pühapäev, detsember 04, 2016

Pullerits: Kust saab Eesti põhjalikemat lumeinfot? Ikka siit!

Laupäeva pärastlõunal helistasin Vahur Teppanile. Kuidas ma oma suusad kätte saan, tahtsin küsida. Olin viinud eelmise, novembri esimese poole lumetsükli ajal oma nn mulla-Fischerid Suusavendade staapi hooldusele, sest nonde põhjad lausa narmendasid. Nädalavahetusel leidsin, et võiks ju minna mullasuuskadega proovima, kuidas õhukesel lumekihil sõita saab.

Aga selgus, et Teppan on Põhja-Soomes. Ei saanud ta mind kuidagi aidata.

Võtsin siis oma Atomicud näppu ja läksin nondega rajale, et äkki kannatab siiski sõita. Vaatasin, et treeningtöö juba käis. Kalle Kiiranen tuli hoogsal sammul, aga veel hoogsamal sammul tuli üks minustki pikem mees, kel rattakostüümi meenutavad valge-oranžid dressid seljas ning mingi firmanimi ???Baltics seljale kirjutatud. Juba eelmise lumetsükli ajal olin märganud tolle mehe jõulist minekut.

Loomulikult ei olnud kuskilt teavet võtta, milliste suuskadega Tähtvere spordipargis sõita kannatab ja kas üldse. See viis ühele mõttele.

Eelmisel kuul, millest ka ei kirjutanud, keeras kommentaariumis arutelu alatasa sellele, et kust saab lumeinfot. Igast ilmakaarest tuli süüdistusi ja etteheiteid, et varasemad lumeinfo saamise kohad on rivist väljas. Mõned agaramad nõudsid, et võtaksin teema üles ja paneksin suure kella külge. Ja veel parem, kui oma tutvusi ja sidemeid kasutades vanad lumeinfokeskkonnad taas tööle lükkaksin, utsitasid mõned.

Ütlen otse ja keerutamata: pole minu asi teiste veebikülgedel elu sees hoida. Igaüks vaadaku, kuidas ise oma asjadega hakkama saab. Minu hobiasi on see blogi siin.

Niisiis, kui mujalt lumeinfot ei saa, võite minugi poolest hakata seda vahetama ja levitama siin. Mul ei ole midagi selle vastu. Samuti saate vabalt kommenteerida.

Et see ei jääks suusoojaks ettepanekuks, teen siin otsa lahti. 

Tartu Tähtvere spordipark. Laupäeval Lauri ringil uisurada sisse sõidetud, klassikajälg puudus. Sai sõita trennisuuskadega, kuid mitmes kohas, eriti dendropargipoolsel nn tagasirgel tuli vaadata, et suuskadega üksikutele mullatükkidele peale ei sõidaks. Läbisin tunni ja veerandiga 15 ringi ehk Endomondo järgi 15,8 km. Algul sõitsin ringe kiirusega veidi üle viie minuti, seejärel keskmiselt 4.50ga. 

Tartu Tähtvere spordipark. Pühapäeval Lauri ringil uisurada kõvasti sisse ja lumekiht õhukeseks sõidetud, mõnes kohas seetõttu halb kantida, sest tagasirgel lume all laupäevaga võrreldes rohkem mulda väljas. Samuti oli tagasirgel palju oksarisu, mille vahel tuli laveerida. 850-meetrisel ovaalil õhuke, kuid tugev lumekate, ent kurvides oli paljudes kohtades asfalt välja kanditud, aga sõita sai küll, kui vaatasid, kuhu suusa asetad. Jõeäärsel tagasirgel sai väga edukalt mogrenit lasta. Kepid lõid siiski pidevalt läbi lume vastu asfalti. Suusatajaid oli näha ka 1,3 km pikkusel sprindiringil, kuid ise sinna ei läinud. Klassikajälge kusagil ei olnud. Läbisin pooleteise tunniga peaaegu 21 km, kokku tegin 15 Lauri ringi (alustasin 4.40ga ringi kohta ning lõpus sõitsin ringe kiirusega 4.20-4.25) ja kuus ovaaliringi.

Prognoos: kui lund ei lisandu, kulutatakse senine lumekiht veelgi õhemaks ning targem on trennisuuskade asemel sõitma minna mullasuuskadega. Kuid lumekahurid Emajõe ääres töötasid juba laupäeva lõunast saadik ja olid töös ka pühapäeval.

Kas on piisavalt informatiivne lumeinfo? Või soovite videopilti ka, nagu andsin esimese lumetsükli ajal? Näiteks seda ilusa ilmaga?

Algus on tehtud, palun väga, nüüd on teie võimalus siit edasi minna. Loomulikult annan ka ise edaspidi infot juurde.

Fotod 1 ja 2: Lähte kunstlumering novembri keskel. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Suusatajad Holstre-Polli radadel. Isikuandmete ja isikute kaitsmise nimel nimesid ei avalda. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: Suusataja 7. novembril Tartus Tähtvere spordipargi ovaalil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mitme blogilugeja lemmiksuusataja ameeriklanna Mikaela Shiffrin. Foto autor: BuxxFoto.com / Scanpix

reede, detsember 02, 2016

Pullerits: Kuidas eelmine peaminister paljastas mulle oma sportlikud eesmärgid?

