neljapäev, jaanuar 19, 2017

Hi, Hacker! Bring Us Big Data!

Hello, Eastern Hacker! I do not approve what you have accomplished, but as you have already done what you have done, let us test your capabilities. Here's a challenge: find and bring us some documents containing really Big Data about Estonian cross-country skiers! Prove that you are really a doer, not a phony fake or just a hit-and-run disrupter. Would you accept the bait?
Priit Pullerits

kolmapäev, jaanuar 18, 2017

Hahaa!! BIG FAT BLOG HACK!

Tere kutid*, ja sa arvasid, et me, mehed-Idas, vaid tungida American mail-süsteemid ja rikud Demokraatide? Ei, me hoolime kogu maailmas. Meie allikad Eestis ütle meile, et hiilguses korral oma kõige füüsiliselt võimeline mehi, Tartu suusatamine maraton on sattunud suures hädas. Meil oli seda vaadata ja avastasin, et seal on palju rohkem. Me avastasime, et korraldajad Tartu maraton on tühjaks ja blokeerides osalemine maratoni ühe oma tuntuima amatöör sportlased nimega Priit Pullerits. Nii et me kaevanud isegi edasisi ja olid üllatunud, et teada saada, samas tungimist posti kontode Priit Pullerits ja Indrek Kelk, mis läks valesti nende vahel. Me arvame, et te, eestlased, tuleb ausalt teavitada. Nii saab tutvuda!

Teema:     Kaebus Postimehe peale
Kuupäev:     Wed, 8 Jun 2016 13:02:48 +0300
Saatja:     Priit Pullerits <priit.pullerits@postimees.ee>
Vastamise aadress:     priit.pullerits@postimees.ee
Saaja:     Indrek Kelk <indrek@tartumaraton.ee>

Tere.
Olen kursis Sinu kaebusega Postimehe ja minu loo vastu. Pean siinkohal vajalikuks kinnitada, et mina ei osalenud oma kirjutise "Alfaisaste verepulm" juurde piltide valimisel.
Priit Pullerits
Postimees


Teema:     Priit Pulleritsult küsimus
Kuupäev:     Mon, 4 Jul 2016 12:09:08 +0300
Saatja:     Priit Pullerits <priit.pullerits@postimees.ee>
Vastamise aadress:     priit.pullerits@postimees.ee
Saaja:     Indrek Kelk <indrek@tartumaraton.ee>

Tere!

Mu kõrva jõudnud info, et sa minuga enam ei räägi, seetõttu saadan küsimuse kirjalikult. Nimelt tegemisel on lugu, et Eestis on maanteesõitudel osalejate hulk aastate jooksul vähenenud, ja vähenenud oluliselt. Filtri sarja eestvedaja Mihkel Reile rääkis, et peamine tegur siin on inimeste hirm kukkumiste ees, ja seetõttu on ta asunud kasutusele võtma abinõusid (lühemal võistlusmaal), et muuta sõite ohutumaks, sest muidu juhtub nii, et ei olegi enam kellelegi võistlusi korraldada. Vändra ralli juba pidavat järgmisel aastal ära jääma (uurin korraldajalt täpsemalt) ja Valgete ööde sõit ka jäi ju ära.

Minu küsimuses selle teema kontekstis: Kas Klubi Tartu Maraton plaanib edaspidi võtta kasutusele uuendusi, et muuta rattarallit ohutumaks, ja kui, siis milliseid ja millal? Sest TRRi pika maa lõpetajate arv on ka viimasel viiel aastal muudkui vähenenud: 2012 – 1894; 2013 – 1874; 2014
– 1758; 2015 - 1696; 2016 - 1535. Filtri sarjas on osalejate vähenemine vähemalt sama drastiline, kui ehk drastilisemgi, pean statistikat veel koguma.

Palun, et saadaksid omapoole nägemuse asjast täna pärastlõunal kella kolmeks, ei oleks ju hea, kui sõna saavad teised, kes räägivad, mida nemad teevad, et oleks osalejail ohutum, aga KTM loost puudub.

Tervitades,
Priit Pullerits


Teema:     Tartu Rattamaratonil osalemine
Kuupäev:     Thu, 15 Sep 2016 16:23:57 +0300
Saatja:     Indrek Kelk <indrek@tartumaraton.ee>
Saaja:     priit.pullerits@postimees.ee

Lp. Priit Pullerits,

Kahetsusega märkasime, et olete avaldanud soovi registreeruda Tartu Rattamaratoni lühikesele distantsile kasutades ära Klubi Tartu Maraton poolt Postimehele, kui heal koostööpartnerile eraldatud stardikohti. Käesolevaga teatan, et Klubi Tartu Maraton keeldub Priit Pulleritsu registreerima meie poolse vastutulekuna meie koostööpartneritele eraldatud stardikohtadele. Sellest tulenevalt oleme Teid tänaseks kustutanud Tartu Rattamaratoni 40km distantsi registreerunute hulgast.

Antud otsus on vastu võetud tulenevalt sellest, et olete meie tegevust kajastunud järjepidevalt äärmiselt halvustavas toonis, teatud juhtudel ka otseselt eirates head ajakirjandustava ja sellest tulenevalt eksitanud lugejat. Leiame, et taoline hoiak meie suhtes ei anna meile mingit põhjust teile osalemist kinkida.

P.S. Oleme antud otsusest teavitanud ka Postimehe sisekommunikatsiooni osakonda.

Indrek Kelk
MTÜ Klubi Tartu Maraton


From: priitp [mailto:priitp@mail.postimees.ee]
Sent: Friday, September 16, 2016 7:44 AM
To: Indrek Kelk
Subject: Re: Tartu Rattamaratonil osalemine

Lp. Indrek Kelk,

Kahetsusega sai AS Postimees teada, et olete kustutanud minu, Priit Pulleritsu Tartu rattamaratoni 40 km sõidu registreerunute hulgast.

Nagu seejärel reageeris kohe Postimehe [name withheld] oma Teile saadetud kirjas, siis vastavalt MTÜ Klubi Tartu Maraton ja [name withheld] vahelisele koostöölepingule kohustub MTÜ Klubi Tartu Maraton andma Postimehele [blacked out] Tartu Maratoni meediapartneri staatuse ja võimaldama [information withheld]. [Name withheld] juhtis tähelepanu, et poolte vahel puudub kokkulepe mittesoovitud osalejate osas ning ka Tartu Maratoni üldjuhendis puuduvad sellekohased piirangud.

Nagu Te teate, siis seoses eeltooduga kinnitas [names withheld] oma soovi registreerida tänavuse Tartu rattamaratoni lühikesele, 40 km distantsile Priit Pullerits.

Käesolevaga avaldan lähtudes eelnevast soovi ja esitan avalduse, et Klubi Tartu Maraton ennistaks minu stardikoha tänavuse Tartu rattamaratoni lühikesel, 40 km distantsil ning selle esimeses stardigrupis, nagu olin registreeritud enne minu nime kustutamist Teie poolt.

