruus, ajakirjanik
3. Sille Rell, Tartu SK, Postimehe endine personalijuht
4. Jüri Muttika, ajakirjanik
5. Gert Krestinov, krossisõitja  
6. Ago Markvardt, endine kahevõistleja
7. Kirke Saar, Telia tehnoloogiadirektor    
8. Riho Rebane, parim eestlane maailma pikimal suusamaratonil Nordenskiöldsloppet 2016    
9. Hannes Hermaküla, ajakirjanik     
10. Reeda Tuula, TLÜ rekreatsioonikorralduse lektor    
11. Otto Riisenberg, FISi tehniline delegaat
12. Sander Pärn, rallisõitja
13. Madis Rahu, ortopeed                                   
14. Magnar Freimuth, endine kahevõistelaja ja lumelaudur 
15. Priit Pullerits, ajakirjanik  
16. Jaak Kilmi, filmirežissöör                                        
17. Allar Levandi, endine kahevõistleja, olümpiapronks   
18. Raio Piiroja, endine jalgpallur, Eesti koondise kapten                                             
19. Tea Pärnik, Areal Team                                           
20. Allan Oras, endine profijalgrattur
21. Vahur Veeroja, Lemeks Grupp
22. Emeri Lepp, Meta Print
23. Agris Peedu, SA Tehvandi Spordikeskus nõukogu          
24. Veikko Täär, näitleja   
25. Eveli Saue, endine laskesuusataja
26. Rait Pallo, Swedbank Eesti juhatuse liige
27. Ain-Alar Juhanson, endine triatleet
28. Allar Raja, sõudja, olümpiapronks

pühapäev, veebruar 12, 2017

Pullerits: Kuidas ma võitsin Indrek Kelku? Ja liiati veenvalt

«Mees maas! Mees maas!»

Juba!? Nii vara! Alles ju algas... Ohtlik laskumine pidi tulema viiendal kilomeetril. Aga see oli heal juhul kõigest kolmas.

Esimene kilomeeter oli puhas paaristõuketöö, kuigi sõiduviis oli Alutaguse laupäevasel 30 km maratonil vaba. Sättisin end teise stardigrupi esireas Kurmo Neemela (nr 114) ja Alar Niguli (nr 118) vahele – et tuttavad mehed, soliidses eas kah, ei hakka ehk rapsima ja sind mina-mina-mina fookusega pikali tõmbama. Selja taga, vaatasin, olid kaks noort tüdrukut, suured numbrid rinna ees, end löögivalmis seadnud. Soovitasin, et võtku rahulikult, et meiesugustele vanadele meestele ei meeldi, kui liiga tõmblemiseks läheb. Aga mis te arvate, et nüüdisaja noorsugu endast eakamaid austab? Ei, kohe oli vaja hakata meeste vahele kiilu lööma.

Pooleteise kilomeetri järel said esimesed jõujooned paika ning võis hakata enam-vähem oma sõitu sõitma (Priit Pullerits fotodel nr 134). Kui kolmanda kilomeetri pikal metsavahelisel laskumisel, mis lõppes laugja paremkurviga, esimene mees maha lendas, heitsin pilgu selja taha – järgmistega oli väike vahe minu tagant sees. Hoidsin positsiooni.

Eesmärk oli teha parajalt mõõdukas pingutus, mitte sõita end liiga oimetuks, sest tegelikult oli Alutaguse maraton allutatud selle talve põhistardile, mis ootab järgmisel nädalavahetusel Tehvandil – pühapäevane Otepää MK-etapp. Mitte et ma toda võitma läheks. Ei, isegi medalikohale pole seal šanssi tulla, sest nagunii meelitab peakorraldaja Jaak Mae kohale mitu sõudjat, muudest kõvadest nüüdsetest ja endistest spordimeestest (blogipoeg Raio Piiroja) rääkimata, kes lihtsurelikele 5 km klassikasõidus mitme minutiga tuule alla teevad. Aga kehvalt ei tahaks ka seal sõita. Ja viimaseks ei taha kohe mingil juhul jääda.

Niisiis, Alutaguse maraton pidi saama korralikuks tühjendustrenniks enne hooaja tähtsaimat võistlust. Seetõttu sai ka suuskade määrimisse põhjalikult panustatud, ikkagi poolsada eurot.

