kolmapäev, november 22, 2017

Pullerits: Kümme karmi küsimust seoses Tanel Kangertiga

POOLED KÜSIMUSED OOTAVAD VEEL ÕIGET VASTUST. PALUN PINGUTAGE!
Siin on paljud ette heitnud – alusetult, nagu ikka –, et olen neile nädala jooksul rääkinud Tanel Kangerti (fotol paremal) räägitust edasi seda, mida nad nagunii teavad. Tegelikult see muidugi nii ei ole. Olen neile ja teile rääkinud seda, mina nemad on ja teie olete arvanud, et Kangerti kohta teate, ilma selleks faktilist kinnitust omamata. Teisisõnu: teil on olnud ainult oletused ja arvamused. Aga nüüd, tänu minu reporteritööle, on teil lõpuks ka faktid. Palju õnne!

Teeme nüüd väikse katse, kui palju te Kangerti kohta tegelikult ja iseseisvalt teate. Esitan teile kümme küsimust lähtudes sellest, mida Kangert üle-eelmisel pühapäeval Eesti spordimuuseumis rääkis – ja vaatame, kui kiiresti siin õiged vastused teilt tulevad. Ja kas üldse tulevad.

Esiteks: millist hooaega peab Kangert oma kõige paremaks ja miks?

Teiseks: mida on Kangerti sõnul vaja selleks, et mõni eestlane võiks Belgia classicutel tegusid teha?

Kolmandaks: kes on meeskonnas see liige, ilma kelleta on Kangerti väitel Tour de France’il võimatu head tulemust saavutada? Vihjeks ka: see mees ei ole peatreener, klubi direktor, massöör, füsioterapeut, mehaanik jne? Õige vastus: kokk (11:01).

Neljandaks: mille poolest erineb rattaproffide palgaarvestus meie kui tavakodanike palgaarvestusest? Õige vastus: profid arvestavad aastapalka, meie, mitteprofid ehk tavakodanikud, kuupalka (11:16).

Viiendaks: mida nägi Kangert enda kinnitusel tänavusel Giro d’Italial saatusliku kukkumise ajal väga detailselt?

Kuuendaks: miks ei sobi Kangerti sõnul talle paljud Tour de France’i tõusud, aga Giro tõusud sobivad paremini? Õige vastus: Kangertile TdF-i tõusud ei sobi, sest need on väga pikad ja keskmiselt 5%-lised (tema sõnul tuim astumine), millest ka rasked mehed suudavad raske rauaga üles pressida; Kangertile meeldivad lühemad, rohkem kui 10%-lised tõusud. (Heiki)

Seitsmendaks: millest jääb Kangertil enda sõnul kõige rohkem puudu, et ta võiks edukalt sõita ka neil võistlustel, kus on munakivilõike? Õige vastus: Kangert tunnistas, et tal ei ole munakividel lihtne, sest kaalub liiga vähe; tema sõnul on munakividel eelis 80-kilostel ja raskematel meestel, kes kividel nii palju ei põrka. (Heiki)

Kaheksandaks: millise füsioloogilise eripära tõttu eelistab Kangert teatud tingimustes tingimata elektroonilist käiguvahetajat?

Üheksandaks: mille poolest erineb Kangerti sõnul gruppetto tegevus laskumisel teinekord võistluste liidrite laskumisest?

Kümnendaks: millistel võistlustel saab eriti määravaks Giuseppe Martinelli panus ning milles see panus seisneb? Õige vastus: saab eriti määravaks Belgia, Itaalia ja Prantsusmaa classicutel, sest ta tunneb põhjalikult kõigi sealsete võistluste teid ning teab, kus on kunagi midagi juhtunud ja ette võetud. (MargusM, 20:48)

Selleks, et vastamine läheks libedamalt ning püsiks ülevaade, millised küsimused on juba vastatud, siis kommentaaride lahtrisse kirjutatud õiged vastused kannan siia küsimuste järele koos lisandusega, kes on õige vastuse andnud (kui te nime alla ei pane – ja enamik kardab seda nagu vanakurat välku –, siis jääb õige vastuse andjale tunnustuseks vaid vastuse esitamise kellaaeg).

Näis nüüd, suured rattasõidu, Kangerti (ja Moabi) spetsialistid, kas saate täna õhtuks kamba peale kõik küsimused vastatud. Aeg läks!

Foto 1: Tanel Kangert lõpetamas tänavust Tartu rattamaratoni. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert (vasakul) lähenemas tänavuse Tartu rattamaratoni lõpujoonele. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

esmaspäev, november 20, 2017

Pullerits: Mis jälje jättis kukkumine Girol Tanel Kangerti ratturikarjäärile?

Mõned vist mõtlevad, et olen siin nädal aega mõnusasti Tanel Kangerti peal (parempoolsel fotol) liugu lasknud. Et räägin edasi, mis ta eelmisel nädalavahetusel rääkis, ja kirjutan kõige lõpuks Postimehe Arterisse ka hittloo. Aga ei ole ainult nii.

Olen ise ka korralikult trenni teinud. Aga palun – siin on viimaste päevade raport! Tehke järele!

N – 1:28.58 – 46,3 km (jahe tuul)
R – 1:24.27 – 42,3 km (märg asfalt) ja siis selle järele 14.14 – 6,1 km (high-risk sõit pimedas linnas tipptunni paiku)
L – 1:56.55 – 57,5 km (tugev kõle tuul)
P – 1:37.12 – 48,8 km (nii kui välja läksin, hakkas tibutama, ja ajapikku sadu üksnes tugevnes, nii et 25 km järel maantee juba ujus, lisaks tõusis tuul, seega sain trenni teises pooles pidevalt jäist vihma näkku, selga, kätele, jalgadele)

Nelja päevaga kokku 6:41.46 ja kilometraaž 201.

Muidugi on see kõik köki-möki võrreldes sellega, et Kangerti-sugused profid (fotol vasakul) sõidavad teinekord ainuüksi ühesainsas trennis viis-kuus tundi. Aga tal ei ole ka muud tööd nagu mul. Igatahes on nonde nelja päeva sõit harrastajate kontekstis väga kõva, sest noil neljal päeval ei näinud ma maanteedel mitte ainsatki teist rattaga treenijat.

Siiski on veel üks asi, mida (vähemasti jutu ärgi usinatele) treenijatele Kangerti jutust meelde peab tuletama ja südamele panema. Sellest olen teile siin juba rääkinud, et ta ei armasta kanda pulsivööd ja oma näitajaid, isegi absoluutset hapniku tarbimise võimet ehk paljuräägitud VO2max-i ta ei tea. Nii et, amatöörid, ärge teie ka oma näitajate ohvriks langege! Aga see pole veel kõik, mis tal on öelda.

