neljapäev, märts 28, 2024

Pullerits: Kui palju peame Eesti jalgpalli häbi veel kannatama?

Kolleegid Postimehe sporditoimetusest andsid teada enne Eesti jalgpallikoondise sõprusmängu Soomega, kuidas keskkaitsja Märten Kuusk (olete temast varem midagi kuulnud?) kinnitas pressikonverentsil, et Eesti läheb kohtumisele võidumõtetega. «Läheme andma endast maksimumi ja võitma – madalamat eesmärki ei saagi olla,» sõnas ta.

See on nii tuttav «muusika» – ja nii tüütu. Ja tõsiasju arvestades praaliv. Tegelikkust eirav. Sinisilmne. Asjatundmatu. Ometi uuesti ja uuesti korduv. Kas neil, kes selliseid sõnu loobivad, endal piinlik juba ei hakka? See on sama, kui Raio Piiroja tuleks iga kord enne kalale minekut (huvitav, millal ta üldse jalgpalli viimati mängis?) kuulutama, et läheb püüdma kümnekilost haugi. Selle saamine on täiesti võimalik, aga haruldane. Kuid ta ei kuuluta seda. Targasti teeb.

Eesti loomulikult kaotas Soomele. 1:2.

Paljud küsivad, sest ei saa oma taipamatus siiamaani aru, mis mul on jalgpalli vastu. Ütlen siis veel kord: vastu on see, kui jutud ja tulemused on vastuolus; kui sõnades lubatakse suuri tegusid, aga staadionil saadakse järjekordne koslep; kui kehv asi upitatakse kiiduga suureks. Nii on see käinud juba aastaid.

Kust me Eesti FIFA tabelis leiame? Vaatasin: 123. real Komooride ja Malawi järel. Kus, kurat, need asuvad, kas keegi suudab kontuurkaardil neile näpu peale panna? Kuidas me sinna oleme kukkunud?! Hüva, vaatame asja positiivselt – kukkumisruumi veel on. Näiteks 2016 septembris oli Eesti 130., 2008 oktoobris 137., 1996 veebruaris 135., 1992 detsembri 132. Need on ajaloolised madalpunktid. 

Paljud kasutavad minu vaigistamiseks soovitust, et ega pea ju jalgpalli vaatama, kui ei meeldi, vaheta kanalit või ära mine staadionile. Tohoh, kas pea liiva alla peitmine teeb Eesti jalgpalli mannetu ja küündimatu seisu olematuks? Ma võin kõrvad ja silmad kinni panna, Eesti jalgpallil sellest paremaks ei lähe.

Teine vastuväide mulle on, et näe, Priit, jalgpall on nii suur, et isegi kui see sulle ei meeldi, sa räägid sellest. Aga kas te olete ka mõelnud, miks ma sellest räägin? Sellepärast, et Eesti jalgpall teeb Eestile häbi. Teeb häbi erinevalt muudest aladest just sellepärast, et jalgpall on suur ning seetõttu näevad kõik, kes vähegi vaadata viitsivad, milline autsaider Eesti jalgpall on. Viimasest 13 mängust ei ainsatki võitu. See, vaadakem tõele näkku, ongi pesuehtne rahvuslik häbistamine.

Ja teate, mis on kõige hullem selle juures? Nimelt see, et keegi ei võta vastutust. Keegi ei näe põhjust, et keegi peaks tagasi astuma. Ei alaliidu president, ei alaliidu juhatus, ei koondise peatreener, mitte keegi. Kõik on omal kohal ja kõik läheb samamoodi edasi. Isegi jalgpalliajakirjanikud on vait. Või veel hullem – rõkkavad kaasa! (Tuleb teil ka Aet Süvari silme ette?) Võrrelge neid nüüd poliitikaajakirjanikega, kuidas nood annavad valitsuse ja riigikogu ja erakondade pihta pidevalt «tuld» isegi palju vähem viletsate ja vähem hädiste tulemuste eest, kui näitavad Eesti jalgpallurid.

Tuleb hakata ükskord ometi valjul häälel välja ütlema, et Eesti jalgpallikoondis häbistab Eestit. Ja teate, ma isegi ei süüdistaks niivõrd jalgpallureid, sest nemad on lõppeks ikkagi parimad, kes meil on võtta, vaid süüdistan neid, kes vastutavad – peavad vastutama – Eesti jalgpalli ja koondise juhtimise eest. Sest teada ju on, et võidab meeskond, aga kaotab treener – ja koos treeneriga ka need, kes teda ametis hoiavad.

Foto 1: Eesti on jäänud Soome vastu 0:2 kaotusseisu. Foto autor: Jussi Nukari, SIPA/Scanpix
Foto 2: Eesti koondislane Kevor Palumets nelja soomlase vastu. Foto autor: Jussi Nukari, SIPA/Scanpix
Foto 3: Joel Pohjanpalo Eesti nelja koondislase vastu. Foto autor: Jussi Nukari, SIPA/Scanpix
Foto 4: Henri Anier ja Martin Vetkal püüavad palli ära võtta soomlaselt Anssi Suhonenilt. Foto autor: Jussi Nukari, SIPA/Scanpix

teisipäev, märts 26, 2024

Pullerits: Kuidas ma üritasin päästa Andrus Veerpalu dopingukaristuse alt?

LISATUD ASJATUNDJA SELETUS!

Me kõik saime hiljuti lugeda, kuidas kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu tuli 53-aastaselt Eesti meistrivõistlustel teatesprindis kolmandaks. Vähesed aga teavad seda – ja mina ka ei teadnud –, millele juhtis tähelepanu mu blogi üks lugeja: rahvusvahelise suusaliidu FIS koduleheküljel on Veerpalu nime juures märge, et tal on dopingureeglite rikkumise tõttu keelatud võistlustel osalemine (kuvatõmmis ülal paremal).

Sportose tulemuste arhiiv kinnitab, et lõppenud talvel osales Veerpalu ka Alutaguse ja Tartu maratonil (fotol all paremal), kus sai vastavalt 7. ja 5. koha, ning Haanja maratonil, kus ta fluoritesti järel diskvalifitseeriti.

Saatsin eile, esmaspäeva hommikul meilitsi küsimuse teemas selguse saamiseks Eesti suusaliidu tegevjuhile Kristjan Kollile ja spordidirektorile Eno Vahtrale, et on siis Veerpalul võistluskeeld või mitte, ja kui on, siis kuidas ta sai osaleda Eesti meistrivõistlustel (kuvatõmmis vasakul). Samuti helistasin eile hommikul Kollile, kellel, nagu kuulsin, polnud FISi kodulehel näidatud võistluskeelu kohta teadmist, ning ta ütles, et tal ei ole esmaspäeval ka aega selle teemaga tegeleda. Kuid ta saatis mulle omapoolse seletuse täna, teisipäeval enne tööpäeva lõppu, ning lubas selle ka siin avaldada. (Vastuse leiate sissekande lõpus.)