Algul pidime kohtuma võimukoridorides. Leppisime selle juba aegsasti kokku. Aga kohtumispäeval otsustasime ümber. Initsiatiiv selleks tuli endiselt valitsusjuhilt. Ja see meeldis mulle. Ega ei olegi vaja kõrvalisi silmapaare uudistama ja hiljem suid jahvatama, et mis küll toimus, millest räägiti, mis on selle kõige tulemus ja tagajärg. Ei ole vaja vabatahtlikult kuulujutuveskeid toita.

Uue kokkusaamiskoha leppisime kokku vanalinnas Pikal jalal. Seal pääseb vanade madalate majade vahel ühest müüriavausest tillukesse sisehoovi, mille tagaotsast viib uks Bogapoti sfääridesse. Läksin sinna ettenähtust kümme minutit varem kohale, et leida strateegiliselt sobiv istekoht. Põhikorrusel olnuks me kõigile sisseastujaile nagu peopesal – see langes ära. Keerdtrepist läksin ülakorrusele, kus avastasin, et lauad on liiga tihedalt üksteise kõrval – ka see ei sobinud. Siis uurisin, kuhu veel saab eralduda, ning leidsin paremalt (ikka paremalt!) letist mööda minnes veel ühe keerdtrepi, mis laskus keldrikorrusele. Seal on neli lauda, aga polnud mitte ühtegi kundet. Kell lähenes neljale. Heitsin oma riided ja asjad suurima laua toolidele ehk võtsin positsiooni laialt sisse, tellisin koogi ja apelsinimahla ning jäin ootama. Seina ääres küdes raudahi.

Viie-kuue minuti pärast saabus Taavi Rõivas. Viimati olime silmast silma kohtunud mu mälu järgi siis, kui ta oli äsja saanud sotsiaalministriks ning andis vahetult pärast ametisse kinnitamist Toompeal mulle oma kõige esimese intervjuu värske valitsusliikmena. Tollele ajale järgnes peagi ja ootamatult kaks aastat ja kaheksa kuud Eesti peaministrina.

Taavi Rõivas tunnistas, et pole saanud päev otsa süüa, ning tellis endale borši. Me jutt, muide, algas spordist – ja lõppes samuti spordiga (kui naisevõtuteema, millest olin paar nädalat tagasi kirjutanud pika loo, lõpuarvestusest välja jätta).

Taavi Rõivasel on nimelt uued sportlikud eesmärgid. Ta rääkis sel teemal seda: «Olen peaministrina jooksnud ühe täispika maratoni, sotsiaalministrina püstitanud isegi isikliku rekordi. Aga hästi pikkade tööpäevade ja pikkade reiside tõttu ei ole saanud korrapäraselt treenida. Nüüd on kolleegid seadnud mulle maratonis normi 3:30. See oleks päris hea eesmärk. Tunnen pöörast kadedust oma hea tuttava Tanel Padari üle, kes ütles eelmiste jõulude paiku, et hakkab treenima triatloniks. Pidasin seda täiesti hullumeelseks heas mõttes. Aga ta tõestas mitte ainult mulle, vaid kogu Eesti rahvale, et kui mingi asi ette võtta, isegi kui see tundub pöörane, on see saavutatav. Sellist saavutusjanu on minus ka piisavalt. Eneseületus aitab hoida vaimu ja füüsise erksana, nii tööl kui spordis.»

Me vestlus Taavi Rõivasega kestis kaks ja veerand tundi. Seda saab lugeda laupäevases Arteris. «Taavi Rõivas räägib suu puhtaks» on leheloo pealkiri. Veebiversioonile panin uljama ja äkilisema pealkirja: «Taavi Rõivas käis üle kahe tunni keldris ülekuulamisel». (Aga ju pidasid teised toda pealkirja liiga uljaks, kuigi kõik vastas tõele, ning asendasid selle - vaata, millega.)

Ka täna, reedel, oli tihe tipp-poliitikutega suhtlemise päev. Olen vestelnud teiste hulgas järgmiste uue valitsuse ministritega, nagu Margus Tsahkna, Andres Anvelt, Urmas Reinsalu, Indrek Saar, Mihhail Korb. Jevgeni Ossinovski jäi ootele – perekondlikel põhjustel.

Teile nädalavahetusel puremiseks üks huvitav küsimus: kes Eesti tuntud tipp-poliitikutest on läbi sõitnud Eesti ratturite seas kuulsa ja hinnatud Saaremaa velotuuri? Vihjeks nii palju, et kord Saaremaal põrutas ta rattaga krossi sõites Kuressaare linnuses järsust nõlvast laskudes nii kõvasti vastu puud - rattasõidus tuleb ette ju igasuguseid keerulisi laskumisi -, et sestsaati on tal üks õlg teisest rohkem längus. Kes see on?

Foto 1: Taavi Rõivas päev pärast pikka jutuajamist Priit Pulleritsuga. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits kaks nädalat tagasi oma töökohal Postimehe endises Tartu toimetuses Gildi 1. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Taavi Rõivas saabumas kaks päeva pärast pikka jutuajamist Priit Pulleritsuga Tartu linnavalitsusse kohtuma linnapea Urmas Klaasiga (paremal). Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Taavi Rõivas eelmise aasta aprillis Pirital enne Sinilille jooksu, paremal teadustaja Riho Järveläinen. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 5: Margus Tsahkna (vasakult teine) vaatamas eelmise aasta algul Tartu Rocki ja BC Kalev/Cramo korvpallimängu. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix

neljapäev, detsember 01, 2016

Pullerits: Team Haanja näitab veel kõigile, mida suudab!

Mõned Eesti ajakirjanikud on kiirustanud Team Haanja distantsisõitjaid pärast Ruka MK-etappi maha kandma. Et ei tule neilt tänavu jälle mitte midagi. Not so fast, please!