Ta ütles, et võttis Girol isegi võimsusanduri ehk powermeetri maha. Ja pange nüüd tähele, arvude kummardajad, miks! Kangert ütles, et tehnoloogilised vahendid tikuvad teinekord teda piirama. Piirama nimelt loomingulist lähenemist. Ja piirama mitte ainult tal, vaid ka Sitsiilia hail, Vincenzo Nibalil, kes on Kangerti sõnul teinud mitu head ja võimsat sõitu tänu sellele, et on igasuguseid näitajaid ja raadio teel antud juhiseid eiranud ning ise midagi välja mõelnud ehk lihtsalt võistluse käigus improviseerinud. Seevastu Chris Froome (fotol ülal vasakul) – nüüd tuleb siseinfot! – vaatab Kangerti sõnul ainult kompuutril kuvatavaid arve ning arvestab nondest lähtudes, mida ta suudab ja kui palju kannatada jaksab, kui on vaja tempot sättida, seda eriti eraldistardist sõidus. Aga pange nüüd, trennihullud, tähele, mida Kangertil on öelda, ja kirjutage see vajadusel oma ratta leistangile, kui meeles ei püsi: «Me oleme teinekord võimelised rohkemaks, kui arvud ütlevad.»

See tõdemus viib meid teise ratturini, kes on siin viimasel nädalal teenimatult vähe tähelepanu saanud. Küsimus Kangertile: mis on lahti Rein Taaramäega (fotol vasakul)?

Kangert ütles seda, mida me teame, et Taaramäel on olnud seletamatud tervisehädad, kuid tema ka lähemalt ei tea. Siiski, nii palju ütles ta end teadvat, et Taaramäe isegi täpselt ei tea, mis lahti; et enesetunne on selline, mis laseb trenni teha, aga kui läheb võistlemiseks, jääb viimasest käigust puudu.

Küsisin Kangertilt (parempoolsel fotol), mis ta arvab, millise psühholoogilise jälje võis talle jätta kevadine kukkumine Girol. Tean ju omast kogemusest, kui murdsin mullu suvel vasaku rangluu ja viis roiet – ilmselt multimurdude rekord Eesti ratturite hulgas ja Eesti maanteedel –, et pärast seda on riskivalmidus vähenenud. (Eks seetõttu saigi reede õhtul tipptunni ajal käidud oma sisemiste deemonitega võitlemas, et neid välja ajada – igatahes ühel hetkel, kui ruumi jäi minu ees pidurdanud auto ja kõnnitee serva ning punase tule vahel vähe, ei löönud ma päris verest välja, kui tagumine ratas vesisel asfaldil blokki läks ning veidi vibama hakkas, kuid ikkagi kitsast pilust läbi suutsin manööverdada; see ei ole sugugi vähetähtis harjutus, sest Kangert kinnitas, et Peter Sagani osavus tuleb just heast rattavalitsemise oskusest; aga mul jääb sellest puudu, sest Jakobi mäest ei söandanud tol õhtul siiski täie lauluga alla kimada, sest vesisel teekattel ning märjaga ei ole mul kuigi selget ülevaadet, kui pikaks võib kujuneda kriitilises olukorras suurel kiirusel pidurdusmaa; ja maanteel veoauto taga tuulekotis kiirendades, nagu laupäeval, hakkad paratamatult pelgama, kui kiirus tõuseb juba oluliselt üle 50 km/h, et mis siis saab, kui... ja lasedki jala sirgu.)

Kangert (fotol vasakul) ei ajanud mulle sugugi vastu, et kukkumine ei jäta mingit jälge. Vastupidi, ta ütles, et kõike võib olla, aga eks seda, mis ta psühholoogia teeb, näitavad järgmise aasta võistlused. Siis lisas, vägagi tähendusrikkalt: «Pärast seda [Giro] laksu teist sellist otsa küll ei taha.»

Mina ka ei taha. Seepärast võtangi rattasõitu ettevaatlikumalt.

Aga just selles, vaadakem tõele näkku, väljendubki kukkumise psühholoogiline ja pärssiv jälg.
*
Kui lõpus läks jutt karmiks ja pessimistlikuks, siis siin kergenduseks video sellest, kuidas ma matkasin Utah' osariigi (maastikuratturite meka Moab asub seal!) sümboli juurde. Kas teate, mis see on?

Foto 1: Tanel Kangert tänavusel Tartu rattamaratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 2: Tanel Kangerti võiduga lõppenud mullune Abu Dhabi velotuur. Tempot teevad tema meeskonnakaaslased Astanast. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Chris Froome MM-võistlustel Norras Bergenis eraldistardist sõidus. Foto autor: Sipa USA / Scanpix 
Foto 4: Rein Taaramäe tänavustel Eesti meistrivõistlustel grupisõidus Lähtel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Tanel Kangert pärast tänavuse Tartu rattamaratoni lõpetamist. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Tanel Kangert (ees) tänavuse Giro d'Italia 14. etapil, päev enne saatuslikku kukkumist. Foto autor: imago sport / Scanpix

reede, november 17, 2017

Pullerits: Kes saab oma osa Tanel Kangerti teenitud palgast?

Kas teate, mis vahe on Team Haanjal ja Tanel Kangertil (fotol paremal)? Pole kuulnud, et Kangert Eesti jalgratturite liiduga mingit vägikaigast veaks, nagu Team Haanja veab suusaliiduga. Triviaalne võrdlus, aga kas pole kõnekas?

See ei tähenda, et raha Kangertile üldse oluline pole. Küsisin temalt, kas jalgratturite profimeeskondades on ka palkade maksmisega mõnikord raskusi, nagu on olnud näiteks korvpalli- ja jalgpallimeeskondadel. Kangert ütles, et ei ole olnud, sest lepingud on korralikud. Ta lisas: selleks, et rahaga tõrkeid ei tekiks, peab meeskond panema paari kuu palga deposiiti.

Aga kas teate, mis vahe on teie ja Kangerti palga arvestuses? No mõelge-mõelge!

Siingi on vastus lihtne. Kui teie lähete tööandjaga palgast rääkima, siis võtate jutuks kuu palga suuruse, eks ole. Aga ratturitel on aastapalk. See vahe ongi. Huvitav, kas pole? Aga miks nii?

Kuid see, et rahaga pole raskusi, ei tähenda, et seda jaguks lõputult. Astanas on praegu klubi kodulehe andmeil 29 ratturit (Kangert ütles, et neid on 28). Kangert (fotol vasakul) rääkis, et suurtuuridel, kus seni läheb meeskonnas starti üheksa sõitjat, on kavas tiimide suurust kärpida kaheksale ja seitsmele sportlasele. See tähendab, lisas ta, et ilmselt kahaneb lähitulevikus meeskondade suurus 24-25 ratturile. Üks põhjus selliseks kärpeks, pakkus Kangert, seisneb selles, et muidu läheb meeskondade ülalpidamine liiga kalliks. Ta oletas, et UCI võib mõelda nii: kui meeskonna kulusid õnnestub vähendada, siis tekib lootus, et äkki tekib profimeeskondi tulevikus juurde.