Lugupidamisega,
Priit Pullerits
Postimees


Sa eestlased, käituvad palju autoritaarsem viis kui juhid suur hirmutav idanaaber. Võimulolijad tundub võtma vastu otsuseid, mis ei austa tavaline inimene. Tavaline inimene ei näi võimalust võitlevad tagasi ja oma õigusi kaitsta. Sa kiidelda Eestis, et sul on seadusi järgides ühiskonnas, et te kinni lepingutest, kuid tundub nagu rohkem seadusetu Metsik Lääs, kus saab tulistama väike poissi ilma karistuse või tagajärgi. See on kurb vaadata lagunemise oma ühiskonnas ja kuidas võimulolijad kergesti üle sõidetakse teised.

*Kutid, me kasutasime google tõlkida panna see kõik eesti keelde teile.

esmaspäev, jaanuar 16, 2017

Pullerits: Kuidas ma palusin selgust Tartu maratoni asjus?

Nädal tagasi, kui uus aasta oli juba hoo sisse saanud, läkitasin teele ametliku kirja, mille adressaatideks olid MTÜ Klubi Tartu Maraton volinike kogu liikmed Veljo Lamp, Rein Kamarik, Arne Tilk, Alar Arukuusk ja Andras Laugamets, lisaks panin neile kirja saatmisest teavitamise eesmärgil kirja saajate hulka ka MTÜ Klubi Tartu Maraton juhatuse liikmed Madis Lepajõe ja Indrek Kelgu.

Meil Eestis, nagu väidetakse, on õigusriik ning siiamaani on minu teada ikka selgesõnalised lepingud need, mida austatakse ning millele normaalse asjaajamise puhul ei vilistata.

Kirjutasin:

Seoses sellega, et MTÜ Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk keeldus ainuisikuliselt mind registreerimast tänavusele Tartu maratonile, palun Teid kui MTÜ Klubi Tartu Maraton volinike kogu liikmeid näidata, mis annab Indrek Kelgule ühepoolse õiguse seada lisatingimusi ja lisaklausleid MTÜ Klubi Tartu Maraton ja AS Postimees vahelisse koostöölepingusse.

Pöördun Teie poole sellepärast, et jurist midagi sellist, mis annaks Indrek Kelgule õiguse ühepoolselt otsustada, keda lähtudes eelnimetatud lepingust starti lubada ja keda mitte, nimetatud lepingust ei leidnud.

Pöördun Teie poole sellepärast, et võib-olla on MTÜ Klubi Tartu Maraton põhikirjas või muudes dokumentides punkt, mida ei mina ega jurist tea, kuid mis lubab Indrek Kelgul eelviidatud ühepoolset otsust ainuisikuliselt langetada. Hea oleks seda punkti teada, sest kindlasti aitaks see Indrek Kelgu tegu selgitada.

Teile teadmiseks, et eelnimetatud lepingus puudub kokkulepe mittesoovitud osalejate osas. Lisaks ei vasta tõele Indrek Kelgu viidatud ajakirjandustava vastu eksimused (Pressinõukogu mõistis mullu septembris Indrek Kelgu esitatud kaebuse peale Postimehe õigeks) ning ka Tartu Maratoni üldjuhendis puuduvad piirangud selle kohta, keda ei või starti lubada.

Selle kirjaga palun, et aitaksite tuua selgust, mis annab Indrek Kelgule õiguse lisada eelnimetatud lepingusse ühepoolselt ja ainuisikuliselt täiendavaid piiranguid.
**
Mida teie vastaksite?

Foto 1: Priit Pullerits andmas intervjuud 2010. aasta Tartu maratoni lõpetamise järel Riho Järveläinenile. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits 2013. aasta Tartu maratoni lõpetamise järel vahetamas mõtteid ajaloolase Pärtel Piirimäega. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 2010. aasta Tartu maratoni stardis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

reede, jaanuar 13, 2017

Pullerits: Millist trenninõu küsis minult multimiljonär?

Inimesed räägivad minuga küll. Selle nädala keskel lausa imestasin, et enamik ju kontvõõrad, kellele helistan, aga suhtuvad nii lahkelt, hästi ja sõbralikult. Isegi Evelin Ilves. Mäletate, kuidas seitse aastat tagasi meie suhtlus kogu Eesti rahva silme all seoses transrasvade ja kräppkommidega rappa jooksis? Lõpuks võitsin sel teemal kirjutatud looga Eesti aasta parima olemusloo preemia, millega kaasnes 10 000-kroonine preemia. Ent vahepeal läks meie asjade klaarimine lausa Pressinõukogusse, kust väljusin samuti võitjana. Aga pole minu stiil inimestega, rusikas taskus, vägikaigast vedada. Olen temaga hiljem paar korda lühidalt suhelnud, viimati sel nädalal, ja ikka saanud asjad viisakalt ära räägitud. Et kuidas? Lihtsalt. Ulatad lepituseks käe, teed ettepaneku vanad asjad selja taha jätta.

Kuid ega kõik siiski räägi. Näiteks Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk (fotol paremal). Võtsin temaga ühendust juba 8. juunil, kui ta oli esitanud minu loo «Alfaisaste verepulm» peale kaebuse (milles Pressinõukogu talle sügisel õigust ei andnud). Samuti 4. juulil, kui võtsin teemaks, mida on rattavõistluste korraldajad teinud, et õnnetuste arvu vähendada. Mõlemal korral tulutult, vastuseta. Tean, et Art Soonets on esinenud korduvalt initsiatiiviga, et vaja on minu ja Kelgu vahel suhted sirgeks rääkida, millist Soonetsi kavatsust olen alati tervitanud ja toetanud, aga millegipärast ei ole teiselt poolt mingit reaktsiooni minuni jõudnud. Postimehe sisekommunikatsiooni spetsialist on minu teemal Kelguga suhelnud, ent peale jäiselt nappide «ei»-de pole sealt midagi muud minuni samuti jõudnud.

Kui ei taha suhelda, siis mis sa ikka teed. Siit teed seega edasi pole. (Omapoolse hea tahte märgiks avaldan siin allpool ülejärgmise lõigu kõrval MTÜ Klubi Tartu Maraton üldusele läkitatud kutse rahvusvahelisele lumepäevale pühapäeval Tähtvere spordipargis.)

Seesugused eelkirjeldatud olukorrad ei ole mulle võõrad. Mitte et neid oleks olnud palju. Pigem üksikuid. Üks säärane oli aastaid tagasi olümpiapronksi ja MMi hõbedamehe Jaak Maega (fotol vasakul), keda, kui nüüd toda vana lugu õigesti mäletan, pahandas see, kui kirjutasin loo, milles näitasin, et Eesti naiste suusatamise väljasuremises on süüdi tema treener Mati Alaver (loo, mille eest sain samuti Eesti aasta parima olemusloo preemia). Hiljem vist lisandus meie suhtlusse veel tõrkeid, mis viisid lõpuks selleni, et kui Mae oli Otepää MK-etapi peakorraldajaid, ei kutsunud ta mind osalema harrastussuusatajate 5 km sõidus. Mäletan, et jõudis meiegi vägikaikavedu ajakirjanduse veergudele.

Aga tulime ühiste pingutustega sellest narrist olukorrast lõpuks ilusasti välja. Küllap oli oma osa ka Vahur Teppanil, kes pani meid Tartus Vilde tervisekohvikus õhtusel arutelul teineteisega väitlema. Rääkisime avalikult kõik hinge pealt ära ja suud puhtaks ning edasi on meie suhtlus läinud ainult ülesmäge, kuni sinnamaani välja, et Mae helistas mulle möödunud suvel ja ütles, et venelastel oleks hea meel, kui sõidaksin sügisel Kreekasse ajakirjanike jalgratta MM-võistlustele. Rangluu ja viie roide murd tõmbas sellele võimalusele kriipsu.