Tuletame meelde, et Eesti suusatajad ei ole mitte kunagi hooaja alguses hiilanud. Nii oli see isegi Andrus Veerpalu ja Jaak Maega. See oli alati koondise peatreeneri Mati Alaveri taktika, et löögihoos tuleb olla hooaja tähtsamatel võistlustel, kodusel MK-etapil ja MM-võistlustel. Mõlemani on veel üle kahe kuu aega. Ja Alaver kuulub ka praegu Team Haanja taustajõudude hulka.

Eesti suusatajad on näidanud, et otsustavatel hetkedel suudavad nad end kätte võtta küll. Mäletame seda, kui Peeter Kümmel jõudis aastaid tagasi MM-võistlustel sprindis koguni finaali. Mäletame seda, kuidas Aivar Rehemaa sõitis end MM-il kindlalt esikümnesse või lõpetas Tour de Ski proloogi neljandana. Mäletame, kuidas Kaspar Kokk võitles MMil vapralt 50 km sõidu esikümne piiril. Need on kindlad tõendid, et Eesti suusatajail potentsiaali jagub. Nüüd tuleb vaid vorm nii targalt ja teraselt timmida, et purakas õigel ajal välja tuleks. Team Haanjal on teadmisi ja kogemusi, et sellega hakkama saada.

Kindlasti suurendab Team Haanja distantsisõitjate teravust seegi, kui seni veskikivina kaelas rippunud leping Eesti suusaliiduga sealt ükskord ära saab heidetud. Nagu ajakirjandus on raporteerinud, tegelebki nüüd lepinguga jurist, et sportlased saaks pühenduda rohkem treenimisele. Pole kahtlust, et võimalus keskenduda edaspidi ainult oma põhitegevusele võtab maha tarbetuid pingeid ning lubab tõsta treeningute kvaliteeti, sest närvisüsteem ja vaim on puhanumad.

Peamine häda ongi see, et Team Haanja distantsisõitjail jääb heitlikes oludes enesekindlusest vajaka. Lugesime ju eilsest Õhtulehest, kuidas nii Rehemaa kui Algo Kärp väljendasid nõutust, et ei saa aru, miks vormi ei ole. Vähem paanikat! Tuleb valitud teele kindlaks jääda, mitte hakata rapsima. Veel kord: Eesti suusatajad ei ole kunagi olnud novembris hiilgevormis. Ei ole vähimatki põhjust, miks see oleks pidanud tänavu minema teisiti.

Pikk hooaeg on veel ees ning Team Haanja saab näidata, et nende valitud tee on õige ja tulemuslik ning kõigil kriitikuil suu lund täis toppida. Maailmas, nagu oma silm on näinud, tuleb ette igasuguseid imesid.

Foto 1: Algo Kärp Davosi MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Aivar Rehemaa Davosi MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Kes see on? Mikaela Shiffrin. Küsimus: what's here to get excited about? Can't see. Tell me! Foto autor: AFP/Scanpix

teisipäev, november 29, 2016

Pullerits: Kuidas ma päästan Team Haanja raskest olukorrast?

Kahjuks on nii, et ükskõik kui palju Team Haanja pingutab enda tegemiste reklaamimiseks filmijuppe Instagrami või YouTube’i panna, ei pane see unustama tõsiasja, et tippspordis, mida TH ju ometi viljeleb, on tegevuse ainsaks mõõdupuuks tulemus. Aga nagu võisime näha esimese MK-etapi distantsisõidu protokollist – ja distantsisõit on ikkagi see õige ja päris suusatamine, mida ka selle blogi lugejad hindavad, sest ei ole siin sprintereid, siin on ikka distantsi- ja maratonisõitjad -, siis tulemused jäid pehmelt öeldes oodatust kesisemaks. Mäletame ju, kuhu latt oli seatud: et keegi peaks tulema esimese neljakümne sekka. Aga mis juhtus – parim TH liige oli alles kuuenda kümne keskel.

Vaatame meeldetuletuseks protokolli. Võitis soomlane Iivo Niskanen, parima eestlasena sai Raido Ränkel 54. koha (+2.16,2), Algo Kärp sai 66. koha (+2.53,3), Karel Tammjärvele läks kirja 68. koht (+2.57,3) ning Aivar Rehemaa (fotol paremal) oli 96 lõpetanu seas 80. (+3.31,8). Eestlasi edestasid isegi selliste suurte murdmaasuusariikide esindajad, nagu Slovakkia, Jaapan, Suurbritannia ja Bulgaaria. Kõiki peale Ränkeli edestas isegi armeenlane. Armeenlane, kas kujutate ette! Ja Rehemaad edestas isegi lätlane. Jah, ma ei valeta: lätlane! Need on faktid, millest peavooluajakirjandus on targu vaikinud, sest pole, erinevalt minust, protokolli süvenenud.

Tean, mida õigustuseks öeldakse. Et TH mehed polegi veel teravaimas vormis, et küll nad hooaja jooksul paremaks lähevad. See kontraargument lähtub eeldusest, et kõik teised on juba avastarti tulles hooaja tippvormis ning enam võimekamaks ei lähe. Mida väita on täielik arulagedus, nagu isegi aru saate, kui kainet mõistust veel veidigi alles on. See, et omal ajal suutsid Jaak Mae ja Andrus Veerpalu (fotol ülal vasakul) tõepoolest hooaja edenedes palju paremaks saada, ei ole, kui mu mälu ei peta – ja siinkohal, kinnitan, et ei peta -, kehtinud viimastel aastatel ühegi Eesti distantsisõitja kohta. Nagu teame, pole keegi neist ju viimasel kahel aastal MK-sarjas punktikohale ehk 30 parema hulka jõudnudki.