Mis meid siin muidugi kõige rohkem huvitab ja mis meile korda läheb, meid lausa otseselt puudutab, on see, kas Kangert välismaal teenitud summadega ka Eestit toetab või läheb kõik, mis palgast maha arvestatakse ja kinni peetakse, mõne välisriigi hüvanguks. Mis te arvate, kuidas ta talitab?

Kanget kinnitas, et on kogu aeg oma maksud Eestisse tasunud. «Kakskümmend protsenti on veel aktsepteeritav,» lausus ta, «aga kui riik ahnemaks läheb, leiaks sobivama koha, kus makse maksta.» Kuulsid, Jüri Ratas, keda Andrus Ansip süüdistas oma rahanduspoliitikaga Eesti majanduse hävitamises!

Ja nüüd kõigile tähtis küsimus: kas teie ikka maksate ausalt makse või tegelete petmisega? Mina maksan. Loodan, et teie ka. Kui Kangert maksab maksud Eestisse, ehkki võiks neid maksta ka mujale, siis mis oleks teie õigustus maksudest kõrvale hoida? Petistega ei taha küll siin tegemist teha. Loodan, et neid spordimeeste hulgas pole. Või olen naiivne? Mäletame ju siin neid, kes läksid väga ähmi täis, kui tegin ettepaneku, et teeks Estoloppeti parklas ülevaatuse, mis masinatega, enda või filma omaga, on keegi maratonile tulnud.

Kui tahate olla ausad spordimehed, võtke Kangertist eeskuju – see on teile minu vahendusel Kangertilt tänane õppetund ja hoiatus.

Foto 1: Tanel Kangert tänavusel Tartu rattamaratonil fotograafide ja ajakirjanike jälitatavana. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert lõpetamast tänavust Tartu rattamaratoni. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Jaan Kirsipuu ja Tanel Kangert tänavu suvel Pärnu rattapäeval. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Tanel Kangert tänavu suvel Pärnu rattapäeval. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix

neljapäev, november 16, 2017

Pullerits: Tanel Kangerti kolm elulist õppetundi harrastajatele

Alustame täna kahe küsimusega. Esiteks, kes on öelnud: «Kuulun selle vähemuse sekka, kes julgeb öelda, et talle ei meeldi jalgpalli vaadata.»?

Teiseks, eilse Eesti Ekspressi arvamusküljel on leheküljeline lugu, kus esimeses lõigus on lause: «Alfaisaste eest seisab kindla kaljuna ka...» Kes?

Edasi lähme lihtsamate küsimustega, teejuhiks Eesti stabiilseim rattur Tanel Kangert (ülemisel fotol keskel). Mis on spordis tulemuse saavutamiseks kaks tähtsaimat asja peale õige trenni tegemise?

Kes vastas, et taastumine, saab ühe punkti. Jah – uni. Ja kes vastas, et toitumine, saab ka teise punkti.

Küsisin Kangertilt (fotol vasakul), kuidas tal pikkade tuuride ajal magada õnnestub. Mäletan, kuidas Rein Taaramäe rääkis pärast oma esimest Tour de France’i, et magamisega oli raskusi ja liiati jätavad ka hotellid teinekord paremat soovida. Kangert ütles, et kui oled väsinud, pole probleemi – jääd magama. Aga teisalt, lisas ta, kui vorm on hea, on ka enesetunne erk ning uni võib seetõttu kannatada. Seetõttu ei ole tema sõnul sugugi harv, kui suurtuuridel tuleb arstilt unetabletti küsida. Aga mõned hotellid, kuhu ta on võistluste ajal majutatud, on tema sõnul olnud nii hullud, et isegi turist ei tahaks sinna minna. «Aga see asi läheb viimasel ajal paremaks,» lisas ta.

Toitumine on Astanas Kangerti kinnitusel reguleerimata, st igaüks sööb seda ja sööb nii palju, nagu heaks arvab. Aga see ei tähenda anarhiat. «Tiim eeldab, et kõik on profid ja teavad, kuidas toituda,» ütles ta. Praegu, novembris, tunnistas Kangert, on tal paar kilo polstrit juurde tulnud. Sellest tuleb võistlushooaja alguseks lahti saada. «Ülekilodele ei vaadata hästi,» lausus ta.

Rääkisin Kangertile loo, kuidas Postimees tegi kuus aastat tagasi loo Kalle Kriidist – mäletate ikka sellist ratturit? –, kes laotas lauale oma vitamiinide, toidulisandite ja muude abivahendite varud (fotol vasakul). Terve laud sai noid täis. Küsisin Kangertilt, kui palju tema midagi lisaks võtab. Ta ütles, et Astanal on oma sponsorid, kes annavad kõik vajaliku – nii taastusjoogid kui vitamiinid –, ning meeskonna arst hoolitseb selle eest, et kõik mehed tarvilikud ained kätte saaksid.

Samuti pärisin, kui palju on ta kümne profiaasta jooksul näinud kõrvalt dopinguga susserdamist või sellest kuulnud. Ta ütles, et ei ole üldse, sest risk vahele jääda – ja sponsoritest ilma jääda – on liiga suur, kui mõni meeskond peaks seda kuidagigi organiseeritult tegema.

Dopingukontroll on Kangerti (fotol paremal) kogemuste järgi muutunud iga aastaga üha tõhusamaks. Sa kinnitab tema väitel ka tõsiasi, et kiirused pole enam nii pöörased nagu sohi tegemise kuldaegadel ning vahed on palju väiksemad. Mõne velotuuri esikümme võib mahtuda kõigest viie minuti sisse. «Keegi pole enam teistest mäekõrguselt üle,» lausus ta.

Niisiis, järeldus: magage korralikult; sööge mõistlikult, aga ärge toitumisega lolliks minge; ja ärge pruukige dopingut. Jah, lihtsad tõed, väga lihtsad. Aga kui paljud teist neid järgivad?

Teeme nüüd efektse nn raamlõpu ehk naaseme alguse küsimuste juurde. Esimese küsimuse vastus seob mind Kangertiga. Nii nagu mina kuulun nende hulka, kes julgeb öelda, et talle ei meeldi jalgpalli vaadata, kuulub nende hulka ka Kangert.

Loodan, et teise küsimuse vastus seob Kangertit (fotol vasakul) omakorda minuga. Tolle küsimuse õige vastus on Priit Pullerits. Tegelikult usun, et Kangert kuulubki minuga samasse leeri. Kui ta pajatas sellest, et lumesajus nüüdisajal enam maanteevõistlusi ei korraldata, sest sõitjad on hakanud selle vastu häält tõstma, lisas Kangert alfaisalikult: «Ei saa nii pehme ka olla, et iga lumesaju peale sõit ära jätta.»

Täna, neljapäeval sõitsin kõledas tuules 46 kilomeetrit 1:29ga. Kedagi teist tolle pooleteise tunni jooksul küll väntamas ei näinud. Mis, kas kardate külma või?