Hiljuti rääkisin aga terve tunni ja veerandi Taavet Hinrikusega (fotol vasakul). Ta on rahvusvahelisi rahaülekandeid korraldava Transferwise’i juht ja kaasasutaja. See on nii kõva firma, et turud hindavad selle väärtust koguni 1,1 miljardi dollarini (jah, miljardi, mitte miljoni – s.o üks üheksa nulliga!). Tema enda varanduse väärtuseks on 208 miljonit eurot. Ma kardan, et seda on rohkem, kui siinsed anonüümsed kommentaatorid elu jooksul kamba peale kokku jõuavad ajada. Arvestades äsjaesitatud arve on tund ja veerand ikkagi hiiglama suur aeg.

Aga Hinrikusel oli minu käest spordi teemal mitu asja küsida.

Pullerits: Mis mooduseid kasutad, et vaimu puhastada ja energiat taastada?

Hinrikus: Üritan nii palju, kui võimalik, sporti teha – terves kehas terve vaim. Peamiselt jooksen. Jooksmine on kõige lihtsam: sa võid seda teha igal pool väljas. Viimati, kui käisin Hiinas, jooksin küll sees lindi peal, kuna tundus, et õhukvaliteet ei soodusta väljas jooksmist.

Kas jooksmine on sulle meditatiivne tegevus või treening? Protokollid näitavad, et oled aastaid tagasi läbinud Kopenhagenis maratoni 3:49ga.

Mõlemat. Olen jooksnud maratone ka hiljem, viimati jooksin Sydneys 3:27. Seal tekkiski mul mõte, kas saaksin kolme tunniga hakkama.

Ja kas saad?

Ma ei ole veel välja mõelnud. Sa oled kõva sportlane, ütle sina, mida ma tegema pean, et joosta kolme tunniga.

Minu jooksud on joostud: põlves purunesid kõhred, nii et ma ei jookse juba neli aastat enam. Ma olen pigem hoiatav näide.


Mida ma tegema pean, et oma põlvi mitte ära rikkuda? Olen paljudelt kuulnud, et põlved on läbi. Kas ma saan mõõta, kui läbi mu põlved juba on?

Ma ei tea ega oska nõu anda. Aga miks peab kolm tundi eesmärgiks võtma? Kas ilma eesmärgita ei saa?


See on, jah, mõttetu eesmärk, kui aus olla. Aga eesmärke on vaja. Eesmärgid motiveerivad meid.
Kolm tundi on üsna kõva aeg. Kui kolme tunniga ära joosta, tundub, et siis võiksin öelda, et enam ei pea kunagi aja peale jooksma. Ma ei tea, kas see on mul võimalik.

See nõuab kättevõtmist. Kahe aastaga, usun, on see tehtav.


Kahe aastaga – sa teed nalja või?! Kui ma seda teen, teen järgmisel aastal. Kui ma teen... Äkki pean siin rääkima off the record? (Naerab.) Nüüd ma juba räägin liiga palju.

Jah, ega kolme tunniga maratoni jooksmine pole mingi TransferWise’i tegemine.

Kopenhagenis oli mu aeg 3:49, Sydneys tegin 3:27, ja ma ei teinud selleks liiga palju, liiga teadlikult ega süstemaatilist trenni. See tekitabki nüüd entusiasmi. Mul on kahte asja vaja: pean võtma vähemalt viis kilo alla – praegu olen 88-90 kilo – ja iga trenn peaks olema väga mõttega, mitte nii, et lähen lihtsalt jooksma. Siis kas saavutan selle eesmärgi või ei.

Kui palju harjutad?


Viimasel aastal olen teinud umbes 150 kilomeetrit kuus.

Põhjalikumalt võite minu vestlust Hinrikusega lugeda laupäevases Postimehe Arteris.

Kuid ega ma kirjuta ainult seal. Haaret peab olema! Äsja ilmunud ajakirja Ma Olen Jalgrattur viiendas numbris (fotol vasakul) sain oma rubriigi: peatoimetaja Vahur Kalmre palus, et kirjutaksin rattasadulas tugevatest ja ka muudes tegemistes silmapaistvalt hakkama saavatest meestest. Valiku, kellest, teeb Kalmre, teostus tuleb minult.

Aga loomulikult ei kirjuta ma täis kogu ajakirja. Värskes numbris räägivad kõik seitse Eesti profiratturit. Teistmoodi on kaaneintervjuu Rein Taaramäe ja Tanel Kangertiga, kes esitavad küsimusi teineteisele. Veel: kui palju inimesi kogunes Fabian Cancellara tänuüritusele; maastikusõit Dolomiitides, ikka üles ja alla; miks sõitis suurmeister Jaan Klaassepp Sevani järve ääres roosas särgis; hollandlane Bart de Jong räägib sellest, kuidas BMXi pargisõidust saab olümpiaala; kes on noor rattur Karl Patrick Lauk; rattaliidu uus president Raivo Rand räägib koondiste moodustamisest; BMXi kuulsus Ryan Nyquist tuleb taas Tallinna; missuguste ratastega sõidavad Prantsusmaal Eesti amatöörid... Ja see pole veel kaugeltki kõik.

Ärge nädalavahetusel lugemise ja rääkimise kõrval ka trenni unustage. Mul on selle nädala teisipäevast kirjas 14,3 km veidi vähem kui ühe tunniga, kolmapäevast 9 km 38 minutiga (sh võistlus 3x1 km) ja reede hommikust 22 km 1:32.15ga.
/--/ Laupäeval tegin hommikupoolikul Tähtvere spordipargi sprindirajal 25 ringi, Endomondo järgi 30,1 km, aega kulus Suunto kella järgi 2:02.52. Esimene korralik mahutrenn sel talvel.

Foto 1: Hiina Tour de Ski 9. jaanuaril Pekingis. Foto autor: Xinhua / Sipa USA / Scanpix
Foto 2: Indrek Kelk joomas tunamullusel Tartu maratoni avatud raja sõidul. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Jaak Mae mullu novembris Otepää MK-etapi pressiüritusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Klubi Tartu Maraton kutse pühapäevasele lumepäevale. Edastas: Klubi Tartu Maraton
Foto 5: TransferWise'i juht ja kaasomanik Taavet Hinrikus vestlemas Priit Pulleritsuga. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Fotod 6 ja 7: Taavet Hinrikus TransferWise'i kontoris Tallinnas. Fotode autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 8: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur esikülg. Edastas: Vahur Kalmre

neljapäev, jaanuar 12, 2017

Pullerits: Kuidas ma jõudsin medalikohale?

Mul on ka nüüd teine pass. Vahur Teppan lasi anda. Tasuta. Nagu kõigile teistelegi, kes vastu võtsid. Sinna saab koguda talve jooksul kaheksa kleepsu. Just nii palju on Lemeksi Tartumaa suusatalve sarjas kavas etappe. Eile, kolmapäeval toimus esimene etapp, vabatehnikas sprint. Ei mäletagi, millal viimati nii lühikesel sõidul osalesin. Äkki kaks aastat tagasi? (Siiski, oletan, et suusapass oli kolmeeurose võistlusele eelregistreerimise tasu sees. Jah, maksin omast taskust.)