Edasi küsisin esmaspäeval selguse saamiseks EADSE juhilt Henn Vallimäelt, kes vastas:

„Andrus Veerpalu võistluskeeld, antuna FIS-i poolt, lõppes 27.09.2021 ning ta on sealt alates vaba osalema suusaspordi alastel üritustel, sh võistlustel.
FIS kodulehel kirjeldatut oskab kommenteerida FIS ise, tegu võib olla aegunud kandega.”

Otse loomulikult saatsin seepeale küsimuse FISi meediakontaktile, et nad seletaksid, miks on Veerpalu nime juures võistluskeeld, kui tegelikult on see väidetavasti juba kaks ja pool aastat tagasi aegunud. Vähemalt Sportose andmeil on Veerpalu ka keelust korrektselt kinni pidanud: pärast 2018. aastat, mil ta sai jooksul ümber Pühajärve 11. koha, pärineb tema järgmine tulemus aastast 2022, mil ta sai Haanja maratonil 3. koha.

Rahvusvaheline suusaliit pole mulle täna hommikuks vastanud ega ole ka eemaldanud oma koduleheküljelt märget Veerpalu võistluskeelu kohta.

Siin on veel üks nüanss. Kas FISi keeld peaks kehtima FISi kalendris olevatel võistlustel? Kui nii, siis on huvitav märkida, et seal on Eesti-sisestest võistlustest lõppenud hooajast kirjas vaid kolm (kuvatõmmis ülal vasakul). Nende hulgas ei ole ühtki maratoni, rahvaüritust (popular race) ega ka teatesprinti. (Tunnistan, et FISi otsingusüsteem tekitas minus kimbatust; seetõttu oleks hea, kui mõni entusiast oma käega järele prooviks, ega siin ole probleem selles, et jäin otsinguga jänni, sest täidetavaid välja on seal üksjagu.)

EADSE vastus mulle on piisavalt selge ja konkreetne, kuid FISi koduleheküljel olevad andmed külvavad endiselt segadust. Kui FIS vastab, annan teada. Siin ESLi esindaja Kolli vastused.

1. FISi kalendris (sh sportlase FIS ankeedi all) kajastatakse ainult neid võistlusi, mis on FISi võistlused. Eesti meistrivõistlused võivad, aga ei pruugi olla FISi võistlused ja see taandub sellele, millisena me neid korraldame. FISi võistlustel osalemiseks on vajalik FISi litsents, Eesti meistrivõistlustel osalemiseks on vajalik ESLi litsents. Sealjuures võib olla ka selline olukord, kus sama võistluse raames peetakse nii FISi võistlust kui mitte-FISi võistust. Näiteks Alutaguse ja Tartu maraton on sellised võistlused. Need, kellel on FISi litsents, võistlevad FISi kategoorias ja saavad FIS-punkte, need, kellel ei ole, võistlevad lihtsalt Alutaguse maratonil või Tartu maratonil. (FISi kalendris mõlemad võistlused sees). Teatevõistlused võivad kajastuda FISi kalendris juhul, kui need on osa FISi egiidi all peetavatest võistlustest (näiteks Põhjamaade noorte meistrivõistlused), kuid seal ei jagata FIS-punkte ja ei kajastata FISi lehel ka tulemusi (v.a MK- ja tiitlivõistluste puhul, kus kajastatakse protokolle).

2. Kus kehtib dopingukaristus/võistluskeeld, kui see on määratud – kõikjal! Rohkem midagi lisada siia ei ole.

3. Andrus Veerpalu võistluskeeld – Veerpalul ei ole kehtivat võistluskeeldu.

4. FISi lehe uuendamine – FISi leht ei uuene automaatselt ja Eesti Suusaliidu prioriteet on tegeleda meie praeguste sportlastega. Kõigi endiste sportlaste küsimused on nende enda initsiatiiv ja tuleb anda Eesti Suusaliidule [millegi FISi küljel muutmiseks] endast märku. Kuivõrd Andrus Veerpalu ei ole pärast võistluskeelu ja dopinguga seotud karistuste kandmist Eesti Suusaliidu poole pöördunud sooviga oma FISi litsentsi aktiivseks muuta, siis ei ole [FISi lehel Veerpalu nime juures olev keelav] märge ka kuidagi [ESLile] välja tulnud.

Fotod 1, 2 ja 4: Kuvatõmmised Eesti suusaliidu ja FISi koduleheküljelt.
Foto 3: Andrus Veerpalu tänavuse Tartu maratoni finiš. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

esmaspäev, märts 25, 2024

Pullerits: Kuidas Andrus Ansip näitas suunda tulevikku

Seoses Andrus Ansipi taandumisega Euroopa parlamendi valimistelt meenus, et sai juba ligi kuradi(!)tosin aastat tagasi sai kirjutatud rõõmust seoses Ansipi taandumisega (vt ka foto vasakul), mis näitab, et olen sageli tajunud oma ajakirjanikuninaga suurte protsesside arenguid ette.

Teiseks meenus, et seitse aasta tagasi, 2016 jõulude eel käisin Ansipil Tartus Tammelinnas külas ja tegin temaga suure, mitmetunnise intervjuu pealkirjaga "Andrus Ansip: rahva kannatust ei tahaks enam proovile panna". Näete, seegi ju pikema perpektiiviga olukorra käsitlus.

Guugeldasin end ja Ansipi veel ning leidsin 2011. aasta lõpust enda kirjutise "Priit Pullerits: Ansipil on õigus". No vaat siis!

(See siin on meeleolukas vahepala enne suuremate teemade juurde naasmist, et võtta vahepealse ajaga kogunenud pingeid alla.)

Foto: Priit Pullerits sõitmas 2011. aasta 1. juuli pärastlõunal peaminister Andrus Ansipi tuules mööda Piibe maanteed Tallinnast Tartusse, veab parajasti Alar Ridamäe. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix

neljapäev, märts 21, 2024

Pullerits: Kuidas ma õõnestan sportides valitsuse koalitsioonilepingut

Ei, ma ei ole riigivastane, kaugel sellest; ja suhtun mõistvalt ka valitsuse tegevusse, ehkki mõned asjad nende puhul ei meeldi – aga kellele kõik meeldiks? Kuid ühel päeval avastasin, et pahaaimamatult ma ei aita kaasa koalitsioonilepingu elluviimisele (ehkki ega mul selleks mingit sundi ega kohustust ole).

Koalitsioonilepingu 8. peatükis «Liikumine ja sport» on kogu lepingu ühe vähese arvulise eesmärgina kirjas:
Soosime Eesti inimeste suuremat liikumisharjumuse kujundamist. Laiendame seniseid laste liikumist soosivaid programme kõikidesse koolidesse eesmärgiga, et lapsed liiguks koolipäeva jooksul vähemalt 60 minutit.

Jajah, ma ei ole enam laps ega isegi mitte koolilaps. Kuid ega täiskasvanud peaks lastest kehvemad olema, vaid neile eeskuju pakkuma – nii et nende liikumiseesmärgid võiks olla märksa ambitsioonikamadki. Ent mis välja tuleb, kui vaatasin, mida kolmel eelmisel nädalal tegin! (Trek on 2012. aastal Salt Lake Citys ostetud 15,5-kilone maastikuratas ning Cube on mitmed aastad tagasi Art Soonetsilt ostetud umbes kümnekilone maastikuratas.)