Palju rohkem kui TH meeste tulemused Ruka kauaoodatud distantsisõidus on tähelepanu pälvinud nende võitlus Eesti suusaliidu ja ESLi pakutava lepingu vastu. See annab muidugi veel ühe võimaluse, mille taha Ruka viletsate tulemuste varjus pugeda: et võitlus ESLiga on röövinud TH distantsisõitjailt võistlemiseks vajalikku energiat. Kui nii, siis see on ääretult suur möödapanek TH niiditõmbajalt Mati Alaverilt (foto ülal paremal), kes peaks ju olema ometi nii professionaalne, et teada: sportlaste ülesanne on trenni teha ja võistelda, mänedžeri ülesanne on võimaldada neile selleks parimad tingimused. Kui Alaver pole seda suutnud, on ta minetanud professionaalsuse, mille tõttu tuleks ta ilma jätta niigi mitteametlikust suusaprofessori tiitlist.

Niisiis, küsimus on nüüd selles, mida teha edasi TH-ga, kel esiteks pole ESLiga jätkuvalt lepingut ning kelle tulemused distantsisõidus valmistasid suure pettumuse. Siin on, nagu lubasin, lahendus.

Nimelt tuleb TH distantsisõitjad suunata MK-sarjast Skandinaavia karikasarja ja FIS Race'ide starti. MK-sarja tase on TH distantsisõitjate suutlikkust arvestades liiga kõrge – seal viimaste kohtade saamine ei mõju kindlasti sportlaste vaimule ergastavalt ega motiveerivalt. Kaotada suusatamises armeenlasele ja lätlasele – see ei saa ju tekitada head tuju ega tiivustada; see ainult süvendab kahtlusi endas, oma võimekuses, tehtud töö tulemuslikkuses. Ja teiseks pole olnud teemaks, et ESL tahaks kuidagi takistada TH osalemist Skandinaavia karikasarjas ja FIS Race'idel, ja usutavasti ei tule see ka teemaks, sest Skandinaavia karikasari pole siiski see, miks on MK-sari. Sinna, kui rahva keeles öelda, saab ju saata sportlasi palju lõdvema randmega.

Näete, hundid söönud, lambad terved. Sportlased saavad võistelda, liiati omale jõukohases konkurentsis, ning kaob vajadus ESLiga kembelda ning oma niigi nappi energiat vaidlustele kulutada. Lihtne, kuid geniaalne, kas pole?

Foto 1: Raido Ränkel laskumas tänavu jaanuari lõpus Mammastes Eesti meistrivõistlustel sprindis Peeter Kümmeli ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Aivar Rehemaa aasta tagasi suusatajate hooajaeelsel pressikonverentsil. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu tänavu 25. aprillil suusahooaja lõpetamisel ekstreemspordikeskuses Spot of Tallinn. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 4: Mati Alaver Sotši olümpial meeste 15 km klassikasõidu päeval. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 5: Blogi lugejate uus lemmik, USA mäesuusataja Mikaela Shiffrin pressikonverentsil enne MK-etappi Vermontis Killington Resortis. Foto autor: Erich Schlegel, USA Today Sports / USA Today Network / Sipa USA / Scanpix

laupäev, november 26, 2016

Pullerits: Miks üksikud hundid on spordis tõelised kangelased?

Nii nagu inimkond jaguneb meesteks ja naisteks, jagunevad sportlased individuaal- ja meeskonnaala tegijateks. Kõvemad on need, kes kuuluvad esimeste hulka, sest nad teavad, et saavad loota ja peavad lootma ainult iseendale. Sellepärast käivadki siin blogis rohkem koos individuaalalade tegijad. Ehk kõvad mehed.

Aga nonde kõvade meeste seas on veel üks eriti vintskete meeste alamtüüp. Mõned nimetavad noid üksikuteks huntideks. Nood on need, kes ei pea selleks, et hakkama saada - näiteks hullupööra raskel ja ohtlikul Behind the Rocks maasturirajal -, vajama eales kellegi meeltlahutavat lõõpi ega isegi mitte moraalselt toetavat õlga. Just nood on need, kellest kirjutatakse kangelaslikke raamatuid ja vändatakse kuulsusrikkaid filme. Inimene looduse vastu, inimene maailma vastu – selles vastanduses peitub ehe ja jõuline story.

Mõned arvavad, et üksi on igav. Sõltub muidugi sellest, kes on üksi. Kui see, kes on ise sisimas igav, on tal muidugi üksinda igav. Siis vajab ta loomulikult väliseid kõrvalärritajaid, näiteks kaaslasi – nagu teismeline, kes ei saa viit minutitki omaette olla ilma, et hakkaks kaeblema igavuse üle. Aga kel sisemus rikkalik, sel pole endaga mitte kunagi igav.

Olin kevadel kolm nädalat ihuüksinda Ameerika Metsikus Läänes (fotol vasakul). Kordagi ei hakanud igav. Kogu aeg oli hirmus huvitav.

Mõnikord võib siiski ka üksindusest irduda. Aga ainult mõnikord. Näiteks siis, kui tahad teha rattaga pikema mugavustreeningu. Siis on hea koos grupiga välja minna, saad teiste tuules seanahka vedada ja tirri lasta. Vahelduse mõttes. Aeg lendavad ja kilomeetrid kogunevad iseenesest.