Sõita oli üllatavalt mugav. Rada oli hästi ette valmistatud, sileda lumekattega, polnud vastikuid lohke ja pehmeid auke, mis keha tasakaalust välja lööks ja rütmi segaks – sagedane probleem näiteks Tamsalu-Neeruti maratonil. Kiitus rajameistritele! Ainult paar laskumist olid veidi keskendumist nõudvad, kuid ei midagi hullu, ja kaks teravat parempööret läksid iga ringiga järjest jäisemaks, nii et paaril korral oli tegu, et mitte võssa lennata; viimasel ringil võtsin noid erilise ettevaatlikkusega.

Raja profiil oli samuti sobilik: lauged tõusud ja lauged laskumised. Panin tähele, et suutsin tõuse sõita palju kauem ja vabamalt tempovariandis kui vahetud konkurendid, kes läksid mu meelest liiga kergekäeliselt üle tõusuvariandi raiumisele. Miks küll? Kasutasin selle asemel libistavamat ning sedasi ökonoomsemat sõiduviisi. Laskumistel võtsin tihti kepid kaenlasse ja uisutasin rivaalide tuules, samal ajal kui nemad ka kätega tööd teha vihtusid. Miks nii? Seega, panin suurt rõhku targale ja jõudu säästvale sõidule. Sain juba paari kilomeetri järel aru, et rapsida ja kiirendada ning iga hinna eest mööda suruda pole sel kitsal rajal mõtet, sest see raiskaks tarbetult energiat ning kõik, mis sa saavutad, on see, et pääsed lihtsalt ette teistele tempot tegema. Jaak Teppan (nr 424), kes minust teise ringi keskel kõige järsemal tõusul möödus, oli mulle juba aastaid tagasi ette heitnud «rongide» ees mõttetut töörügamist ning tempo dikteerimist.

Esimese ringi järel suurde «kaussi» laskudes nägin, et mõnel mehel jooksevad suusad siiski märksa paremini, näiteks Hannes Hermakülal (nr 128; fotol vasakul) ja Viljar Haaval (nr 429). Kuna selleks ajaks olin aru saanud, et minu trumbid paistavad avalduvat laugetel laskumistel ja tõusudel, otsustasin, et järskudel tõusudel ei hakka pulssi üles ajama. Kõik sellised teravad kiirendamised akumuleeruvad ning hakkavad ajapikku mõju avaldama. Maratonil on edu võti siiski ühtlane sõit, mis säästab enim energiat. Selles mõttes on pikamaasuusatamine nagu rattasport: sõita tuleb ka peaga, mitte ainult jalgade ja kätega. Nõnda reguleerisin kaine mõistusega oma tempot: kui mõni tahtis vägisi mööda minna, siis ei hakanud vastu ajama, vaid võtsin kõrvale ja lasin rahulikult mööduda – viisakus ennekõike! –, ja kui mõne taha «lõksu» jäin, ei hakanud nui neljaks mööda pressima ja jõudu asjatult pillama.

Teise ringi viimasel kilomeetril otsustasin igaks juhuks pigistada suhu SiS-i geeli, mille olin kinnitanud villiteibiga rinnanumbri alla paremale poole (olen ju paremakäeline!), sest kuigi distants oli lühike, ei maksa sellesse tõsiasja liiga kergekäeliselt suhtuda. Lauged ja laiad metsasihid olid energiavarude täiendamiseks paslikem koht. TPs kaks topsi vedelikku lisaks, nagu pärast esimest ringigi, ja siis viimasele tiirule.

Enesetunne oli meeldivalt hea. Varusid tundus jaguvat. Meeldis see, et maraton toimus ringil, sest pärast esimese ringi läbimist oli selge, mis kahel järgmisel ees ootab – ei olnud vaja peljata ebameeldivaid ja ootamatuid üllatusi. Samuti meeldis raja profiil, mis oli väga kerge. Lisaks auklikele kitsastele metsasihtidele, nagu näiteks Tamsalus, ei meeldi mulle järsud paksus pudrulumes ülesrassimist nõudvad tõusud, kus sõita ei saa, ega trikiga laskumised, mis panevad südame puperdama – selliseid Alutaguse maratonil ei olnud. Ja ka distants, 30 km, oli meeldivam kui tavapärane 40 km, mis muutub pikapeale tüütuks ja hakkab kurnama ning pani näiteks eelmisel hooajal võistluste viimasel neljandikul pidevalt endalt küsima, et miks ma siin küll olen, miks ma siin sõidan, kas mulle on seda ikka vaja, mis ma sellest saan. Sedasi tahaks väita, et seekordne Alutaguse maraton oli nii raja kui enesetunde poolest viimaste aastate vaieldamatult meeldivaim.