Foto 1: Tanel Kangert (keskel) Pekingi olümpial grupisõidus. Foto autor: Jarek Jõepera, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert aastal 2012 Tallinnas. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Kalle Kriit ja tema toidulisandite ja muude abivahendite varud. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix 
Foto 4: Noor Tanel Kangert 15 aastat tagasi Vändras jõudu juurde pumpamas. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 5: Tanel Kangert võidab aastal 2010 Tartus Grand Prix sõidu. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

kolmapäev, november 15, 2017

Pullerits: Mis kasu on raskel tõusul eessõitjast Tanel Kangertist? Kas üldse?

Me saame ju kõik aru, et siledal maal on eessõitjast kasu. Murrab tuult ja teeb tempot. Teadlased on isegi välja arvutanud, kui palju peab tuules sõitja pingutama tuule murdjast vähem. (Need, kes teavad, andku teistele ka teada!) Aga mägedes – mis kasu on seal eessõitjast? Mis tuult tema murrab, kui minnakse kiirusega hädavaevu üle 20 km/h?

Me oleme ju korduvalt näinud televiisoris seda vaatepilti, eriti Giro d’Italial, aga mõnikord ka Tour de France'il, kuidas Tanel Kangert pressib tõusul kõige ees ja Vincenzo Nibali väntab tema selja taga (vt foto ülal vasakul). Ja kuulnud kiidusõnu, et küll Kangert teeb ikka head tööd ja on Nibalile väärt abimees.

Kas see kiitus liialdus pole? Kas Kangertist on üldse mingit kasu seal ees?

«Palju kasu,» väitis Kangert «jänese» rolli kohta rasketel tõusudel.

Aga olgu nii lahke ja põhjendagu!

Palun väga. Ta seletas, et kasu on kas või sellest, et keegi seab ees kaaslasele tempo tõusul sobivaks; ja samuti sellest, et kui keegi konkurentidest tagant ründab, on tuules sõitjal loota abimehele (st Kangertile), kes ta ründajale järele veab. «Kui ise korraks tsoonist välja minna, et [üksi] järele tõmmata, siis teedki oma lõpu ära,» rääkis ta. Pealekauba, lisas Kangert, annab eessõitja ehk meeskonna liidri abiline tõusul tollele kindlust, et kui tema rattaga peaks midagi juhtuma – tehniline rike vms –, siis on kiire abi kohe võtta. (Mäletate, kuidas Chris Froome sattus Tour de France’il paanikasse, kui ta ratas katki läks, ja hakkas tõusul ilma rattata jooksma - vt foto ülal vasakul -, mis on reeglite rikkumine, sest tehnilise abi masinat tuleb tee äärde seisma jäädes järele oodata.) Samamoodi on eessõitjast abi, kui tuules püsival liidril peaks näiteks vesi otsa saama – siis saad talle oma pudeli anda, märkis Kangert.

Ja tagatipuks on ka tõusul tuules sõita kergem, kinnitas ta.

Näete, jälle saite tänu minu vahendatud Kangerti (fotol paremal) kogemustele rattasõidus veidi targemaks.

Vaatame, millega üllatab Kangert meid siin homme!

Foto 1: Vincenzo Nibali väntamas Tanel Kangerti sabas 2015. aasta Tour de France'i 11. etapil (188 km) Paust Cauteretsisse. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Vincenzo Nibali (taamal) ja Tanel Kangert 2014. aasta Tour de France'i teisel puhkepäeval Lignan-sur-Orbis Lõuna-Prantsusmaal. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Liidrisärgis Christopher Froome jookseb 2016. aasta Tourde France'i 178 km pikkusel 12. etapil Montpellier'st Chalet-Reynardi pärast ratta riket ilma rattata mäest üles. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Tanel Kangert tänavuse Tartu rattamaratoni lõpetamise järel Elva lähedal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

teisipäev, november 14, 2017

Pullerits: Kuidas treenivad Astana rattaprofid?

Ütlesin Tanel Kangertile otse, et mina ei saa aru, kui läbimõeldult ja teaduslikult profiratturid ikka treenivad. Rääkisin talle Mati Alaveri suusameestest, kelle tegemistega olin nende hiilgeajal hästi kursis. Rääkisin talle, kuidas suusatajail oli kõik põhjalikult ja individuaalselt läbi mõeldud, kes millise pulsisagedusega kui pika trenni tegi; rääkisin, kuidas trennides mõõdeti mitu korda laktaadi sisaldust veres, ja kuidas sageli käisid kõiksugused testimised. Ja tunnistasin, et jalgratturitest jääb küll mulje – ja seda muljet on toetanud oma silmaga nähtu, kõrvaga kuuldu ja jalgadega kogetu –, et ratturid lähevad maanteele ja sõidavad seal kolm, neli, viis tundi, kogudes valdavalt lihtsalt kilometraaži; ja liiati pole kuulda olnud, kes on ikkagi Kangerti treener ja kes on Rein Taaramäe treener – ja kes on üldse see, kes neile plaane koostab, ja kas neil üldse mingeid plaane olemas on.

Kangert kuulas mu küsimust rahulikult, sugugi mitte näoga ja kehakeelega, et mis rumal ja asjatundmatu jutt see siit nüüd tuleb. Ta möönis, et tõepoolest võib jääda mulje, et ratturite trenn selles seisnebki, et sõidavad lihtsalt kolm, neli, viis tundi ja trenn tehtud. Aga see ei ole nii, lausus ta.

Kangert rääkis, et treenerite roll on järjest suurenenud ja üha rohkem treenivad profid teadlikult. Iga laager algab ja lõpeb tema sõnul testiga, ning nonde testide tulemuste järgi koostatakse järgneva kuu treeninguplaan.

Mis aga puutub laktaadi mõõtmisse, siis sellega on asi keerulisem, nagu teada sain. Nimelt ei tohi jalgratturitel kodus laktaadi mõõtmise seadetki olla, ütles Kangert. Ta lisas, et see on dopingureeglitega keelatud.

Kuigi Kangert enda kinnitusel numbritest midagi ei tea – «Ära minu käest VO2 kohta küsi!» palus ta mult enne ametliku kokkusaamise algust –, tunnistas ta siiski, et ilma võimsusmõõtjata ta trenni enam väga teha ei oskagi. «Näiteks tõusul antakse kindel tsoon ette, kus püsima pead,» ütles ta. «Vatid on üliolulised.» Ja neid pidid treenerid trenni ajal hoolega jälgima, kirjeldas ta, mida võimaldab neil see, et nad saavad tänu tehnoloogiale näidud kümne sekundiga ratturi kompuutrilt kätte.

Seevastu pulssi Kangert enda sõnul väga ei jälgi. Pulsivöö, avaldas ta, paneb ta teinekord peale ainult sellepärast, et treenerid näeks, et tal on see olemas.

Päris individuaalseid treeninguid Astana laagrites siiski ei toimu, rääkis Kangert. Enamasti käib harjutamine gruppides. Näiteks need, kes lähevad Austraalia velotuurile, treenivad eraldi nondest, kes valmistuvad suviseks Tour de France’iks. Ka need, kes on sileda maa sõitjad, treenivad tavgaliselt eraldi nondest, kes on mägironijad.