Oli ikka hea ja ilus vaadata, kuidas kõvad mehed rajale tuiskasid. Näiteks Vahur Teppan. Ta läks esimesele tõusule pärast stardijärgset kurvi nii, nagu see polnukski tõus. Isegi kiirus peaaegu ei vähenenud. Ja too minek oli seda hämmastavam, et erinevalt teistest, kes tulid kohale, et ainult võistelda, tegid sooja ja keskendusid, möllas ja mässas Teppan enne võistluse korraldamisega. Alles siis, kui enamik kõvasti rohkem kui kahesajast osalejast oli oma sõidud ära teinud – igaühel oli võimalik teha kuni kolm starti, millest arvesse läks kaks paremat –, tuli ta samuti viimaks joonele ning tegi ruttu oma kaks sõitu ära, et saada ka tulemus kirja, enne kui kolm ja pool tundi kestnud võistluse start ja finiš õhtul kell pool kaheksa kinni pandi.

Ei, Teppan ei võitnud eilset võistlust, mis oli lisaks Tartu meistrivõistlused. Ta jäi hoopis medalita, Juri Širokovi, Sander Linnuse ja Allar Soo järel neljandaks. Ütles pärast mulle, et ei jõudnud nii palju pingutada, nagu varem. Jah, märkasin, et lõpupoole ind pisut rauges. Ent ma ei imesta selle üle. Sest treenimise asemel on ta tegelenud sügisest saadik kümne muu ja palju vajalikuma asjaga. Ükskõik, kas ma olen Suusavendade määrdemajast sõitnud mööda rattaga või astunud sealt läbi enne suusatama minekut, olgu nädalavahetusel või tööpäeva hilisõhtul, alati on Teppan seal ehitamisega ametis olnud, küll haamer, küll drell käes. Kui te punastest tellistest hooldemajas sel hooajal veel käinud pole, astuge läbi: Teppan on senise ühe ruumi suuruse hooldemaja laiendanud kolme ruumi suuruseks, ehitanud sinna uue määrderuumi ja Limpa suusaklassi. Sedasi on Teppani tegemistest, mis, nagu aru olen saanud, on käinud peamiselt puhtast entusiasmist, oma kätega, tõusmas Eesti suusatamisele kordades rohkem kasu, kui Team Haanja sõitudest meil ja mujal ning ärimees Toomas Annuse kühveldatud üüratust rahast neile.

Tuul oli vali eile. Oluline oli jälgida, et sõitude vaheajal ei külmetaks. Aga rada oli hea, tugev. Ainult tõusudel oli lumekate pisut pudrune, mis takistas libisemist. Kuid kokkuvõttes olid sõidutingimused sellised, milliseid vist ei leia naljalt suuremas jaos Eestis, vähemalt Tallinnas küll mitte, nagu sealne luureallikas kinnitas. (Ärgu nad sääl päälinnas arvaku midagi, et kõige paremad suustajad on neitel, et kõige paremad rajad on neitel, et kõige paremad tingimused on neitel.)

Seni olin ikka arvanud, et ei ma jõua kunagi ega kusagil esikolmikusse. Tuleb välja, et eksisin. Eile – kuigi ei salga, et ega sõita jaksanud (ehkki kolleeg Jüri Saar kurtis täna, neljapäeva hommikul, et oleksin ta ühel pöördel peaaegu maha sõitnud - aga mis ta siis klassikasuusatab seal, kui teised uisutehnikas võistlevad), kuid mis parata, ega suvise rangluumurru järgne võistluspaus ja arendavate treeningute asendamine vigastusest taastavatega saagi oma jälge jätmata jätta – sain omas vanuseklassis kolmanda koha. Nii et vähemalt ühes arvestuses olin Teppanist edukam. Ja nüüd võib saadud kleepsu ka ärateenitult võistluspassi kleepida.

Teppan, nagu tema eilsest remargist aru sain, pidas eduks juba seda, et suutis mind passiomanike hulka saada. Jah, see ei ole sugugi tühine kordaminek. See on midagi, mida rohkem kui kümne aasta jooksul pole näiteks suutnud Estoloppet, Worldloppetist rääkimata.

Fotod 1-5: Lemeksi Tartumaa suusatalve sarja avaetapp Tartus Tähtvere spordipargi sprindiringil. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

teisipäev, jaanuar 10, 2017

Pullerits: Tohoh! Kas Tartu maraton jääb tänavu ära?

LÕPUS TÄIENDATUD VÄRSKEIMA INFOGA ESTOLOPPETI TEEMAL!
Detsembri algul, nagu alati ka eelnevatel aastatel, mil lähenes Tartu maratonile registreerimise esimese vooru tähtaeg, kus osalushind on nüüdseks kerkinud 55 euroni, läkitas Postimehe esindaja MTÜ Klubi Tartu Maraton kontorisse ka nende Postimehe töötajate nimed, keda Postimees, MTÜ Klubi Tartu Maraton peamisi koostööpartnereid, soovis Tartu maratonile kirja panna. See on traditsioon, mis on kehtinud juba pikki-pikki aastaid. Koguni nii kaua, kui ma Postimehes töötanuna – ja ma olen siin töötanud ikka lausa eelmisest sajandist – olen seda mäletanud. Alati on kõik läinud sujuvalt ja tõrgeteta.

Mitte seekord.

Eelmise kümnendi lõpus, mäletan hästi, sain Klubilt Tartu Maraton tänukirja suusaspordi edendamise eest Eesti rahva seas. Indrek Kelk helistas mulle isiklikult ning kutsus mind Atlantisesse tänukirja vastu võtma. Ma ei käi ööklubides jõlkumas. Aga tookord läksin kohale. Kuid unerežiim on oluline, mistap toona läks sedasi, et hilisõhtul pidi minema tänukirja minu eest vastu võtma Scanpixi Baltimaade pealik Art Soonets. Kuid ega see vähendanud minu silmis tänukirja väärtust. Seniajani ripub see mul kodus ilusti seina peal.

Nüüd olen saanud Klubilt Tartu Maraton aga teistsuguseid kirju. Õigemini, neid on saanud minu kohta Postimees.

Postimees Grupi sisekommunikatsiooni spetsialist teatas mulle kolm päeva pärast Tartu maratonile soodusregistreerimise (55 eurot) tähtaja kukkumist 9. detsembril, et oli pidanud Indrek Kelguga kirjavahetust. Sisekommunikatsiooni spetsialist edastas mulle järgmist:

«Sain täna Indrek Kelgult kirja, et nad siiski jäävad oma seisukoha juurde ja ei ole nõus sind Postimehe alt maratonile registreerima. Minu rääkimisest polnud seega abi.»

Seda olid terasema silmaga mehed kohe ära fikseerinud, et mind pole maratonil kirjas, ning hakanud vaagima, milles asi.

Siin on Indrek Kelgu lühike kiri, mille ta minu kohta sisekommunikatsiooni spetsialistile saatis:

«Väga vabandame aga oleme jätkuvalt seisukohal, et Priit Pullerits ei saa kuuluda isikute hulka kelle osalemist Klubi Tartu Maraton koostöö raames finantseerib.»

Taust on lihtne: Indrek Kelk on siiamaani pahane, et olen kirjutanud MTÜ Klubi Tartu Maraton korraldatavatest üritustest, eriti jalgrattavõistlustest kriitiliselt ning Kelgu väitel sedasi üritustele kahju tekitanud.