E, 26.2. ---
T, 27.2. Trek 14,4 km, 48.25
K, 28.2. Trek 17,8 km, 56.00
N, 29.2. Trek 18,8 km, 58.50
R, 1.3. Trek 12,6 km, 40.40
L, 2.3. Cube 32,2 km, 1:17.15
P, 3.3. Cube 26,2 km, 1:08.20

Nädal kokku 6:22.15, rattasõit 138,4 km

E, 4.3. Cube 25,3 km, 55.55
T, 5.3. Cube 24,1 km, 1:01.05
K, 6.3. Cube 23,1 km, 56.05
N, 7.3. ---
R, 8.3. ---
L, 9.3. suusatamine (kl) 16,1 km, 1:15.05
P, 10.3. suusatamine (kl) 19,6 km, 1:31.20

Nädal kokku 5:39.25, rattasõit 72,5 km, suusatamine 35,7 km

E, 11.3. suusatamine (kl) 11,0 km, 46.45
T, 12.3. suusatamine (kl) 10,4 km, 45.05
K, 13.3. suusatamine (kl) 10,8 km, 46.40
N, 14.3. Cube 14,8 km, 37.40
R, 15.3. Cube 19,7 km, 53.05
L, 16.3. Cube 20,2 km, 52.05
P, 17.3. Cube 26,1 km, 1:04.10

Nädal kokku 5.45.30, rattasõit 80,8 km, suusatamine 32,2 km

Niisiis, nagu näete, täitsin valitsuse seatud eesmärki kolme nädala jooksul ainult kuuel päeval. Mis viib kahele järeldusele: kas on valitsuse soovid liiga lennukad või polegi nende soovide täitmine üldsegi lihtne. Olgu lisatud, et liikumisena ei lähe kirja see, kui sammute päeva jooksul ühest toast või kontorist teise, ega ka see, kui teete seda kõike jupiti. Kirja läheb see, kui liigute järjest, nii et tekib mõõdukas hingeldamine ja kehasoojuse eritumine ehk kerge higistamine.

Kusjuures 60 minutit – see on ainult miininum. Nagu mulle seletas aasta tagasi haridus- ja teadusministeeriumi liikumisõpetuse ainevaldkonna peaekspert Kertu Tort: «Ainult 60 minutit on kitsas lähenemine. See kindlasti ei ole piisav. See on minimaalne, mida õpilased peaksid tegema.»

Ega muud kui lööge oma viimase kolme nädala andmed letti: vaatame neid ja võrdleme ning selgitame välja, kes siin veel valitsust õõnestab (peale minu). Praegusel pingsal ajal tuleb valitsusvastased jõud paljastada, teenime plusspunkte vähemalt sellegagi.

Fotodel mälestus lõppenud talvest. Tähtvere spordipargi suusarajad eelmise nädala algul, 11. ja 12. märtsil. Kõigi fotode autor: Priit Pullerits

esmaspäev, märts 18, 2024

Pullerits: Kas Eesti parim laskesuusataja tegi ikka paljukiidetud arengu?

Vaatasin siis ka veidi seda paljuräägitud laskesuusatamist, just Eesti parima Tuuli Tominga kahte sõitu. Soldier Hollow’ võistlus (fotol paremal) huvitas seepärast, et see toimus minu lemmikosariigis Utah’s – seal sai näha Utah säravat päikest ja vaateid Wasatchi mägedele ning kui oled sealkandis käinud ja pikemalt viibinud, nagu 2002. aasta Salt Lake City olümpia aegu, siis kujutad elavalt ette sealse päikese toimet ja kuiva õhku ning üldse kogu atmosfääri (klimaatilist). Canmore’i lõpuetapi vaated olid hallide kaljumägede tõttu veelgi dramaatilisemad, nii et Tarmo Tiisleri palvel ei osanud isegi Margus Ader neid rahasse ümber arvestada, kuigi Tiisler lubas mitut puhku nii ühe kui teise eest Aderile vanakooli hamburgeri välja teha.

Aga nüüd asjast. Eilsel lõpuetapil pudenes Tomingas, kes sõitis 30 naise konkurentsis esimese ja teise tiiru vahel napilt parima aja, lõpuks eelviimaseks. Kui saad seitse trahviringi, ega siis paremat loota olegi. Sellegipoolest sai Tomingas kommentaatoritelt suure arengu eest ohtralt kiita. Ent vaadakem, kas ka statistika annab selliseks kiituseks piisavalt põhjust.

Üks-kaks sähvatust hooaja jooksul suudavad teha paljud. Tomingas kordas Soldier Hollow’s oma tipptasemel võistluste parimat kohta, kuuendat, alistades lõpuspurdis koguni naiste väidetavalt kiireima suusataja. Nove Mestos MMil (fotol vasakul ja all paremal) sai ta 10. ja 8. koha, lisaks ei tohi ära unustada Eesti teatenaiskonna neljandat kohta. Soldier Hollow’s sai ta samuti 10. koha, lisaks kaks 11. kohta Lenzerheide MK-etapil. Tema hooaja kümne parima võistluse keskmine on 13. koht (kohtade summa 130), mis on tunduvalt kõrgem kui tema koht MK-sarja lõpptabelis, 23. (Kas see tähendab, et Erki Noole väide, et sportlase taset näitab tema kümne parima tulemuse keskmine, ei ole siiski usaldusväärne ning hindab taset üle?)

Need on korralikud tulemused, mis on paremad kui ühelgi eelmisel hooajal. See on fakt.

IBU-l on korralik statistikabaas, mis näitab ka teistsuguseid, sisulisemaid andmeid. Sealt näeme, et Tomingas kaotas lõppenud hooaja rahvusvahelistel võistlustel sõiduajas kiireimale kilomeetri kohta keskmiselt 6,8 sekundit. See on kümnendiku pealt sama suur kaotus, nagu eelmisel hooajal. Niisiis on järeldus üks: tipuga võrreldes Tomingas sõidukiiruses kaotust vähendanud ei ole.

Ometi on räägitud, et Tomingas on kõva sõitja ja sõidukiiruses juurde pannud. Võib-olla ongi pannud, selle kohta andmeid ei ole. Ja ega neid andmeid ka vaja ole, sest lõppeks otsustab ikkagi see, kui palju sa kaotad kiirematele. Pange nüüd tähele, mis ma rääkisin juba hooaja algul: avalikkusele paisatavates sõnumites domineerib, et Eesti laskesuusatajad on teinud kõvasti trenni ja läinud paremaks, aga samal ajal ignoreeritakse seda, et ega konkurendid ka maga, vaid teevad samuti trenni ja lähevad paremaks. Seda siis nüüd näemegi: võib-olla Tominga võistluskiirus on tõesti suurem, kui oli eelnevatel hooaegadel, aga samamoodi on suurenenud konkurentide esiotsa kiirus, mistõttu lähemale ta neile jõudnud ei ole. See on fakt.