Aga ei ole mingit põhjust käia pidevalt grupiga sõitmas, sest see sind suurt ei arenda. Kui üldse. Ammugi ei ole põhjust käia grupiga suusatamas ega jooksmas. See ei anna mitte mingi kvalitatiivset efekti. Hullem veel: kui käia individuaalala koos teistega harjutamas, on suur oht, et trenn muutub pläkutamiseks ja laadaks.

Üksinda tegutsemisel on mitu suurt eelist. Sa ei pea kunagi sõltuma kellestki teisest ega arvestama kellegi teisega. Kujutame ette, et Moabis olnuks koos minuga mingi viie-kuuemeheline rühm. Kui kerge olnuks nende tegevust ühtlustada? Usutavasti raske – sest see polnud ju mingi range režiimiga spordilaager. Kes tahab hommikul kauem magada, kes varem teele asuda; kes tahab õhtul pikemalt aega surnuks lüüa, kes varem põhku pugeda; kes tahab poole päeva pealt loodusest tagasi linna suunduda, et baaris õlut kaanida, kes aga eelistab pärastlõunal mõne uue rattateekonna ette võtta, et võimalustest maksimum välja pigistada; jne, jne.

Ma ei pidanud kunagi mitte kellegagi mitte midagi läbi rääkima.

Just seepärast ma Moabis nii meeletult palju jõudsingi. Sest mul polnud viit-kuut kaaslast, kelle tahtmiste ja soovidega tulnuks arvestada. Aga just nii palju, kui on inimesi, on ka soove ja tahtmisi.

Paljud imelised kohad oleks jäänud nägemata. Nagu Saladuslik Torn, Secret Spire, mis tundub uskumatu, et loodus on selle voolinud – vaadake, millisel siledal kuplil see kõrgub! (Ei, see, mida vasakpoolsel fotol näete, ei ole Secret Spire!) Vean kihla, et enamik oleks loobunud pärast pikka päeva rattaga väljas müstilist Secret Spire't õhtu eel otsimast: see asub väga kauges ja üksildases paigas, kuhu pääseb mööda raskeid ja keerulisi teid, kus, tunnistan, ise ka korra ära eksisin. Kokku võttis Secret Spire juures käimine päikseloojangu eel umbes kaks tundi; enamik oleks sellele käega löönud, aga näete – ära tegin, ja ei kahetse kübetki. Kuigi vahel oli väike hirm nahas.

Paljud imed saabki avastada ainult üksinda, sest teised peavad nende jahtimist liiga aja- ja vaevakulukaks ning riskantseks. Igaks juhuks ma ei avalda täpsemalt, kus Secret Spire asub, et see ei muutuks lollide turistide magnetiks ega vandaalide sihtmärgiks. Sellises raskesti ligipääsetavas kohas, nagu öeldud, saab ja tuleb käia ihuüksinda. Igasugused grupid laguneks enne, kui pärale jõuaks.

Foto 1: Norralane Martin Johnsrud Sundby Soomes Rukal MK-etapil. Foto autor: Lehtikuva/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits ihuüksinda metsikus looduses, Bartlett Overlookil Moabist (Utah) loodes. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kolumbiast pärit kolm ratturit suundumas põhja poolt mööda kergliiklusteed Moabi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu rendiauto GMC Terrain suundumas The Needlesi ehk Tombstone Rocki juurest (taamal) mööda liivast teed Secret Spire salajase asukoha poole. Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, november 24, 2016

Pullerits: Kas on õige meelitada spordimehi hukatusse?

Mult on viimasel ajal päritud, ja päris palju, miks ma ei korralda ekspeditsiooni paljukiidetud Moabi, kui mõni teine tubli mees, näiteks Ain-Ivar Tupp, suudab müüa oma kevadise laagri Hispaanias välja paari päevaga, ja seda kümnetele. Tõesti, miks!

Eile õhtul võtsin end kokku ja koostasin teile vastuse – see on siin.

Lühidalt (kuna Moab asub USAs, in Trump-land, seletan inglise keeles): too hard and too risky. See, mida teile siin just näitasin, Behind the Rocks Route, on toosama rada, kus alustasin hommikul ja lõpetasin alles õhtul, kui juba hämardus, sest vahepeale, nagu nägite, jäid paljud keerulised takistused, sest isegi tehnika ei pidanud nois karmides olukordades hästi vastu – kohe alguses ju näitan, millist hävitustööd teevad ehtameerikalikud monster-maasturid -, ja mis tekitas kõige rohkem ärevust: tagatipuks eksisin metsikus looduses ära, millest kirjutasin ka pärast naasmist Postimehe Arteris neljaleheküljelise hittloo (ja mille emotsionaalne, ent kergendustundega kokkuvõte on filmilõigu lõpus).

Niisiis, vaadake ja juurelge, kui palju leiduks Eestis neid söakaid, kes toosugustes oludes vastu peaksid ja hakkama saaksid – ja nii päevast päeva, ligi kolm nädalat jutti (sest vähemaks, n-ö tuld haarama ei ole mõtet nõnda kaugele maale minna). Võib-olla mõni peaks vastu kolm päeva, mõni eriti vintske sell neli, aga viiendast päevast alates hakataks nõudma koormuse alandamist või lausa puhkepäeva. Milleks?!

Mingi Hispaania või Itaalia mugavuslaagritega ei maksa seda, mida Moabis tuleb teha, isegi mitte suusoojaks võrrelda. Näete ju ise, milline karm värk – kusjuures kõige karmimad kohad, tunnistan, jäid talletamata, sest seal tuli ikka tervise ja elu eest võidelda ning polnud aega kõrvalisele tegevusele, st jäädvustamisele pühenduda.

Foto 1: Priit Pullerits Prostitute Butte'i serval Pildiraamikaare ehk Picture Frame Archi taustal. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-4: Priit Pullerits oma rattaga Behind the Rocks maasturiraja alguses. Fotode autor: Priit Pullerits

teisipäev, november 22, 2016

Pullerits: Miks trööbata end õhtul, kui harjutada saab edukalt ka hommikul?

Teeme nüüd väikse elulise arvestuse. Ütleme, et lõpetate tööpäeva kella poole kuue ajal, nagu minagi parematel päevadel (ent sugugi mitte alati). Kui jalgsi koju minna, kulub mul selleks 20 minutit. (Rattaga saab kiiremini, 7-8 minutiga, aga kui lumi maas, siis rattaga sõita ei riskeeri.) Kui seejärel süüa, läheb veel pool tundi. Siis riiete vahetus, 10 minutit Tähtvere spordiparki minekuks, seal taas jalatsite ja riiete vahetus – ja kui kella vaatad, siis näed ja imestad, et see on juba seitse läbi. Eks hakka siis innukalt trenni tegema – pilkases pimeduses (ega lambid ikka päevavalgusega võistle ja päikest asenda). Kui lõpuks koju jõuad, duši all käid ja argisele elulainele saad, on kell juba üheksa läbi. Lühidalt: päev on õhtul. Ainus, mida pärast tööd teha jõudsid, on üks vaimse väsimuse foonil pongestatud pooleteisetunnine trenn. Pole kindel, kui palju tõuseb sellest kasu ja kui palju hoopis kahju. (Ja pange tähele: ma ei arvestanud ajakulusse suuskade ettevalmistamist, mida mina ei tee, aga paljud teised küll.)

Kas on mõistlik kulutada töönädalast neli-viis õhtut trenni tegemisele? See on liiga ühekülgne elu, kas pole? Minu arust küll. Elul on, uskuge, pakkuda palju rohkem kui õhtune higistamine ja pingutamine.

Mis siis on lahendus, küsite. Ja küllap süüdistate, et ise olen teid utsitanud aastaid üha rohkem ja rohkem harjutama. Et mida ma siin nüüd kurdan?!

Ega kurdagi. Pakun teile lahenduse: tehke trenni hommikul.

Ma tean, millest räägin. Olen seda sel sügisel proovinud. Nii spordisaalis kui suusarajal.

Tartu kesklinnas MyFitnessi spordiklubis olen käinud paar korda Vahur Teppani kella kaheksases rühmatrennis. Kella üheksaks trenn läbi ja poole kümneks olen jõudnud tööle. Täiesti võimalik. Ameerikas käisin kogu aeg rattaga hommikul väljas ja väga lahe oli.

Suusatamisega nii libedalt ei lähe. Olen läinud kella kaheksaks dendropargi rajale. Pluss on see, et päev koidab ja valgust jagub. Mõnikord on ka rajad just värskelt sisse aetud. Kui poolteist tundi sõita ning seejärel kiirelt toimetada, siis hiljemalt poole üheteistkümneks jõuad tööpostile. Tööpäev läheb küll sellevõrra õhtul pikemaks, aga ikkagi saad asjatoimetustega ühele poole kella seitsmeks, mis tähendab, et võrreldes õhtuse trenniga oled säästnud kaks tundi – ja seda lisaks valge aja arvelt. Kas pole nutikas, mis?

Siin teile kokkuvõtlikult kümme põhjust, miks harjutada hommikul, mitte õhtul, ja millest kirjutasin ka nädalavahetuse Arteris.

1. Õhtupoolikul jääb aega muuks, olgu teatris või kinos käimiseks või lastega tegelemiseks.
2. Tööpäeva järel võtab sageli võimust väsimus ning raske on end sundida taas pingutama.
3. Praegusel aastaajal on õhtud pimedad, mis teeb välistreeningud ebamugavaks, isegi ohtlikuks.
4. Hommikuti on spordiklubides palju vähem rahvast kui pärast tööpäeva lõppu.
5. Ainevahetus läheb kohe päeva algul käima.
6. Sõjaväelased ei treeni asjata hommikul – see annab neile kogu päevaks jõudu ja energiat.
7. Kehaline koormus mõjub ajutegevusele vabastavalt ja värskendavalt ning vähendab võimalikku tööstressi.
8. Kehaline koormus muudab samuti vaimu ja meeled erksamaks.
9. Arendab distsipliini, tahtejõudu, meelekindlust.
10. Sunnib õhtul mõistlikul ajal magama heitma, sest vaja on varakult tõusta ja olla valmis trenni minekuks.
*
Ärge jätke kasutamata võimalust valida Eesti tänavused parimad sportlased. Seekord saate igas kategoorias hääle anda ainult ühele.

Foto 1: Treenija Tartu dendropargis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Hubert Pärnakivi jooksmas varahommikul Viljandis. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 3: Talvine trenn valgustite valgel Toomemäel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

reede, november 18, 2016

Pullerits: Kuraditosin kaelamurdvat küsimust. Kes teab vastuseid?