Ütlen siinkohal vaid seda, et ajakirjandusvabadus ja ajakirjanduse sõltumatus on demokraatliku ühiskonna nurgakivi ja alustala. See, et Postimees on MTÜ Klubi Tartu Maraton koostööpartner – koostöö puudutab minu teada ennekõike reklaami ja turundust, kuid ei puuduta ega reguleeri mingil juhul Postimehe sisu ega Postimehe ajakirjanike tööd –, ei tähenda, et Postimehe ajakirjanikud peaksid kirjutama MTÜ Klubi Tartu Maraton üritustest positiivselt ja kiitvalt. Teiseks, kõik, mis olen MTÜ Klubi Tartu Maraton ürituste kohta kirjutanud, on olnud faktiliselt õige, ning ka arvamuskirjutistes, kus ajakirjanikul, nagu ka igal muul kirjutajal, on õigus ja vabadus väljendada oma seisukohti, olen nende esitamisel tuginenud faktidele. Indrek Kelk proovis seda kõike mullu suvel küll kahtluse alla seada, esitades Postimehe ja minu peale kaebuse Pressinõukogule, kuid sealt tuli mulle ja Postimehele õigeksmõistev otsus.

Sellegipoolest on Indrek Kelk otsustanud, et tema mind Postimehe alt Tartu maratonile registreerida ei luba.

On huvitav küsimus, kuidas see juhtum – kättemaks ajakirjanikule mõne kriitilise artikli eest – mõjutab Eesti positsiooni pressivabaduse tabelis, kus Eesti oli mullu kõrgel 14. kohal, eespool sellist liberaalset riiki, nagu Kanada, ja eespool ka vägagi avameelse ja teinekord halastamatu pressiga riiki, nagu Inglismaa, kui antud juhtumist kanda ette tabeli koostajatele. Mulle tundub, et selline käitumine on omane pigem Venemaale, mis on pressivabaduse edetabelis 148. kohal. Ent see on praegu kolmanda järgu küsimus.

Tähtsuselt teine küsimus oli täna, teisipäeva õhtupoolikuni see, kas Indrek Kelgu mõju võib ulatuda ka Estoloppeti maratonide sarja. Postimees Grupi sisekommunikatsiooni spetsialist kirjutas ses asjas Robert Peetsile. Kümme minuti enne kella nelja õhtupoolikul edastas sisekommunikatsiooni spetsialist mulle, et Peets oli talle öelnud: kõik on korras minu registreerimisega - et olen Estoloppetil kirjas.

Samuti ei ole kuulnud, et Lemeksi Tartumaa suusatalve 2017 võistlustele keelduks selle sarja korraldajad mind lubamast. Sarja esimene etapp, 3x1,3 km vabatehnikas sprint, kus kolmest sõidust lähevad arvesse kaks kiiremat, on Tähtvere spordipargi sprindirajal kavas juba homme, kolmapäeva õhtupoolikul.

Foto 1: Priit Pullerits (keskel nr 322) 2015. aasta Tartu maratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (paremal) koos Art Soonetsiga 2007. aasta Tartu maratoni lõpetamise järel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Indrek Kelk MTÜ Klubi Tartu Maraton nn kastikaga eelmisel sügisel MTÜ Klubi Tartu Maraton kontori ees Tartu lauluväljakul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Indrek Kelk mullu sügisel Otepääl Tehvandi suusastaadionil enne Tartu rattamaratoni starti Postimehe reklaamplagude taustal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits (paremal, USA koondise valges dressis) 2005. aasta veebruaris Tartu Supilinna spordipargis Tartu maratoni pargivõistlusel Postimehe teatemeeskonna esindajana rajale suundumas. Teda saadab rajale Meelis Luht. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix

pühapäev, jaanuar 08, 2017

Pullerits: Kuidas ma avastasin Team Haanja hädade allika?

Hiljuti vestlesin rohkem kui tunni Taavet Hinrikusega, kes, kui keegi äkki ei tea, on Eesti rikkamaid mehi, TransferWise’i üks kahest loojast. Ta käib sageli jooksmas, on läbinud maratoni alla kolme ja pool tunni. Küsisin, kas tal tuleb joostes teinekord ka häid mõtteid pähe. Sest mul küll sportides tuleb.

Eile, laupäeval, kui sõitsin pärastlõunal Tähtvere spordipargi umbes 650-meetrisel kahe väikse tõusuga kunstlumeringil, jõudsin ühtäkki ühe olulise tõdemuse ja äratundmiseni. Mulle ei meeldinud too tiirutamine. See oli nagu sunnitöö. Ei mingit naudingut ega rõõmu. Kohustus. Aga teised ju treenivad – kuidas siis minagi ilma saan?

Mõnikord tuleb olulise tabamine just seesugustel madalaegadel.

Eile oli selline aeg.

Sain aru, miks Team Haanjal sugugi tulemusi ei tule. Vaadake või äsjase Lahtis peetud Skandinaavia karikaetapi protokolli: parimana Raido Ränkel 25., aga muud mehed viiendas, kuuendas ja seitsmendas kümnes. Tee või tina, aga ei lähe asjad paremaks. Seis on sama lootusetu nagu hooaja algul. Nüüd on hooaeg aga juba täies hoos. Mida hakata peale Anti Saarepuu soovitusega: «Kui keegi ütleb, et Eesti mehed ei jõua distantsi sõita, siis see söögu oma sokke.»? Kes peab nüüd sokke sööma?

Muidugi on kaks ilmselget põhjust, miks Team Haanja tulemused on selles konkurentsis, kus nad võistlevad, viletsad. (Keegi ei ütleks, et nende tulemused on viletsad, kui nad võistleksid hooaja tippsündmusena Estoloppeti maratonidel ja ei kusagil mujal kõrgemal ega kaugemal ning saaksid seal kolmikvõite – aga see ei ole ju nende eesmärk ometi!) Üks põhjus on see, et meestel ei ole järelikult rohkemaks võimeid. Teine põhjus on see, et küllap nad on valesti treeninud. Aga on veel üks põhjus, millele keegi pole osutanud.

Tunnistan, et ise ei näinud, aga mulle kirjeldati, kuidas ameeriklanna Jessica Diggins (fotol paremal) oli pärast Tour de Ski etapivõitu olnud kui rõõmupomm; et treener oli talle öelnud, et püüa jõuda 20 hulka, aga tal oli nii hea ja mõnus minek, et tuli esikoht. Nägu laia naeru täis. Ja kui nüüd panete siia kõrvale minu laupäevase emotsioonitu treeningsõidu, siis saate isegi aru, milles on Team Haanja probleem.