Kuid sõidukiirusest veelgi määravam on tipptasemel laskmise täpsus. Kui pead tegema kolm trahviringi, nagu Tomingas eile esimese püstitiiru järel, tähendab see laias laastus minutilist kaotust. Seda rajal tasa ei tee, samuti ei saa loota konkurentide ebaõnnele, et nemad ka eksivad. Konkurente on ju palju, eile oli 29, ja üksjagu noist laseb ikka enam-vähem puhtalt. Eile sai kolmandik naisi, 11, kaks või vähem trahviringi. Vaid Anamarija Lampic, kes lõpetas Tominga ees, lasi temast veelgi rohkem mööda, üheksal korral. Tomingas jagas seitsme trahviringiga tagantpoolt eelviimast kohta Marketa Davidovaga (26. koht).

Vaatame taas IBU statistikat. Lamades oli Tominga tabavusprotsent tänavu 85 ehk veidi parem kui eelmisel hooajal (82), kuid pisut kehvem kui üle-eelmisel hooajal (87). Püstitiirus oli tänavu tabavusprotsent 74 ehk halvem kui mullu (78), ent parem kui tunamullu (71). Kui me teeme sellise tehte, et lööme protsendid kokku, siis näeme, et kolmel viimasel hooajal laskmises edasimineku ei ole olnud. Tänavu olid tabavusprotsendid liidetuna 159, mullu 160, tunamullu 158.

Need on tõsiasjad, mida tuleks analüüsida, et näha ja hinnata, kas Tomingas on arenenud või mitte, mitte vaadata pelgalt kohanumbreid protokollis või MK-sarjas kogutud punktisummat, mis sõltub teinekord liiga palju sellest, kuidas läks konkurentidel ning kus ebaproportsionaalselt suurt rolli mängib see, kui õnnestub teha paar head tulemust, mida punktitabel tasustab heldelt.

Foto 1: Laskesuusatamise MK-etapp USAs Utah's Soldier Hollow's. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Tuuli Tomingas MM-il Nove Mestos. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Tuuli Tomingas Soldier Hollow MK-etapil 7,5 km sprindivõistluse lõpetamise järel. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Tuuli Tomingas MM-il Nove Mestos teatesõidus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Tuuli Tomingas mullu detsembri algul MK-etapil Austrias Hochfilzenis. Foto autor: AFP/Scanpix

reede, märts 15, 2024

Pullerits: Kes usub Eesti Rahvusringhäälingu seletusi sponsorlogode näitamise kohta oma ekraanil?

Võib-olla mõni veel mäletab, et saatsin eelmise nädala keskel Eeesti Rahvusringhäälingule järelepärimise, kui sealt oli välja läinud järgmine õigustus, miks logod Kristjan Ilvese (fotol vasakul) dressil olid „Ringvaate” saates udutatud:

„Spordiülekannetes ja treeningutel kuuluvad logod spordiriiete juurde - see on osa spordikeskkonnast,“ selgitas ERRi kommunikatsioonijuht Pille-Mai Helemäe. „Teine teema on sportlase intervjuu kodus ehk tegemist on isikuintervjuuga, mille puhul logode eksponeerimine sellises vormis ei ole põhjendatud ning on vastuolus ERR-i põhimõtetega.”

Juhtisin järelepäringus ERRi tähelepanu laskesuusatajate Regina Ermitsa (tollal Oja; vasakpoolsel fotol nr) ja Kalev Ermitsa romansiloole - et see ei ole ju treening- ega võistlusolukord, vaid on kodus tehtud isikuintervjuu, aga logod on Regina Ermitsa dressipluusil segamatult näha.

Kirjutasin ERRile, et kuna võib eeldada, et põhjenduseks/õigustuseks tuleb väide, et too, 2023. aasta veebruaris eetrisse läinud lõik on tehtud juba eelmisel aastal, siis küsin, millal sätestas/kehtestas ERR reegli, et väljaspool võistlus- ja treeningolukorda logosid enam ekraanil ei näidata.

Minu teine küsimus ERRile kõlas: logosid on aastaid näinud jalgpalli teemal tehtud intervjuudes enne Eesti koondise mänge nn Lilleküla staadionil (fotol paremal), kus näiteks koondise peatreener on seatud tühjal staadionil - ei ole võistlus- ega treeningolukord! - kaadrisse nii, et taustal paistab jalgpalliliidu mõne sponsori, enamasti LHV logo. Sellest olen varem kirjutanud.

Küsisin sellest lähtuvalt: kuna tegemist ei ole võistlus- ega treeningolukorraga, siis kas edaspidi katab ERR selliseid võistlus- ja treeningväliseid usutlusi tehes samuti logod kinni (udutab need) või vähemasti komponeerib kaadri niimoodi, et need logod ei satu enam ekraanile?

Kolmandaks küsisin: kuna jalgpall ja laskesuusatamine (fotol paremal Regina Ermits) on ERRis nn eelistatud alad, mida kantakse üle väga palju, suures mahus ja sageli, siis kas ERR möönab, et edaspidi tuleb neil aladel eriti tähelepanelikult jälgida, et logod ei satuks ekraanile, sest vastasel juhul õõnestaks see ERR sõltumatust ja usaldusväärsust ning looks paratamatult mulje, et ERR on asunud ajakirjanduse positsioonilt ümber suhtekorraldaja positsioonile?

Sain selle nädala keskel ERRi kommunikatsiooniesindajalt sellise vastuse:

„Nii nagu „Ringvaate” intervjuu puhul, tuleb sellegi [Ermitsate] loo puhul tõdeda, et rõivastuse oleks pidanud enne intervjuu läbiviimist kooskõlastama ja leidma sobivama lahenduse. ERRi põhimõtted ei ole aastate jooksul muutunud ja kehtivad spordialadele võrdsetel alustel. Küll on erinevad teemapüstitused andnud põhjuse organisatsiooni sees kogemusi vahetada ja praktikaid ühtlustada. Süüdistada rahvusringhäälingut logode teadlikult fookusesse seadmises või tegutsemises sponsorite huvides on ilmselge liialdus. Samuti ei ole kohane ERRi spordiülekannete laiast valikust tuua välja kaht ala. Olgu märgitud, et jalgpalli ning laskesuusatamisega võrreldavas mahus (50-100 tundi) vahendavad ERR-i kanalid igal aastal ka kergejõustiku-, võrkpalli- ning jäähokiülekandeid.”

Nüüd küsimus kõigile: öelge ausalt, kui usutav ja veenev kõlab teile ERRi saadetud vastus?

Foto 1: Kristjan Ilves 11. veebruaril Otepääl kahevõistluse MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Regina Ermits (keskel nr 14) laskesuusatamise MMil Nove Mestos 4x6 km teatesõidus. Foto autor: Joe Klamar, AFP/Scanpix
Foto 3: FC Flora ja Belgradi Partizani kohtumine Tallinnas Lilleküla staadionil 2021. aasta novembris. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix
Foto 4: Regina Ermits laskesuusatamise MMil Nove Mestos 12,5 km ühisstardist sõidus. Foto autor: Martin Divisek, EPA/Scanpix
Foto 5: Kasahstani laskesuusataja Asset Djussenov laskesuusatamise MK-etapil USAs Utah's Soldier Hollow's 10 km sõidus. Foto autor: Isaac Hale, AFP/Scanpix

teisipäev, märts 12, 2024

Pullerits: Kuidas ikkagi sai fluor sattuda Veerpalu suuskade alla?