Astana laagrites käib harjutamine tavaliselt režiimil kolm päeva kõva trenni ja siis üks puhkepäev. Kõva trenni päev, rääkis Kangert, tähendab 4-6 tundi rattasadulas, lisaks hommikupoolikul 30-40 minutit jõusaali, jooksu või staatikat. Kokku tuleb raskeil trennipäevadel treeninguaega 5,5-7 tundi.

Puhkepäeval ei ole vaja hommikul isegi jalutama minna, küll aga veedavad Astana mehed sel päeval umbes poolteist tundi ikkagi sadulas. Ja nood puhkepäevad on just sellised, mis külvavadki ratturite trennide kohta väärarusaamasid. Nimelt on nii mõnedki tabanud neid istumas kusagil kohvikus, rattad laudade kõrval, ning päikse käes saiakesi nosimas. Sealt ongi käibele läinud arvamused, et ratturid pugivad saia ja löövad trennides aega mõnusalt surnuks.

Kangert seletas, et puhkepäevadel ongi tavaline, kui meeskond sõidab baasist 25 kilomeetri kaugusele rannakohvikusse, teeb seal peatuse, igaüks võtab tassi kohvi ja mõned saiad, nauditakse üheskoos ilma ja vahitakse teisi inimesi – ning seejärel sõidetakse rahulikult baasi tagasi.

Päeva kirjas. Puhkepäev.
*
Nii palju sedapuhku Kangertist. Homme tuleb jälle uus lugu. Aga lisaks soovitan suurepärast lugu teadlaselt, mis näitab, miks ühtse Euroopa inimmassi poole püüdlemine on väär ja hukatuslik ning miks rahvuslikke eripärasid tuleb iga hinna eest säilitada ja kaitsta; ja milles president Kersti Kaljulaid eksib (et siin mõned ei arvaks, et ma olen ta kriitilise luubi alt vabaks lasknud). Selle viidatud kirjutise valmimisel ja trükki saamisel oli mul, muide, äärmiselt määrav roll.

Foto 1: Astana ratturid kruvimas tempot Milano-Torino sõidul. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 2: Astana ratturid tänavustel MM-võistlustel meeskonnasõidus. Foto autor: imago/Bildbyran/Scanpix
Foto 3: Astana meeskond tänavuse Lombardia velotuuri eel. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 4: Astana ratturid tänavusel Vueltal meeskonnasõidus. Foto autor: imago/Sirotti/Scanpix

esmaspäev, november 13, 2017

Pullerits: Ohohoo, sensatsioon - Tanel Kangert plaanis hakata minu õpilaseks!

«Tere!» ütlesin spordimuuseumis letitöötajale, kui olin esitanud talle oma pressikaardi. «Öelge, palun, kus siin Tanel Kangertiga kokkusaamine toimub.»

Vastus tuli selja tagant. Tanel Kangerti (fotol vasakul) enda suust. Et siin ta ongi. Tal olid jalas mustad torujate säärtega püksid, nagu nüüdisajal kantakse, ja seljas tumedat tooni džemper (või kuidas iganes neid kudumeid tänapäeval nimetatakse). Ta lükkas oma võidusõiduratast käe kõrval.

Tutvustasin Kangertile, kes ma olen. Ma polnud temaga elus varem kordagi silmast silma kohtunud, ehkki olen koos temaga kaasa teinud vähemalt kolmel võistlusel. Aga me klassivahe on nii suur, et sellal, kui tema on Tartu rattamaratonis finišisse jõudnud, olen vändanud ilmselt alles kuskil Palu TP kandis. Seletasin, et  mul on talle terve hulk küsimusi, ning pärisin, kas võin tema vastuseid ka laiemale ringile avaldada, mille peale ta kostis, et loomulikult, sest tegemist on ikkagi avaliku üritusega. Ta oli nimelt tulnud laupäeval Tartusse spordimuuseumi, et kohtuda nendega, kes rattaspordi ja tema käekäigu vastu huvi tunnevad. Märkisin, et olgu pealegi tegemist avaliku üritusega, siis pean vajalikuks ja viisakaks, et ta ikkagi teaks seda ja oskaks arvestada sellega, et kuulajate seas on ka üks ajakirjanduse esindaja.

Kes juhtus pühapäeva õhtul vaatama ETV spordisaadet, nägi seal küllap ka lõiku Rein Taaramäega (fotol paremal). Ta rääkis, et tahaks veel vähemalt kümme aastat rattasõitja olla, sest see on tema elu, et ega ta muud oska ega tahagi teha. Mulle tundus, et ta hääles kumas kerge kurbusenoot, et mis küll saab, kui see kümneaastane jätkuv rattasõidusoov ei peaks rakendust saama.

Miks ma siin järsku Taaramäest rääkisin?

Aga seepärast, et laupäeval rääkis Kangert, kuidas ta kümmekond aastat tagasi, mil tal tekkisid põlveprobleemid, oli pidanud mõtlema, et äkki on rattakarjäär läbi ja mida siis edasi teha. Kangert avaldas möödanikku tagasi vaadates, et kindlasti ei arvanud ta tollal, et tal saab olema kümneaastane karjäär rattaprofina. Ta tunnistas, et toona läks tal mõte liikuma, mida edasi õppida.

Teada ju on, et ta on õppinud Vändras muusikakoolis, aga hiljem, tunnistas Kangert laupäeval, pole ta muusikaga tegelenud ega mingit pilli mänginud. Nii et muusika langes edasistest eluvalikutest välja. Mis siis olid muud valikud, tuli talle küsimus.

Kangert lausus, et üks mõte talle raskel ajal oli minna Tartusse ajakirjandust õppima. Ütles seda tõsisel ja asjalikul häälel. Ühtki muud teist valikut ta ei maininud.

Hiljem, kui kõik teised kuulajad olid laiali läinud, kaasas teadmine, et Kangert mõtles kümnendi eest minna Tartu Ülikooli ajakirjandust tudeerima, lähenesin talle personaalselt. Olen ju TÜs õpetanud ajakirjanikke juba 1991. aastast alates. Mitte keegi, kes TÜs ajakirjaniku diplomi saab, ei saa seda ilma minu kursusi läbimata. Niisiis küsisin, kui tõsine too mõte tal tookord ikkagi oli. Sest asjatundlikke spordiajakirjanikke, kes sporti seestpoolt näinud, on alati vaja. Liiati, nagu pooleteisetunnise küsimuste-vastuste vooru käigus veendusin, on Kangert väga hea rääkija: jutt on selge, keel hea, diktsioon korralik, vastused sisukad, laused korrektse alguse ja lõpuga. Olen oma elu jooksul usutlenud küllaga avaliku elu tegelasi, sh poliitikuid, kellest mõne intervjueerimise järel olen pidanud kahe käega pead kinni hoidma, et taevas küll, kuidas mul õnnestub usutlusest loogilised ja arukad ning sidusad vastused kirjalikuks intervjuutekstiks välja võluda.