Team Haanjal, näib, et puudub samuti rõõm. Vähemasti ei paista seda mitte kusagilt. Ainus, mida me näeme, on allasurutud ja jõuetu viha («Kui keegi ütleb, et Eesti mehed ei jõua distantsi sõita, siis see söögu oma sokke.»). Ainus, mida näeme, on rõõmutu pungestamine. (Lugege minu lugu Arteris «Miks kõik armastavad Raivo E. Tamme?» ja te saate teada, kuidas just mänglev, rõõmsameelne ja positiivne suhtumine tagavad parima tulemuse.) Ainus, mida me näeme, on kõrvaliste asjade pärast kaklemine, vaidlemine, õiendamine, protestimine – jutt on teadagi lepingust Eesti Suusaliiduga. Me näeme väsitavat ja vaimu trööpavat kohustust: teha ära oma trennid, teha kaasa oma võistlused, sest seda on ju aastaid tehtud ning muud pole plaanis ega ette näha. Millal te nägite Team Haanja mehi siiralt rõõmsate ja õnnelikena? (Ma ei räägi fotode ja sotsmeedia keep smilingust.) Nagu ütles mulle tänases, pühapäevases trennis üks Eesti hiljutisi kiiremaid sprintereid: mehed on harjunud saama treenimise eest 1000-2000 eurot kuus ning muud nad ei oska ning seni, kui sissetulek jookseb, lastaksegi vanas rütmis tuimalt edasi, sest vähemalt raha on garanteeritud.

Sellise musta ja rõõmutu meeleseisundiga, nagu Team Haanjast paistab, ei saagi tulemust tulla. Meeste vaim pole tõenäoliselt õigel rajal. Ja ei saagi olla õigel rajal ega positiivne, kui Mati Alaver, nagu hiljuti Postimehe spordikolumnis argumenteerisin, on muutnud sportlased oma ambitsioonide saavutamise vahendiks – ükskõik mida Alaver meestele õhtustel koosolekutel ka ei räägiks ning ükskõik mida neile ei sugereeriks. Team Haanjas ei ole näha head energiat, seal ei ole tunda rõõmu, sealt ei paista õnnelikkust. Meeskonna tunnetatav vaimne seisund ei võimaldagi paremat saavutada, kui seni on saavutatud.

Mis veel teeb Team Haanja meele kontraproduktiivseks? No mõelge ise: kui olete samuti aastaid ja aastaid treeninud, vaeva näinud ja pingutanud, alustanud iga uut hooaega lootusega, et äkki nüüd tuleb – ja ikka ei tule, mitte kuidagi ei tule; pigem vastupidi: tulemused püsivad heal juhul paigal, halvemal juhul lähevad isegi viletsamaks. Kelle vaim ei murduks? Kelle eneseusk ei lööks kõikuma? See on loomulik, et ühel hetkel sa loobudki uskumast. Sa võid küll ajada suust välja mida tahes – «Kui keegi ütleb, et Eesti mehed ei jõua distantsi sõita, siis see söögu oma sokke.» –, aga võistlus on tõe kriteerium. Sellises olukorras, kui aastast aastasse on su töö viljatu, on paratamatu, et rõõm kaob ning rõõmutus võtab võimust.

Aga kui su vaimne ja emotsionaalne häälestatus pole õige – ei ole positiivne ja rõõmus! –, siis ei ole ka võimalust, et sa suudad oma eesmärgid saavutada.

Kahjuks, nagu oleme näha ja tunda saanud, paistab kogu Team Haanja kaetud halva energia ja auraga. Tiimi liikmed võivad ju ise teha näo, et nii see ei ole – kes ei suudaks halva mängu juures teha head nägu? –, aga alateadvuses saavad nad arvatavasti isegi aru, et õhkkond pole soovitud tulemuste saavutamiseks produktiivne. Selle hooaja tulemused kinnitavad seda oletust veenvalt.

Mis oleks lahendus? Selge on see, et niiviisi, senisel moel edasi minnes – kakeldes suusaliiduga, taludes spordisõprade irooniat järjekordsete altminekute järel, olles ettureiks teise mehe võimumängus, figureerides ajakirjanduses seoses skandaalidega, tundmata avalikkuse poole- ja pöidlahoidu – ei lähe midagi paremaks. Kevadel võib taas ühe hooaja korstnasse kirjutada. Huvitav, kas tuleval sügisel minnakse sellisest seisust – sest suusaliiduga arvete klaarimist ei ole oodata ju enne kevadet – tõesti taas uuele ringile? Mis on selle kõige mõte?

Toomas Annus võib ju raha põletada. Ettevõtja asi, teeb, mis tahab. Aga selle asemel, et nõuda muutusi suusaliidus, oleks Annusel mõistlikum ja tulemuslikum nõuda muutusi Team Haanjas. Algatuseks võiks selle tiimi laiali saata, et saaks alustada uuelt, puhtalt lehelt. Rõõmsa, heatujulise, optimistliku, positiivsena.

Foto 1: Team Haanja liikmes Karel Tammjärv, Algo Kärp, Aivar Rehemaa ja Raido Ränkel Eesti meistrivõistlustel suusavahetusega sõidus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver ja Anti Saarepuu mullu jaanuaris Eesti meistrivõistlustel suusasprindis Mammastes. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ameerika suusataja Jessica Diggins. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Algo Kärp spurdib Aivar Rehemaa ees Eesti meistriks suusavahetusega sõidus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Karel Tammjärv (seljaga) õnnitleb Algo Kärpi Eesti meistritiitli puhul suusavahetusega sõidus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Mati Alaver jootmas suusatajaid Jõulumäe. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

neljapäev, jaanuar 05, 2017

Pullerits: Kas nüüd läheb lõpuks kõvaks treenimiseks?

Homme, reede pärastlõunaks otsige, mehed, oma suusad välja. Head suusad. Mitte mulla omad. Tähtvere puhkepargi juhataja Marti Viilu kinnitas täna, neljapäeva ennelõunal mulle isiklikult, et reede õhtupoolikul, kui olete tööpäeva lõpetanud, saate Tähtvere spordipargi (fotol paremal) 1,3 kilomeetri pikkusele sprindirajale suusatama minna. Täna, neljapäeva esimeses pooles käis sprindiringi stardi- ja finišiala ettevalmistamine ning õhtupoolikuks jääb Emajõe-poolseima pauna lumega katmine. Homme, reede õhtupoolikuks lubas Viilu, ei saa ette valmistatud ainult uisurada, vaid ka klassikajälg saab sisse tõmmatud. Nii et valik missugune!

«Enam ei pea inimesed Mammastele ja Otepääle jää peale sõitma minema,» lausus Viilu.

Siinkohal peab muidugi hoiatama, et liigselt ei tasu vaimustuda ega tiivustuda. Sprindiring oma kuue, olgugi lühikese tõusuga ei ole põrmugi kerge rada, jalutamiseks. Arvestades, et palju on ka pööranguid, tuleb sellel sõites üksjagu kõvasti tööd teha. Puhkeajad jäävad lühikeseks. Nii et esimese korraga ei soovita tavainimestel üle seitsme-kaheksa ringi sõita.

Mis saab aga edasi?

Edasi tuleb varuda pisut kannatust. Viilu rääkis, et kui sprindiring valmis, siis on kavas viia lumekahurid Emajõe äärde parklasse ning jätkata seal eelmisest kunstlume tegemise perioodist alles jäänud lumekuhja kasvatamist. Ta oletas, et kui senised ilmaolud püsivad, läheb umbes kümme päeva, enne kui saab loota 850-meetrise ovaali (fotol paremal ja all vasakul) lumega katmist. Jõe-äärse kuhja kasvatamine ning sealt kahe autoga lume ovaalile vedamine võtab lihtsalt aega. Vedamine näiteks kaks päeva. Kolmandat autot töö kiirendamiseks Viilu sõnul kasutada pole mõtet, sest siis tekiks ummikud ning efekt jääks saavutamata. Ta oletas, et kui lund valmib piisavalt, saab ehk ka kilomeetrise Lauri ringi pärast ovaali suusakõlbulikuks tegemist kunstlumega katta.

Viilu avaldas, et lisaks on soov katta kunstlumega ka dendropargi kilomeetrine osa, nii et Tartus saaks kokku 4,4 kilomeetrit kunstlumiseid suusaradu. Loodulikule lumele, nagu ilmaprognoosides teame, ju eriti loota ei maksa.

Ja mõned mehed nutavad taga, et neil pole lumeinfot... Palun väga, siin andsin teile üksikasjaliku ülevaate, sh sellest, mis edaspidi tuleb. Mingi lumeinfo teile küll kümnepäevast lundpidavat prognoosi ei pakkunud. Mis tähendab, et pole teile vaja mingit lumeinfot, kui on olemas minu ja Scanpixi blogi.

Viru maratonini 28. jaanuaril on jäänud veidi rohkem kui kolm nädalat. Vähe, aga äkki siiski piisavalt, et seal mitte päris kustuda? Tempokad ja meeliülendavad sõidud rattaga võib vist mõneks ajaks unustada? Samas on ilmunud Viru maratonile teine kõva konkurent.

Edmund Burke’i Selts korraldab 28. jaanuaril algusega kell 14 Kõrvemaa matka- ja suusakeskuses koosviibimise, mis on pühendatud Fjodor Dostojevski, Anton Hansen Tammsaare ja Michel Houellebecqi kirjanduslikule pärandile. Esimesena saab sõna Mihhail Lotman, kes räägib Dostojevskist. Talle järgnevad Maarja Vaino ja Tõnu Õnnepalu, kellest esimene kõneleb Tammsaarest ja teine Houellebecqist. Tundub nagu sisukam üritus kui Viru maraton, mis?

Fotod 1-3: Mälestus lumisest talvest 2010-2011 Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Priit Pullerits

teisipäev, jaanuar 03, 2017

Pullerits: Kas Tartu maraton toimub või mitte? Pulleritsu maratonireegel!

Nüüd, kui taevast lund on langenud, hakkavad mõned mehed nihelema ja kibelema. Teadagi, mille pärast. Uskudes, et nüüd on tali lõpuks käes. Kuid ärge unustage: mis kiirelt tuleb, võib ka kiirelt minna. Alles 1. jaanuaril kallas vihma, nii et polnud tahtmist rattagagi sõitma minna, ja õhutemperatuur oli 6-7 plusskraadi. Kõigest päev hiljem, esmaspäeva õhtupoolikul sadas Tallinnas lund ning teisipäeva hommikul näitas kraadiklaas Tartus viit külmapügalat ning prognoos lubab lisaks nii ühte kui teist ehk lund ja külma. Siiski, nagu äsjased kiired ilmapöörded tõestavad, tuleb edaspidigi valmis olla ootamatuteks ja radikaalseteks muutusteks.

Niisiis on suur küsimus: millele sellistes ebastabiilsetes ja kõikuvates oludes panustada?

Selge see, et mitte hetkeemotsioonidele. Suusahooaeg on meil talve pikkust arvestades ikkagi pikaajaline investeering ning siin tuleb säilitada kaine, rahulik vaade tulevikku. Siin ei ole praegu abiks ei nelja päeva ega isegi nädala prognoos ega ammugi mitte kuu prognoos, mis lubab tuulist ja sooja ilma. Rääkimata kuue kuu prognoosist. Aga mis siis?

Nüüd läheb lugu keerulisemaks. Olukorra hindamiseks on vaja kogemust. Ehk vanasõnaga öeldes: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. (Mis tähendab, et vähekogenud ja noored mehed võiks nüüd suu mõneks ajaks kinni panna.)

Lubage teile minevikku meelde tuletada. Nimelt, uurigem, mis seos on suusakõlbliku lume lõplikul saabumisel Tartu piirkonda Tartu maratoni toimumisega. Teisisõnu: toon järgnevalt välja, millal sain eelmistel hooaegadel regulaarsete suusatrennidega alustada ning kas Tartu maraton toimus või mitte, ning vaatame, mida võib senistest andmetest järeldada.

2015/2016 hooaeg
Esimene suusatrenn 9. jaanuaril 2016.
Tartu maraton jäi ära. Jaanuari esimesel kolmel päeval sõitsin maastikurattaga, ehkki, tõsi, kolmandal päeval sadas maha lumi ning tuli teha Emajõe ääres lumesõitu.

2014/2015 hooaeg
Esimene suusatrenn 23. detsembril 2014.
Tartu maraton toimus, aga raja teisel poolel, mäletate, oli lumekate Elva lähistel võrdlemisi niru ja must.

2013/2014 hooaeg
Esimene suusatrenn 18. jaanuaril 2014.
Tartu maraton jäi ära. Veel 4. ja 5. jaanuaril sõitsin maanteel maastikurattaga.

2012/2013 hooaeg
Esimene suusatrenn 29. novembril 2012.
Tartu maraton toimus.

2011/2012 hooaeg
Esimene suusatrenn 10. jaanuaril 2012.
Tartu maraton toimus.

2010/2011 hooaeg
Esimene suusatrenn 15. detsembril 2010.
Tartu maraton toimus.

2009/2010 hooaeg
Esimene suusatrenn 17. detsembril 2009.
Tartu maraton toimus.

2008/2009 hooaeg
Esimene suusatrenn 23. novembril 2008.
Tartu maraton toimus.

2007/2008 hooaeg
Esimene suusatrenn 28. detsembril 2007 Otepääl, Tartus esimene suusatrenn 3. jaanuaril 2008.
Tartu maraton jäi ära.

Muster on võrdlemisi selge. Tartu maraton on toimunud neil aastail, kui olen hiljemalt jõulude eel saanud suusatada. Vaadeldud üheksast viimasest hooajast on ses suhtes ainsana erandlik vaid 2011/2012 hooaeg, kui Tartu maraton toimus vaatamata sellele, et sain suusatama hakata alles jaanuari esimese dekaadi lõpus. (Siintoodud seaduspärasuses ei lähe arvesse need lühiajalised oktoobri- ja novembrikuu lumekihid, mis on mõnda aega suusatada lubanud ning seejärel sooja ilma käes hävinud, sest neil pole talvele ega suusatajate treenitusele kestvat mõju.)

Täna on 3. jaanuar ning suusatada ei saa. (Kunstlumerajad siin arvesse ei lähe, sest Tartu maraton toimub looduslikul lumel, mitte kunstlumel!) Aastavahetuseni, sh jõuludeni valitses pigem rattasõiduks paslik ilm, ehkki jahe ja niiske, aga igatahes suusatamisest ei tasunud unistadagi.

Ent objektiivsuse huvides esitan küsimuse matemaatikuile: kas tõsiasi, et viimasest üheksast juhust kaheksal on vastus «ei», suurendab tõenäosust, et ka järgmine vastus tuleb traditsiooniliste asjaolude säilimisel «ei», või suurendab see tõenäosust, et järgmine vastus tuleb «jah»? Ma ei ole matemaatik, aga pakun, et pigem suureneb tõenäosus, et ka järgmine vastus tuleb «ei». Ehk teisisõnu: kui kaheksal korral üheksast on valitsenud seaduspärasus, et kui enne jõule looduslikul lumel regulaarsete suusatrennidega alustada ei saa, siis jääb Tartu maraton ära, suureneb tõenäosus, et ka üheksandal korral kümnest, kui enne jõule pole järjepidevalt suusatada saanud – nagu käesoleval hooajal –, jääb samuti Tartu maraton ära.