Innukad lugejad on arvet pidanud ja välja arvutanud, et olen seda blogi pidanud juba kümme aastat. Niisiis arvate ilmselt, et tunnete minu sportlikke tegemisi läbi ja lõhki. Kas tõesti? Nüüd saate oma teadmised ja enesekindluse proovile panna. Mõned, nagu kommentaariumist saab tõdeda, on siin suured kilvasõbrad. Palun väga: allpool on kuraditosin küsimust – pange end proovile, kui julgust jagub!

Motivatsiooniks: kui teate kas või ühte vastust, võib oletada, et teate tegelikult kõiki.

Vaatame, kes kõige kiiremini õiged vastused letti laob!

1. Millise kohaga lõppes PP debüüt Tartu maratonil?
a.    684.
b.    1084.
c.    1684.
d.    katkestas 

2. Kust ostis PP 1984. aastal sinised jooksupüksid (fotol paremal)?
a.    Peterburist
b.    Moskvast
c.    Ungarist
d.    Soomest

3. Kelle maastikurattaga ei ole PP sõitnud Tartu rattamaratoni?
a.    Baruto alias Masteri alias Raul Soome rattaga
b.    võistluste kommenteerija Riho Järveläineni rattaga
c.    Euroopa meistri Allan Orase rattaga
d.    Kuku raadio peatoimetaja Hindrek Riikoja rattaga

4. Kus käis PP Eesti paremate noorjooksjatega 1984. aasta kevadel laagris?
a.    Kislovodskis
b.    Podolskis
c.    Sotšis
d.    Novogorskis 

5. Kust ostis PP omale maastikuratta (fotol paremal)?
a.    A&T Spordist
b.    Moabist
c.    Salt Lake Cityst
d.    Hawaii Expressist

6. Kelle suuskadega lisaks Vahur Teppani omadele on PP võistelnud maratonil?
a.    Jaak Mae suuskadega
b.    Andrus Veerpalu suuskadega
c.    Margus Aderi suuskadega
d.    mitte kellegi teise suuskadega

7. Mis firma naelikutega jooksis PP oma parimad tulemused?
a.    Adidas
b.    New Balance
c.    Karhu
d.    firmamärgita vene naelikud 

8. Mitu korda on opereeritud PP jalgu (fotol ülal paremal)?
a.    ei kordagi
b.    üks kord
c.    kaks korda
d.    ta ei tea ise ka täpselt

9. Mitmenda koha saavutas PP 1986. aastal Murmanskis Leningradi sõjaväeringkonna (fotol paremal 1985. aastal Alakurttis) meistrivõistlustel 20 km meeskondlikus laskesuusatamises?
a.    teise koha
b.    kolmanda koha
c.    neljanda koha
d.    püss tõrkus ja tulemust ei tulnudki

10. Kelle eluloost ei ole PP avaldanud Spordilehes eesti keelde tõlgituna nn joonealust järjelugu?
a.    Steve Ovett
b.    Sebastian Coe (parempoolsel fotol vasakul)
c.    Steve Cram
d.    Said Aouita

11. Mis staadionil jooksis PP oma 800 meetri rekordi 1.55,9?
a.    Tartu Ülikooli
b.    Tamme
c.    Kadrioru
d.    Komsomoli 

12. Milline spordiajakiri on avaldanud PPst nelja lehekülje pikkuse portreeloo?
a.    Sporditäht
b.    Jooksja
c.    Sport
d.    Kehakultuur

13. Kui palju maksis võrreldes dr Holdeni kevadeks välja müüdud Hispaania laagriga PP maasturi ja majakese rent kevadel Ameerikas kaheks ja pooleks nädalaks (fotol ülal paremal)?
a.    sama palju
b.    kaks korda vähem
c.    kaks korda rohkem
d.    ei maksnud midagi, sai tasuta

Foto 1: Priit Pullerits suusatamas 2004. aastal Käärikul. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits vedamas 1980. aastate teisel poolel Tartu Ülikooli staadionil ajakirjanike kümnevõistluse 1500 meetri jooksu Donatas Narmonti (vasakul) ja Andrus Nilgi ees (paremal). Foto Priit Pulleritsu kogust
Foto 3: Priit Pulleritsu Treki maastikuratas Moabi lähedal Killer B raja tapva laskumise ülaserval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Rein Taaramäe (vasakul) ja Priit Pullerits tänavu suvel Tartus enne ühistreeningule siirdumist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits 1985. aastal Nõukogude armee nooremseersandina Alakurttis ajateenistuses. Foto Priit Pulleritsu kogust
Foto 6: Priit Pullerits vestlemas kolm aastat tagasi Tallinnas Sebastian Coe'ga. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 7: Priit Pulleritsu rendiauto GMC Terrain ja majake tänavu kevadel Moabis Utah osariigi kaguosas. Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, november 17, 2016

Pullerits: Mida paljastas värskeim suusalumeluure?

See nädal on kulgenud võidujooksuna ilmaga. Teisipäeva õhtul oli vähemalt Tartu dendropargis selle aasta parim lumekate, mis oli matnud isegi enamiku puudelt pudenenud ja tõudusel suuski kakkuvaid lehti. Kokku läbisin neli ringi ehk Endomondo järgi 19,4 km 1:30.20ga. Eile, kolmapäeva õhtul pärast tööd oli libisemine üha soojakraadiga muutunud palju viletsamaks: ühtekokku sõitsin 16,5 km 1:22.15ga. Kõik märgid näitasid, et needki kasina lippega olud muutuvad kohe-kohe veelgi nutusemaks.

Seetõttu tegingi täna, neljapäeva hommikul kella kaheksa ajal dendropargi rajal luuret. Kohe sain aru, et mingit sõidumõnu siit ei tule. Lumi oli pehme ja kitine. Tõusudel olid nädala algul sadanud lumekihi alt vanad lehed jälle välja tulnud ning siin-seal turritas ka tume maapind. Klassikajäljes oli sula mõnel pool lume sootuks ära hävitanud. Laskumised olid kohati libedad, kohati punakad, kohati laaste ja lehti täis – vaata ette, et ninali ei lenda. Lühidalt: hommikune suusalumeluure paljastas musta maapinda. Täna õhtul ei tasu korralike treeningusuuskadega dendroparki igatahes minna. Kui lähete, minge mullasuuskadega. Ent pole võimatu, et õhtuks on dendropargi ring sootuks sõidetamatu, sest pärastlõunal algas Tartus korralik vihmasadu. (Olete kurtnud lumeinfo nappust - aga palun, siin see teile on!)

Läbisin täna hommikul 1:20.15ga kolm dendropargi ringi ja ühe Lauri ringi ehk kokku 15,6 km. Lauri kilomeetrisel ringil laius mitmeid kohti, kus lumekihi all oli näha sinna kogunevat hallikat vett. On vaid napi aja küsimus, millal see raja üle ujutab. Tähtvere spordipargi 850-meetrisel minunimelisel ovaalil oli kolm neljandikku kaetud kollaka kunstlumega, aga kuna dendropargipoolne osa oli sellega katmata, vaid asfalt tuli jõuliselt välja, siis on ovaal sõidetamatu. Sprindiringi oludega jätsin tutvumata.

Arvestades, et sooja tuleb üha juurde, puhub tuul ning prognoos lubab ka niiskeid sademeid, võite suusad nüüd mõneks ajaks nurka jätta.

Kuid on veel üks halb uudis. Mu vasak, rattasõidul murtud rangluuga õlg. Olen teinud augustist saadik pidevalt eriharjutusi, liikuvus on juba päris hea, ehkki kaugel sellisest, mida suudab õlast parem käsi, ent elutegevust pole see suuresti takistanud. Aga viimastel treeningukordadel olen avastanud, et suusatamist küll. Õlast lähtub õlavarreluu ning selle eesmisel välisküljel on uisutehnikaga sõites löönud iga lükke ajal piki õlavart, kuskil luu ja lihase vahelises kohas, valu sisse. Ei tea, kas see on närvi- või mingi liigesevalu. Muul ajal seda valu ei tunne, aga niipea kui hakkan suusatades kätega tööle, lööb valu välja. Seetõttu on vasak käsi olnud sõidu ajal vägagi passiivne, ehkki ei ole märganud, et tugevamat survet avaldades valu hullemaks läheks. Aga see on selline ebameeldiv valu, mis instinktiivselt paneb hoiduma vasaku käega korralikult tõukamast. Seetõttu on vasak käsi olnud sõidu ajal pigem pelgalt keha toetavas, mitte aga edasi lükkavas funktsioonis. Eks nüüd näis, mil suusatamises saabub paus, kuidas see õlavarre seisundile mõjub. Kuid ilmselt pean siiski minema oma füsioterapeutide meeskonda konsultatsioonile.

Teile kõigile aga teadmiseks: nüüd on aeg maastikurattad jälle rajale lükata!

Fotod 1-3: Lähte suusarajad Tartumaal selle nädala teisipäeval. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Aeroobikakuninganna Kristiina Noor teeb 2004. aasta kevadel harjutust õlavarrele. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht, Scanpix

teisipäev, november 15, 2016

Pullerits: Aasta rekordnädal kirjas - ja mida see annab?

Viimasel ajal, tuleb tunnistada, on siin ainult sõnu tehtud. On aeg võrrelda ka tegusid. Pange siis enda treeninguandmed kõrvale, ülevaade minu kahe viimase nädala treeningutest, mis enamik tehtud Tartus dendro- ja Tähtvere spordipargis, on siin.

Novembri esimese 13 päevaga kogunes 11 treeningupäeva ja 12 treeningukorda.

Üle-eelmisel nädalal kogunes treeninguaega 6:48 ja eelmisel nädalal selle aasta rekord 9:20.

Kokku suusatasin kahe eelmise nädalaga 170 km, neist möödunud nädalal 111 km ja ülemöödunud nädalal 59 km.

Samuti mahub treeningute hulka üks maastikurattasõit ja üks spordisaali boot campi treening Vahur Teppani juhendamisel.

Selliste mahtude juures on vajalik säilitada vaimset värskust. Sest suusatamine on tegelikult väheemotsionaalne spordiala, vähemasti Eestis: valge maapind, hall taevas, värvitu loodus. Selleks, et vaim ei närtsiks, tuleb vahepeal käia ilmtingimata Ameerikas. Vaadake, milline vaheldusrikkus, millised värvid! Sel videol on näha värvikireva singliga rada (Azurite), tehniliselt nõudlik rada (Miner’s Loop), füüsiliselt karastav rada (EKG) ja lõdvestav kruiisimise rada (Jurassic, fotol ülal paremal; leia pildil jalgratas!) – neli ühes! Eestis ega isegi Euroopas te midagi sellist küll ei koge ega näe! Suusatamine, nagu isegi veendute, on sellega võrreldes üks tuim ja nüri nühkimine.

Foto 1 ja 2: Suusatajad eelmise nädala teisipäeval Tartus dendropargis. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jurassicu singel Klondike Bluffsi maastikuradade võrgustikus Moabi lähedal Utah's. Foto autor: Priit Pullerits