Selleks ajaks, kui oma täpsustava küsimusega lagedale tulin, oli Kangert ilmselt aru saanud, et huvitun rattaspordist rohkem kui keskmine inimene raekoja platsil. Näiteks palusin, et ta näitaks oma ratta peal, kuidas elektroonilist käigusüsteemi reguleerida ja kuidas see toimib. Mida ta väga lahkelt tegi, demonstreerides, kuidas tagumist käiguvahetajat saab lausa kümnendiku millimeetri kaupa sättida, et kett hammasratastele ikka ideaalselt peale jookseks. Samuti uurisin, mis näitajaid ta leistangile kinnitatud kompuutril võistluse ajal jälgib. Üllatuseks kuulsin, et teinekord on selle ekraanil võrdlemisi suvaline pilt, mida sõidu ajal isegi mõnikord mõned konkurendid on tulnud kiikama. Kangert seletas, et ta ei vaata enamasti kilometraaži, sest kilomeetrid mööduvad ju nii aeglaselt; et palju parem on variant, kui vaatad kilomeetreid aeg-ajalt, kuna siis on rohkem heameelt, kui avastad, et näe, sada kilomeetrit juba läbitud.

Aga ikkagi, kui tõsine oli tema soov asuda Tartu Ülikoolis (fotol vasakul) ajakirjandust õppima?

Oma rahulikul ja asjalikul moel tunnistas Kangert, et see oli nali, mis ta vastuseks ütles.

Kui nii, siis oskab ta nalja teha väga usutavalt.

Ja muide, ärge arvake, et see oli ninanips, mida Kangert tahtis mulle teha – näiteks selle eest, et olen seni kajastanud rohkem Taaramäed, isegi temaga koos trennis käinud, aga temast pole kirjutanud peaaegu midagi. Sest küsimus, mida ta soovis omal ajal edasi õppida, ei tulnud minu suust.

Pooleteise tunni jooksul rääkis Kangert muudki paeluvat (loodetavasti ilma naljata). Seega saab siin blogis alguse Kangerti erinädal: iga päev annan uue infoannuse peale. Võtke siis seda arvesse ja ärge unustage siia iga päev tagasi tulla.

Foto 1: Tanel Kangert tänavuse Tartu rattamaratoni stardis. Foto autor: Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert tänavuse Tartu rattamaratoni finišis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe tänavuste Eesti maanteeratturite grupisõidu meistrivõistluste aegu Lähtel. Foto autor: Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Tanel Kangert ületamas tänavuse Tartu rattamaratoni finišijoont. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tanel Kangert tänavuse Tartu rattamaratoni järgsel pressikonverentsil. Foto autor: Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits kuus aastat tagasi jalgrattaga Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

laupäev, november 11, 2017

Pullerits: Kuidas ma avastasin uue rattatreeningu koha ja võtsin pihtide vahele presidendi?

Reede õhtul pärast tööd jõudsin rattaga sõita ligi poolteist tundi. Siis läks pimedaks. Täna, laupäeval, sajab. Poleks mingit sõidumõnu. Mis on väljapääs? Kus on väljapääs?

Umbes kuu aega tagasi kohtusin Jano Lepikuga, kes on edukas headhunter, talendikütt. Ja kõva jalgrattur. Minust kõvem. Kirjutasin temast ajakirja Ma Olen Jalgrattur (fotol all paremal) rubriiki «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» loo. Olen seni iga harrastaja puhul püüdnud leida ja välja tuua selle, mille poolest ta teistest eristub. Sedasi tuleb esile ratturite kogukonna mitmekesisus.

Lepik lisas harrastajate galeriise täiesti uue dimensiooni.

Ta rääkis, kuidas on käinud pimedal, vihmasel, tuulisel aastaajal koos Kurmo Neemela, Tõnu Ordi, Jaanus Linkgreimi ja Jaan Krelaga harjutamas. Leedus. Panevežyses. Cido Arenal. See on 250-meetrise ringiga puittrekk, Baltimaade parim. Ja rääkis, kui emotsionaalne trekisõit on. Kuidas kogu aeg peab olema valmis teistele reageerima, sest kui midagi pisutki maha magad, oled kohe kaotaja.

Lepiku kogemustest trekil treenimises saate, nagu ütlesin, lugeda ajakirja Ma Olen Jalgrattur järjekordses, juba kümnendas numbris. Seal on juttu veel järgnevast.

Kolm eestlast jagavad muljeid, kuidas on sõita maailma ühe kuulsaima klassiku Ronde van Vlaanderen Cyclo munakivitõusudel (fotol vasakul).

Haanja100-st, mis mõeldud ainult hulludele, kirjutab üks hulludest, Villu Zirnask – ta on läbi teinud kõik sõidud.

Reiko Rosenthal Rein Taaramäe rattaklubist jagab kogemusi mees mehe vastu sõidust, cyclo-crossist, ja tutvustab nippe, kuidas seal püsti jääda.

Alo Jakin seletab, miks ta usaldab ennekõike enesetunnet, mitte elektroonilisi vidinaid. (Rene Mandri: «Paljud tänapäeva noored ei oska ilma Quargi võimsusmeetrita üldse enam sõita.»)

Maailmas kogub populaarsust kruusasõit ehk gravel. Leiame sellise sõidu Eestist, Itaaliast ja USA-st. Kaks Eesti matkajat tegid läbi 700-kilomeetrise Torino-Nice Rally. Ajakirjanik Alo Lõhmus, kes võitnud koguni aasta ajakirjaniku auhinna, ütleb: «Mulle tundub üha rohkem, et tegeliku Eestini jõuab ainult kruusateid mööda.»

Liisi Ristil on rattaorienteerumisest kirjutamisel isiklik kogemus – sel aastal osales ta Eesti koondisega rattaorienteerumise maailmameistrivõistlustel.

Enne jalgratta talvekorterisse panekut on vaja liikuvad osad ja süsteemid lahti võtta ja üle kontrollida, et niiskust sees ei oleks, ütleb õpetusloos rattapoe RedBike mehaanik Veiko Põder.

Tähelepanelikele lugejatele küsimus:
rattaajakirja värskes numbris on ühes loos mainitud ka mind. Kas märkasite,  millises loos ja mis hoiatus mulle anti?

Aga nädalavahetuseks, kui te just Panevežyse trekile treenima ei sõida, leiab vihmaste ilmade sisustamiseks veel väärt lugemist, sedapuhku minu sulest.

Eesti president Kersti Kaljulaid (fotol vasakul) on eestlaseks olemise lati häirivalt madalale lasknud. Koostasin tosinast küsimusest koosneva tõelise eestlase testi. Esimese hooga arvasin, et kes teab, äkki peetakse seda nüüdisajal natsionalistlikuks, aga näete – see läks Postimehe Arteris trükki ilma ühegi vastuväiteta! Kontrollige järele, kui palju on teis tõelist eestlast, ehkki test on mõeldud ennekõike neile, kes on siia mujalt tulnud, näitamaks noile, et kui tahate eestlaseks saada, siis selleks tuleb ikka väga pikka aega väga roppu vaeva näha. Ei saa nõustuda president Kaljulaidi hirmus madalale lastud latiga.