Kui see nii on ja läheb, võiks selle ristida Pulleritsu maratonireegliks.

Fotod 1-4: Korraldajad jätsid mulluse Tartu maratoni ära, kuid mitteametlikult läks kell üheksa Tehvandi staadionilt liikvele väike seltskond eesmärgiga rada täispikkuses läbida. Päeva peale liitus nendega teisigi suusahulle. Rada läbiti nii jalgsi kui ka ratastega. Fotol suusatajad Matul. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

esmaspäev, jaanuar 02, 2017

Pullerits: Millest räägivad eelmise aasta treeningute andmed?

Uue aasta sissejuhatuseks traditsiooniline ülevaade ja kokkuvõte möödunud aastast, et konkurentidel oleks faktipõhine võrdlusvõimalus olemas.

Eelmise, 2016. aasta treeningunäitajad (sulgudes võrdlus 2015., 2014., 2013., 2012. ja 2011. aastaga).

Treeninguaega kokku 281:47 (285:37; 332:30; 275:20; 314; 286:40)

     Treeninguaeg ööpäevades 11 ööpäeva (=üks nädal ja neli ööpäeva) 17 tundi ja 47 minutit (11,75; 13,8; 11,5; 13,1; 12 ööpäeva)

     Keskmine treeninguile kulunud aeg nädalas 5:24.30 (5:30; 6:24; 5:10)

     Keskmine ühe treeningukorra pikkus 1:31.40 (1:29.15; 1:32)

     Keskmine treeninguile kulunud aeg päevas jaotatuna aasta kõigi 366 päeva vahel 46 minutit (47; 53.40; 45)

     Treeningupäevi 184 (187; 217; 194; 224)

     Keskmine treeningupäevade arv nädalas 3,5 (3,6; 4,2)

Rattasõit (mnt ja MTB kokku) 4671,9 km (7065,5; 6997,2; 4878,9; 4081,3; 3172,1 km)

Suusatamine 1058,9 km (728,7; 772,1; 1203,8; 1340,3; 894,4 km)

Rullsuusatamine 0 km (20,4; 510,2 km)

Üldfüüsiline ja jõutreening 2:12

Suusaergomeeter 11,8 km

Sõudeergomeeter 11,7 km

Kokku kilometraaž (v.a suusa- ja sõudeergomeeter) 5730,8 km (7814,6; 8872,5; 6725,2; 6143,9; 5559)

     Keskmise treeningupäeva kilometraaž 31,14 (41,78; 40,88)

     Keskmine päeva kilometraaž jaotatuna aasta kõigi 366 päeva vahel 15,66 (24,5; 27,65)

Võrdluseks ka Tartu Ülikoolis õppetöö läbiviimisele kulunud aeg (üks kursus kevad- ja üks kursus sügissemestril).

Loengutele, seminaridele, eksamitele kulunud aeg 62:03 ehk 2 ööpäeva 14 tundi ja 3 minutit (2015. aastal 54:53, 2014. aastal 50:37)

Kodu- ja eksamitööde parandamisele kulunud aeg 105:58 ehk 4 ööpäeva 9 tundi ja 58 minutit (eelnevatel aastatel 126:20 ja 117:34)

Kokku ajakulu 7 ööpäeva ehk üks terve nädal ja minut lisaks (2015. aastal 7 ööpäeva 13 tundi ja 13 minutit ning 2014. aastal 7 ööpäeva ja 22 minutit ehk üks nädal ja 22 minutit)

Kommentaar: Kuigi treeninguaega ja -päevi tuli lõppenud aastal kokku peaaegu sama palju nagu aasta varem, oli äsjane siiski ebatraditsiooniline aasta. Esiteks seetõttu, et pärast kukkumisega lõppenud Tartu rattarallit võtsin magusal suve alguse ajal kümnepäevase pausi, et haavad saaksid korralikult paraneda ning ratta vigastada saanud käiguvahetaja kinnitus uuesti korda tehtud. Teiseks seetõttu, et pärast rangluu ja viie roide murdu Valgas ei teinud ma suve teisel poolel neli ja pool nädalat ehk tervelt 32 päeva jutti midagi sportlikku. Kasvatasin luid kokku. Seejärel algas pikk taastusravi, et saada vasak käsi õlast uuesti liikuma. Niisiis, olin aasta jooksul poolteist kuud rivist väljas. Kolmandaks kujunes hästi omapäraseks detsember, mil aja nappus, rattasõitu ja suusatamist mittesoosiv ilm ning mitmed muud objektiivsed asjaolud lasid viis nädalat jutti midagi sportlikku teha vaid nädalavahetusel. Seega on hämmastav, et treeninguaega kogunes lõpuks sama palju, kui aasta varem.

Siin on suur osa minu legendaarsel rattaekspeditsioonil Moabi. Seal sõitsin 16 päeva jutti, ühtekokku 66 tundi, 733 kilomeetrit. Kuna keskmine kiirus jäi tulenevalt loodusest aeglaseks - siin on värske stiilinäide ühest erandlikust sõidust, kus pealetungivad vihmapilves sundisid kuulsal White Rim Roadil Rohelise jõe kanjonis arendama Moabi-ekspeditsiooni keskmisest ligi kolm korda suuremat kiirust -, siis pole imestada, et rattasõidu kilometraaž jäi võrreldes 2015. aastaga tervelt 2400 võrra väiksemaks. Oma panuse rattakilometraaži defitsiiti andis ka tõsiasi, et pärast luumurde ei istunud ma ülejäänud aasta ehk nelja kuu jooksul enam kordagi maanteeratta selga, vaid käisin sõitmas ainult maastikurattaga. Sellega aga teab mis suurt kiirust ei arenda.

Veidi üllatav on mullust kesist talve arvestades see, et Tartu maraton jäi viletsate lumeolude tõttu küll pidamata, kuid suusakilomeetreid kogunes ikkagi kõvasti rohkem kui 2015. ja 2014. aastal. Eks siin ole põhjus ka selles, et suusatada sai mõnda aega lõppenud aasta novembris ja detsembri algul. Siis ehk äsjasel sügisel läbisin suusatades kokku 258,2 kilomeetrit. Kui need kilomeetrid arvestusest maha kanda, siis ega erinevus kahe eelmise talvega enam nii suur olegi.

Kõnekas on ka see, et kui treeningutele kulus 11 ööpäeva ning 17 ja kolmveerand tundi, siis kevad- ja sügissemestril kulus Tartu Ülikoolis tudengite õpetamiseks mitte oluliselt vähem: 168 tundi ehk seitse ööpäeva. Nagu ma ei arvesta treeninguaja sisse riietumist ja muid ettevalmistusi, ei arvesta ma ülikooli õppetööle kulunud aja hulka ka seminarideks ega loenguteks valmistumist. Kohe kindlasti tuleks selle arvelt vähemalt pool ööpäeva veel juurde. Ja ülikoolitöö, olgu lisatud, on lisaks põhitööle Postimehes.

Mehed, mis on teil vastu panna?