Viimase ringi viimastel kilomeetritel vedasin end paarimehelise rivi lõppu. Hakkasin seal tasapisi ettepoole nihkuma. Vähem kui 3 km enne finišit möödusin Indrek Vaitist (nr 84), kelle tempo mu ees ei rahuldanud. Aga peagi näitas ta tõusul väga tormilist minekut ning läks uuesti mööda. Järjakordse tõusu all olin tal jälle kannul. «84, pane nüüd tõusu!» ergutasin teda tagant. Ta panigi. Kuid järgneval laskumisel nägin teda rajal külili. Edasi möödusin Viljar Haavast (nr 429), Kaarel Tossist (nr 1005) ja Marek Mägist (nr 106). Tundsin piisavalt jõudu ja enesekindlust. Võtsin poolteist kilomeetrit enne lõppu teise positsiooni rivi vedanud Toomas Teesaare (nr 77)  järel. Kuid ta tempo polnud piisavalt energiline. Mu reservid ootasid rakendamist. Proovisin laugematel tõusulõikudelt temast küll vasakult, küll paremalt möödumiskohta otsida, aga veendusin, et piisavalt vaba ruumi pole, liiati oli tükk maad veel finišini, et liiga vara kiirendada. Ei tahtnud ka hakata trügima, sest teisel ringil oli üks noor mees vaheajavõtuga tõusul minust sedasi mööda raiunud, et lõi mul parema suusa all risti, misjärel takerdusin ja oleksin peaaegu põlvili prantsatanud. «No tänan väga!» hüüdsin talle. Noor mees, vaatasin, oli ise ka ehmunud sellest, mida põhjustas, vaatas kaks korda üle õla ja jäi mäe otsas peaaegu seismagi, et veenduda, ega ta midagi päris saatuslikku korda saatnud. Ses mõttes tubli mees, tundis ikka vastutustunnet selle ees, mis juhtus, mitte ei kihutanud tuimalt edasi (ja see on ka põhjus, miks ma siin ei ütle, kes selle intsidendi tekitas – sest eks rajal ikka juhtu igasuguseid asju).

Finišispurdis mul kümme aastat noorema Teesaare vastu šanssi polnud. Tema tuules sai ka minust kaheksa aastat noorem Mägi õigel ajal hoo üles ning lõpukiirenduses tuli leppida kolmanda kohaga. Aeg 1:34.47 andis 134. koha. 134 oli ka minu stardinumber. Nii et nagu eesti sportlastel kombeks öelda: tegin oma ära.

Tegelikult tegin rohkemgi. Mu endine kolleeg Kalle Muuli, nüüdne riigikogu liige on öelnud, et 50-aastaselt ja vanemalt tähendab iga aasta, mil õnnestub eelmise aasta taset säilitada, tegelikult tohutut edasiminekut ja arengut. Number 134 peegeldas just minu taset kõigi startinute konkurentsis. Eelmisel talvel tegin kaasa kolm vabatehnikamaratoni ning ühelgi neist ei jõudnud nii kõrgele kohale, nagu seekord Alutagusel.

Kahtluse all oleva Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk (nr 426) lõpetas minust peaaegu 18 ja pool minutit hiljem ning sai 449 lõpetaja seas 302. koha. (Pilte Alutaguse maratonilt näete siin ja videoreportaaži näete siin.)

Oli tulemuslik, viljakas ja kasulik päev. Olulist lisaväärtust pakkus autosõit Tartust võistluspaika ja tagasi, mille käigus sain palju-palju targemaks kõigest, mis puudutab suusatamist tipptasemel. Mina muudkui küsisin, autojuht muudkui vastas. Aga too oli eravestlus, mitte intervjuu, mistõttu meie pikkade jutuajamiste sisu ei kuulu avaldamisele. Nii et käisin küll maratonil ja sain füüsilise pingutuse, aga ka vaimset poolt, teadmiste kogumist, ei tohi unarusse jätta. Kaks ühes – vaat kus vedas!

Fotod 1-4: Priit Pullerits (nr 134) laupäevasel Alutaguse maratonil. Nr 156 - Ivo Värk; nr 141 - Mikk Jakobson; nr 123 - Anti Looskari. Fotode autor: Riho Lüüs
Foto 5: Hannes Hermaküla Tartu teisel teatemaratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 6-9: Priit Pullerits (nr 134) laupäevase Alutaguse maratoni viimase kilomeetri algul. Nr 77 - Toomas Teesaar; nr 106 - Marek Mägi; nr 1005 - Kaarel Toss; nr 429 - Viljar Haav. Fotode autor: Riho Lüüs