President Kaljulaidi võtsin veel teiseski loos luubi alla. (Siin on mõned juba tormanud arvamust avaldama, et ma ei julge presidenti puutuda – ma mõtlen sõnaliselt, mitte nii, nagu neid puutumisi nüüd maailmas paljastatakse; viimati sai Hope Sololt, USA jalgpallikoondise väravavahilt süüdistuse Sepp Blatter [fotol paremal], maailma jalgpalli korrumpeerunud juht.) Küllap märkasite, et Ameerika majandusajakiri Forbes valis president Kaljulaidi maailma saja võimukaima naise hulka. Aga kas ta koht seal edetabelis on põhjendatud? Või pääses ta sinna tänu Eesti eelmise riigipea teenetele? Või on põhjus lihtsalt selles, et ta pakkus pingerea koostajatele nende jaoks nii jumaldatud diversityt, mitmekesisust?

Postimehe teisel, arvamusküljel avaldan kolumni, kus seletan, miks maailmas kerkib üha rohkem esile jõude, kes tahavad senisele poliitilisele süsteemile miini alla panna, ja panevadki – ja miks Eestis seda paraku mitte kunagi ei juhtu, kuigi see kuluks ka meil siin ära.

Kes lugeda ei viitsi, aga ometi igatseb ilusat ilma ja kaunist loodust, siis ka neile olen mõelnud - vaadake seda! Minu teada on ka sitked vennad Eensaared, Silver ja Rain, selle asja läbi teinud. Aga kes veel?

Foto 1: Trekisprint. Foto autor: Imago Sport / Scanpix 
Foto 2: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur kümnes number. Kaanepildi edastas peatoimetaja Vahur Kalmre
Foto 3: Ronde van Vlaanderen. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 4: Kruusasõit Itaalias. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Šveitslane Gregory Rest trekil Zürichis. Foto autor: Imago Sport / Scanpix 
Foto 6: Eesti president Kersti Kaljulaid Jüri Gümnaasiumis ühiskonnaõpetuse tundi andmas. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix 
Foto 7: Endine FIFA president Sepp Blatter kallistab Hope Solot, USA jalgpallikoondise väravavahti. Foto autor: Imago Sport / Scanpix

neljapäev, november 09, 2017

Pullerits: Mida teha seksuaalse ahistamisega Eesti spordis?

Hämmastav, et Kaia Kanepi (fotol vasakul) voodiseikluste kajastamisel on juba mitmendat päeva järjest rõhuasetused paigast ära. Seniajani on räägitud Kanepist kui nõrgemast poolest, kui ohvrist. Kanepi puhul on see aga vale lähenemine. Asi on hoopis vastupidi.

Kanepi pole treenitavana mitte nõrgemal, vaid treenerist palju tugevamal positsioonil. Me ju teame, kuidas Kanepi alalõpmata treenereid vahetas. Nii et tegelikult oli Silver Karjus treenerina palju nõrgemal positsioonil. See sõltus ju täiesti Kanepi otsusest, keda ta treenerina pidas ja keda mitte, kellele treeneri ametis palka maksis ja kellele mitte, kelle vallandas ja kelle ametisse võttis. Võimupositsioonil oli Kanepi.

Üllatav, et sel teemal pole keegi õigeid vahekordi märganud.

Miks ei ole, imestate nüüd küllap ise ka, kui olen te silmad avanud. Aga seepärast, et seesuguste teemade – seksuaalne ahistamine ja võim – vaatlemine käib rangelt läbi stereotüüpse prisma: mees – siga, naine – ohver. Kuid elu ei ole nii mustvalge.

Ent Kanepi lugu on tühi-tähi, sest tunnistab ta ju isegi oma raamatus, et lubas Karjusel endale läheneda, sest «[m]u elus pole juba ammu ühtki lähedast inimest olnud». Tean Eesti spordis ahistamislugu, kus teine pool pole ligiajamisega päri olnud.

Aastaid tagasi tegin lugu ühe spordiala käekäigust. Usutlesin väga paljusid inimesi, nii mehi kui naisi. Kui järsku hakkasid naised rääkima ühe treeneri teatavat laadi huvist ja käitumisest. Seda asja ma enam päris täpselt ei mäleta, aga mälu järgi justkui meenub, et teatavat laadi huvi ja käitumine ilmnes siis, kui treener oli pudelisse vaadanud.

Kui sellist asja oleks mulle rääkinud üks naissportlane, oleks võinud sellesse juttu skepsisega suhtuda. Et tont teab, mis seal oli, ja kas üks osapool nägi asju ikka nii, nagu ta neid kirjeldas, või pani muist juurde. Aga seesugustest juhtumitest rääkisid mulle üksteistest sõltumatult ka mitmed teised allikad – antud juhul ohvrid.

Juhtunud olukordadest oli juba aastaid möödas. Nad ei soovinud vanu asju suure kella külge panna. Olid, nagu öeldakse, oma eluga edasi läinud. Ja kuna materiaalseid tõendeid polnud, ei olnud mul loo autorina ka alust kedagi avalikult süüdistada.

Aga kui keegi asjaosalistest nood juhtumid nüüd päevavalgele peaks tooma, võrduks see sisuldasa tuumapommi plahvatusega. Jutt ei käi mingitest tundmatutest tegelastest.

Miks siis sportlased mulle noist juhtumitest rääkisid? Sellepärast, et ma tolles alas kujunenud olukorrast paremini aru saaksin. Nad pidasid seda vajalikuks, et ma juhtunud protsesse paremini mõistaks. Lubasin sportlastele, nagu nad palusid, et ma nende läbielamistest oma loos ei kirjuta ja jätan asjad enda teada. Mida ma olen ka teinud ja teen ka edaspidi. Sest see, millest siin jutt, on teiste inimeste elu ja noil inimestel peab olema õigus ise oma elu üle otsustada, mida teistega jagada ja mida mitte. Kinnitan oma allikaile siinkohal, juhul kui nad seda siin loevad, et pean jätkuvalt neile antud lubadusest kinni.

Miks ma siis üldse sel teemal siin kirjutan, kui ma seda, mida tean, konkreetselt letti ei löö?

Kuidas oleks sellise vastusega: aga sellepärast, et Ameerikast on lahti läinud ja nüüd ka Eestisse jõudnud nõiajaht, mis on väga juhuslik – kas te tõesti arvate, et Harvey Weinsteini ja Kevin Spacey (fotol paremal), Taavi Rõivase, Laura Kõrgemäe ja Kaia Kanepi juhtumid on ainsad omasugused? Ärge olge lihtsameelsed – loomulikult mitte! Kui kõik seda laadi juhtumid avalikuks teha, siis kas olete kindlad, et enamik inimestest endale ränka plekki külge ei saa, et Eestis jääb üldse alles määrimata nimega inimesi?