ERRi spordiuudiste juht Rivo Saarna kirjutas jaanuari lõpus, et „murdmaasuusatamise fännina on Pullerits olnud "usume Andrus Veerpalu" tuline toetaja”, mis on faktiliselt täiesti vale ja millele juhtisin tähelepanu ka talle saadetud e-kirjas, kuid millest hoolimata pole ta siiamaani oma valeväidet parandanud – mis iseenesest näitab ERR spordiuudiste juhi eetiliselt kipakat ja moraalselt süüdimatut taset. Ega siis jää üle muud, kui tuleb oma arvamust ja seisukohta korrigeerida, et Saarna püstitatud väitesse sobituda, mistõttu pean kuulutama, et tõesti, usun Andrus Veerpalu (fotol ülal paremal).

Küsimus on selles, mis asjus usun.

Vastus on see, et usun, et Veerpalu (vasakpoolsel fotol vasakul) teab kauase määrdemehena, mis eelise annavad fluori sisaldavad määrded, sest ega muidu oleks eelmisel laupäeval Haanja maratonile saabunud fluorikontroll tuvastanud tema suuskade alt fluorimääret. (Fluori eelist tõendab ka see, et fluorikontrolli ühe põhjendusena on toodud, et keegi ei saaks konkurentide ees keelatud eelist – eelist fluori kasutamisest.)

Teine huvitav küsimus on see, kuidas fluori sisaldav määre Veerpalu suuskade alla sai. Millele vastus on elementaarne: ju Veerpalu ise pani. Sest vaevalt ta andis oma suusad kellelegi teisele määrida.

Delfist sai lugeda, et Veerpalu väitel oli tema positiivne fluorinäit tingitud kehvasti puhastatud suuskadest.

Mul on seda raske uskuda kahel põhjusel. Esiteks lähtudes sellest, mida on Delfile öelnud Eesti Suusaliidu tegevjuht Kristjan Koll (fotol paremal): „Kontrollisime 35 paari, neist seitse osutusid positiivseteks ehk fluori kasutamine oli selgelt tuvastatav. Ametlikult ei tohi näit olla üle ühe protsendi, piiripealseks loetakse ühe ja kahe protsendi vahele jäämist. Täna oli kõik vahelejäänud sportlased keelatud piirist mitte natuke, vaid selgelt üle.”

Püüdsin teada saada, kui palju näit lubatust üle oli, kuid Koll ütles, et neid andmeid suusaliit ei avalda. Suusaliit puutub asjasse sedapidi, et Haanja maratonil selgitati ühtlasi Eesti meistrid pikamaasuusatamises. Aga nii palju Koll lisas, et kõik tuvastatud näidud olid kordades lubatud piirist üle. Piir on 1,0.

Kas kehvasti puhastatud suuskadel võib näit tõepoolest olla piirist kordades üle, on teema spekuleerimiseks. Igatahes oli Haanja maratoni juhendis 25 punkti seas juba kolmandana kirjas: „Vastavalt FIS võistlusmääruste punktile 222.8 on kõik flooriühendeid sisaldavad suusamäärded ja suusahooldusvahendid keelatud.”

Teiseks on mul põhjust Veerpalu sõnades kahelda sellepärast, et minuni kahest allikast jõudnud info räägib teistsugust lugu. Sellegipoolest rõhutan, et tegemist on ametlikult kinnitamata teabega, mistõttu ei soovita seda mingil juhul võtta puhta kullana, aga lugu olla lühidalt järgmine, et Are Mets (parempoolsel fotol vasakul), Veerpalu kauane määrdemees ajast, mil ta tegeles veel tippspordiga, olla kuuldavasti kolm päeva enne starti helistanud Soome suusaliitu ja uurinud, kas nad saadavad oma kontrollimasina Eestisse. Soomlased olla öelnud, et nemad masinat ei anna. Mis on iseenesest imelik, sest kuigi Soomeski on fluori kasutamine keelatud, siis nemad seda väidetavalt ei kontrollivat – seega, milleks neile see põrgumasin?

Kust teadis Mets (vasakpoolsel fotol vasakul) üldse sel teemal Soome helistada, võib mõni lühema taibuga kodanik küsida ja seada oletatava kuulujutu kahtluse alla. Kui teadis, siis küllap sellepärast, et Eesti suusaliit oli juba eelmise nädala esmaspäeval saatnud liikmesklubidele info, et Haanjasse tuleb fluorikontroll. Kolmapäeval saatis suusaliit sel teemal ka meeldetuletuse. Nii et mingil juhul ei olnud põrgumasina tulek varjatud info, mida nii mõnedki on püüdnud väita. Liiati oli Haanjas võitluse teadustaja enne starti mitu korda öelnud, et pärast finišit ootab fluorikontroll.

Nüüd saab vaid oletada, kas Mets, juhul kui ta Soome helistias, jäi soomlasi uskuma või soomlased puhusid talle hambasse ehk bluffisid. 

Minu silmis annab sellele kuulujutule alust juurde tõsiasi, et lisaks Veerpalule jäi Haanjas fluoriga vahele ka Tatjana Mannima (fotol vasakul), kes on Metsa elukaaslane.

Kokku kontrollis FISi litsentsiga Robert Peets Haanjas fluori tuvastamise masinaga üle 25 parema mehe ja 10 parema naise suusad. See oli Kolli sõnul jooksvalt langetatud otsus, mis oli tingitud sellest, kui suur on ühe kontrollimasina jõudlus, et kontroll saaks lõpetatud enne autasustamise algust.

Igatahes pean kokkuvõttes siiski tegema taas kannapöörde ja tunnistama, et ma ikkagi ei usu Veerpalu – ei usu tema antud seletust. Mis omakorda tähendab, et jään ootama, kas Saarna millalgi oma rämeda vea ikkagi parandab või n-ö paneb tuima edasi.

Fotod 1 ja 2: Andrus Veerpalu (nr 4) tänavuse Tartu maratoni finiš. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Kristjan Koll 2017. aasta veebruaris Lahtis suusatamise MMil sprindisõidus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Eesti suusakoondise määrdemeister Are Mets (vasakul) ja suusataja Jaak Mae 2002. aasta jaanauris Otepääl. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 5: Eesti suusakoondise määrdemeister Are Mets (vasakul) ja suusataja Meelis Aasmäe 2002. aasta jaanauris Otepääl. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tatjana Mannima 2020. aasta märtsis Tamsalu-Neeruti maratonil Pariisi terviseradadel. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix

reede, märts 08, 2024

Laidvee: Kuidas ma sõitsin Vasaloppetil välja oma parima tulemuse

Juba enne väljalendu Rootsi, neljapäeval, oli teada, et seekordne, 100. juubelimaraton tuleb mitte just parimate raja- ja libisemisoludega, kuna kõikideks järelejäänud päevadeks, sealhulgas maratonipäevaks, lubas prognoos sulailma, ka öösiti. Lisaks vihm, mis laupäeval veel tugevamalt sadama pidi hakkama. Pühapäevaks siiski sadu ei lubatud. (Fotol vasakul Jaanus Laidvee Vasaloppeti stardialas.)

Vasaloppetile lendasime 10-liikmelise Suusasemude sõpruskonnaga nii nagu ka aasta varem. Sinnalend ei kulgenud aga viperusteta, kuna otselennul suudeti kaks meie suusakotti Tallinna maha jätta. Pidime neid Arlandas kuus tundi järele ootama. Sihtkohta Sälenisse jõudsime neljapäeva õhtul kell 23. See röövis ka võimaluse teha reisijärgne mõnus, lõdvestav sörkjooks; keha, eriti jalad, olid magama minnes liiga pinges.

Reede oli mõeldud suuskade testimise (fotol paremal) päevaks ja kergeks aeroobseks liigutamiseks värskes õhus. Mul oli kaasas kaks paari suuski, teistel semudel kolm või rohkem. Suuskade määrimise korraldasime nii, et igaühe ülesanne oli enda parim suusapaar ise välja testida, misjärel see läks määrdemeistrile määrimiseks. Selleks et suusad oleksid testis võrreldavad ja saaks adekvaatse ülevaate suuskade erinevusest, mitte millestki muust, tegime suusad juba Eestis vanadest määretest puhtaks ja panime kõigile alla Rexi sinise parafiini.

Kui reede hommikul kell 10 maratonirajale testima jõudsime, olid olud küllaltki muutlikud. Oma osa mängis selles kindlasti hommikul startinud teatemaraton, kus oli tublisti sõitjaid, kes nühkisid neli tol päeval sissetõmmatud jälge muudkui libedamaks. Meie jaoks liigagi libedaks, sest eest startijatel pole sulaga maratonipäeval nii läikivat jälge.

Huvitav oli veel see, et rada polnudki nii pehme ja vesine, kui suure sula ja eelnevate päevade vihmade tõttu võis karta. Soonepõhi oli üllatavalt kõva. Üks põhjus oli kindlasti paks lumekiht nii rajatrassi all kui ka raja kõrval, mis suutis suure koguse vett vastu võtta ja selle pealmisest lumekihist alumistesse minema juhtida. 

Testipäeva (fotol vasakul) lõpuks hakkas selgeks saama, et sulailma klassikasuusad libisevad nendes oludes väga hästi, paaristõuke- ja uisusuusad üldiselt mitte nii hästi, kuid meeldivaid erandeid oli mõistagi ka nende hulgas. Minu sulailma paar töötas väga hästi ja oli meie suusapargist nendes oludes kindlasti top-3 suusk.

Lisaks pidin otsustama, kas lähen pidamismäärdega või ilma. Prognoosi kohaselt sai pidamiseks ainuke töötav variant olla kliister, mis pehmetes oludes on kindlasti suuremaks kiiruse surmaks kui näiteks tahke pidamismääre tugevates rajaoludes. Kuna olin eelmisel aastal Vasat sõitnud uisusuuskadega, st ilma pidamismäärdeta – ehk teadsin värskest kogemusest, mida see tähendab –, siis tuli otsus küllaltki kergelt, et ka sel aastal on targem sõita pidamismäärdeta.

Kui suusatest tehtud ja igaühel üks paar välja valitud, andsime need määrdemeistrile, kes suusad laupäeval võistluseks ette valmistas. Kuna eelmise aasta Vasal osutus suuskade määrimine meile parajaks peavaluks (kes lasi määrida või määris Eestis, kes tegi kohapeal ise, kuid väga ei läinud täkkesse jne), siis kohe pärast eelmise aasta sõitu otsustasime, et kui vähegi õnnestub, kutsume järgmisel korral endaga kaasa oma ala professionaali, kes määrete ja määrimise mure meie õlult ära võtab. Me ikka rohkem harrastajad kui määrdespetsid ja nii saame keskenduda peamisele, enda sportlikule sooritusele.

Esimese ühise valikuna kerkis kiiresti üles Andrus Veerpalu nimi, sest aastate jooksul on ta Suusasemudele võistlusteks aeg-ajalt suuski määrinud või suusa- ja määrdenõu andnud ning tema professionaalsus ja teadmised antud valdkonnast on avaldanud meile sügavat muljet. Õnneks oligi Andrus valmis reisiga liituma. (Pildil ülal paremal: Andrus Veerpalu testimas suuski Vasaloppeti rajal.)

Nüüd tagantjärele saan öelda, et jah, on ülimalt nauditav oma ala täielikku proffi ja fanatti tegutsemas näha – nii määrderuumis suusapõhjade kallal kui lumel suuski ja määrdeid testimas. Millise põhjalikkuse, taustateadmiste ja detailitäpsusega ikka töö käib! Üldisel taustal kahtlemata harvaesinev vaatepilt. (Fotol vasakul stardiala nr 2.)

Laupäeval, mil ilm oli veelgi märjem ja vihmasem, tegin tavapärase võistluseelse lahtisõidu, mille sees mõned 4–5-minutilised tempolõigud.

Vasaloppeti start antakse pühapäeval kell 8, kuid stardikoridorid avatakse juba 5.30. Kuna suur osa Suusasemudest startis 1. grupist (fotol ülal paremal), siis mõtlesime, et läheme kohale mitte nii vara nagu eelmisel aastal 2. grupist startides (kella 6-ks), vaid natuke hiljem, kuna grupp on väiksem, järjekord oluliselt lühem ja oleme juba nagunii eespool. Esimesest grupist startis 470, teisest 852 ja eliidist 325 suusatajat.

Kell 6.29 olime eliidi parklas, kohe 1. grupi kõrval. Eliidist startijatele antakse vastav automärgis ning kuna Taavi Kaiv ja Andres Juursalu startisid eliitgrupist, olid meil load olemas. Stardiväravas järjekorda peaaegu polnud ja juba kell 6.35 olin suuskadega 1. grupis sees (fotol vasakul) ning asetasin suusad üheksandasse ehk esimesse vabasse ritta kõige vasakpoolsemale rajale koos ülejäänud viie Suusasemuga, kelleks olid Peeter Poopuu, Alar Savastver (fotol all vasakul), Rimo Timm, Ragnar Kaasik ja Endrus Arge. Kui arvestame, et stardialas oli 49 rida (eelmisel aastal lugesin üle), startisin umbes 750. kohalt. Sel aastal ei hakanud meist keegi ennast suuskadel soojaks sõitma, vaid võimlesime ja jooksime keppidega. 

Kuna vihma sadas, oli ka küsimus, kas sõita prillidega või ilma. Vasal on pikki ja kiireid laskumisi üksjagu, seetõttu otsustasin, et lähen ikkagi prillidega, saan vajadusel silmi kaitsta. Stardis pidin aga  prillid asetama mütsile, sest nähtavus läbi märja klaasi oli väga halb. Kuna prognoos lubas varsti saju lõppemist, mis tegelikkuses nii ka läks, siis oli lootus, et saan mõne aja pärast prillid ette panna, kuid  ainult lootuseks see jäigi. Kaks korda proovisin laskumiste alguses prille kasutada, kuid hoolimata saju lakkamisest olid need suure õhuniiskuse tõttu piisku nii täis, et nendega polnud võimalik sõita.

Startisin nimelt vasakpoolseimal rajal, sest siis jääb ummiku või külakuhja korral võimalus äärest ikkagi edasi liikuda. (Fotol paremal Vasaloppeti stardimass; foto autor: EPA/Scanpix.) Ainuke häda oli selles, et erinevalt eelmisest aastast oli rajaserv palju pehmem ja tuli olla ülivalvas, et vasakule kepile selle liiga sügavale vajudes jõud peale ei jääks, vastasel korral poleks kepi murdumisest pääsu. Niimoodi, mitte täit jõudu rakendades edasi liikumine aga ei saanudki olla sellise kiirusega, nagu ma soovinuks, ning mäe otsa raja kõrgeimasse punkti (528 m) 3. kilomeetril jõudsin 808. kohal, ajaga 21.27. Olles isegi kümme sekundit aeglasem kui 1300 kohta tagantpoolt startides eelmisel aastal. Mis näitab, et vaba ääre eelist polnud võimalik nii pehmetes oludes ära kasutada; vastupidi, see osutus pidurdavaks asjaoluks. Samas oli äärest ülesminek küllaltki sujuv, ei ühtegi suuremat troppi või seisakut ja vaid mõni üksik kepilõhkumine. Samuti jagus jõudu, oleks ainult rakenduspunkti, millele seda rakendada.

Enne tõusu lõppu märkasin samal vasakul pool rada Andrus Veerpalu, kes hüüdis kuidagi nii, et omi mehi on alati hea rajal näha. Andrusele olime igaüks andnud varukepipaari, et kepi purunemise korral oleks kiirelt võimalik õige asendus saada. Õnneks sain üles kadudeta ja varukeppe vaja ei läinud. (Fotol vasakul ja all paremal Vasaloppeti start; fotode autor: AFP/Scanpix ja Reuters/Scanpix.)

Esimestel laskumistel sain kohe aru, et suusk on suurepärane. Paremini libisevat suuska naljalt ei näinud, väga mõni üksik. See andis enesetundele ning enesekindlusele palju juurde, et täna on kõik eeldused heaks tulemuseks olemas.

Järgnev umbes 20-kilomeetrine platoo osa on Vasaloppeti raja vaat et ilusaim lõik. Eriti nauditav on sõita mööda sealseid soid ja rabasid päikesepaistelise ilmaga, kuid pühapäeval valitses enamusel rajast paraku tihe udu, mis pea kogu ümbruskonna loodusvaated enda alla mattis. Õnneks olen saanud kaks varasemat osaluskorda sõita lauspäikese käes ja seetõttu oskasin vähemalt enam-vähem ette kujutada, mis seal uduloori taga peitub.

Hoolimata sulast ja eelnevate päevade vihmadest olid korralikud jäljed suures osas olemas ja soonepõhi ka üllatavalt tugev, kuid kepiala oli peaaegu igal pool pehme. Eriti tõusudel tuli kogu aeg hoolt kanda, et ise oma keppi ära ei lõhuks. Veelgi suuremaid kepikulpe oleks vaja olnud, kuid minu teada Swix vähemalt kaubandusvõrgus suuremaid ei paku. (Fotol vasakul Jaanus Laidvee.)

Paremini libises enamasti vasakpoolseim rada, sest seal oli kõige vähem sõidetud ning kohati oli soonepõhi sellel eriti tugev ja kandev. Minu meeldivaks üllatuseks ei tabanud enamik sõitjaid seda ära, mis võimaldas just laskumistel muretult eesliikujatest mööduda ilma rajavahetusmanöövreid tegemata ja kiirust kaotamata.

Heale sõbrale Endrus Argele (fotol vasakul) jõudsin järele natuke pärast Mångsbodarna TP-d 24. kilomeetril, kus olin tõusnud 645. kohale. Sõitsime teineteist ergutades ja innustades päris pikalt koos peaaegu kuni Evertsbergini 48. kilomeetril, olles selleks ajaks tõusnud 600. kohale, mil Endrus hakkas vaikselt, aga kindlalt eest ära vajuma. Mitte laskumistel, sest suusk oli meil mõlemal väga hea ja libises võrdselt, kuid tõusudel nendes pehmetes oludes oli Endrus tsutike igal meetril efektiivsem ja sellest piisas. Pärast Evertsbergi oli mõnda aega ka rada väga kehv, ainult pehme lumepuder ilma ühegi sooneta ja lumi kliimaaktivistide meelehärmiks väga määrdunud.

Endrusega oli seotud mu sõidu tõenäoliselt ka ärevaim hetk, kui umbes 40. kilomeetril tema ees paremale reavahetust tehes astus ta nii tugevalt mu kepikulbile, et peast käis läbi mõte: nüüd on kõik, kepp läinud! Võib-olla oli natuke mu enda viga ka, et oleks pidanud paremini veenduma, kui kaugel kõrvalrajal sõitja täpselt on, kuid õnneks jäi Swixi toode imekombel terveks. (Fotol ülal vasakul ees Jaanus Laidvee.)

Selgi korral kasutasin Everviti pakutavat joogi- ja geeliteenust. Vasaloppeti kodulehelt ostsin selle eelnevalt 550 Rootsi krooni (49 euro) eest. Hind on aastaga kroonides tõusnud märkimisväärsed 10%, eurodes märksa parem seis – 6%. Teenus sisaldab vastava käepaelaga võistleja jootmist-söötmist viies punktis alates 29. kilomeetrist, mis ei asu ametlikes TP-des, vaid nende vahel vastava märgisega 200 meetrit enne punkti. Sõidu ajal pakutakse geele ja tablette, lisaks antakse geele ja joogipulbrit tarbimiseks enne ja pärast maratoni. Seega ei pea enda geele nii palju kaasa tassima, lisaks annab see ka ajalise võidu, kuna geelid ulatatakse lahti keeratuna ja sõidu pealt joodavana. (Fotol ülal paremal Jaanus Laidvee.)

Evertsbergis (48. km) tarbisin lisaks oma esimese geeli – keha andis kergelt märku, et üks täiendav litakas kuluks hästi ära. Ja see läks kümnesse! (All fotol vasakul kõige ees Alar Savastver.)

Enesetunne ja jõuvarud olid muidu poolel maal väga head, kuid pikematel laskumistel, mis just Evertsbergist alla tulles teele jäävad, hakkasid laskumisasendis puusad ebameeldivalt tunda andma ja laskumise lõpuni ei saanudki samas asendis olla. Mis tähendas, et pidin laskumisasendit pidevalt korrigeerima. Õnneks on mul painduvusega suhteliselt hästi ja suudan ka täiskiiruse pealt ennast tugevalt kandadele toetudes täiskükki viia – see venitab liigeseid teise nurga alt – ja kobarat panemata jälle tagasi laskumisasendisse tõusta. Vahepeal tuli laskuda ka täiesti sirgete jalgadega keha täisnurga all ette kallutatult, mis avaldas puusaliigestele jälle teistsugust ja leevendavat survet. Evertsbergist laskudes saavutasin ka sõidu suurima kiiruse – 50,6 km/h.

Keerulisemaks ja raskemaks hakkas minema Oxbergile lähenedes, kus kilomeetritel 55–60 on ikka haiged tõusud, muudkui roni ja roni, eriti veel nii pehme kepialaga sõitmisel. (Fotol paremal Andres Juursalu.) Kurvilised, pikalt ette ei näe, kui palju jääb veel minna, kurvi taga loomulikult selgub, et ikka palju… Sellistel tõusudel hakkas ka liiga palav, sest peaaegu mingit tuult polnud, mis oleks natukenegi jahutanud. Õnneks tõusudele järgnenud head laskumised jahutasid kuumeneva keha uuesti maha. (Fotol all vasakul Rimo Timm.)

Nendel tõusudel, nagu ka mitmetel teistel, tegid vaatlusi tehnikakontrollid, olles tõusu eel lumme pistnud suure pilkupüüdva sildi kirjaga: Teknik-kontroll. Mitmed Suusasemude seast märkisid pärast sõitu, et silte oli rohkem kui varasemalt. Mulle tundus sama: isegi umbes kümmekond võis neid olla, kaks viimast veel 3 km ja 2 km enne lõppu. Ning iga sildi taga mitte ainult ei vaatle, vaid ka filmib kohtunik iPadiga, et sõidustiil jääks reeglipäraseks kuni sõidu lõpuni, ka nendel kõige raskematel hetkedel. Ma ei tea, kuidas on olnud varasematel aastatel, kuid sõidutehnikareegli rikkumise eest lisati seekord finišiajale 15 minutit.

Kahjuks sai ka üks meie pundist (Ragnar) selle ajakaristuse. Kusjuures ühtegi märget protokolli ei lisatud ega ka teadet saadetud, ühel hetkel ta lihtsalt avastas, et koht ja aeg on muutunud. Esmaspäeval helistas korraldajale ja siis sai teada, et tehnika rikkumine, kuid palvele vastav videotõendus saata või ka küsimusele täpse koha kohta kõlas vastus, et žürii on vastavad materjalid läbi vaadanud ja rikkumise tuvastanud, kuid rohkem infot välja ei anta. (Fotol ülal paremal Taavi Kaiv.)

15 minutit ajakaristust lisatakse ka vales kohas prügi, näiteks geelipakendi maha viskamise eest. Vähemalt üks eestlane sai ka selle karistuse, kuid hiljem korraldajale helistades ja olukorda üle rääkides ennistati tema tulemus. (Fotol vasakul Andres Juursalu.)

Kuna rada polnud jäine ega väga kiire, siis ärevaid hetki oli vähem kui varem. Nägin kolme kergemat kukkumist – kõik sõitja enda tähelepanematusest või veast tingitud üksikjuhtumid –, nelja katkist keppi ja rajaservas kolme suuskadel kusemisentusiasti. Viimaseid oli küll tublisti rohkem, kui mullu silm seletas. Palju nemad trahviminuteid said, on teadmata.

Enne Oxbergi TP-d (72. km) on tagasipöördega ja ülesmäge sissesõit, kus rajast oli järel ainult puder ja seal tuli pressida, sumbata… Seal, mäletan, tekkis ka mentaalselt raskem hetk. Õnneks sai kohe juua ja see parandas olukorda omajagu. Oxbergi läbisin 589. kohal. (Fotol paremal Jaanus Laidvee.)

Kui lõpuni jäi 25 km, olid käed juba nii palju vatti saanud, et tahtmatult küsisin endalt: mees, kuidas sa siit küll lõppu saad?! Sest ka tõuse jagub kuni lõpukilomeetriteni. Raiusin aga paaristõukeid edasi ja seis polnud tegelikult kehv, sest käed suutsid veel suuski edasi lükata küll. Suusk töötas samuti endiselt väga hästi. Samas pidin järsemate tõusude lõpus kehaasendiga natuke mängima, et kõht liiga pingesse ei läheks ja sealt edasi võimalikud krambid kimbutama ei hakkaks. Mõned otsad astusin ka kääri, väga ettevaatlikult, et iPadi-mehega ei tuleks hiljem maid jagama hakata.

Huvitavalt on mul Vasal iga kord olnud nii, et kui näen rajatähist 16 km lõpuni, tuleb kohe Palu TP silmade ette (mis asub Tartu maratoni rajal finišist sama kaugel). Kuna ka profiil on küllalt sarnane, rohkelt lausikut lühikeste tõusupõksudega, millest mõned küll keskmisest järsemad, siis tuletab see meelde, et väga hull ei saa enam olla ja lõpp pole kaugel. (Fotol ülal vasakul: Torleif Syrstad Norrast võitmas Vasaloppetit; foto autor: AFP/Scanpix)

Viimases Enerviti punktis 77. kilomeetril oli silm vist juba nii ähmane, et sõitsin sellest tuimalt läbi ja varsti hakkaski energianälg tunda andma. Kui kätte jõudis viimane TP, Eldris 81. kilomeetril, siis veaparandusena tarbisin seal oma teise geeli ja jõin peale kaks topsi spordijooki. (Kui muidu jõin igas ametlikus TP-s ühe topsi spordijooki või vett, siis Oxbergis ja Eldrises kaks.) Pärast viimast tankimist hakkas energiatasakaal kiiresti paranema ja lõpukilomeetrid tulid juba vägagi mõnusa fiilinguga, kuid siiski kindlalt töötegemise tähe all. (Fotol ülal paremal embamas naiste arvestuse teine, Magni Smedas Norrast, ja kolmas, Kati Roivas Soomest; foto autor: EPA/Scsanpix.)

Finišikaare alt Moras sõitsin läbi (fotol vasakul) ajaga 5:21.31 ja kohal 646 (meestest 607.). Emotsioon finišis oli ülev ja rahulolu sooritusest suur. Tegemist oli mu parima tulemusega Vasal, sest 2013. aastal olin lõpetanud 903. kohal.

Suusasemudest tegi parima eestlasena ülikõva tulemuse Andres Juursalu, lõpetades 76. kohal. Samuti tegid märkimisväärse tulemuse Peeter Poopuu (135. koht), Alar Savastver (296. koht), Rimo Timm (366. koht koos haamriga), Ragnar Kaasik (+15 min; 695. koht) ja Endrus Arge (561. koht). Tiit Arus (1576. koht) võib ka rahule jääda, kuid Suusasemude eestvedaja Taavi Kaiv endaga kindlasti rahule ei jäänud, sest läks suusavalikuga täielikult alt, finišeerides 268. kohal.

Vasaloppetil on eriline koht ja ajalugu suusaspordimaailmas ja on ülimalt tõenäoline, et see ei jäänud mu viimaseks teekonnaks Sälenist Morasse.

Fotod: Scanpix, Jaanus Laidvee, Ergo Kukk ja Vasaloppeti ametlik pildigalerii