Seepärast las jäädagi nood aastaid tagasi mulle räägitud lood minu teada. Kes nõuab mult vastupidist, vaadaku esmalt enda senine elu põhjalikult üle – olete te kindel, et keegi pole tajunud te mõnes sammus, teos, žestis, pilgus, lauses midagi ahistavat? Eks püüdke end kaitsta, kui keegi peaks teid milleski ammuses süüdistama.

Fotod 1 ja 2: Kaia Kanepi mängimas ameeriklanna Madison Keysiga USA lahtistel meistrivõistlustel tänavu sügisel New Yorgis. Fotode autor: AP/Scanpix ja Reuters/Scanpix
Foto 3: FEMENi protest naiste seksuaalse ahistamise vastu 2009. aastal Kiievis Ukraina haridusministeeriumi hoone ees. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Näitleja Kevin Spacey. Foto autor: AP/Scanpix

teisipäev, november 07, 2017

Pullerits: Kas Eesti spordiajakirjandus on tasakaalust väljas?

Elupilt nr üks.
Kolleeg saatis esmaspäeva õhtul kirja: «Ei tea, kas naerda või nutta! Mis oli tänaõhtune [AK spordisaate] esiuudis? Arvasid ära? Muidugi, see oli lihtne. Aga mis oli AK Spordi teine uudis? Ohjah.»
Jutt käis jalgpallist. 

Elupilt nr kaks.
Kui olin eile kohtunud olümpiamedalimeeste Erki Noole, Gerd Kanteri ja Allar Levandiga (vasakpoolsel fotol paremal), astusid mulle mõni minut hiljem hanereas vastu kaks spordiajakirjanikku ja fotograaf. «Tere, mehed! Kuhu minek?» küsisin. Kõige viimane heitis kavala pilgu üle õla ja teatas, varjamatult väljakutsuvalt: «Jalgpalli kajastama.» Kutsus mindki kaasa.
Tänan, ei! (Kuigi ega ta, olen veendunud, oma kutset tõsiselt mõelnudki.) 

Elupilt nr kolm.
Eelmisel nädalal kirjutasin ERRi jalgpalli kajastamise asjus kriitilise kolumni. Tükk aega püsis vaikus. Selge pilt, tõdesin – ega sellele kommentaarile olegi võimalik oponeerida, sest nii vastuvaidlematu nurga alt oli see kirjutatud. Kui siis järsku tuli kõne ERRist. Ahaa, keegi ikka pidas vajalikuks midagi vastu öelda! Vestlus muutus aja kulgedes üha pingelisemaks ja teravamaks.
Aga mulle ei meeldi inimestega kakelda. Lõpetasime siiski sõbraliku ja kollegiaalse noodiga. 

Elupilt nr neli.
Umbes aasta tagasi kutsus Eesti jalgpalliajakirjanike liit mind oma liikmetele esinema. Tegin Tallinna vanalinna ühes kõrtsis neile näidetega illustreeritud ettekande, kus tõin välja, et jalgpalliajakirjanikud on ajakirjanikele kohatult emotsionaalsed ning liiga erapoolikud – nad pole ajakirjanikud, vaid pigem fännid. Aga kuulajad olid viisakad, ei hakanud vahele karjuma ega välja vilistama. Loomulikult vaidlesid vastu, kui olin lõpetanud, nii et koondise värske peatreener Martin Reim (fotol ülal vasakul) pidi oma ettekande algusega viibima.
Mis mind aga enim üllatas – see oli jalgpalliajakirjanike meeletu arv. Neid tuli kohale 16-17, ja nagu mulle öeldi, siis mitte kõik ei saanud mind tööülesannete tõttu kuulama tulla.
Kas Eesti on tõesti jalgpalliriik? Nagu mingi Kreeka või, kus spordilehed on otsast lõpuni täidetud jalgpalliga?

Ausõna, aga olen Eestist mõelnud ikka hulga paremini.

Elupiltide kokkuvõte.
Eesti spordiajakirjanikud peaks endale kainelt aru andma, et kodumaine jalgpall ei huvita peaaegu mitte kedagi. Kogu see trummipõrin Eesti lõppenud meistrivõistluste, mõne klubi kadumise ja mõne liitumise (fotol all vasakul), mõne turniiritabeli tagaotsa pudenemise ja mõne kõrgemasse liigasse tõusmise üle on on tüütu ja väsitav. Neile väikestele tõsiasjadele pühendatud leheruum ja eetriaeg on absoluutselt proportsioonist väljas võrreldes sellega, kui paljud neile sündmustele kaasa elavad. Kust ma tean?

Ma ju vaatan ka spordiuudiseid. Ja nii palju mu silmad ikka seletavad, et kui FC Flora sai võidukarika, siis neid, kellega selle üle rõõmu jagada, oli tribüünidel näha heal juhul sadakond (fotol paremal). Isegi kahju võis hakata jalgpallureist: näevad kevadest sügiseni vaeva ja siis, kui lõpuks turniirivõit tuleb, ei lähe see rahvale peaaegu üldse korda. Võrrelge toda pilti korvpalliga, mille kodune liiga on samuti muutunud – valus on seda öelda – haletsusväärseks. Aga vähemasti käib rahvast ikka saalides ning kui on otsustavad, play-offi mängud, siis on tribüünid publikust tulvil.

Veel kord neile, kes ikka asjast aru ei saa: see, millele ma olen viimasel ajal tähelepanu juhtinud, on tõsiasi, et Eesti jalgpall on lähtudes rahva huvist selle vastu absoluutselt ülekajastatud. Asi, nagu öeldakse, on balansist väljas.

Ausõna, ma ei taha jalgpalli teemal rohkem kirjutada. See muutub endalegi tüütuks. Huvitav, et jalgpalli professionaalsetele kajastajatele ei ole see kõik, mis nad teevad, veel tüütuks muutunud. Ja kui ei ole, siis kas see on piisav põhjus ka publikut tüüdata?

Oma meelte jahutamiseks kuluks neilgi ära käia Jääkarbi kanjonis - ehk aitab see saada elust arusaamise kainemaks?

Foto 1: Publik elab kaasa Eesti meistriliiga viimasele mängule FC Flora ja Levadia vahel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Allar Levandi ulatamas Eesti parima naissportlase auhinda Ksenija Baltale. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Levadia poolehoidjad turvamehe kontrolliva pilgu all. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Eesti jalgpallikoondise peatreener pressikonverentsil enne mängu Kreeka vastu. Foto autor: Imago Sport / Scanpix
Foto 5: FC Flora oma fännidega pärast Eesti meistri karika kättesaamist. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Eesti jalgpalliklubid FC Levadia ja FC Infonet avalikustasid tingimused, mille alusel nad 2018. aasta hooaja eel ühinevad. Pildil (vasakult) Dmitri Skiperski, Aleksandar Rogic, Andrew Leshkin, Viktor Levada, Sergei Hohlov-Simson ja Sergei Pareiko. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix